Võsupere

Võsupere ajalooline õiend

Võsupere on ainus kunagise Palmse mõisa küladest, mille ulatumist muinasaega pole võimalik ka arheoloogilistele uuringutele tuginedes kinnitada, kuid siiski oli see ilmselt olemas juba hiljemalt 14. sajandil. Kindlamad ja katkematud andmed küla ajaloost saavad alguse 1711. aastast. Võsupere on jagatav kaheks: esiteks küla, kus 18. sajandil elasid pooladrikutest adratalupojad ning 19. sajandil, kuni Võsupere küla mõisastamiseni, karjamõisa moodustamiseni ja talude lammutamiseni 1867 aastal, kuue-päevapered; teiseks väiksemad hajatalud, kus elasid mitmesugused mõisa ametimehed. Need kohad jäid alles ka pärast küla mõisastamist. Uued talukohad endise küla ja karjamõisa asemele rajati asundustalude näol taas pärast Eesti Vabariigi Asutava Kogu poolt 1919. aastal vastu võetud maareformiseaduse kehtima hakkamist ja mõisate natsionaliseerimist, 1920. aastate alguses.

Võsupere muinasaja lõpul ja keskajal

Mingeid muistiseid Võsuperel registreeritud pole, üksnes J. Jungi teadetes mainitakse maa-alust kalmistut. Kui siin ka muinasajal asustust oli, on kõik võimalikud jäljed sellest juba mõisaaegse maaparanduse käigus hävitatud. Jaan Jung mainitud kalme Võsupere küla juures, „kus üks wäike männik on, mida Kalmemännikuks hüütakse, kus surnute luid sees on“, osutus fiktsiooniks ning juba Märt Lepik, kes 1922. aastal sealkandis muistiseid inspekteeris, võttis selle kui mitte olemasoleva muististe nimekirjast välja.

Kirjalikesse allikatesse ilmus Võsupere (Wosenperre) esmakordselt 28. juunil 1414, mil Helmhold Lode loovutas selle Harju meeskohtu ees Tallinna Püha Mihkli tsistertslaste kloostrile. Seega oli küla usutavasti olemas vähemalt 14. sajandist, kuid muististe puudumise tõttu, pole võimalik teada saada, kas see oli asustatud juba muinasajal või hiljem.

1510. aastal vahetas tsistertslaste Püha Mihkli kloostri abtiss Elisabeth Brincke Palmse mõisa Bertram Jungega Nabala mõisa vastu, millega ka Võsupere läks viimase valdusse. 1522. aasta Mardipäeval andis ta selle aga Virumaa meeskohtu ees üle oma väimehele Dyrick Metzenstakenile.

Rootsi võimude poolt 1586. aastal läbi viidud suure omandisuhete revisjoni andmeil esitasid Palmse omandipaberid Marcus Metztackeni pojad Arendt ja Dietrich, kes olid Rootsi kuninga teenistusse Mõisa suuruseks oli 21 adramaad ning selle koosseisu kuulus ka Võsupere talukoht (Gesinde Wesempe). Engel Hartmann nimetab Võsuperet külaks (Woseperre by), mille suuruseks oli 1583. aastal kaks adramaad.

Võsupere pered 18. sajandil

Järjepidevad kirjalikud andmed Võsupere ja tema elanike kohta algavad 1711. aastast, alates Palmse mõisa katkunimekirjast. Selle kohaselt elas Võsuperel neli peret, milles oli enne katku kokku 29 inimest. pärast katku oli neid alles vaid kaheksa, neli meest ja neli naist. Võsupere oli üks Palmse mõisa suurima suremusega küladest, tõenäoliselt seetõttu, et see jäi Tallinna−Narva maanteele kõige lähemale ning katk tabas seda kanti esimesena:

Kalme männik on Võsapära küla juures, paar versta Palmse mõisast Viitna kõrtsi poole paremat kätt kiriku ja külateede vahel. Sinna on katkuajal s.o. 1710. aastal surnuid maetud. Umbes 30 aasta eest on sealt (liivakünkast karduhvlikoopaid kaevates) mitmed terved inimese kondid välja tulnud.

Aastal 1710, kui Tallinnamaal suur katk olnud, surnud Võsupära Külaotsa talus seitse inimest ära katku kätte. Andrekse peresse ei ole katk läinud – seal olnud must kass ja kukk.

Mitu aega peale katku leitud Külaotsa karjalauda seina seest seitse raudnaela, mis surnud inimeste mälestuseks sinna olla löödud, sest keegi pole kirjutada oskanud.

Katkunimekirja järgi suri seitse inimest Kotlasse Clausi peres, kus ellu jäi ainult üks naisterahvas, Kotlaße Clausi abikaasa Ewa ning ainus Võsupere pere, mis jäi katkust puutumata, oli Hanso Tönno pere, kus jäid ellu kõik kolm pereliiget (tabel 1).

Tabel 1. Võsupere küla katku surnud ja ellu jäänud perede kaupa Palmse mõisa katkunimekirjas 1711. aastal

Jrk nr	Külade ja talupoegade nimed	Elavad		Surnud		Ellu-jäänuid (%)	Kokku
		Mehed	Naised	Mehed	Naised		Elavaid	Surnuid
1	Ustallo Jahn	1	1	3	2	28,57	2	5
2	Kotlasse Claus		1	3	4	12,50	1	7
3	Otza Thomas	1	1	4	5	18,18	2	9
4	Hanso Tönno	2	1			100,00	3	0
Kokku		4	4	10	11	27,59	8	21

Ustallo Jahn ja Tyo

Uustallo Jahni peres jäi katkuepideemia lõpuks elama üks mees ja üks naine. Usutavasti olid need 1711–1712. aastal kirikuraamatuis esile kerkivad Ustallo Jahn ja tema abikaasa Tyo. 1723. aasta vakuraamatus Jahni ei nimetata ning 1726. aasta vakuraamatus on Ustallo Jahn vabadik, kelle peres on kaks üle 60-aastast vanainimest.

Matzo Jürri ja Ewa

Kotlasse (Kotlaße) Clausi peres ellujäänud naine oli tema lesk Ewa, kes 21. mail 1711 abiellus Matzo (Matze, Matso) Jürriga Võsult. Mõlemad olid katkuepideemia tulemusel lesestunud ning jäänud oma perest ainsana ellu. Palmse 1723. aasta vakuraamatus neid ei nimetatud ning 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus oli Matzo Jürri Võsupere vabadike nimekirjas. Jürri sündis 1665. aasta paiku ning maeti 14. märtsil 1731. Ewa sündis 1686. aastal ning maeti 17. detsembril 1721. Ta abiellus Kotlaße Clausiga 1705. aasta paiku ning sai temaga viie abieluaastat jooksul kaks last. Pärast mehe ja laste surma abiellus ta Matzo Jürriga ning sünnitas talle kümne abieluaasta jooksul poja ja kolm tütart. Meetrikaraamatus Ewa surmateadet üles tähendades nimetas pastor Georg Handtwig, et Jürril ja Ewal olid kaks poega ja kaks tütart, kuid sealkohal pastor eksis. Lastest surid üheaastasena 1712. aastal sündinud tütar May ja kaheksa-aastasena 1716. aastal sündinud tütar Ewa ning jäid ellu 1713. aastal sündinud poeg Mart ja 1712. aastal sündinud tütar Madli. Ewa oli enne surma seitse nädalat haige.

Thoma Jahni Jürri

1732. ja 1739. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus järgi oli Matzo Jürri pooladrik. Kuna eelmise adramaarevisjoni aegne vabadik Matzo Jürri suri 1731. aastal, oli tegemist uue peremehega. Tegemist oli Thoma Jahni Jürriga, kes peres pärast Matzo Jürri surma peremeheks oli saanud. Jürri isa Thoma Jahn sündis 1678. aastal ja maeti 19. juunil 1726. Ta elas oma abikaasa Marriga koos alates 1701. aastast ning nad said poeg Jürri ja viis tütart, kellest kaks surid isa eluajal. Ainsana on tema tütardest on teada Ann, kes sündis 1714. aastal. Kuna Jahni ei nimetatud katkunimekirjas ega vakuraamatuis kuulus ta ilmselt sulasrahva hulka.

Thoma Jahni poeg Jürri (Jürg) ilmus kirikuraamatuisse 1725. aastal. Ajavahemikus 1726–1728 pidi ta olema saanud peremeheks, sest 1728. aastal mainiti kirikuraamatus tema sulast Ado. 1729. aastal abiellus ta Viru-Vatku (Watküll) mölder Jaagu tüdruk Mayga, kellega neil 1730. aastal sündis poeg Jahn ja 1732. aastal tütar Madle. Jahni ristivanemate hulka kuulusid Palmse mõisa endise valitseja Arend Palmquisti naisevend Johan Friedrich Schlott ja Palmse mõisa vaba saksa soost toatüdruk Christina Elisabeth Heil. Kuna Kadrina kihelkonna kirikuraamatud pärast 1734. aastat säilinud ei ole, pole võimalik saada andmeid ka Jürri ja May hilisemate laste kohta.

Hanso Tönno

Hanso Tönno peres jäid ellu kõik pereliikmed: mõlemad mehed ja naine. Kaks neist olid Tönno ise ja tema abikaasa May, kolmas pole teada, kuid see võis olla Hanso Tönno Maddi, kellest allpool pikemalt juttu tuleb. Hanso Tönnol oli ka kasutütar May, kes 1712. aastal abiellus Mikko Thoma Adoga. Samal aastal teenis peres ka sulane Jahn, 1722. aastal teenis peres tüdruk Kay ja 1724. aastal sulane Ado. Aastail 1713–1718 sündisid Tönnol ja Mayl neli tütart ja poeg. Päris kindlasti oli Tönno poeg ka esmakordselt kirikuraamatus 1720. aastal mainitud Hanso Tönno poeg Andres, kes 1723. aastal abiellus Sammelselja Marti tütar Kayga ning aastail 1724–1732 sündisid peresse kolm poega ja tütar.Pooladrik Hanso Tönno esines nii mõisa 1723. aasta vakuraamatus kui ka 1726., 1732. ja 1739. aasta adramaarevisjoni vakuraamatuis.

Hanso Maddis (Hanso Maddiß, Maddi)

Hanso Maddist nimetati kirikuraamatuis esmakordselt 1711. aastal. Aasta hiljem abiellus ta Micko Matzi tütre Kaddriga Oiaweskelt ning aastail 1713–1729 sündis nende peresse neli poega ja kolm tütart. Nende 1721. aastal sündinud poeg Hansul oli väga põnev ristivanemate galerii, mis ulatus mõisa sotsiaalse redeli ülemisest pulgast alumiseni välja: maanõunik parun Gustav Christian von der Pahlen, Johann Sonnenberg, mõisa karjanaine Soffie, preili Märta Catharina Güldner, Hanso Tönno Andres ja Hanso Maddise sulane Thomas. Viimane teenis peres ka 1724. aastal. Pooladrik Hanso Maddis esines nii mõisa 1723. aasta vakuraamatus kui ka 1726., 1732. ja 1739. aasta adramaarevisjoni vakuraamatuis.

Otza (Otsa) Tönno

1711. aasta katkunimekirja järgi jäi Otza Thomase peres seal enne katku elanud 11 inimesest ellu ainult kaks, üks mees ja üks naine. Järgnevalt kerkib Otza lisanimega pere – õigemini küll kaks peret – esile alles 1723. aasta mõisa vakuraamatus, kus esinevad veerandadrikud Otza Ado ja Otza Tönno. Samuti esinevad mõlemad Otza pered 1726. aasta vakuraamatus. 1732. ja 1739. aasta adramaarevisjoni vakuraamatuis seevastu esineb ainult Otza Ado pere. 1739. aasta adramaarevisjoni materjalides on märge, mille kohaselt asustati Otza Tönno kogu oma perega ümber Haljala kihelkonda Aaspere (Kattentack) mõisa. Ka Kadrina koguduse 1711–1734. aasta kirikuraamatust ei leia perede kohta kuigi palju lisamaterjali. On vaid teada, et 1725. aastal sündis Otsa Thoma Tönno ja tema abikaasa Trino tütar May Võsuperelt ning 1726. aastal nimetati Otsa Ado. Rohkem perede kohta andmeid pole.

Mikko Thomas (Võsupere)

Mikko Thomas sündis 1647. aasta paiku ning maeti 5. septembril 1725. Ta abiellus 1668. aasta paiku Madliga, kellega sai 49 abieluaasta jooksul seitse poega ja kolm tütart, kellest kaks poega olid isa surma ajal veel elus. Madli maeti 28. veebruaril 1717 ning Thomas elas oma elu viimased kaheksa aastat lesepõlves. 1712. aastal surnud Mikko Marti abikaasa Ann Võsuperelt võis olla Mikko Thoma vennanaine. Üks Mikko Thoma poegadest oli Mikko Thoma Ado, kes 1712. aastal abiellus Hanso Tönno kasutütar Mayga Võsuperelt. Aastail 1713–1729 said nad viis poega ja kaks tütart. Kuna peret ei nimetatud 1711. aasta katkunimekirjas ega mõisa 1723. aasta vakuraamatus, pidi tegemist olema kas sulasrahva või vabadike hulka kuulunud perega.

