Tõugu

Tõugu ajalooline õiend

Vaatamata sellele, et Tõugu küla pole ajalooallikais nimetatud enne 1583. aastat, näitavad arheoloogia andmed veenvalt, et küla on samas paigas asunud hiljemalt 11 – 12. sajandil, kuid võimalik, et varemgi.

Tõugu muinasaja lõpul ja keskajal

Tõugu küla ilmub esimest korda kirjalikesse allikatesse Tallinna Püha Mihkli tsistertslaste nunnakloostri võltsürikutes (Teuto, Teutu), mille valmistamisajaks Paul Johansen ja talle tuginev Enn Tarvel peavad 15. sajandi esimesi aastakümneid. Küla nimetamine võltsürikuis tähendas aga, et see pidi enne nende valmistamist juba olemas olema.

Aastail 1993–1999 arheoloog Valter Langi eesvedamisel toimunud arheoloogilised uuringud endise Palmse mõisa, mh ka Tõugu küla maa-alal näitasid aga, et küla oli asunud samas kohas oluliselt kauem. Tõugu asulakohast avastati inspekteerimisel nii keskaegset kedrakeraamikat kui ka varasemat käsitsi valmistatud keraamikat. Tõugu fossiilsed põllujäänused tagasi ulatusid kindlasti juba 11.–12. sajandisse, kuid võib-olla isegi eelviikingiaega. V. Langi arvates oli „Tõugu 13. sajandi algul kahtlemata asustatud ning maakasutussüsteemi põhjal otsustades oli arvatavasti tegu juba külaga“.

1510. aastal vahetas tsistertslaste Püha Mihkli kloostri abtiss Elisabeth Brincke Palmse mõisa Bertram Jungega Nabala mõisa vastu, millega ka Tõugu läks viimase valdusse. 1522. aasta Mardipäeval andis ta selle Virumaa meeskohtu ees oma väimehele Dyrick Metzenstakenile.

Rootsi võimude poolt 1586. aastal läbi viidud suure omandisuhete revisjoni andmeil esitasid Palmse omandipaberid Marcus Metztackeni pojad Arendt ja Dietrich, kes olid Rootsi kuninga teenistusse Mõisa suuruseks oli 21 adramaad ning selle koosseisu kuulus ka Tõugu (Tanck). Engel Hartmanni järgi oli Tõugu (Theucko by) suuruseks 1583. aastal kaks adramaad.

Tõugu pered 18. sajandil

Pidevad kirjalikud andmed Tõugu (Toucko, Taucka, Taucko, Taugko) ja tema elanike kohta ilmuvad alates 1711. aastast, millest pärineb Palmse mõisa katkunimekiri. Selle järgi elas Tõugul kuus peret, kuid tõenäoliselt pärines Erro Ado pere hoopis Erust. Katk jättis ellu kõik inimesed Jürri Hanßu ja Marte Peteri peres. Kõige rängemalt kannatas Hanso Micku pere, kus suri 11 inimest ning ellu jäid vaid üks mees ja üks naine. 1859.–1864. aasta kaardil asus Tõugu külast edelas Katkokoppel, millega seoses allakirjutanu teada ühtegi katkuga seotud rahvapärimust siiski teada ei ole.

Tabel 1. Palmse mõisa katkunimekiri 1711. aastast

Mõisa 1723. aasta vakuraamatu järgi oli külas viis adratalupoja peret, kellest 1711. aasta katkunimekirjas oli nimetatud pooladrik Jürri Hanß ja veerandadrik Ustallo Jürry. Uute peremeestena olid vakuraamatus kirjas Marte (Marty) Mick, Reiepapp (Reye Pappi, Reie Pabbe, Reie Papie) Maddi ja Flidhuse (Plikuse, Lickus) Jürri.

Kadrina kihelkonna 1711–1734. aasta kirikuraamat andis Tõugu (Taucka, Tauko, Taugko) inimeste kohta üsna vähe ja kesist infot. Ilmselt oli Jürri Hanß ja May abiellunud juba enne katku ning May oligi ainus enne seda peres elanud naine. Ustallo Jürri (Jürgen) sündis 1649. aasta paiku ja maeti 15. mail 1733. Abielust Anniga sündis neil 1711. aastal poeg Claus ja 1714. aastal poeg Mick. Rehhepappi Maddist on esimene teade 1711. aastast, mil tema abikaasa Ewa sünnitas tütar Madli. Rehhepappi Maddi Wannamoor Tyo, kes sündis 1669. aasta paiku ja maeti 24 septembril 1729 Käsmu kalmistule, oli tõenäoliselt tema ema. Marti Jürri Mick abiellus 1711. aastal Naugaste Micku tüdruku Kaddriga Võhmast. Plikuse Hanso Jürri abiellus 1711. aastal Rehhepappi Ado lese Mallega Tõugult.

