Palmse ajalooline õiend
Palmse oli üks piirkonna vanimaid allikates nimetatud külasid, kuid erinevalt Võhmast ja Vatkust mõisastati Palmse juba enne 1510. aastat, mil küla kuulus Tallinna Püha Mihkli (Miikaeli) tsistertslaste nunnakloostrile. Aastail 1522–1681 kuulus mõis Metstackenitele ning kuni natsionaliseerimiseni 1919. aastal Eesti Vabariigi poolt von der Pahlenite perekonnale. Eesti Vabariigi ajal rajati senistele mõisamaadele maareformi käigus asundustalud.
Kuna Palmse on suurema osa ajast olnud mõisasüda ja piirkonna keskus, siis on käesolevas ajaloolises õiendis käsitletud rohkem ka mõisa üldisemalt puudutavaid sündmusi ja protsesse.
Palmse muinasaja lõpul ja keskajal
Palmse küla (Palkemas) kirjalik esmamainimine oli 28. mail 1287, mil Taani kuningas Erik VI Menved (1286–1319) kinnitas Tallinna Püha Mihkli (Miikaeli) tsistertslaste nunnakloostri abtissile tema isa Erik V poolt kloostrile annetatud valdused ühes kõigi neil olevate vabaduste, õiguste ja privileegidega. Kuna tegemist oli lääniõiguste kinnitamisega, võib arvata, et läänistus oli tehtud millalgi Erik V valitsemisajal, ajavahemikus 1259–1286.
Kuna Mihkli kloostri arhiiv on hävinud, ega olnud Palmsega seoses kohtuvaidlusi, puuduvad ajavahemikust 1287–1510 Palmse kohta kirjalikud allikad, va kloostri võltsürikud, mis Paul Johanseni ja talle tugineva Enn Tarveli arvates valmistati 15. sajandi esimestel aastakümnetel.
Palmse küla ajalugu muinasaja lõpul ja keskajal, valgustavad aga arheoloogilised allikad. Palmse külade arheoloogilisi uuringuid teostas aastail 1993–1999 arheoloog Valter Lang, kes publitseeris oma uuringute tulemused 2000. aastal monograafias Keskusest ääremaaks. Tema sõnul oli Palmse kohta „raske midagi kindlat öelda, sest mõisaaegse maakorraldusega on siin varasemat kultuurmaastikku tunduvalt põhjalikumalt ümber korraldatud kui mujal. Palmse mõisa lähedalt on teada väike asulakoht, mis pinnamaterjali põhjal otsustades kuulub (vara)keskaega“. Tõenäoliselt on tegemist kohaga, millel paiknes ainult üks talu, mis asetseb mõisast loode pool, aia taga põllul. V. Langi arvates pole Palmses olnud suurt küla, kuna sellest oleks isegi mõisaaegsele põlluharimisele vaatamata mingeidki jälgi alles jäänud. Ta uskus, et seal oli väike muinasmõis, mille juurde rajati hiljem ajalooline mõisasüda. Muinasaja lõppu ulatuvatest muististest on Palmsest teada ainult Muike ja Palmse piiril olevad põllujäänused.
Foto 1. Leping, millega tsistertslaste Püha Mihkli kloostri abtiss Elisabeth Brincke vahetas 1510. aastal Palmse mõisa Bertram Jungega Nabala mõisa vastu (EAA 854, 2, 393: 1)
Foto 2. Bertram Junge andis Palmse mõisa 1522. aasta Mardipäeval Virumaa meeskohtu ees üle oma väimehele Dyrick Metzenstakenile (EAA 854, 2, 358: 1)
1510. aastal vahetas tsistertslaste Püha Mihkli kloostri abtiss Elisabeth Brincke Palmse mõisa Bertram Jungega Nabala mõisa vastu, mille juures hinnati Palmse mõisa väärtuseks 7000 vana Riia marka Ühtlasi oli tegemist ka Palmse mõisa esmamainimisega, kuigi on tõenäoline, et mõis võis olemas olla ka oluliselt varem.
1522. aasta Mardipäeval andis Bertram Junge Palmse mõisa ühes kõige selle juurde kuuluvaga Virumaa meeskohtu ees üle oma väimehele Dietrich Metstackenile (Dyryck Metstacken, †1543). Viimase kohta kuigi palju andmeid pole, kuid on teada, et neli aastat hiljem, 18. veebruaril 1526 müüs äi D. Metstackenile veel kaks krunti Tallinnas Toompeal koos kõige juurde kuuluvaga. 1528. ja 1538. aastal nimetati teda Viru meeskohtu kaasistujana. 1537. aastal rahuldas Harju-Viru maanõukogu D. Metstackeni kaebuse Püha Mihkli kloostri vastu, mille abtiss ei tahtnud tagastada Bertram Junge poolt tema tütre kloostrisse paigutamise kuludeks makstud 500 marka, mis tütre abiellumise tõttu D. Metstackeniga kasutamata jäi. 1542. aastal ostis ta aga Hans von Wrangelli leselt 100 marga eest perekonna valduses olnud krundi Rakveres.