Tabel 2. Võsupere küla adratalude perede liikmed adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1739

Hanso Maddis	Peremees	Pojad ja sulased	Perenaine	Tütred ja tüdrukud	Pojad	Tütred	Vanad mehed	Vanad naised	Kokku
1726	1		1		2	2			6
1732	1				2	2	1	1	7
1739	1			2	1		1	1	6
Hanso Tönno	Peremees	Pojad ja sulased	Perenaine	Tütred ja tüdrukud	Pojad	Tütred	Vanad mehed	Vanad naised	Kokku
1726	1	1	1	2	2				7
1732	1	1	1		4	2	1	1	11
1739	1		1		4	2	1	2	11
Otza Ado	Peremees	Pojad ja sulased	Perenaine	Tütred ja tüdrukud	Pojad	Tütred	Vanad mehed	Vanad naised	Kokku
1726	1		1		5				7
1732	1	2			4	1		1	9
1739	1	3	1		3	2		1	11
Matzo Jürri	Peremees	Pojad ja sulased	Perenaine	Tütred ja tüdrukud	Pojad	Tütred	Vanad mehed	Vanad naised	Kokku
1732	1	1	1	1	1	2		1	8
1739	1	2	1	1	2	1		1	9
Otza Tönno	Peremees	Pojad ja sulased	Perenaine	Tütred ja tüdrukud	Pojad	Tütred	Vanad mehed	Vanad naised	Kokku
1726	1		1			1			3
Reino Jahn	Peremees	Pojad ja sulased	Perenaine	Tütred ja tüdrukud	Pojad	Tütred	Vanad mehed	Vanad naised	Kokku
1726	1	1	1		1	4			8

Tabel 3. Elanikke Võsupere külas adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1739

Aasta	Tööealisi (16-60 aastat)		Alaealisi (0-16 aastat)		Vanu (üle 60 aasta)		Kokku		Kokku
	Mehi	Naisi	Mehi	Naisi	Mehi	Naisi	Mehi	Naisi
1726	7	7	10	7	0	0	17	14	31
1732	8	3	11	7	2	4	21	14	35
1739	9	6	10	5	2	5	21	16	37

Tabel 4. Loomi Võsupere perede käsutuses adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1732–1739.

Hanso Maddis	Hobused	Varsad	Härjad	Lehmad	Vasikad
1732	1		2	2
1739	1	1	3	2	2
Hanso Tönno	Hobused	Varsad	Härjad	Lehmad	Vasikad
1732	2		3	3	2
1739	1	1	4	3	2
Otza Ado	Hobused	Varsad	Härjad	Lehmad	Vasikad
1732	1	1	3	1	2
1739	1	1	4	2	2
Matzo Jürri	Hobused	Varsad	Härjad	Lehmad	Vasikad
1732	3	1	3	3	3
1739	1	1	4	3	4
Võsupere	Hobused	Varsad	Härjad	Lehmad	Vasikad
1732	7	2	11	9	7
1739	4	4	15	10	10

Tabel 5. Võsupere perede talude suurus adramaades 1723–1739

1723		1726		1732		1739
Hanßo Madde	½	Hanso Maddis	¼	Hanso Maddis	½	Hanso Maddis	½
Hanßo Tönno	½	Hanso Tönno	½	Hanso Tönno	½	Hanso Tönno	½
Otza Ado	¼	Otza Ado	¼	Otza Ado	½	Otza Ado	½
Otza Tönno	¼	Otza Tönno	¼
		Reino Jahn	½
				Matzo Jürry	½	Matzo Jürry	½
Alte Kubjas	½
Kokku	2	Kokku	1¾	Kokku	2	Kokku	2

Võsupere perede koormised

1723. aasta vakuraamatu järgi maksid pooladrikud mõisale kolm tündrit rukist, kolm tündrit otri, ühe tündri kaeru, kolm koormat küttepuid, ühe koorma heinu, kolm naela lõnga, ühe lamba, kolm kana, 30 muna, kolm lehmaohelikku, 24 leisikat (196,56 kg) õlgi ja kaheksa valget rootsi rundstükki, veerandadrikud vastavalt kaks korda vähem. Kokku maksid Võsupere pered mõisale 12 tündrit rukist, 12 tündrit otri, neli tündrit kaeru, 12 koormat küttepuid, neli koormat heinu, 12 naela lõnga (u 4,9 kg), neli lammast, 12 kana, 120 muna, 12 lehmaohelikku 96 leisikat (786,24 kg) õlgi ja 32 valget rootsi rundstükki ehk üks hõbetaaler. 1732. aastal olid maksud jäänud sisuliselt samaks, kuid rahas tuli maksta kaheksa kopikat ning adramaarevisjoni vakuraamatus ei kajastunud küttepuude, lehmaohelike ja õlgede andmine. 1739. aastal oli rahamaks kadunud, kuid selle asemel tuli anda üks tünder kaeru rohkem, üks koorem küttepuid vähem ning lisaks üks kott. Teotöö oli kogu aeg sama – rakmetegu aasta ringi kolm päeva nädalas ning jalategu vaimude ajal kolm päeva nädalas. 1723. aasta vakuraamat andis teada, et Otza Tönnole oli lubatud sama aasta Jüripäevani teha tegu veerand adramaa eest, kuid sealt alates pidi ta hakkama teopäevi tegema poole adramaa eest nagu varemgi.

Mõisa ametimehed Võsuperel (1711–1739)

Võsuperel elasid ja omasid väiksemaid kohti mõisa ametimehed, kellest mõningate kohta saab adramaarevisjoni vakuraamatute ja 1711.–1734. Kadrina koguduse kirikuraamatu järgi ka üht teist teada. 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus oli Võsupere küla alla kirja pandud 14 vabadikuperet. Neist oli eespool seoses katkunimekirjaga juttu Ustallo Jahnist ja Matzo Jürrist. Järgnevalt vaadeldakse Sooääre, Ojaääre, Reooja ja Poisma peresid, aga ka näiteks mõisa koka Jahni peret, mis on küll Võsupere vabadike nimekirjas, kuid pole selge, kus see asus.

Sooääre

Üks, kelle pere kohta kirikuraamatus infot leiab oli Sooääre vabadikukohal elav mõisa metsavaht ja jääger Küt Johann (Schüt Jahn, Soärdse, Soäre, Soh Ere), kes sündis 1673. aasta paiku, suri 10. novembril ja maeti 17. novembril 1723. Ta võttis naise 1697. aastal ning sai oma abikaasa Mayga 26 abieluaasta jooksul kaks poega ja viis tütart, kellest tema surma ajal oli elus neli tütart. Pastor Georg Handtwigi jaoks oli oluline märkida, et Johann käis viimati armulaual suvel enne oma surma. Kirikuraamatute järgi õnnestus tema tütardest tuvastada kaks, 1717. aastal sündinud May ja 1720. aastal sündinud Madli. „Kütta Jahni lesk May“ abiellus 1724. aastal Jära Ado Thomasega ning 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus oli viimane kirjas kui Soh Ere Thomas. Vakuraamatu järgi olid peres Thomas ja May ning kolm alaealist tüdrukut. Kaks neist olid ilmselt eespool nimetatud May ja Madli ning kolmas võis olla „Kütta Thomase võõrastütar“ Leno, kes 1728. aastal abiellus Korwi Jürriga Kihleverest (Kihlefer). Ilmselt sai Thomas ühes abikaasaga endale kaasavaraks ka tema esimese abikaasa ameti. 1739. aasta adramaarevisjoni kaaskirjas on märge, mille kohaselt asustati Sooäre Thomas kogu oma perega ümber Haljala kihelkonda Aaspere (Kattentack) mõisa. Ilmselt toimus see enne 1732. aastat, sest pere puudus juba sealsest adramaarevisjoni vakuraamatust.

Samaaegselt elas Sooäärsel veel teinegi vabadikupere, mida pidasid Soärdse Hindrich ja tema abikaasa Kaddri. Aastail 1718–1729 sündis nende perre kolm poega ja tütar. Arvatavasti ei jäänud kõik neist aga elama, sest 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi oli Soh Ere Hinrichi pere juurde kirja pandud ainult kaks poega. Sarnaselt Soärdse Thomase perega asustati Aasperesse ka Soärdse Hindrichi pere.

Reooja

1715. aastal ilmus esmakordselt kirikukirjadesse Reooja (Reoa, Reoia, Reoja, Rehoja) Mick, kes 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi oli mõisa metsavaht. Tema peres oli abikaasa Kay ja kaks poega. Üks neist oli 1722. aastal sündinud Jahn, teise kohta andmed puuduvad. 1732. aastal oli peres juba neli poega ning 1739. aastal üks poeg ja neli tütart. Ilmselt olid osa poegadest täiskasvanuks saanud ja kodust lahkunud. Arvatavasti oli Mick pärit Porgastelt ning Kadrina koguduse surmameetrikas nimetatud Porkaste Miku ema Madli, kes suri Reoojal oli tema ema. Madli sündis 1660. aasta paiku ning suri 24. märtsil 1730. Ta oli abielus ainult üks kord ning jäi leseks 1709. aastal. Abielu jooksul sünnitas ta kaks poega ja kaks tütart, kellest ema surma ajal olid elus kõik, peale ühe poja.

Ojaääre

1711. aastal tuli Kadrina koguduse sünnimeetrikas esmakordselt ette Ojaäärse (Oiaärdse, Oaärdse, Oja Ere) Rüttli lesk Wappo (Wolber), kes samal aastal abiellus Koka Jürri Gustaviga.

1712. aastal sündis paari esiklaps Madli, 1717. aastal poeg Johann, 1719. aastal poeg Gustav ja 1722. aastal tütar Leno. 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi oli Gustavil ja Wappol kaks poega ja kolm tütart. Sarnaselt Sooäärse peredega asustati Aasperesse ka Ojaäärse Gustavi pere. Kirikuraamatus esines pere viimati 1729. aastal, mis Gustavi tütar Madli oli Soärdse Hinrichi ja Kaddri poja Gustavi ristiemaks.

Poisma

1711. aastal nimetati sünnimeetrikas Poisma Kubja Jacku (Jaac), kelle kasvandik Kaddri oli mõisa Aednik Maddise poja Jacobi ristiemaks. Jack suri hiljemalt 1718. aastal ning tema abikaasa Kay jäi leseks. Järgnevalt esinevad meetrikas Poisma Jaack ja Poisma Jürri. 1721. aastal sündis viimase tütrel Kertil vallastütar Madli, kelle isa oli sadulsepasell Johan Druska. 1728. aastal sündis Poisma Jaakul poeg Johann. Poisi ema kirikuraamatuis ei nimetatud, kuid neist selgus, et Jackul oli ka õde Kay. 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi ei olnud Poisma Jaku peres ei peremeest ega perenaist, küll aga kaks täiskasvanud poega või sulast ja üks täiskasvanud tütar ning üks vana naine. 1732. aastal oli peremeheks nimetatud Posma Jürry ning peres oli peale tema ja ta abikaasa ka üks täiskasvanud mees ja üks poiss. Vakuraamatu järgi oli Jürry mõisa sepp. 1732. aastal oli perel hobune ja varss, kaks härga ja üks lehm. 1739. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus peret ei nimetatud, kui see pidi siiski olemas olema, sest 1782. aasta hingeloendis oli Poisma pere hingekirjas Jürri lesk Ello, kes oli sündinud 1715. aasta paiku ning suri millalgi pärast 1795. aasta ningeloendust.

Koka Jahn ja Brita Siffersdottir

1718. aastal ilmus Kadrina kirikukirjadesse mõisa kokk Jahn, kes 1720. aastal abiellus mõisa toatüdruku Brita Siffersdottiriga. 1721. aastal sündis Palmses nende esimene laps, tütar Brita. Pere teine laps, poeg Gustav Christian sündis Huljal ning ristiti 10. mail 1723. Poisi ristivanemate hulgas oli ka parun Arend Dietrich von der Pahlen, kellele see oli esimene kord oma mõisa laste ristivanemana üles astuda. Kuna Hulja mõis kuulus toona von der Pahlenitele, siis tundub, et Jahn täitis vajadusel koka kohuseid nii Palmses kui ka Huljas. Nii väitis 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamat, et Kocka Jahni peres on ainult perenaine ning poiss ja tüdruk. Ilmselt ei viibinud ta vakuraamatu koostamise ajal Palmses. Ometi on teda Palmse mõisaga seostatud veel ka 1730. aastal, kuid hiljem enam mitte ning 1731. aastal nimetati uut Palmse kokka Johannest koos abikaasa Greta ja tütar Agnetaga.