Pooladrik Reiepappe Maddi andis mõisale kolm tündrit rukist, kolm tündrit otri, ühe tündri kaeru, kaks koormat küttepuid, ühe koorma heinu, kolm naela lõngu, ühe lamba, kolm kana, 30 muna, kaheksa valget rootsi rundstükki, kolm lehmakütket ja 24 kubu õlgi, veerandadrikud Ustallo Jürri ja Flidhuse Jürri poole võrra vähem ning Jürry Hans, kes teotööd tegi poole adramaa eest, kuid maksis muid makse ¾ adramaa eest, ehk pooladrikutest poole võrra rohkem. Marte Mick oli kuni 1723. aastani veerandadrik, kui pidi sama aasta sügisest hakkama otri andma nagu pooladrik ning ilmselt järgmisest sügisest ka rukist. Teopäevade hulk vakuraamatust ei selgu, kuid küllap oli see võrdne 1732. ja 1739. aasta adramaarevisjonide vakuraamatuis tähendatuga, mille järgi pooladrikud tegid aasta läbi iga nädal kolm päeva rakmetegu ning Jüripäevast Mihklipäevani kolm päeva nädalas jalategu. Peaaegu samaks olid jäänud ka naturaalmaksud, vaid 1739. aastal pidi pooladrik andma kaeru ühe tündri jagu rohkem kaeru ning erinevalt varasemast ka ühe viljakoti. Ainus, mis vakuraamatust vakuraamatusse varieerus oli küttepuude kogus. Kui 1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi peredel küttepuude andmise ei olnud, siis 1739. aastal pidid pooladrikud tegema mõisale kuus koormat küttepuid. Ilmselt asendas see rahamaksu, sest kui 1732. aastal pidid pooladrikud maksma mõisale kaheksa kopikat, siis 1739. aasta adramaarevisjoni vakuraamat enam rahamaksu ei näidanud.

Tabel 2. Tõugu küla adratalude perede liikmed adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1739

Tabel 3. Elanikke Võhma külas adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1739

Tabel 4. Loomi Tõugu perede käsutuses adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1732–1739. Lehmade ja vasikate suur hulk viitas karjakasvatuse osatähtsuse perede majanduselus

Tabel 5. Tõugu perede talude suurus adramaades 1723–1739

Tõugu pered 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi I poolel

Kuna Palmse mõis saavutas 1739. aastaks oma Rootsiaegse adramaade suuruse, siis seal enam revisjone läbi ei viidud ning seetõttu pole 18. sajandi keskpaigast ning teisest poolest ka andmeid mõisa talude ja nende kohustuste kohta mõisa ees. Et pärast 1734. aastat pole säilinud ka meetrikaraamatuid, saab lähemaid andmeid Tõugu külas elanud inimeste kohta alles alates 1782. aastast, mil hakati koostama hingeloendeid. Siiski on külas asuvate viie pere peremehi – Hanso Jürri, Maddi Mick, Marti Ado, Tenno Jürri ja Ustallo Mik – nimetatud ka mõisa 1770. aasta kaardil.

Hansurahva (Hansorahwa, Anso)

1782. aasta hingeloendi järgi oli Hansurahva peremeheks tõenäoline Hanso Jürri poeg Jürri Josep (u 1737–† enne 1795), kes oli abielus Mayga. 1795. aastal oli peremeheameti isa surma järel üle võtnud tema poeg Jürri Hans (u 1771–1831). Ta oli abielus Madliga, kellega neil oli poeg Jacob (1795–1876) ja neli tütart: Kai, Liso, Mai ja Madli. 1835. aastal anti Jakobile, tema abikaasa Anile ja nende poegadele – Joseph, Jakob ja Hans – perekonnanimeks Touk (Tauk). J. Touk oli peremees ka 1850. ja 1858. aasta hingeloenduste ajal.