D. Metstacken oli abielus kaks korda, tema esimene abikaasa oli eelpool mainitud B. Junge tütar († enne 28. jaanuari 1537), kelle nimi on kahjuks teadmata ning teine abikaasa oli Dorothea Fircks (Dortye Virx, †1559). Mõlemast abielust oli tal kokku neli poega: Marcus († 1576), Dietrich, Robert († enne 17. juunit 1563) ja Jürgen ning vähemalt üks tütar Gertke († 24. juunil 1546), kes 1544. aastal abiellus Tallinna kodaniku Paul Scharenbergiga.
Kuna D. Fircks jäi leseks juba pärast mõne-aastast abielu ning ta (kasu)pojad olid alaealised, tegeles ta iseseisvalt Palmse mõisa pidamise ja perekonna varade haldamisega, millest on jäänud jälgi ka kirjalikesse allikatesse. 2. aprillil 1559 müüs ta oma poegade heakskiidul Evert von Delwigile (Ewert von Delwich) maja ja krundi Tallinnas Toompeal linnamüüri ääres, mis asus Anija mõisa omanike Zoegede (Soyen) ja Kuusiku mõisa omanike Wrangellide kruntide vahel, 1200 Riia marga, lasti odra ja kolme leisika (laevapunna) rukkite eest. Maja ostu-müügitehingutega seotud kolmele dokumendile (ostu-müügi leping, üleandmise akt ja tõend kokkulepitud tasu kättesaamise kohta) oli alla kirjutanud ja oma pitseri külge pannud Marcus Metstacken (Marcks Mestaken). Varem Bremenite perekonnale kuulunud maja ja krundi oli Dietrich Metstacken omandanud Johan Zoegelt 1541. aastal 900 Riia marga eest.
22. jaanuaril 1558 algas Liivi sõda vene vägede sissetungiga Tartu piiskopi valdustesse tatari vürsti Šig-Alei (Šahh-Ali) juhtimisel. Rüüstanud Tartumaal, liikus venelastest ja tatarlastest koosnev vägi üle Emajõe Laiusele ja Kärknasse ning jõudis sealt veebruari esimese dekaadi lõpus Järvamaa kaudu Virumaale. Venelased riisunud ümbruskonnas ning põletanud maha 20 aadlimõisa. 10. veebruaril toimus venelaste ja orduväe vahel kokkupõrge Rakvere linna juures, mille tulemusel linn jäi terveks, kuid venelased rüüstasid kogu Virumaa ühes kirikutega, välja arvatud Kadrina ja Haljala. Tõenäoliselt piirduski rüüstamine Rakverest lõuna ja ida suunas jäävate aladega ning ei puudutanud ka Palmse mõisa alasid.
Pärast Tartu kapituleerumist venelastele 18. juulil 1558, haaras maad paanika ja sellest tulenev lüüasaamismeeleolu. Augusti alguses langesid nii Rakvere kui ka Toolse linnused ning Virumaa langes venelaste võimu alla. Piir Vene ja Liivi ordu – alates 1560. aastast Rootsi – valduste vahel stabiliseerus Valgejõel. Tõenäoliselt ei ulatunud piiril tavaliselt ette tulevad tülid vastastikkused rüüsteretked Palmseni.
Pärast vallutust asus Vene riigivõim kohe tsaari nimel sõjaväeteenistuses viibivatele teenistusmõisnikele Virumaal maavaldusi jagama. Usutavasti toimus sama ka Palmse mõisaga. Mingit informatsiooni Palmse mõisa omanud Vene teenismõisnike kohta kahjuks teada pole.
Samal ajal pidasid mõisa omaks ka Metstackenid ning 1. mail 1560. aastal tõendasid Virumaa meeskohtunik Tönnies Lode ning kaasistujad Johann Kublen ja Arend Asserien, et Dietrich II Metstaken loovutas oma osa isa pärandist – Palmse mõisa, Tallinnas Toompeal asuva maja, Haljala kihelkonnas asuva maatüki Leholai (Liholep) ning kõrtsi Jõhvi kihelkonnas – oma vennale Marcus Metstackenile 3000 Riia marga eest pärilikuks omanduseks.