Kõrve kõrts

1713. aastal sünnimeetrikas nimetatud Matzo Jürri ja Ewa poja Mardi ristiisa Körtzi Jahnn on tõenäoliselt sama Körwe Körtsi Jahniga, kes selle nime all ilmus meetrikasse alles 1717. aastal. 1715. aastal esines sünnimeetrikas ka Körwe Körtzi Ado, kuid järgnevalt enam mitte. Jahn oli abielus Mayga, kellega neil 1718. aastal sündis poeg Jacob. Samal ajal olid peres ka täiskasvanud lapsed, kellest 1722. aastal nimetati Jaku. 1724. aastal läks Jahni tütar Elß mehele Petri Jaaku Tönnole Vatkult ning poeg Jaak võttis naiseks Reoia Abrahami tütre May. 1725. aastal sündis Jaaku ja May esiklaps, poeg Gustav. 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi olid Körwekörtzi Jahni peres kaks täiskasvanud poega, perenaine, üks alaealine poeg ja kaks vanainimest. 1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus Kõrve kõrtsi ei nimetatud ning 1739. aasta revisjoni juures oleva seletuskirja järgi on Kerwekortzo Jaak Aaspere mõisa ümber asustatud. Samas esineb pere ka 1739. aasta revisjoni vakuraamatus. Selle järgi elasid kõrtsis peremees Jaak, tema abikaasa May ja nende poeg. Ilmselt oli paari 1728. aastal sündinud tütar Ann selleks ajaks juba kodust lahkunud. Pere käsutuses olid üks hobune, härg ja lehm.

Võsupere pered 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi I poolel

Mäe Jakob

1782. aasta hingeloendi järgi oli Mäe Jakobi peres peremeheks Tenno Maddi (u 1744–†enne 1795), kes oli abielus Lisoga. Tema järglaseks peremeheametis sai tema noorem vend Tenno Juhan (u 1749–1806), kes oli abielus Kayga. Peres elas ka mõisa kilter Juhan (u 1747–1817), ühes oma abikaasa Madli ja lastega, kes pärast Juhani surma sai peremeheks. 1835. aastal sai tema surma järel peremeheks saanud vanem poeg Jürri (u 1785–1845) ühes tema abikaasa Kai ja lastega perekonnanimeks Treywerk (Treuwerk). Jacob ja May Treuwerk oli pererahvas ka 1858. aasta hingeloenduse ajal.

Helmi Rohtla teadmise järele „üks Dreiwerkide soost tütarlaps olnud Aleks. Pahleni armsam. Nende tütar Elisabeth (1869–1950) sai hea hariduse paruni kulul. Oli abielus Joh. Muikmanniga (Võsu kaupmees, suur elumees). Betsi oli kaua aega Tallinnas keskkooliõpetaja, kohapeal väga tuntud ja lugupeetud isik“. Kirikuraamatu järgi sündis Elisabeth Treiwerk, Maddis Treiwerki ja Anna Jägermanni tütar 5. juunil 1869 ja läbis leeri väga heade tulemustega 4. augustil 1885 Ilumäel. Alexander von der Pahleni väidetav armsam A. Jägermann sündis 6. augustil 1832 Ilumäel Vanapere talust pärit Josep Jägermanni perekonnas ning abiellus M. Treiwerkiga 9. detsembril 1862. aastal. Ta suri 25. märtsil 1884. Kirikuraamatu järgi poos ta enda üles. Tema petetud abikaasa M. Treiwerk sündis 13. veebruaril 1819 ning suri 24. veebruaril 1900. Ta oli mõnda aega ka Ilumäe kabeli laulumees.

1805.–1806. aastal toimus Palmse mõisas sulaste väljaastumine, kes keeldusid öisest rehepeksust, kuna Eestimaa 1804. aasta talurahvaseadus seda otseselt ei reguleerinud. Üheks neist, kes polnud nõus öösel reht peksma isegi siis, kui mõisa majutati sõjaväeosa oli Madis, Võsult Koljako Mardi perest Some Davidi tütre May poeg, kes oli Tenno Juhhani peres sulane. 26. novembril 1806 määras Viru-Järva meeskohus talle selle eest karistuseks 20 paari vitsu ning mõisa toonane omanik Hans von der Pahlen andis ta samal aastal nekrutiks.

Jürri Josep

1782. aasta hingeloendi järgi oli Jürri Josepi peres peremees Jürri Jahn (1730–†enne 1795), kes oli Thoma Jahni Jürri ja May poeg. 1782. aastal elas peres ka Thoma Jahni Jürri 70-aastane lesk Ann – tõenäoliselt tema teine abikaasa. Jürri Jahnil oli abielust Truutuga (Truto) kaks poega ja tütar. Peres elas ka Jahni noorem vend Jürri Jürri (u 1737–1806) oma abikaasa May ja lastega. Pärast venna surma sai ta peremeheks. Kuna Jürri vanim poeg Jonas ja kolmas poeg Dietrich surid noorelt ja teine poeg Hans jooksis 1799. aastal mõisast ära, läks peremeheamet pärast Jürri surma Jahni vanema poja Gusto (Gustav, u 1765–1834) kätte. Millalgi enne 1834. aastat andis ta ameti üle enda ja oma abikaasa Mai vanemale pojale Jakobile (1795–1857), kes 1835. aastal sai ühes abikaasa Liso ja lastega perekonnanimeks Jürisberg. 1858. aasta hingeloenduse ajal oli peremeheks Jürri Jürri kõige noorem poeg Joseph Jürisberg.

Foto 1. Väljavõte Carl Magnus von der Pahleni 1795. aastal koostatud ja koloreeritud Palmse ja Sagadi mõisate piirikaardist, kus olid kujutatud Võsupere küla ning Sooääre, Ojaääre ja Parkali talud (EAA 1690, 1, 64: 1)

Külaotsa

1782. aasta hingeloendi järgi oli Külaotsa (Küllaotsa) peremees Jürri Ado (u 1743–1800), kes oli abielus Madliga. Ado ei telnud ilmselt talu pidamisega toime, sest 1795. aasta hingeloend teatas, et ta oli peremeheametist tagandatud ja teenis sulasena uue peremehe, oma noorema venna Jürri Tenno (u 1745–1832) käe all, kes elas oma perega talus ka 1782. aastal. Samal ajal elasid peres ka nende nooremad vennad Jürri Jürri, kes enne 1795. aastat oli saanud peremeheks Andrese Jacobi vabadikuperes ja kurttumm Jürri Juhan, kes oli 1795. aastaks juba surnud. Jürri Tenno andis peremeheohjad hiljemalt 1825. aastaks oma vanemale pojale Jürri Tenno Jakobile (u 1778–1843), kellelt need 1834. aastaks omakorda olid üle läinud tema nooremale vennale Josephile. 1835. aastal said Jakob ühes oma abikaasa Sophie ja Joseph ühes oma abikaasa Lenoga perekonnanimeks Seemann. J. ja L. Seemann olid pererahvas ka 1858. aasta hingeloenduse ajal.

Sarnaselt Some Davidi May Madisega ja samal põhjusel, andis H. von der Pahlen 1806. aasta lõpus nekrutiks Jürri Tenno ja tema abikaasa Anni teise poja Jürri, kes oli sulaseks oma isa peres. Tallegi määras Viru-Järva meeskohus 26. novembril 1806 karistuseks 20 paari vitsu.

Andrese

Andrese peremeheks oli 1782. aastal Andresse Hans (u 1724–1802), kes oli abielus endast poole noorema Annoga, kes oli tõenäoliselt tema teine abikaasa. Peres elas ka tema noorem vend Andrese Mart (u 1747–1810) ühes oma abikaasa Anniga. Pärast venna taandumist oli Mart 1795. aastal hingekirjas peremehena. Pärast Mardi surma, sai peremeheks tema vanem poeg Juhhan (u 1775–1822), kelle surma järel omakorda tema vanem poeg Hans (1796–1852). 1835. aastal anti talle ja tema abikaasa Madlile perekonnanimeks Ollef. Pärast H. Ollefi surma sai peremeheks tema vend Maddis Ollef.

Andrese vabadikukoht

Andrese vabadikukoha peremeheks oli 1782. aastal pime Andrese Jacob (u 1750–†enne 1795). Peres elasid ka Sojere Jahni lesk Madli ja Karia Jahni lesk Kay. 1795. aastaks olid surnud kõik peale Jacobi abikaasa Leno ja tütre Kay, kes oli tüdrukuks Andrese peres. 1795. aastal oli koha peremeheks Külaotsa peremehe Jürri Ado noorem vend Jürri Jürri (u 1752–1811), ühes oma abikaasa Elsiga. Jürri surma järel sai peremeheks Sojere Hans (u 1755–1820), kelle surma järel koht hääbus.

Kuue-päeva pered 19. sajandi alguses

S. S. Severin Dobermanni poolt 19. sajandi algul koostatud kirjelduse järgi asus küla tasasel maal ning selle põldudel oli mustmullapinnas, mis paiguti oli osaliselt segatud kivide ja liivaga, kuid küla heinamaad olid head. Põlluharimisest ja veisekasvatusest elatuvad pered olid heal järjel. S. S. Dobermann seletas seda nende kasutuses olevate maade headuse ja raske tööga. Mõisale tegid nad teotööd ega pidanud tasuma rahamaksu.

Vastavalt mõisa 1805. aasta vakuraamatule pidid kuue-päeva pered tegema aastas 300 rakmepäeva, millest 132 päeva tehti suvel ja 168 talvel ning 300 jalapäeva, millest vaimud ehk jalateolised tegid suvel 228 ning talvel 72 päeva. Vastavalt 1804. aasta talurahvaseadusele, pidi kuue-päeva perel olema kasutada kuus tööjõulist inimest, kellest kaks anti kuueks päevaks nädalas mõisa tööle. Tööjõulisteks loeti nii mehi kui ka naisi vanuses 15-60 eluaastat, kuid tööjõu puudusel tohtis kasutada ka 14-aastaseid noorukeid. Sageli kasutati suviste, palju tööjõudu vajavate tööde juures ka oluliselt nooremate laste tööjõudu.

Kuue-päeva pere rakmeteoline pidi heinaajal tegema 18 päeva heinamaal tööd ilma rakendita, millest 12 päeva kompenseeriti sõnnikuveo ajal mõisale teise rakendi (hobune vankri ja riistadega) ja kolmanda teolise andmisega ning kuus päeva hobuse ja äkke andmisega vaimule samaks ajaks. Heinajal pidi kuue-päeva pere lisaks andma ka kolmanda jalateolise 24 päevaks ning viljalõikuse ja muude põllusaaduste koristamise ajaks kaks lisateolist kokku 48 päevaks.

Lisaks teopäevadele maksid kuue-päeva pered mõisale kümniseks kaks tündrit rukkeid, kaks tündrit otri, kaks tündrit kaeru ja 30 leisikat (ühe koorma ehk kolm sadu) heinu ning andma naturaalandamina mõisa ühe täiskasvanud lamba, kolm kana, 30 muna, kolm naela lõnga, ühe kolmevakase koti, kolm kütket, kaks käsisülda kuue jalaseid halupuid (neli koormat) ja neli piimapütti. Seaduse alusel rukkiks ümberarvestatuna oli nimetatud kohustuste hinnaks kaks vakka, üks külimit ja 111/10 toopi rukkeid. Mõisakoormistele kõrval tasusid pered riigile ka pearahamaksu ning andsid postijaamade varustamiseks postimoona. Kuue-päeva perede pearahamaks oli 9 rubla 54 kopikat aastas. Postimoonaks pidid kuue-päeva pere maksma ühe vaka ja kaks külimittu kaeru ning kuus leisikat heina.

Foto 2. Võsupere perede kõlvikud 1806.–1807. aasta Moritz von Dreyeri atlase kaardilehel. Suurendatult on esile toodud Võsupere talude hoonete alune maa: Mäe Jakobi nr 44, Jürri Josepi nr 45, Külaotsa nr 46 ja Andrese nr 47, vabadikukohad nr 48–49 (EAA 1690, 1, 33: 32)

Kuna Palmse mõisa ja valla rahvas kuulusid Ilumäe kabeli kogudusse, ei osalenud nad Kadrina kiriku hoonete korrastamises ja köstri ülevalpidamises, küll aga tasusid nad maksu Ilumäe kabeli köstri ja laulumehe heaks ning Kadrina kirikuõpetaja hoonete korrashoiuks ning tegid kirikõpetaja kasuks ette nähtud teopäevi. Kõik rahamaksud Ilumäe kabeli, köstri, laulumehe ja kihelkonna kirikõpetajale tasus mõis, kuid talupered vedasid oma ajast vajalikud ehitusmaterjalid kabeli ning kirikõpetaja hoonete remontimiseks või ehitamiseks ning tegid samuti kõik sellega seotud tööd. Ilumäe kabeli remondi ja ehitamisega seotud kulud kaeti võrdselt teiste kogudusse kuuluvate valdade peredega. Ühtlasi kandsid valla pered kirikuõpetaja heaks muid seadusest tulenevaid kohustusi.