Jürirahva (Jürrirahwa, Jürri)

1782. aasta hingeloendi järgi oli Jürirahva peremeheks endiselt Tenno Jürri (u 1714–† enne 1795), kelle vanemaid ei olnud võimalik meetrikaraamatute abil välja selgitada. Ta oli abielus Tioga, kellega neil oli poeg Hans. Kuna ka viimane suri enne 1795. aastat pole teada, kas ta jõudis enne seda ka peremeheametit pidada. 1795. aasta hingeloendi järgi oli peremeheks Hansu poeg Hansu Josep, kes oli abielus Uuskülast Toma Jürri Jahni perest pärit Anniga. Peres elasid ka Hansu ja tema abikaasa Madli lapsed: Jacob ühes oma abikaasa Kayga, Maddis, Jürri ja Liso. Tundub, et Josep ei saanud talupidamisega hakkama, sest millalgi enne 1805. aastat oli ta ametist lahti saanud ning teenis 1811. aastal sulasena Janioia Juhhani peres Võsul. Peremeheks oli saanud tema noorem vend Jakob (1784–1827), kes oli abielus Kaiga, kellega neil oli kolm poega ja kaks tütart. Jakob suri 1827. aastal, kuid keegi tema poegadest peremeheks ei saanud. 1834. aasta hingeloenduse andmeil teenisid tema vanemad pojad Joseph ja Johan sulastena Uusküla peredes ning kõige noorem 19-aastane poeg Hans anti 1829. aastal nekrutiks. Uueks peremeheks oli saanud Josepi Hanso teine poeg Gusto (u 1779–1849) Vatkult Josepilt. Temaga tulid kaasa abikaasa Liso, poeg Hans ja tütar An. 1835. aastal anti neile perekonnanimeks Watk, samal ajal kui tema vend Jakob Vatkul sai perekonnanimeks Roopa. Gusto Watku surma järel sai peremeheks tema poeg Hans Watk (1810–1852), kelle varase surma järel sai peremeheks tema ja ta abikaasa May vanem poeg Gusto Watk (1835–1863), kes suri samuti üsna noorelt.

Ado (Ado Jakobi)

1782. aasta hingeloendi järgi oli Ado peres peremeheks Marti Ado (1727–† enne 1795), kes oli tõenäoliselt Marti Marti ja Anno poeg. Ta oli abielus Gretaga ning peres elas ka nende poeg Juhan oma abikaasa May ja lastega, kuid peremeheks oli 1795. aastal hoopis tema väimees Abram (u 1753–1820), kes oli juba 1782. aastal abielus Ado tütre Anniga ning elas koduväina äia peres. Paaril oli neli poega – Jacob, Tenno, Josep ja Gusto ning tütred Liso ja Leno. Mardi Ado Juhhan jättis oma pere maha ning jooksis 1803. aastal mõisast ära. Tema 15-aastane poeg Jaan oli aga Aurora Sophie von Krusenstjerni (sünd von der Pahlen) toapoiss ning lahkus mõisast seoses viimase abiellumisega 14. märtsil 1807 ning elama asumisega Harjumaale Järlepa mõisa (Jerlep, Juuru khk). Mõisarahva hulka võeti ka Abrami teine poeg Tenno, kellest sai mõisa eesratsutaja (Vorreiter). Isa surma järel sai peremeheks Abrami vanim poeg Jakob (u 1784–1852). 1835. aastal anti talle, tema abikaasa Madlile poegadele Jakobile ja Joosepile ning tütardele Marile, Annale ja Madlile perekonnanimi Lilleman. Hingeloendeist see otseselt ei selgu, kuid ilmselt sai isa asemel peremeheks tema poeg Jacob Lillemann, kes oli abielus Kayga.

Uustalu (Ustallo, Uustallo)

1782. aasta hingeloendi järgi oli Uustalu peremeheks endiselt Ustallo Mick (1714–† enne 1795), eespool nimetatud Ustallo Jürri ja Anni noorem poeg, kes oli abielus Elsiga. Tema järglaseks peremeheametis oli poeg Jacob (u 1750–1801). Jacobi surma järel sai peremeheks tema ja ta abikaasa Mai vanim poeg Josep (u 1772–1820), kelle samuti varase surma järel läks peremeheamet üle tema teisele pojale Jakobile, kes isa surres oli vaid 17-aastane. 1835. aastal anti talle ja tema abikaasa Lenole perekonnanimi Ustall. Millalgi enne 1850. aastat asustati ta aga ühes perega Ilumäele Allika tallu sulaseks ning Uustalu koht läks üle Võhmast Mäeallose Josep Meikari pojale Daniel Meikarile ja tema abikaasa Lisole, kes olid pererahvas ka 1858. aasta hingeloenduse ajal. D. Meikar oli enne Uustalule tulekut 1834. aastal Võsupere Kasiko talu peremees.