Vakuraamatu järgi maksis iga pere alalisele sulasele aastapalgaks ühe tündri rukist ja teise otri, andis ühel aastal kuue, teisel lambanahkse kasuka, igal aastal kolm takuriidest särki, kaks paari uusi ja ühe paari jätkatud villased sukad, kaks paari takuriidest pükse, ühe paari uusi villaseid kindaid ja ühe paari uusi nahkkindaid, pool naela villast lõnga riiete nõelumiseks, kuus paari pastlaid ning iga kahe aasta tagant ühe paari uusi vatmanriidest pükse. Kuue kohta nimetas Haljala kihelkonnast Salatse külast pärit Hermann Länts, et kui see „põrandal ise püsti ei ole seisand“, ei ole seda vastu võetud. „Nii keerd ja karm pidi lõng olema, et kuub püsti seisas“. Alaliselt peres töötavale tüdrukule maksti igal aastal palgaks kaks särki, kaks paari linaseid käiseid, kaks takuriidest seelikut, kaks naela villu sukkade jaoks, viis paari pastlaid, iga kolme aasta sees üks villane seelik, uus vatmanriidest kuub ja uus kasukas.

Tabel 6. Võsupere perede kõlvikud 1806.–1807. aastal maamõõtja titulaarnõunik Moritz von Dreyeri atlase järgi

Pered	Aiamaa		Koppel		Põllumaa		Heinamaa		Mets ja karjamaa		Kõlbmatu maa		Kokku
	dess	ha	dess	ha	dess	ha	dess	ha	dess	ha	dess	ha	dess	ha
Võsupere	2,71	2,96	15,71	17,16	74,79	81,71	144,25	157,59	18,38	20,07	39,38	43,02	295,21	322,52
Tonno Johann	0,79	0,86	4,17	4,55	18,70	20,43	36,06	39,40	4,59	5,02	9,84	10,75	74,16	81,02
Jürri Jürri	0,46	0,50	0,00	0,00	18,70	20,43	36,06	39,40	4,59	5,02	9,84	10,75	69,66	76,10
Jürri Tonno	0,71	0,77	9,17	10,01	18,70	20,43	36,06	39,40	4,59	5,02	9,84	10,75	79,07	86,39
Andresse Mart	0,75	0,82	2,38	2,59	18,70	20,43	36,06	39,40	4,59	5,02	9,84	10,75	72,32	79,01

Vakuraamatus sätestati ka perede kohustusliku raudvara suurus. Raudvara all mõeldi sellist varandust, mis oli mõisa omanduses ning kuulus talukoha juurde. Juhul kui pere mingil põhjusel lahkus talust, ei tohtinud ta raudvara hulka kuuluvat endaga kaasa viia, vaid see jäi talusse uuele perele kasutamiseks. Võsupere kuue-päeva perel pidi olema kaks hobust, neli künnihärga, kaks lehma ja neli lammast, suvivilja seemneks neli tündrit otri ja kaks tündrit kaeru, kaks atra, kaks äket, kaks vankrit, kaks rege, kolm kirvest, neli vikatit ja neli sirpi.

Aastail 1806–1807 M. von Dreyeri koostatud Palmse mõisa atlase lisa järgi olid Võsupere küla põllud liivase ja kruusase põhjaga, millel peal oli 6–9 tolli paksuse mustja ja liivaseguse hallika mulla kiht. Tema hinnangul kuulus pool sellest 2. ja pool 3. viljakusklassi. Küla kuue-päeva perede valduses olev põllumaa oli jagatud nende võrdselt nii, et iga pere sai keskmise headusega põllumaale ümber arvestatult ühepalju maad. Kuna M. von Dreyer ei näidanud heina-, karja-, metsa- ja kõlbmatute maade jagunemist talu täpsusega, siis on needki jagatud talude vahel võrdselt, mistõttu ei näita tabel peredele kuulunud kõlvikute suurust päris täpselt, kuid suurusjärgud peaksid olema enam-vähem õiged (vt tabel 6).

Küla koplites kasvas pooles ulatuses hea pajuhein ning pooles ulatuses tumeroheline aruhein, heinamaadel aga täies ulatuses tumeroheline aruhein. Heinamaadel leidus leht- ja mõningal määral ka okaspuuvõsa. 1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt pidid küla pered tavalisel heina-aastal saama oma heinamaadelt 705 saadu ehk 235 koormat aruheina. Seaduse arvestuse järgi oli iga saad kümne tuustine (81,9 kg) ja iga tuust leisikane, seega saadi küla heinamaadelt umbes 57 810 kg aruheina.

Talurahvaseaduse arvestuse järgi pidi kuue-päeva perel olema nii palju põllumaad, et ta saaks külvata aastas ühele väljale kuus tündrit talivilja ning teisele väljale kaheksa tündrit suvivilja (otra ja kaera) ning lõikas sellelt – keskmise saagikuse juures 5½ seemet – 77 tündrit vilja, millest 14 tündrit läks seemneviljaks, 31½ tündrit kulus üheksaliikmelise pere (kolm meest, kolm naist, kolm last) toiduks, kuus tündrit mõisakoormiste tasumiseks ning 15 tündrit mitmesuguste muude vajaduste (eluhoonete remont, kala, soola ja raua ostmine, kiriku- jm maksude tasumine) rahuldamiseks. Pärast kõigi maha arvamiste tegemist pidi seaduse järgi jääma perele 10½ tündrit vilja kasumiks. Nagu viljasaagist, nii pidi ka heintest (30 koormat) kuue-päeva perele jääma kuuendik, ehk viis koormat kasumiks, kuna ülejäänud 25 koormat kulusid loomadele söödaks ning mõisakoormiste tasumiseks. Kui perele piisavalt põllumaad anda polnud võimalik, võis seda kompenseerida suurema heinamaaga.

Võsupere perede rendilepingud

Pärisorjuse kaotamise järel 1816. aastal, mil algasid ettevalmistused perede üleviimiseks rendilepingutele, viis kihelkonnakohus peredes läbi raudvara inventuuri ning koostas sellekohase aruande. Kadrina kihelkonnas toimus see 1819. aastal. Aruandest nähtus, et varasemaga võrreldes nõuti kuue-päeva peredelt vaid üht hobust ja kahte härga, muus osas olid nõudmised samad. Aruandes ei kajastanud lehmade ja lammaste olemasolu ning tundub, et seda peredelt enam ka ei nõutud. Rukkiseemet ei nõutud raudvara hulgas seetõttu, et rukis kui talivili külvati maha juba sügisel, mistõttu ei pidanud seemet üle talve hoidma.

Tabel 7. Kadrina kihelkonnakohtu koostatud Võsupere küla perede raudvara aruanne 1819. aastal

Peremehe nimi	Mitme päeva pere	Hobused	Härjad	Odra seemet	Kaera seemet	Adrad	Äkked	Vankrid	Reed	Kirved	Vikatid	Sirbid
				tünder
Tönno Juhhani Jürri	6	1	2	4	2	2	2	2	2	3	4	4
Jürri Kusto	6	1	2	4	2	2	2	2	2	3	4	4
Jürri Tönno Jakob	6	1	2	4	2	2	2	2	2	3	4	4
Andrese Juhhan	6	1	2	4	2	2	2	2	2	3	4	4

Esimesed teadaolevad Võsupere perede rendilepingud mõisaga „nende perrekohtade pärrast, mis enne nende käes olnud prukida ja mis nemmad nüüd rendipäle wõtwad“, pärinevad 1823. aastast Tönno Jürri, 1825. aastast Jurri Tenno Jakobi ning 1826. aastast Jürri Gusto ja Andrese Hansuga. Kolmeks aastaks sõlmitud rendilepingu järgi – selle kehtivus algas 23. aprillil – said rentnikud „need tallud mis siitsadik igga rendiwõtja käes olnud prukida, ja keik pöllud, heina- ja karjamaad, ellomaia ja muud honed, mis nende järrel on, jälle nende kätte prugitawaks, ja igga rendiwõtja wõttab neid jälle rendi pealle, ja teeb ja tassub nende peält, nende kui tännini“. Sisuliselt pidid rentnikud tegema sama tegu ja tasuma makse, mis neile olid ette nähtud 1805. aasta vakuraamatus „ja paneb moisareielissed wälja ja kedrab mõisa kedrust nenda kui ennegi“. Seega ei pidanud Palmse mõisa suhtes paika üldiselt levinud arvamus, mille kohaselt pärisorjuse kaotamise järel ning üleminekul mõisa ja perede vahelistele rendilepingutele, muutusid teo- ja muud koormised talupoegade jaoks varasemast oluliselt karmimaks. Rendileping kordas üle hoolsa maaharimise, talude korrashoidmise, riigi- ning kirikumaksude tasumise ja magasivilja andmise jms kohta seni kehtinud põhimõtted. Tähelepanu pöörati ka keskkonnakaitsele. Nii ei tohtinud pered ilma mõisa loata põllu- ega heinamaad juurde teha ning kütist põletada, kuna see oli metsa raiskamine. Mõisa metsadest ei tohtinud metsa raiuda muidu, kui ainult mõisa loaga. Perede tarbeks antud metsadest tohtisid nad raiuda ainult oma tarvituseks ega tohtinud puitu kellelegi müüa. Pered lubasid rendilepinguga “keige metsa raiskamisse eest kowaste hoida” ja igal aastal metsakasutusõiguse eest kiviaeda “ni paljo kui nende joud annab, jure teha”. Rendile andjale jäi õigus juhul „kui rendiwõtjad sandid maiapiddajad on, egga pea omma tallud honed, aiad ja raudwarrandust korras“, rendilepingu ennetähtaegselt üles öelda ja kahjutasu nõuda.

1860. aastate alguses sõlmiti Palmse mõisas rendilepinguid, millega pered viidi teotöölt ja naturaalmaksudelt üle raharendile. Lepingud sõlmiti igal aastal uuesti ning on säilinud ainult osaliselt ja mitte kõigi perede kohta. Võsupere perede lepinguist on teada 1862. aastal sõlmitud rendileping Jürri Josepi talu üle Joseph Jürrisbergiga ja 1863. aastal sõlmitud lepingud Jacob Treuwerk (Mäe Jacobi) ja Hans Ohlewiga (Andrekse). Lepingud deklareerisid: „1, temmal kümnist ei olle maksta 2, näddalissi teopäiwi egga waimopäiwi aasta ümber ei olle teha 3, Moisa rehhepeksmissest ei olle tarwis tulla“. Talu eest pidi pere tasuma raharenti kahe võrdse osamaksena kokku 84 hõberubla aastas, rehepeksu asemel andma aga aasta lõpus tündri rukist ning käima talvel üheksal päeval vooris ning tegema mõisale tasu eest küttepuid.

Foto 3. Väljavõte vannutatud maamõõtja Carl August Jürgensi aastail 1859–1864 joonestatud ja koloreeritud Palmse mõisa kaardist, millel on kujutatud Võsupere pered (RM 7045 Ar1 2099:1)

Võsupere karjamõis

Võsupere karjamõis rajati 1867 aastal, mis puhul likvideeriti Võsupere küla neli talu – Andrekse, Mae, Külaotsa ja Jürirahva – ning nende põllud ja heinamaad mõisastati. Peremehed asustati ümber mõisa sees ning päris kuuse alla ei aetud kedagi. Helmi Rohtla teadetel toimus perede likvideerimine järgmiselt:

Külaotsa Seemann saadeti Võhma Volbri tallu (peremees Jakob Wolmar) „aplaagrisse“ kolmeks aastaks, kuni äsjaasutatud Joandu külast endale uue eluaseme sai, kuuepäevakoha rendi peale ilma abiteota. Hiljem ostis ta 2700 rbl. eest talu päriseks. [...] Teise talu – Jürirahva – peremees Juhan Joosepi p. Jürisberg sai mõisalt osta pärisomandiks väikese rannaäärse talu, ühe esimese ostutaludest, Aneloksu. [...] „Andrese“ peremees Olevi Hans sai mõisa lähedalt väikese kahepäeva koha. Hiljem ostis ta Võhma „Väljarahva“ (endine peremees Juhan Wäli). [...] Neljas talu „Maerahva“ kuulus tol ajal Hans Dreiwerkile, kes jäeti esialgu kohale elama, maad võttis mõis aga ära. Hiljem anti kogu küla maad tema kätte pooletera peale, nähtavasti ei jõutud moonakaid nii ruttu kohale võtta, maad aga nõudsid harijat peremeest. Mõis andnud Dreiwerkile (rahvapärimuse järgi) veel viljaseemne, 20 lehma, 2 paari härgi ja 2 hobust. Järsku hea põlve peale jõudnud, hakanud mees jooma – see tõi talle hiljem paksu pahandust.