Mäe (Mäe Josepi)

1770. aasta kaardil oli Mäe peremehena märgitud Maddi Mick, kes võis olla Rehhepappi Maddi ja tema abikaasa Madli 1730. aastal sündinud poeg. Kahjuks ei selgu hingeloendeist, kas 1782. aasta hingeloendi järgne peremees Gusto Jacob (u 1754–1812) oli kuidagi Maddi Mickuga seotud, või oli enne hingeloendust asunud peresse uus pererahvas. Tõenäolisem on pigem viimane. Peresse oli siiski jäänud ka varasemast pererahvast Maddi Ado ühes oma abikaasa Kayga ja Maddi Micku lesk Marri (u 1712–† enne 1795). Gusto Jacob abiellus pärast 1782. aasta hingeloendust Mayga ning nende poeg Tenno sündis 1786. aastal Tütred Ann ja May olid nooremad. Napoleoni sõdade ajal käis kroonu reha perest korralikult üle, kuna 1811. aastal anti nekrutiks pere sulane Hans, 1812. aastal teine sulane Gusto ning 1815. aastal Jacobi ainus poeg Tenno, kes ilmselt ei saanud isa surma järel talu pidamisega hakkama, ehk omas muid iseloomuvigu, mis tegid ta selle töö jaoks sobimatuks. 1816. aastal oli peremeheks Nano Gusto poeg Hans Uuskülast, kes oli ilmselt värskelt abiellunud Anniga, kellega neil oli poole-aastane tütar Liso. Tundub, et ka Hansul ei läinud talupidamine hästi, sest 1834. aastaks oli ta ümber asustatud Vatkule. 1829. aastal sõlmis mõis talu peale rendilepingu Kusto Jürriga ning 1834. aastaks oli peremeheks saanud Jürri Jürri Madis Ilumäelt Jüri perest. Maddis, tema abikaasa Sophie, poeg Jürri ja tütred Anna ja Liso said 1835. aastal perekonnanime Schönberg. M. Schönberg suri 1847. aastal, kuid hingeloenditest ei selgu, kes sai talu uueks peremeheks. 1862. aastal sõlmis mõisaga rendilepingu Jakob Wennberg, kelle isa Jaan asus oma perega talusse millalgi enne 1850. aasta hingeloendust.

Foto 1. 1770. aastal joonestatud Palmse mõisa läänosa kaardil on kujutatud ka Tõugu (EAA 1690, 1, 35: 1)

Kuue-päeva pered 19. sajandi alguses

Maamõõtja Solomon Severin Dobermanni poolt 19. sajandi algul koostatud kirjelduse järgi asus küla tasasel maal ning selle põldudel oli mustmullapinnas, mis paiguti oli osaliselt segatud kivide ja liivaga, kuid küla heinamaad olid head. Põlluharimisest ja veisekasvatusest elatuvad pered olid heal järjel. S. S. Dobermann seletas seda nende kasutuses olevate maade headuse ja raske tööga. Mõisale tegid nad teotööd ega pidanud tasuma rahamaksu.

Vastavalt mõisa 1805. aasta vakuraamatule pidid kuue-päeva pered tegema aastas 300 rakmepäeva, millest 132 päeva tehti suvel ja 168 talvel ning 300 jalapäeva, millest vaimud ehk jalateolised tegid suvel 228 ning talvel 72 päeva. Vastavalt 1804. aasta talurahvaseadusele, pidi kuue-päeva perel olema kasutada kuus tööjõulist inimest, kellest kaks anti kuueks päevaks nädalas mõisa tööle. Tööjõulisteks loeti nii mehi kui ka naisi vanuses 15-60 eluaastat, kuid tööjõu puudusel tohtis kasutada ka 14-aastaseid noorukeid. Sageli kasutati suviste, palju tööjõudu vajavate tööde juures ka oluliselt nooremate laste tööjõudu.

Kuue-päeva pere rakmeteoline pidi heinaajal tegema 18 päeva heinamaal tööd ilma rakendita, millest 12 päeva kompenseeriti sõnnikuveo ajal mõisale teise rakendi (hobune vankri ja riistadega) ja kolmanda teolise andmisega ning kuus päeva hobuse ja äkke andmisega vaimule samaks ajaks. Heinajal pidi kuue-päeva pere lisaks andma ka kolmanda jalateolise 24 päevaks ning viljalõikuse ja muude põllusaaduste koristamise ajaks kaks lisateolist kokku 48 päevaks.

Lisaks teopäevadele maksid kuue-päeva pered mõisale kümniseks kaks tündrit rukkeid, kaks tündrit otri, kaks tündrit kaeru ja 30 leisikat (ühe koorma ehk kolm sadu) heinu ning andma naturaalandamina mõisa ühe täiskasvanud lamba, kolm kana, 30 muna, kolm naela lõnga, ühe kolmevakase koti, kolm kütket, kaks käsisülda kuue jalaseid halupuid (neli koormat) ja neli piimapütti. Seaduse alusel rukkiks ümberarvestatuna oli nimetatud kohustuste hinnaks kaks vakka, üks külimit ja 111/10 toopi rukkeid. Mõisakoormistele kõrval tasusid pered riigile ka pearahamaksu ning andsid postijaamade varustamiseks postimoona. Kuue-päeva perede pearahamaks oli 9 rubla 54 kopikat aastas. Postimoonaks pidid kuue-päeva pere maksma ühe vaka ja kaks külimittu kaeru ning kuus leisikat heina.