Kuna 1868. aastast keelustati lõplikult teorent, pidid mõisad oma tööde tegemiseks palkama töölised, keda nimetati moonakateks, kuna suur osa töötasust maksti neile välja toidumoonaga. Nende jaoks ehitati Võsuperele neli pikka ühetoaliste korteritega moonamaja, milles igale moonakaperele kuulus üks korter. Lisaks anti neile mõisa poolt kartulimaa ja võimaldati pidada lehma, siga, kanu ja lambaid. Kui mehed käisid mõisas tööl igapäevaselt, siis naisi ja suuremaid lapsi kasutati mõisas hooajatöödel. 1895. aastal oli Võsupere karjamõisas põllumaad 65,62 dessatiini (71,7 ha).

Mõisa ametimehed Võsuperel

18. sajandi lõpuks oli välja kujunenud, et Sooäärel paiknesid mõisa koka ja kangru talud, Reoojal oli mõisa parkali talu ehk Parkale, Ojaäärsel elas mõisa õllepruul, Poismal mõisa sepp, Vahil mõisa vahimees, Kaasikul ja Nugisel metsavahid jne. 1805. aasta vakuraamatu järgi asusid Ojaääre, Poisma, mõlemad Sooääre, Nugise, Kõrve kõrtsi ja Parkali kohad „keik moisa made peal, ni kaua kui nemmad keik omma Moisa teggo ia makso ausaste tassuwad, ia truiste teewad mis nende kohhus on. Kui nemmad sedda ei te, wottab Mois need maad taggasi, ehk panneb teisi innimessi nende peale elama“.

Foto 4. Maamõõtja Adolph Grunbergi 1874. aastal koostatud Võsupere karjamõisa kaart (EAA 3724, 4, 1686: 1)

Sooääre kangru

1782. aastal oli üheks mõisa kangruks Sojere Juhan (u 1746–1813), kes oli abielus Mayga. Pärast isa surma sai peremeheks tema noorem poeg Jürri (u 1789–1840). 1835. aastal anti talle, tema abikaasa Lisole, poegadele Jakobile ja Magnusele (Mangnus) ning tütar Maile perekonnanimi Soweer (Sower). Pärast Jürri surma sai peremeheks tema noorem poeg Magnus ning oli ühes oma abikaasa Anniga pererahvas ka 1858. aastal.

Foto 5. Väljavõte Carl Magnus von der Pahleni 1795. aastal koostatud ja koloreeritud Palmse ja Sagadi mõisate piirikaardist, kus olid kujutatud Poisma, Sooääre kangru ja koka talud (EAA 1690, 1, 64: 1)

Mõisa 1805. aasta vakuraamatu järgi oli Sooääre kangru pere kolme-päevapere, mis pidi tegema mõisale aastas 150 rakmepäeva, millest 66 tehti suvel ja 84 talvel ning 179 jalapäeva, millest vaimud tegid suvisel vaimudeajal (Jüripäevast kuni kolm nädalat pärast Mihklipäeva) 130⅙ ning talvel 48⅚ päeva. Selleks pidi peres pidevalt olemas olema kolm tööjõulist inimest. Tööjõulisteks loeti nii mehi kui ka naisi vanuses 15-60 eluaastat, kuid tööjõu puudusel tohtis kasutada ka 14-aastaseid noorukeid. Sageli kasutati suviste, palju tööjõudu vajavate tööde juures ka oluliselt nooremate laste tööjõudu.

Kolme-päeva pere rakmeteoline pidi heinaajal tegema kuus päeva mõisa heinamaal tööd ilma rakendida, mistõttu pidi pere sõnnikuveo ajal andma vaimule teise hobuse vankri ja riistadega kahel nädalal kolmeks päevaks nädalas sõnnikut vedama, kusjuures vaim tegi need päevad lisaks tavapärastele teopäevadele. Külviajal pidi pere andma vaimule kolmeks päevaks teise hobuse ühes äkkega, kusjuures teise hobuse tööpäevad loeti võrdseks kolme jalapäevaga. Heinajal pidi kolme-päeva pere lisaks andma ka kolmanda jalateolise 12 päevaks ning viljalõikuse ja muude põllusaaduste koristamise ajaks lisateolise 24 päevaks.

Maksudena pidi pere andma mõisale lisaks 15 leisikat heinu (1,5 saadu = 122,85 kg). Riigile pidi pere tasuma neli rubla ja 77 kopikat pearahamaksu, andma valla magasini aastas ühe vaka ja ühe külimitu rukkeid ning viis toopi otri ja postimoonaks kaks külimitu ja neli toopi kaeru ning kolm leisikat heinu.

Sooääre koka

1782. aastal oli mõisa kokaks Kokka Juhan (1734–1797), kes oli abielus Kayga. Isa surma järgi sai kokaks Kokka Jürri (u 1764–1832) ja pärast teda poeg Daniel (1799–1840). 1835. aastal anti Danielile ja tema abikaasa Anile perekonnanimeks Lang. 1858. aastal oli koka ametis Danieli poeg Johann Lang (1830–1891). Kokka Jürri poeg Juhan sai ajavahemikus 1811–1826 mõisa eesratsutajaks (Vorreiter).

Mõisa 1805. aasta vakuraamatu järgi oli Sooääre koka pere samuti kolme-päevapere, mille kohustused olid samasugused nagu Sooääre kangru perelgi.

1806.–1807. aastal, mil toimus eespool mainitud Palmse mõisa maade hindamine, hinnati mõlema Sooääre pere maid üheskoos. Perede põllud asusid osaliselt savisel, valdavalt aga punaka või valkja liivaga aluspõhjal, millel asus 6–9 tolli paksune savi- või liivasegune, kivise halli mulla kiht, millest ⅔ hinnati 2. viljakusklassi ja ⅓ hinnati 3. viljakusklassi.

Sooääre perede koplites ja heinamaadel, millel leidus küllaltki palju lehtpuuvõsa, kasvas ⅓ ulatuses hea pajuhein ja ⅔ ulatuses tumeroheline aruhein, mis andis keskmisel aastal välja 53 koormat ehk 159 saadu (13 022 kg) heina.

Ojaääre

1782. aastal oli Ojaäärse peremeheks üsna eakas Oiajere Jürri (u 1713–†enne 1795), kes oli abielus Kayga. Pärast Jürri surma sai peremeheks tema poeg Jacob (u 1746–1814), kelle kohta mõisa 1805. aasta vakuraamat ütles, et ta on „Moisa Pruel“. Õllepruuli ülesandeks oli linnaste ettevalmistamine linnaserehis ja õlleköögis õlle pruulimine mõisa oma tarbeks ja kõrtsides müümiseks. Õllepruul Jacob oli abielus Mayga, kellega neil oli kaks poega ja kaks tütart. Pärast 1814. aastat sai peremeheks Jacobi ja May vanem poeg Hans (u 1784–1820), kuna tema noorem vend, 23-aastane Arend anti 1812. aastal nekrutiks. Arend oli 1,56 m pikk, tõmmu jumega ja vistrikuline, siniste silmade ja suure ninaga, tema suus puudus nii ülemises kui ka alumises hambareas üks hammas ning ta oskas eesti keeles lugeda.

Nagu järgnevalt selgub, sai aastail 1806–1811 mõisa õllepruuliks Parkalile ümber asustatud Kasiko Juhhan, mistõttu on usutav, et Oiajere Hans oli järgnevail aastail tavaline taluperemees. Hansu enneaegse surma järel läks talu pere pikemaaegse sulase Rätsep Maddi Jakobi (u 1793–1841) kätte, kes 1835. aastal sai ühes abikaasa Sophie ja lastega perekonnanime Schönberg. J. Schönbergi surma järel sai peremeheks tema poeg Maddis, kes oli abielus Mayga. M. Schönbergi ajal 1855. aastal valmisid Ojaäärse talu uus elumaja ja muud taluhooned.

Jakob Grass, kelle ema Catharine oli Maddise ja May tütar, kirjeldas oma vanavanemaid kui usklikke ja vagasid inimesi. Algselt elasid nad Kõnnul, kuid siis jäänud Maddis salakaubaveoga vahele ning „siis nõnda kehvaks jäänud, et vana valge hobusega ja tühise kolu-kaludega Ojaäärsele tulnud“. Ojaäärse olnud vaene liivase põllumaaga koht, kuid „nii oma hoole ning usinuse kui ka Jumala õnnistuse läbi“ olla pere seal halja oksa peale saanud.

Mõisa 1805. aasta vakuraamatu järgi oli Ojaääre pere samuti kolme-päevapere ning pidi tegema sama palju teotööd ja kandma sama palju koormisi nagu Sooääre peredki, va hein, mida Ojaääre perelt nõuti 20 leisikat, ehk kaks saadu (164 kg).

Ojaääre pere rukki ja odrapõld asusid punakal ja valkjal liivapõhjal, millel asus 5–8 tolli paksune halli liivaseguse mulla kiht, millest pool hinnati 2. ja pool 3. viljakusklassi. Pere kesapõld asus liiva ja kruusapõhjal, millel asus 7–9 tolli paksune musta mulla kiht.

Foto 6. Väljavõte Carl Magnus von der Pahleni 1795. aastal koostatud ja koloreeritud Palmse ja Sagadi mõisate piirikaardist, kus olid kujutatud Vahi, Parkali ja Ojaääre talud (EAA 1690, 1, 64: 1)

Ojaääre pere koplis ja heinamaal, millel leidus mõningal määral leht- ja okaspuuvõsa, kasvas pooles ulatuses hea pajuhein ja pooles ulatusas tumeroheline aruhein, mis andis keskmisel aastal välja 30–31 koormat ehk 90–93 saadu (7371–7616 kg) heina.

1860. aastate alguses sõlmiti Palmse mõisas rendilepinguid, millega pered viidi teotöölt ja naturaalmaksudelt üle raharendile. 1862. aasta Jüripäevast andis mõis Ojaääre koha üheks aastaks rendile Maddis Schönbergile. Leping deklareeris: „1, temmal kümnist ei olle maksta 2, näddalissi teopäiwi egga waimopäiwi aasta ümber ei olle teha 3, Moisa rehhepeksmissest ei olle tarwis tulla“. Talu eest pidi pere tasuma raharenti kahe võrdse osamaksena kokku 42 rubla hõberaha aastas ning rehepeksu asemel andma aasta lõpus tündri rukist ning käima talvel üheksal päeval vooris ning tegema mõisale tasu eest küttepuid. Uue rendilepingu sõlmimisel aasta hiljem olid raharent tõusnud 60 rublani ja muudki renditingimused karmimaks läinud ning teotöö viljalõikuse, kartulivõtu ja sõnnikuveo juures osaliselt taastunud. Töö eest maksti küll rahapalka, kuid see oli võrdlemisi väike.

Vahi

1782. aasta hingeloendi järgi oli Vahi talu peremees Wahi Gusto (1742–1795), kes oli abielus Marriga, kellega neil oli poeg ja kolm tütart. Kuna Wahi Gusto poeg Gusto ei kõlvanud mingil põhjusel peremeheks – 1807. aastal anti ta hoopis maamiilitsaks – sai uueks peremeheks Sojere Jahni poeg Jahn (1765–1829), kes oli abielus Mariga. Kuna Jahnil polnud poegi, vaid ainult tütred, sai tema asemel mõisa vahiks tema sulane Hans (1788–1871). 1835. aastal sai ta ühes oma abikaasa Mai, poegade Jakobi ja Gustavi ning tütarde Ani ja Mariega perekonnanimeks Roopa. H. Roopa oli mõisa vahimees ka 1858. aastal.

Mõisa 1805. aasta vakuraamatu järgi ei maksnud vahimees oma talu eest midagi, vastupidi, vald pidi talle palka maksma:

Moisa Wahhimehhe palk, mis Wald temmale peab andma, on Aastas:

Kue päewa Perre pealt 9 Topi Rukkid, 9 Topi Odre, 1 Passel. Sellesamma arro iärrel peawad ka need muud wähhemad Perred Moisa Wahhimehhele Aasta palka maksma igga Perre omma näddala Päewateo iärrel. Ranna Neliapäwa Perre maksab temmale 300 Silko Aastas ia weikemad Perred seddamöda wähhema Silgo makso.

Vahi pere vähese põllumaa hindas M. von Dreier 3. viljakusklassi. Vahi pere heinamaa, millel leidus leht- ja mõningal määral ka okaspuuvõsa, kasvatas tumerohelist aruheina, mis andis keskmisel aastal välja natuke üle 14 koorma ehk 42–43 saadu (3440–3522 kg) heina.