Kuna Palmse mõisa ja valla rahvas kuulusid Ilumäe kabeli kogudusse, ei osalenud nad Kadrina kiriku hoonete korrastamises ja köstri ülevalpidamises, küll aga tasusid nad maksu Ilumäe kabeli köstri ja laulumehe heaks ning Kadrina kirikuõpetaja hoonete korrashoiuks ning tegid kirikõpetaja kasuks ette nähtud teopäevi. Kõik rahamaksud Ilumäe kabeli, köstri, laulumehe ja kihelkonna kirikõpetajale tasus mõis, kuid talupered vedasid oma ajast vajalikud ehitusmaterjalid kabeli ning kirikõpetaja hoonete remontimiseks või ehitamiseks ning tegid samuti kõik sellega seotud tööd. Ilumäe kabeli remondi ja ehitamisega seotud kulud kaeti võrdselt teiste kogudusse kuuluvate valdade peredega. Ühtlasi kandsid valla pered kirikuõpetaja heaks muid seadusest tulenevaid kohustusi.

Vakuraamatu järgi maksis iga pere alalisele sulasele aastapalgaks ühe tündri rukist ja teise otri, andis ühel aastal kuue, teisel lambanahkse kasuka, igal aastal kolm takuriidest särki, kaks paari uusi ja ühe paari jätkatud villased sukad, kaks paari takuriidest pükse, ühe paari uusi villaseid kindaid ja ühe paari uusi nahkkindaid, pool naela villast lõnga riiete nõelumiseks, kuus paari pastlaid ning iga kahe aasta tagant ühe paari uusi vatmanriidest pükse. Kuue kohta nimetas Haljala kihelkonnast Salatse külast pärit Hermann Länts, et kui see „põrandal ise püsti ei ole seisand“, ei ole seda vastu võetud. „Nii keerd ja karm pidi lõng olema, et kuub püsti seisas“. Alaliselt peres töötavale tüdrukule maksti igal aastal palgaks kaks särki, kaks paari linaseid käiseid, kaks takuriidest seelikut, kaks naela villu sukkade jaoks, viis paari pastlaid, iga kolme aasta sees üks villane seelik, uus vatmanriidest kuub ja uus kasukas.

Vakuraamatus sätestati ka perede kohustusliku raudvara suurus. Raudvara all mõeldi sellist varandust, mis oli mõisa omanduses ning kuulus talukoha juurde. Juhul kui pere mingil põhjusel lahkus talust, ei tohtinud ta raudvara hulka kuuluvat endaga kaasa viia, vaid see jäi talusse uuele perele kasutamiseks. Tõugu kuue-päeva perel pidi olema kaks hobust, neli künnihärga, kaks lehma ja neli lammast, suvivilja seemneks neli tündrit otri ja kaks tündrit kaeru, kaks atra, kaks äket, kaks vankrit, kaks rege, kolm kirvest, neli vikatit ja neli sirpi.

Aastail 1806–1807 M. von Dreyeri koostatud Palmse mõisa atlase lisa järgi oli Tõugu küla odrapõld paese ja kruusase põhjaga, millel peal oli 5–9 tolli paksuse musta, paetükkidega segatud mulla kiht. M. von Dreyeri hinnangu kohaselt kuulus pool sellest 2. ja pool 3. viljakusklassi. Mäealune ja heinamaatagune liivane põld asus liivasel põhjal ning kuulus 4. viljakusklassi. Rukkipõld asus paesel ja paega segatud kruusasel põhjal, millel oli 5–9 tolli paksune saviseguse musta mulla kiht, mis takseeriti 2. viljakusklassi. Põllu ääreala oli liivase pinnasega, mis paiknes liivasel põhjal ning takseeriti poolest saadik 3. ja poolest saadik 4. viljakusklassi. Kesapõld asus osaliselt paesel, osaliselt kruusasel ja osaliselt liivasel põhjal, mida kattis 5–10 tolli paksune hall, liiva ja savisegune, paekivitükkide ja põllukividega segatud mulla kiht. ⅔ sellest kuulus 2. viljakusklassi ja ⅓ kuulus 3. viljakusklassi. Küla kuue-päeva perede valduses olev põllumaa oli jagatud nende võrdselt nii, et iga pere sai keskmise headusega põllumaale ümber arvestatult ühepalju maad. Kuna M. von Dreyer ei näidanud heina-, karja-, metsa- ja kõlbmatute maade jagunemist talu täpsusega, siis on needki jagatud talude vahel võrdselt, mistõttu ei näita tabel peredele kuulunud kõlvikute suurust päris täpselt, kuid suurusjärgud peaksid olema enam-vähem õiged (vt tabel 7).