1976. aastal Lahemaal ajaloolist pärimust kogunud ajalooteaduskonna üliõpilastele jutustas Vahi talu kohta Richard Leemet:

Üle oja Palmse mõisa valdustes asus 6 päeva talu, mida nimetati Vahi taluks. Selles elas Vahi Ants, kes oli mõisa vahimees. Tema ülesandeks oli vedada vett ja puid ning lüüa suurt perekella. Perekell asus aida ühe nurga kohal... [...] Vahipidamisega Ants ei tegelenud, sest sel ajal enam piiritülisid ei esinenud. Silda üle Palmse mõisa pargis asuva oja nimetati Vahi Antsu sillaks. Ants kasutas alati seda otseteel mõis.

Foto 7. Ojaäärse nr 60, Parkali nr 64 ja Vahi nr 68 perede kõlvikud Moritz von Dreyeri 1806.–1807. aasta atlase kaardilehel (EAA 1690, 1, 33: 40)

Kõrve kõrts

1782. aastal oli Kõrve kõrtsis kõrtsmikuks Kerwe Kortzi Jürri (u 1713–†enne 1795). Tema abikaasa oli surnud, kuid peres elasid tema tütar May ühes oma abikaasa Jahni (u 1743–1824) ja poeg Gustaviga, tütar Liso ja kohe-kohe täiskasvanuikka jõudev kasulaps Jacob. 1795. aastal oli kõrtsmikuks Jürri koduväi Jahn, kes oli hingeloenduste vaheajal saanud Mayga veel kolm poega ja kaks tütart. Peres elas edasi ka vanatüdrukuks jäänud Liso, kuid pere kasupoeg Jacob oli hingeloenduste vahepeal mõisast ära jooksnud. Enne 1811. aastat oli Jahni vanem poeg Gustav võetud mõisa kokaks ning kolmas poeg Jakob läinud Nugise perre kangur Danieli peresse sulaseks ning pere kõige noorem poeg Juhan anti 1813. aastal nekrutiks. Kuna ainus peresse jäänud poeg Jürri suri paar aastat pärast isa, läks kõrtsmikuamet edasi tema lesele Lisole, kelle kolm risti olid 1827. aastal mõisaga sõlmitud rendilepingu all. 1835. aastal sai Liso perekonnanimeks Loop

.

Foto 8. Kerwe Kortsi Jürri lese Liso allkiri 1827. aastal mõisaga sõlmitud rendilepingul (EAA 876, 1, 112: 16)

Ajavahemikus 1835–1850 sai uueks kõrtsmikuks Joseph Reinholm (1813–1852) Võhmast, kes asus kohale ühes oma abikaasa May (1811–1894) ning poegade Gustavi ja Johannesega. 1858. aasta hingerevisjonist jääb mulje, et pärast abikaasa surma pidas kohta ja kõrtsi edasi tema abikaasa May, keda abistasid temaga ühevanune tüdruk Ann Pilberg ja nooruke tüdruk Kay Jürrisberg.

Mõisa 1805. aasta vakuraamatu järgi oli Kõrve kõrtsi pere kahe-päevapere, mille peremees Kerwe Körtsi Jain (Jahn) pidi tegema mõisale aastas 100 rakmepäeva, millest suvel 44 ja talvel 56 päeva ning 100 jalapäeva suvisel vaimudeajal (Jüripäevast kuni kolm nädalat pärast Mihklipäeva), millest oli korralist jalategu 46 ning erakorralist suvel 23 ja talvel 31 päeva. Selleks pidi peres pidevalt olemas olema kaks tööjõulist meest ja üks naine. Tööjõulisteks loeti nii mehi kui ka naisi vanuses 15-60 eluaastat, kuid tööjõu puudusel tohtis kasutada ka 14-aastaseid noorukeid. Sageli kasutati suviste, palju tööjõudu vajavate tööde juures ka oluliselt nooremate laste tööjõudu.

Foto 9. Väljavõte Carl Magnus von der Pahleni 1795. aastal koostatud ja koloreeritud Sakusaare karjamõisa kaardist, kus olid kujutatud Kõrve kõrts teel Viitnalt Võsuperele ja Kaasiku metsavahikoht (EAA 1690, 1, 40: 1)

Kahe-päeva pere rakmeteoline pidi heinaajal tegema heinamaal kaheksa päeva tööd ilma rakendita, kuid mõisal oli õigus nõuda selle kompenseerimiseks kaheksaks päevaks lisarakendit mõnel muul talle sobival ajal. Lõikuse ajal pidi pere täiendavalt tavapärasele kahele rakme- ja jalapäevale tegema veel 16 lõikuse päeva. Kui osa rakmepäevi kevadise ja sügisese teedelagunemise ajal tegemata jäid, oli mõisal õigus need talle sobival ajal sisse nõuda.

Maksudena pidi pere andma mõisale 25 leisikat heina (2,5 saadu = 205 kg) ja ühe piimapüti, mis ümberarvestatuna rukkile tegi kaks toopi rukist aastas. Riigile pidi pere tasuma 3 rubla ja 18 kopikat pearahamaksu, andma magasini aastas ühe vaka rukkeid ja neli toopi otri ning postimoonaks ühe külimitu ja kaheksa toopi kaeru ning kaks leisikat (16,38 kg) heinu.

Kõrve kõrtsi põllud asusid valkjal ja punakal liivapõhjal, millel asus 2–6 tolli paksune hallika liivaseguse mulla kiht, mis hinnati 3. viljakusklassi. Kõrve kõrtsi pere koplis ja heinamaal, millel leidus leht- ja okaspuuvõsa, kasvas tumeroheline aruhein, mis andis keskmisel aastal välja 25 koormat ehk 75 saadu (6143 kg) heina.

Foto 10. Kõrve kõrts, väljavõte Moritz von Dreyeri 1806.–1807. aasta atlase kaardilehel (EAA 1690, 1, 33: 48)

Parkali (Reooja)

1782. aasta hingeloendi järgi oli Parkali peremeheks Parkale Andres (u 1709–†enne 1795), kuid kuna ta oli juba üsna eakas, tegeles talupidamise ja parkali tööga ilmselt valdavalt tema poeg Abram (u 1751–†enne 1795). Mõlemad olid aga 1795. aasta hingeloenduse ajaks surnud ning kuna senise pere liikmed olid kõik talust lahkunud asustati sinna Võhmast Reo Juhani perest Reo Josep, keda hingeloendi koostamise ajal kutsuti juba Parkale Josepiks. Ta oli abielus Anniga, kellega neil oli 1795. aastal kaks poega, Hans ja Jonas. Ajavahemikus 1806–1811. pöördus pere aga Võhmasse tagasi ning Josep sai seal Mäallose peremeheks. Tema asemel tuli Parkalile Kaasikult Kasiko Juhhan (u 1768–1845) ühes oma abikaasa Kaddri ja lastega. 1835. aastal anti neile perekonnanimeks Pruul. Isa koha võttis üle tema poeg Hans Pruul (1796–1864), kes oli kohal ka 1858. aastal. Arvatavasti oli Josep Parkalil viimane parkal, sest päras Josepi lahkumist oli Parkali üle 50 aasta mõisa õllepruuli elukoht. Nagu selgus Hans Pruuli päevaraamatutest oli tema isa, hakanud oma isa Hans Pruuli juures ametit õppima 14-aastaselt ning olnud ametis 12 aastat, enne kui ta 1866. aastal Palmsest ära läks ja Metsiku mõisas talu ostis. Enne seda olnud aga tema isa Hans Pruul mõisa õllepruuliks juba 42 aastat. Ilmselt õppis ta ametit oma isalt Juhanilt, kes oli samuti olnud mõisa õllepruul.

Perekonnalegendi järgi asunud nende esivanem Eestisse 17. sajandi alguses Rootsist:

Palmse mõisa tuli 1601 Üks perekond Rootslasi. Neil Rootslaste oli küll pri õigus Rootsi kuninga Karl IX poolt. Aga mis aitas ühel prii mehel metsa Huntide ulkas kus kuningas kaugel on. Palmse selle aegne parun andis neile kül ühe weike rendi koha aga siiski pidawad teu oriust tegema. Sel aial oli mõisas üks tige kubjas kes waesi orjasi pool surnuks peksis. Selle rootsi mehe liig nimi oli Joosep Karolus.

Nad tulid laewaga Talina sadamasa temal oli naine ja üks poeg aga naad ei teadnud kust helu aset saada. Üks rootsi ülem Talinas Kes Karoluse sõber oli neil Rootsi maale kirjutanud et Talinas üks kiriutaja koht saada olewad aga see oli juba ära sest et nemad üks päew hiljaks olid jäänud. Nende sõber tegi mis wõimalik aga kõik hasjata ning siis juhtus weel teine õnetus nende sõber piti Tallinast ära minema.

Nüüd oliwad nemad üksi wõeras linnas wõera rahwa seas tagasi minemiseks ei olnud raha. Aga siis juhtus hometi et Palmse mõisas olla orie tarwis ja Palmse mõisa opman ja kubias Talinas olid orie ostmas ja petmas üks puhas kuda sai. Kubjas sai teada et tema kohta otsis ja tuli tema juure ning üttles et Palmse mõisas ola üks aitamehe koht saada. Karolus rooemustas wäga selle üle et ometi üks koht saada oli ja tuli Palmsesse. Siis weedi teda pereka puhas härra hette aga oh seda ehmatust kui härra neile ütles et teie olede oriad. Selle peale ütles Karolus aga meie tulime joo haidamehe koha peale seal karjatas härra waid oriad mis haidamehe koha peal teie olete oriad ja peade tööd tegema. Teie nimi ei ole enam Karolus waid olete oriad mõistate oitke kui teie kellekile ütlete et teie paris oriad ei ole mina anan teile weikese koha waid.

Mõisa 1805. aasta vakuraamatu järgi oli Parkali samuti kahe-päevapere nagu Kõrve kõrtsi peregi ning pidi tegema sama palju teotööd ja kandma sama palju koormisi, va hein, mida Palkalilt nõuti vaid 10 leisikat, ehk üks saad (82 kg).

Parkali pere põllud asusid punakal ja kollakal liivapõhjal, millel asus 2–6 tolli paksuse liiva kiht, mis hinnati 3. viljakusklassi. Parkali pere koplis ja heinamaal, millel leidus leht- ja okaspuuvõsa, kasvas tumeroheline aruhein, mis andis keskmisel aastal välja pisut üle 16 koorma ehk 48 saadu (3931 kg) heina.

20. sajandi alguses elas Parkalil mõisa jääger. Tema ülesandeks oli jälgida jahieeskirjast kinnipidamist, ta hoolitses mõisa jahikoerte eest ja pidi ette valmistama ning osalema kõigil mõisa jahikäikudel. Ta pidi söötma, jootma ja magama panema paruni jahiseltskonna. Samauti pidi ta vajadusel laskma mõisa tarbeks loomi. Samas pidi ta ka metsa metskitsedele söögisõimi ehitama ja neid talvel toitma. „Temaga seoses mäletatakse, et tal oli elamu kõrval puuris olnud karu, keda käis väga palju rahvast uudistamas. Kord oli perenaine andnud karule pesuvett juua ja viimane suri“.

Kuna jääger asus mujale enne I maailmasõda, kinkis Katharina Marie Natalie von der Pahlen sõja ajal Parkali talu Palmse mõisa metsaülema (metsaisanda) Gustav Ilvese perekonnale, kuna ta oli Ilveste neljanda poja ristiema. „Talu asus kenas kohas paisjärve kaldal. Eluhooneks oli rehielamu, kõrvalhooneteks ait, laut ja saun. Ka pais koos järvega kuulus talule. Selle tagant läks Sagadi ja Palmse mõisa piir. [...] Talu kinkimine toimus aga I Maailmasõja ajal, kinkelepingule polnud alla pandud templit. Seetõttu Eesti Kodanlik Valitsus seda lepingut ei tunnustanud. A. Ilvese isal tuli käia 12 aastat kohut, enne kui tal õnnestus seada oma õigus jalule“.