Tabel 6. Võhma perede kõlvikud 1806.–1807. aastal maamõõtja titulaarnõunik Moritz von Dreyeri atlase järgi

Küla koplites kasvas tumeroheline aruhein. Heinamaad asusid osaliselt madalamatel maadel ning neil kasvas ⅕ ulatuses paju- ja ⅘ ulatuses aruhein. 1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt pidid küla pered tavalisel heina-aastal saama oma heinamaadelt 599 saadu ehk 200 koormat heina, milles 40 koormat oli pajuheina ja 160 koormat aruheina. Seaduse arvestuse järgi oli iga saad kümne tuustine (81,9 kg) ja iga tuust leisikane, seega saadi pajuheina umbes 9779 kg ja aruheina umbes 39261 kg, kokku umbes 49 040 kg.

Talurahvaseaduse arvestuse järgi pidi kuue-päeva perel olema nii palju põllumaad, et ta saaks külvata aastas ühele väljale kuus tündrit talivilja ning teisele väljale kaheksa tündrit suvivilja (otra ja kaera) ning lõikas sellelt – keskmise saagikuse juures 5½ seemet – 77 tündrit vilja, millest 14 tündrit läks seemneviljaks, 31½ tündrit kulus üheksaliikmelise pere (kolm meest, kolm naist, kolm last) toiduks, kuus tündrit mõisakoormiste tasumiseks ning 15 tündrit mitmesuguste muude vajaduste (eluhoonete remont, kala, soola ja raua ostmine, kiriku- jm maksude tasumine) rahuldamiseks. Pärast kõigi maha arvamiste tegemist pidi seaduse järgi jääma perele 10½ tündrit vilja kasumiks. Nagu viljasaagist, nii pidi ka heintest (30 koormat) kuue-päeva perele jääma kuuendik, ehk viis koormat kasumiks, kuna ülejäänud 25 koormat kulusid loomadele söödaks ning mõisakoormiste tasumiseks. Kui perele piisavalt põllumaad anda polnud võimalik, võis seda kompenseerida suurema heinamaaga.

Rendilepingud ja päriseksostmine

Pärisorjuse kaotamise järel 1816. aastal, mil algasid ettevalmistused perede üleviimiseks rendilepingutele, viis kihelkonnakohus peredes läbi raudvara inventuuri ning koostas sellekohase aruande. Kadrina kihelkonnas toimus see 1819. aastal. Aruandest nähtus, et varasemaga võrreldes nõuti kuue-päeva peredelt vaid üht hobust ja kahte härga, muus osas olid nõudmised samad. Aruandes ei kajastanud lehmade ja lammaste olemasolu ning tundub, et seda peredelt enam ka ei nõutud. Rukkiseemet ei nõutud raudvara hulgas seetõttu, et rukis kui talivili külvati maha juba sügisel, mistõttu ei pidanud seemet üle talve hoidma.

Tabel 7. Kadrina kihelkonnakohtu koostatud Tõugu küla perede raudvara aruanne 1819. aastal

Esimesed teadaolevad Tõugu perede rendilepingud mõisaga „nende perrekohtade pärrast, mis enne nende käes olnud prukida ja mis nemmad nüüd rendipäle wõtwad“, pärinevad 1824. aastast Tauko Jürri Hansu, 1825. aastast Hanso Jakobi ning 1829. aastast Ustallo Jakobi ja Kusto Jürriga. Kolmeks aastaks sõlmitud rendilepingu järgi – selle kehtivus algas 23. aprillil – said rentnikud „need tallud mis siitsadik igga rendiwõtja käes olnud prukida, ja keik pöllud, heina- ja karjamaad, ellomaia ja muud honed, mis nende järrel on, jälle nende kätte prugitawaks, ja igga rendiwõtja wõttab neid jälle rendi pealle, ja teeb ja tassub nende peält, nende kui tännini“. Sisuliselt pidid rentnikud tegema sama tegu ja tasuma makse, mis neile olid ette nähtud 1805. aasta vakuraamatus „ja paneb moisareielissed wälja ja kedrab mõisa kedrust nenda kui ennegi“. Seega ei pidanud Palmse mõisa suhtes paika üldiselt levinud arvamus, mille kohaselt pärisorjuse kaotamise järel ning üleminekul mõisa ja perede vahelistele rendilepingutele, muutusid teo- ja muud koormised talupoegade jaoks varasemast oluliselt karmimaks. Rendileping kordas üle hoolsa maaharimise, talude korrashoidmise, riigi- ning kirikumaksude tasumise ja magasivilja andmise jms kohta seni kehtinud põhimõtted. Tähelepanu pöörati ka keskkonnakaitsele. Nii ei tohtinud pered ilma mõisa loata põllu- ega heinamaad juurde teha ning kütist põletada, kuna see oli metsa raiskamine. Mõisa metsadest ei tohtinud metsa raiuda muidu, kui ainult mõisa loaga. Perede tarbeks antud metsadest tohtisid nad raiuda ainult oma tarvituseks ega tohtinud puitu kellelegi müüa. Pered lubasid rendilepinguga “keige metsa raiskamisse eest kowaste hoida” ja igal aastal metsakasutusõiguse eest kiviaeda “ni paljo kui nende joud annab, jure teha”. Rendile andjale jäi õigus juhul „kui rendiwõtjad sandid maiapiddajad on, egga pea omma tallud honed, aiad ja raudwarrandust korras“, rendilepingu ennetähtaegselt üles öelda ja kahjutasu nõuda.

Foto 3. Väljavõte vannutatud maamõõtja Carl August Jürgensi aastail 1859–1864 joonestatud ja koloreeritud Palmse mõisa kaardist, millel on kujutatud Tõugu pered (RM 7045 Ar1 2099:1)

1860. aastate alguses sõlmiti Palmse mõisas rendilepinguid, millega pered viidi teotöölt ja naturaalmaksudelt üle raharendile. Lepingud sõlmiti igal aastal uuesti ning on säilinud ainult osaliselt ja mitte kõigi perede kohta. Tõugu perede lepinguist teada 1862. aastal sõlmitud rendileping Mäe talu üle Jakob Wennbergiga ja 1864. aastal sõlmitud lepingud Jakob Touki (Hansurahva) ja Gusto Lillemanniga (Ado). Lepingud deklareerisid: „1, temmal kümnist ei olle maksta 2, näddalissi teopäiwi egga waimopäiwi aasta ümber ei olle teha 3, Moisa rehhepeksmissest ei olle tarwis tulla“. Talu eest pidi pere tasuma raharenti kahe võrdse osamaksena kokku 84 hõberubla aastas, rehepeksu asemel andma aga aasta lõpus tündri rukist ning käima talvel üheksal päeval vooris ning tegema mõisale tasu eest küttepuid.

Foto 4. Tõugu maamõõtja Adolf Grunbergi kaardil 1881. aastal (EAA 3724, 4, 1692: 1)

Kui seni sõlmiti rendilepinguid ainult aastaks, siis alates 1868. aastast hakati lepinguid sõlmima kuue aasta peale. 1868. aastal sõlmisid sellised rendilepingud Josep Prass (Jürirahva), Jakob Touk (Hansurahva) ja Gustaw Meikar (Uustalu) ning 1870. aastal Gustaw Lillemann (Ado) ja Jakob Vemberg (Mäe) Rendisumma kuue-päevakoha eest oli 132 hõberubla, millest 12 rubla tasuti viljakoristusel, kus pidi koristama kokku 24 vakamaad (4,37 ha) suvi- ja talivilja. Ülejäänud 120 rubla tasuti kahe osamaksena poolaasta eest ette 28. veebruaril ja 28. augustil. Lisaks oli rendivõtjal luba lepingut seaduse kohaselt igal aastal üles öelda.

1850.–1860. aastatel ehitati mõisa eestvõttel Tõugu peredele uued elumajad. Uustalu pere kivist elumaja sarnanes 1850. aastatel Võhmas Rüngale ja Jäärale ehitatud elumajadega. Tegemist oli krohvitud paekiviseinte, ühe korstna ja s-kivist poolkelpkatusega majaga, mille esikülje keskel oli kitsa valgmikuga peauks. Majas oli kolm tuba, köök ja sahver, mida köeti kahe ahjuga. Jürirahvale ehitati Carl Magnus von der Pahleni poolt paekivist korstnaga rehielamu, Hansurahvale palkidest korstnaga rehielamu.

Hansurahva koha ostis endale Jakob Muik juba 1860. aastatel. Teised Tõugu pered müüdi 1888. aastal (tabel 8).