Poisma

1782. aastal elas Poismal mõisa sepp Poisma Gustaw (Gusto, u 1738–1819), kes oli usutavasti Poisma Jürri ja Ello poeg. Gustaw oli abielus endast 10-aastat noorema Lisoga, kellega neil oli viis poega. Peres elas oma abikaasa Ani ja lastega ka Gustawi vend Arend ning nende isa Jürri lesk Ello. Ajavahemikus 1795–1811. aastat sai Gustawi pojast Jakobist mõisa kokk ning Gustawist Võhmas Venetoa peremees. Kuna pere kõige vanem poeg Dietrich oli surnud juba 1808. aastal, sai isa järel peremeheks tema ainus peresse jäänud poeg Jürri (u 1780–1833) ning seejärel tema ja Leno vanim poeg Gusto, kes 1835. aastal sai ühes ema ning vendade ja õdedega perekonnanimeks Pesberg. 1850. aastal saadeti ta kogukonna nõudmisel Siberisse. G. Beesbergi Siberisse saatmise põhjustest kirjutas lähemalt J. Grass oma mälestustes:

Kord palaval päeval kiirel heinaajal ei ole viitsinud üks selle valla vaimutüdruk oma väljamõõdetud heinamaatükki ära niita. Seesugused laisad pandud ikka üksipäini oma tükile. Sidunud siis kubjas söömaajaks – trahviks tegemata töö eest – tüdruku juukseletti pidi küüni väravate külge kinni. Nõnda pidi ta siis teise heinatüki ilma söömata ära tegema ja karistusest õppust võtma. Kes seda ei taha uskuda, sellele võin ma mõne vana inimese juhatada, kes seda ise oma silmaga on näinud ja kelle suust seda lugu selgemini võib kuulda.

Juhtus sel ajal ka seesuguseid kange peaga mehi olema, kes omal selleks küllalt ihurammu arvasid olevat, et seesuguseid rahva vereimejaid, kes lossiurgastes pesitsesid, enese jalge alla tallata. Ja võib-olla arvasid jõudvat nende pesadki ära lahutada. Seal vallas elanud ka üks seesugune suur ja rammu poolest tugev mees. Tema nimi oli sepa Kusta. Selle teo eest oli ta oma pühas vihas jalaga mõisa opmani majaukse maha löönud. Ja võib-olla olekski ta oma haruldase rammuga imet teinud, aga ta oma sõbrad – neid oli tal palju – pidasid ta selle teo peal kinni. Ja armuline härra kinkinud talle selle julgustüki eest Siberis prii leiva.

Samal aastal anti nekrutiks ka G. Beesbergi kõige noorem vend Jakob. Ta oli 24-aastane, 1,73 m pikk, rõõsa jume ja puhta näo, täidlase lõua, keskmise suu, suure nina, hallide silmade, pruunide juuste ja kulmudega ning oskas eesti keeles lugeda. Uueks pererahvaks pärast Gusto sunnitud lahkumist said 1847. aastal abiellunud Karl (Carl, Kaarel, 1821–1896) ja Kay Beesberg (1823–1890).

Mõisa 1805. aasta vakuraamatu järgi oli Poisma pere samuti kolme-päevapere ning pidi tegema sama palju teotööd ja kandma sama palju koormisi nagu Sooääre peredki, va hein, mida Poisma perelt nõuti 25 leisikat, ehk kaks ja pool saadu (205 kg).

Poisma pere põllud asusid osalt savisel, suuremalt osalt aga liivasel põhjal, millel asus 5–8 tolli paksune hallika kivise ja savi ning liivaseguse mulla kiht. Pere koppel ja heinamaad, millel leidus leht- ja okaspuuvõsa, asusid madalatel maadel ning kasvatasid tumerohelist aruheina ning sellega võrdselt head rabaheina, mis andis keskmisel aastal välja pisut üle 40 koorma ehk 121 saadu (9910 kg) heina.

Poisma pere esimene rendileping mõisaga pärast raharendile üleminekut on teada 1863. aastast. Selle kohaselt pidi pere maksma mõisale renti 60 hõberubla aastas kahe osamaksena ette ning pidi viljalõikuse ajal lõikama kuus vakamaad suvi- ja kuus vakamaad talivilja, iga vakamaa suurusega 400 ruutsülda ehk kokku kaks hektarit ning tegema kartulipaneku või -võtmise ehk muude sügiseste tööde juures mõisale 20 päeva 20 kopikase päevapalga eest. Kartulit võis võtta ka tükitööna, võttes kaks vakamaad ja seejärel tegema veel viis päeva, mille eest arvestati rendist maha kolm hõberubla ja 50 kopikat. Mõisa nõudmisel pidi perest käidama fikseeritud hindadega vooris: kaks korda Tallinnasse või kolm korda Kundasse, saades esimesel juhul palgaks hõbedas kaks rubla ja 50 kopikat voorilt ning teisel juhul ühe rubla ja 75 kopikat voorilt; tegema kolm päeva sõnnikuveo ajal ja kolm päeva heinateo ajal, saades 50 kopikat päevas ning saatma kevadel kuueks päevaks mõisa poisi või tüdruku 20 kopika eest päevas ning tegema küttepuid, mille tegemise ja veo eest maksti vastavalt puude pikkusele.

Gustav Bösberg

Võsupere külast Poisma perest pärines Bösbergide (Peesberg, Beesberg, Boesberg) perekond, millest võrsus tuntud Eesti sportlane ja seltsielu tegelane raskejõustiklane Gustav Bösberg, Georg Lurichi, Aleksander Abergi ja Georg Hackenschmidti õpetaja, keda tema surma puhul 1922. aastal avaldatud nekroloogides kutsuti „Eesti spordi isaks“.

Foto 11. Gustav Bösberg (1867–1922) Nikolajevis 1897. aastal (ESM F 965:3/B11135)

Tema isa Gustav Bösberg (Boesberg) sündis 9. oktoobril 1841 Võsuperes Poismal, käis 1859. aastal Kadrina kirikus leeris ning abiellus 1866. aastal oma toonase leeriõe, temast kaks aastat vanema Mai Piskestiga. Pere kolis 1874. aastal Rakverre, kaasas Gustavi ja Mai kolm väikest poega. Neist vanim oli 7. juunil 1867 sündinud Kustas (Gustav), kellest hiljem sai tuntud raskejõustiklane. Seltsielupisiku sai ta ilmselt oma nimekaimust isalt, sest parkal G. Bösberg oli 1876. aastal üks Viru Eesti Seltsi „Kalevipoeg“ asutajaid ja selle tegevuse kahel esimesel aastal ka seltsi president. 1880. aastal kolis Bösbergide pere Rakverest ära Tallinnasse, kus algas perepoeg Gustavi sportlase- ja seltsielu tegelase tee. G. Bösbergi tegevusest kirjutas 1929. aastal lähemalt ajaleht Eesti Spordileht:

Gustav Bösberg sündis Virumaal Palmse vallas, Võsupära külas, Päisma peres 1867 a. 7. jaanuarikuu päeval. Tema isa oli talukoha rentnik, ameti poolest nahaparkal. Kui esimene poeg Gustav oli kolme-aastane, asusid vanemad Karula valda vesiveski rentnikkudeks. Seal olid nad kolm aastat, mille järele kolisid Rakvere linna. Seal avas isa nahaparkimise töökoja ja hiljem ka lihakaupluse. Viimaks koliti Tallinna, kus Gustav pandi linnakooli.

Kooli lõpetades hakkas ta Õppima maaldriametit meister Johansoni juures, kellega koos sõitis Tauria kubermangu. 1888. a. tuli Bösberg sealt Tallinna liisku võtma. Väeteenistusse ei võetud teda aga kui esimest poega. Bösberg ei pöördunud enam Venemaale tagasi, vaid hakkas Tallinnas rahukohtuniku juures kirjutajaks. Siin algasidki ta raskustõstete harjutused, alguses üksinda, pärast mitmekesi.

Foto 12. Raskejõustiklased Johannes Kalla ja Gustav Boesberg (paremal) 1897. aastal (ESM F 20:83/A 395)

1895. a. jättis Bösberg siiski Tallinna jumalaga ja sõitis Peterburi, andes oma raskejõustiklaste koonduse, mis nüüd töötas Tallinna jõustiku klubi nime all, Andruschkievitschi hooleks. Peterburis hakkas Bösberg ühes Lurichiga esinema elukutselise jõumehena. Bösbergi varjunimi oli Kägardi (kägard), Lurichi varjunimi – Logardi (logard). Hiljem hakkas Bösberg ühes Kallaga sõitma mööda Venemaa tsirkusi vennaste Slobinite nime all. Oma tõstenumbritega teenisid nad suurt kiitust, kuni Bösberg oli sunnitud haiguse tõttu loobuma jõumehekutsest. Ta astus Singer ja Ko ärisse usaldusmehena ametisse, teenides seal kümmekond aastat. 1899. a., kui Peterburis tärkas ellu esimene Eesti jõustikuühing, millele 1900. a. pandi nimeks Kalev, asus ka Bösberg seal tegevusse noorte juhatajana. Ta oli nii seltsi juhatuse kui harjutustoimkonna liige, samuti oli ta ka Peterburi Eesti noorsoo-ühingu spordiosakonna liige, tõste- ja maadlusõpetaja.

Peterburist lahkus ta 1919. a. 1. mail ühes mitme teise Eesti tegelasega ja oma abikaasaga. Ta põgenes üle soode ja rabade Soome. Teel külmetas ta ja jäi põdema. Jõudes Eestisse, asus ta alul raudteele raamatupidaja abilisena ametisse, hiljem oli ta riigikassa kontrolöriks, mis kohale jäi kuni surmani. G. Bösberg võttis ka Tallinnas veel spordiliikumisest osa ja avaldas E. Spordilehes artikleid „Vana“ varjunime all, mis olid eriti tuumakad filosoofilise värvinguga. G. Bösberg suri Tallinnas 5. juunil 1922. a. Ta leinarong oli pikk ja haual räägiti südamlikke sõnu.

Pealuu tugevust, paksust, ei peeta harilikult intelligentsi tunnuseks, kuid Bösberg, kes oli võrdlemisi haruldaste vaimuannetega inimene, omas pealuu, millele tugevuse poolest ei saa ükski neeger vastu. Ka arstiilmas oli ta selle omadusega äratanud tähelepanu.

Noormehena laeval töötades Mustal merel kukkunud talle laevaruumis õnnetul kombel tõstevinna mõne puuda raskune hakk pähe. Iga teise pea oleks olnud silmapilkselt löma, kuid Bösberg oli ainult vähe aega uimane ja jätkas siis jälle tööd. Tallinnas olevat ta kihlveol joosnud mõnedeki toauksed peaga puruks. Kord sattunud ta Kaukasuses röövlite küüsi. Need kukkunud Bösbergi peksma kaigastega pähe, kuid nähes, et see ei tee selle peale tigedat nägu – malgad aina murdunud nagu pilpad – sülitanud mehed ja jooksnud risti ette lüües minema.

Nugise kangru

1782. aasta hingeloendis oli kangur Tomas Nuggis (u 1747–1797) ja tema pere üles võetud mõisarahva hulka, kuid 1795. aasta hingeloendis oli pere kantud Võsupere küla hingekirja. Tomase sai oma esimese abikaasa Hedwigiga kaks poega ja viis tütart. 1782. aastal oli peres ka kasvandik Jürri, kellest sai mõisa kangur. 1795. aastal oli Tomas abielus oma teise abikaasa, Uusküla peremehe Prassi Jahni tütre Lisoga. Pärast isa surma sai Nuggise peremeheks ja kangruks tema vanem poeg Daniel (u 1776–1838). 1835. aastal sai Daniel ühes lastega – tema abikaasa Mai oli seks ajaks juba surnud – perekonnanimeks Weper. Isa surma järel sai uueks kangruks Gusto Weper, kes oli kohal ka 1858. aastal.

Maamõõtja Solomon Severin Dobermanni teatel tegutses mõisas 18. ja 19. sajandi vahetusel kangakudumise töökoda, kus valmistati vatmanit ja linast riiet. 19. sajandi keskel kudus mõisa kangur Jüri Weper (Weber) – G. Weperi vend – ka pikitriibulist seelikukangast. Ühe sellise kudus ta näiteks ajavahemikus 1844–1854 Minna Roosi mõisateenijast emale.

Mõisa 1805. aasta vakuraamatu järgi oli Nuggise kangru pere samuti kolme-päevapere ning pidi tegema sama palju teotööd ja kandma sama palju koormisi nagu Sooääre peredki, va hein, mida Nuggise perelt nõuti 25 leisikat, ehk kaks ja pool saadu (205 kg).

Nuggise perede – kangru ja metsavahi – põllu ja heinamaade hindamine 1806.–1807. aastal toimus üheskoos, vaid heinamaalt saadavate heina koguste kohta on andmed mõlemast perest eraldi. Osa Nugise perede põldudest asusid Sakusaare karjamõisa alal, kuid valdavalt siiski Palmse mõisa alal. Perede Palmse mõisa alal olevad põllud oli kruusasel põhjal, millel asus 3–6 tolli paksune mustja kiviseguse mulla kiht, millest pool hinnati 2. ja pool 3. viljakusklassi. Sakusaare karjamõisa ala asuvad põllud asusid savisel põhjal, mille paiknes 5–9 tolli paksune hallika saviseguse mulla kiht, mis hinnati 2. viljakusklassi.

Nuggise kangru pere heinamaad, millel kasvas natuke lehtpuuvõsa, kasvatasid ⅓ ulatuses head pajuheina ja ⅔ ulatuses tumerohelist aruheina, mis andsid keskmisel aastal üle 41 koorma ehk 123–124 saadu (u 10 074–10 155 kg) heina. Nuggise metsavahi koppel ja heinamaad, millel kasvas nii leht- kui ka okaspuuvõsa, andsid 14 koormat ehk 42 saadu (3440 kg) aruheina.

1860. aastate alguses sõlmiti Palmse mõisas rendilepinguid, millega pered viidi teotöölt ja naturaalmaksudelt üle raharendile. 1861. aasta jüripäevast andis mõis Nugise kangru koha kuueks aastaks rendile Manus Schönbergile. Leping deklareeris: „1, temmal kümnist ei olle maksta 2, näddalissi teopäiwi egga waimopäiwi aasta ümber ei olle teha 3, Moisa rehhepeksmissest ei olle tarwis tulla“. Talu eest pidi pere tasuma raharenti kahe võrdse osamaksena kokku 30 rubla „selged hõbbe rahha aastas“ ning rehepeksu asemel andma aasta lõpus tündri rukist ning käima talvel üheksal päeval vooris ning tegema mõisale tasu eest küttepuid. Raha asemel võis rentnik anda mõisale ka kartuleid, kuid mitte rohkem kui 25 tündrit aastas. Kartulite hind arvestati viina hinna järgi: „kümme tündred kartuhwled sawad ühe wadi wiina wäärt arwatud, ja igga aastaga wiina hinna järrele kartuhwle hind pandud, wiina hinnaks agga arwatakse keskmine hind sest mis kubbermango tseitungide järel wiin sab 18st Rojakuu pääwast sadik senni kui 1e Paastukuu pääwani müdud“.

Viina hind kõikus aga üsna suures ulatuses. 1860. aasta aprilli lõpus maksis vaat 50% viina ainult 7¾–8 hõberubla, oktoobris 9½ rubla, 1861. aasta veebruaris 12 rubla ja oktoobri alguses 16 rubla. 1862. aasta veebruari lõpuks oli see langenud 12½ rublani ning oli oktoobris 13 rubla. 1863. aasta novembriks oli viina hind langenud taas 8 rublani vaadilt. Seega teenis rentnik kartulite müümisega halval aastal kuni ⅔ rendirahast, heal aastal aga oluliselt rohkem.

1866. aastal müüs mõis Nuggise koha suurusega 98,53 dessatiini (107,64 ha) 3500 hõberubla eest Kristjan Sillaotsale. Viimane omakorda rentis koha 1870. aastal kaheksaks aastaks „keik nenda kudas see koht praegu on, täieste likuwa ja likumatta maja warrandusega“ 150 rubla eest aastas, edasi oma pojale Karl Sillaotsale.

Nugise metsavahi

1782. aasta hingeloendis oli mõisarahva hingekirjas heinamaavaht (Heuschlagwächter) Nuggise Jürri (u 1729–†enne 1795) ühes abikaasa Madliga. Võsupere küla hingekirja ilmus Nuggise metsavaht esmakordselt 1795. aastal, mil seda ametit pidas Tõugult Jürirahva perest pärit Nuggise Gusto (u 1759–1823), kes oli abielus Lisoga, kellega neil oli poeg ja tütar. Peres elas ka müürsepp Mart koos abikaasa Madliga ja Nuggise Jürri lesk Madli. Kuna Gusto esimene poeg asus 1829. aastal Kavastusse ning teine poeg Jacob anti 1814. aastal nekrutiks, oli 1834. aastal Nuggise metsavahiks Uuskülast Prassi Abrami poeg Hans (1769–1838). 1835. aastal sai ta ühes abikaasa Malle ja tütre Maiga perekonnanime Prassi. Pärast H. Prassi surma sai kohale Arend Mühlmann, kes pidas kohta ühes oma abikaasa Anniga ka 1858. aastal.

1805. aasta vakuraamat Nuggise metsavahi peret ei nimeta, kuid ilmselt kuulus see maaga vabadike hulka, kes tegi mõisale aastas 49 päeva rakmetegu ja 58 päeva jalategu. Rakmeteost 23 päeva tehti suvel ja 26 talvel ning jalateost 50 suvel ja kaheksa talvel.

Kaasiku

1782. aastal oli Kaasiku metsavahiks Kasiko Hans (u 1713–†enne 1795), kel abielust Anniga oli tütar Kaddri. 1795. aastal oli Kaddri abielus Juhaniga, kellest oli saanud äia ametijärglane. Arvatavasti olid nad abiellunud kahe-kolme aasta eest, kuna nende tütar Sophia oli ainult aastane. 1811. aasta hingeloendi ajaks olid aga pere Kaasikult ümber asustatud Parkalile ning metsavahiks oli saanud tema nimekaim, Ilumäelt Tenno Jaagu perest tulnud Juhhan (u 1752–1814). Isa surma järel läks koht edasi tema pojale Maddisele, kes oli värskelt abiellunud Lenoga, sest hingeloenduse ajal neil lapsi veel ei olnud. Paistab, et ta ei saanud oma ametiga hakkama, sest oli viidud Uuskülla Nano peresse sulaseks ning tema asemel sai metsavahiks Võhmast Mäallose Daniel, kes 1835. aastal sai ühes abikaasa Liso ja lastega perekonnanimeks Meikar. Ajavahemikus 1835–1850 asustati D. ja L. Meikar ümber Tõugu külla Uustalusse, kus nad said pererahvaks ning uueks metsavahiks sai Abram Nellis Erust, kes pidas kohta ka 1858. aastal.

Foto 13. Nugise perede – Nugise kangru nr 69, Nugise metsavaht nr 74 – kõlvikud 1806.–1807. aasta Moritz von Dreyeri atlase kaardilehel. (EAA 1690, 1, 33: 40)

Mõisa 1805. aasta vakuraamatus peret ei nimetatud, seega pole ka teada, kas pere kuulus maaga või maata vabadike hulka, sest põllumaad oli sel alla ühe dessatiini, mis hinnati 3. viljakusklassi. Mõnevõrra rohkem oli perel heinamaad, millel sai kokku 14 koormat ehk 42 saadu (3440 kg) aruheina.

Tabel 8. Hajaperede kõlvikud 1806.–1807. aastal maamõõtja titulaarnõunik Moritz von Dreyeri atlase järgi

Pered	Aiamaa		Põllumaa		Koppel		Heinamaa		Mets ja karjamaa		Kõlbmatu maa		Kokku
	dess	ha	dess	ha	dess	ha	dess	ha	dess	ha	dess	ha	dess	ha
Oja erre Jacob	0,58	0,64	11,00	12,02	0,21	0,23	14,02	15,32	0,00	0,00	0,25	0,27	26,06	28,47
Rukkipõld			3,29	3,60
Odrapõld			3,83	4,19
Kesapõld			3,29	3,60
Hajali			0,58	0,64
Poisma Gustav	2,17	2,37	8,29	9,06	1,25	1,37	23,04	25,17	0,00	0,00	1,96	2,14	36,71	40,10
Rukkipõld			2,21	2,41
Odrapõld			3,04	3,32
Kesapõld			3,04	3,32
Sojere Kokka Jürri	0,25	0,27	6,77	7,40	0,29	0,32	13,08	14,29	5,54	6,05	0,33	0,36	26,27	28,70
Rukkipõld			2,67	2,91
Odrapõld			2,31	2,53
Kesapõld			1,79	1,96
Sojerre Johann	0,38	0,41	6,77	7,40	0,38	0,41	13,08	14,29	5,54	6,05	0,33	0,36	26,48	28,93
Rukkipõld			2,67	2,91
Odrapõld			2,31	2,53
Kesapõld			1,79	1,96
Ree oja e Parkale Josep	0,25	0,27	4,92	5,37	0,33	0,36	9,33	10,20	0,00	0,00	0,96	1,05	15,79	17,25
Rukkipõld			1,71	1,87
Odrapõld			1,58	1,73
Kesapõld			1,38	1,50
Hajali			0,25	0,27
Wahhi Jain	0,25	0,27	1,83	2,00	0,00	0,00	8,92	9,74	0,00	0,00	0,21	0,23	11,21	12,25
Nuggise Daniel	0,54	0,59	5,38	5,87	0,00	0,00	20,88	22,81	0,00	0,00	0,17	0,18	26,96	29,45
Rukkipõld			2,04	2,23
Odrapõld			1,58	1,73
Kesapõld			1,75	1,91
Körwe Körtzi Jain	0,38	0,41	3,83	4,19	2,63	2,87	12,58	13,75	0,00	0,00	0,00	0,00	19,42	21,21
Rukkipõld			1,83	2,00
Odrapõld			0,63	0,68
Kesapõld			1,38	1,50
Nuggise Gusto	0,63	0,68	4,79	5,23	0,13	0,14	7,17	7,83	0,00	0,00	0,00	0,00	12,71	13,88
Rukkipõld			0,83	0,91
Odrapõld			1,54	1,68
Kesapõld			1,29	1,41
Hajali			1,13	1,23
Kassiko Johann	0,17	0,18	0,79	0,86	0,75	0,82	7,75	8,47	0,00	0,00	0,00	0,00	9,46	10,33
Rukkipõld			0,08	0,09
Odrapõld			0,58	0,64
Kesapõld			0,13	0,14

Võsupere 1919–1940

10. oktoobril 1919 vastuvõetud maaseadusega sundvõõrandati kõik Eesti mõisad, mis jagati välja maata või vähese maaga talupoegadele. 1920. aastal anti Võsupere karjamõis, mis oli veel planeerimata, üheks aastaks rendile. 1922. aasta kevadeks olid ka Võsuperel krundid planeeritud ning need anti 1922. aasta kevadel Virumaa riigimaade XII ringkonna valitseja poolt sõlmitud rendilepingute alusel rendile. Talude suurus varieerus 20,48 hektarist kuni 37,04 hektarini, kuid talu keskmine suurus oli 24,9 hektarit. (tabel 10).

Tabel 9. 24. septembril 1922 kirjutasid Virumaa riigimaade XII ringkonna valitseja ja Võsupere karjamõisa rentnikud alla kuueaastastele rendilepingutele, mis hakkasid kehtima 1. maist 1922

Rentnik	Talu	Põld	Heina-maa	Karja-maa	Mets	Muu maa	Kokku	Rent (rukki kg)
Eduard Valtsiner	Areda	4,95	8,30	4,32		4,97	22,54	190,00
Aleksander Puusepp	Sillaotsa	6,53	10,18	1,31	4,44	0,81	23,27	216,00
Aleksander Krausberg	Männipõllu	6,83	10,58	0,87	3,26	0,05	21,59	219,00
Jakob Kristelstein	Ojaäärse	13,09	10,66	5,66	7,08	0,55	37,04	524,00
Johannes Eru	Ero	7,63	9,40	1,72	6,61	0,62	25,97	289,00
Jakob Grass	Kuusiko	6,03	9,72	6,87		0,78	23,40
Eduard Mikiva	Mäe	2,69	4,98	3,06		1,27	12,00
Voldemar Hansen	Paalipõllu	6,83	10,05	4,60	4,81	0,33	26,61	400,00
Julius Meigas	Luhapõllu	6,94	9,23	0,00	3,77	0,55	20,48	349,00
Jakob Veinberg	Luhakatku	7,32	10,46	5,44	5,03		28,24	378,00
Voldemar Apraksin	Mäealuse	5,77	8,32	2,00	5,62		21,71	228,00
Joosep Naan	Rodinge	5,63	10,75	3,28	2,91		22,67	242,00
Jakob Prass	Külaotsa	5,10	11,62	4,89	1,66	0,29	23,58	536,00

Rendilepingutest nähtus, et hooned – elumaja, saun, laut ja kelder – olid olemas ainult Jakob Kristelsteinile välja antud talul, teised rentnikud kohustusid vajalikud hooned ehitama ja oma krundile elama asuma viie aasta jooksul. Kuna Eesti marga väärtus langes1920. aastate alguses inflatsiooni tõttu üsna kiiresti, arvutati rendi hind välja rukkikilogrammi hinna järgi. Rent maksti küll rahas, kuid arvutati välja vastavalt iga aasta 1. novembriks valitsuse poolt kindlaks määratud rukkikilogrammi hinna alusel. Nii näiteks määras valitsus 1924. aastal rukkikilogrammi hinnaks 15 marka. Seega oli Jakob Prassi aastarent 8040 marka (80 krooni 40 senti) ja Eduard Valtsineril 2850 marka (28 krooni 50 senti). Täisrendi maksmine algas kolmandast rendiaastast, esimesel aastal maksti natuke üle 50% aastamaksust ning teisel aastal natuke üle 75% aastamaksust.

Foto 14. Võsupere karjamõisa alale rajatud asundustalud 1930.–1944. aasta katastrikaardil (Maa-amet)