1975. aastal kogutud kohaliku pärimuse järgi elas Jakob Muikmann ise Võsul ning pärandas mõlemad Tõugul ostetud talud oma lastele, kes aga omakorda rentisid need rentnikele edasi. Ado talu peremees Madis Wemberg tegeles ka parkalina ja parkis kasukanahkasid, talus „olnud suured parkimise tõrred ja paha lehka olnud ka“. Küla kiik oli Hansurahva karjamaal.

Tabel 8. Tõugu külas mõisalt välja ostetud talud

Palmse Ühispiimatalituse asutamiskoosolek toimus 4. märtsil 1912 Võhmas vabatahtliku tuletõrjeühingu seltsimajas. Instruktor Illimari toetusel otsustasid 29 asutajaliiget rajada meierei Tõugu külasse ning hakata seal peategevusena pressitud koort ja kohupiima valmistama. 1913. aasta alguseks oli ühistul Hansu talu maale ehitatud aurujõul töötav meierei, kuhu veebruari alguses otsiti kautsjonivõimelist vajalike tunnistustega meierit. 1913. aasta lõpuks olid aga ühisuse töös tekkinud probleemid, mida valgustas ajalehes Põllutööleht piimatalituste probleemidest kirjutanud A. Wipper. Tema arvates oli Palmse piimaühisuse peaprobleemiks asjaolu, et ühisust asutades loodeti saada piima eest kõrgemat hinda, 10–12 kopikat toobilt, kuid see oli ebareaalne, sest olenevalt hooajast ja turustusvõimalustest kõikus reaalne piima hind vahemikus 3½–10 kopikat. „Palmses on lühikese aja jooksul mitu eestseisust olnud, sest ka Palmse ühisus asutati tõotatud suure hinna lootuses. Ehitati suur auru-meierei, mis umbes 10.000 rubla ümber maksma läks. Piima tuli umbes 500–600 toobi ümber päewas. Katsuti õnne kõigi kaupmeeste juures. Enne saadeti erakaupmeestele, siis „Estoniale“ ja nüüd jällegi erakaupmeestele. Kuid piima eest ikka rohkem ei saa“.

Liig suurte ootuste ühistule tõttu võetud laen käis sellele üle jõu. Kuna ühistu ei suutnud täita oma kohustusi, läks selle vara Võsu laenu-hoiu ühisuste nõudmisel oksjoni korras müüki. 2. augustil 1915 pandi alghinnaga 3000 rubla oksjonile meierei ja 3. novembril ühistu liikuv varandus: masinad, kuur, puud, õled, takud, lubi ja lauad, kokku 6320 rubla väärtuses. Pakkumises osalemiseks pidi tasuma kautsjoni, mis moodustas 10% oksitavate varade alghinnast.

Juss Sõsteri mälestuste kohaselt ei katnud oksitud varade väärtus kogu ühisuse poolt võlgu oldavat summat ning ühisuse liikmed, kes vastutasid võetud laenu eest kogu oma varaga, pidid puuduva osa tasuma solidaarselt. Kuna aga liikmeid olnud palju, ei tekitanud puudujäägi kinnimaksmine kellelegi erilisi raskusi, kuigi esialgu olnud osanike hirm üsna suur, mida väljendas ka tollal ümbruskonnas levinud laulusalm:

„Piimamaja sopsu läinud,

see on Erus nalja teinud:

Kruusvall võlga maksta’i taha,

Mäeberg müünud maja maha.

Dööring Venemaale läinud,

end maksujõuetumaks teinud.

Kuusma Meikar ajas käed püsti,

Jumal, aita rikkaid leski!

Noor ei salli ilmakära,

maksab võlad ausalt ära“.

1920.–1930. aastatel oli meierei hoones kauplus. Maja kuulus 1923. aastal Joosep Tõukile. „Esimesel korrusel olid; poeruum, pakk-kamber, aidaruum, 2 meiereiruumi, 2 eraldi keldriruumi. Ärklikorrusel oli 3 elutuba. Hoone on hiljem 2 korda põlenud ja peale 1949. aastat seisab tühjana“.

Okupeeritud Eestis (1940–1944)

Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist ja inkorporeerimist NSV Liidu koosseisu, algas nõukogude maareform, mille käigus võeti nn vanataludelt, mis olid suuremad kui 30 ha, ära üle nimetatud piirmäära jäävad maavaldused. Madis Wennula Ado talust eraldati 30,24 ha, August Uustalu Uustalu talust 31,30 ha, Anna Tiiski Hansurahva talust 32,67 ha, Johannes Einholmi Mäe talust 9,25 ha. Kuna Rudolf Saarele kuulunud Jürirahva talu suuruseks oli kõigest 24,62 ha, siis sellest äralõiget ei tehtud.