Marcus Metstackenist (Metstake) on teada, et ta teenis Liivi sõja ajal kuni 1572. aastani hertsog Magnust, kuid läks siis üle Rootsi kuninga teenistusse ning sai 1576. aastal surma Vigala linnuses püssirohukeldri plahvatusel. Usutavasti võis see toimuda 27. jaanuaril, mil venelased Vigala linnuse vallutasid. Abielust Helene Asserieniga oli tal kaks poega, Dietrich (Dierick) ja Arendt (Arend). Kuna need olid 1581. aastal, mil Rootsi väed Pontus de la Gardie juhtimisel Rakvere linnuse vallutasid ning venelased lahkuma sundisid alles alaealised, andis Pontus de la Gardie Palmse mõisa Marcus Metstackeni naisevenna Arendt Asserieni (Aszery) hoole alla. P. de la Gardie sekretäri Nicolaus Hansoni koostatud 1581. aastal rootslaste võimu alla langenud mõisade nimekirjas sisaldunud andmete kohaselt asus Arendt Saksamaal ning Dietrich Karksis. Viimane käinud seal ka koolis, aga see tähendas usutavasti hoopis lahingukogemuste omandamist.
Ka Rootsi võimude poolt 1586. aastal läbi viidud suure omandisuhete revisjoni andmeil kuulus Palmse mõis Marcus Metstackeni pärijate valdusesse. Marcuse pojad Arendt ja Dietrich olid astunud Rootsi kuninga teenistusse ning neil olid ette näidata omandiõigust kinnitavad ürikud, mille kohaselt mõis oli ostetud Mihkli kloostri abtissilt 12 000 vana marga eest. Mõisa suuruseks oli 21 adramaad ning selle koosseisu kuulusid mõis ühes majandusõuega, veski mõisa juures, talukohad Aorentall, Võsupere (Wesempe) ja Muike (Muttig) ning külad Uusküla (Weszkull, Ueszküll, Udenküll), Võhma (Wambs, Wöchma, Wochma), Tõugu (Tank, Tauck, Taucka, Tauch, Tougu) ja Vatku (Watte), Joaveski veski, talud Võsu (Woge, Wösu, Weso) ja Eru (Öro) rannas, kahe adramaa suurune Leholai (Walep, Lealep) maatükk Haljala kihelkonnas, kõrts Jõhvi kihelkonnas silla juures. Ühtlasi kuulus Arendt ja Dietrich Metstackenile ka krunt Rakvere alevikus ning veski, mille oli neile annetanud Pontus de la Gardie.
Foto 3. Metstackenite suguvõsa aadlivapp (RM 6989 Ar1 1626)
Engel Hartmanni järgi oli mõisa suuruseks 1853. aastal 21 adramaad, millest Võsuperel (Woseperreby) kaks adramaad, Muikel (Mudickby), Uuskülas (Uskülby) neli adramaad, Vatkul (Wackoby) kaks adramaad, Tõugul (Theuckoby) kaks adramaad, Võhmas (Wehomalby) seitse adramaad, Ilumäel (Illomechiby) kaks adramaad. Lisaks kuulusid mõisale kaks vesiveskit: Joaveski (Joha quarn) ja Porgaste veski (Porchas quarn).
Palmse pärast Liivi sõda
Arendt ja Dietrich Metstackenile valitsesid mõisa kuni 1593. aastani ühiselt, mil jagasid omavahel isa päranduse ning Arend Metstacken ostis Palmse vennalt välja. Ta ei elanud eriti rikkal jalal ning suri 1598. aastal. Samal aastal Dietrich Stricki ja mõisa alaealise pärija Arend II Metstackeni eestkostjate vahel sõlmitud mõisa rendilepingust selgus, et Uusküla (Ußkül) neli adramaad, üks adramaa Võhmast (Waymist), ja Joaveski vesiveski (Müle zum Falle) olid enne rendilepingu sõlmimist panditud 2000 riigitaalri eest Jürgen von der Hoyele. D. Strick maksis renti aastas 300 riigitaalrit ning kohustus maksma J. von der Hoyele tagasi temalt võetud 2000 riigitaalrit, saades niiviisi tollele antud pandi endale. Kui A. Metstacken pärast välismaal veedetud aastaid 1607. aastal Eestimaale naastes maksis ta võlad ning asus oma mõisa üles ehitama. Pärast võlgade tasumist elas ta esialgu üsna vaesel jalal ning toonud oma vastse abikaasa ... von Tiesenhauseni talupojavankril mõisa, elasid nad esialgu Võhma külas, sest mõisasüda oli Rootsi-Poola sõjas (1600–1611) hävinud ega olnud seal ühtegi tervet hoonet.
Palmse lahing
Samal ajal, mil Arend II välismaal viibis elas Eestimaa üle raskeid aegu, kuna 1602. aastal algas Rootsi-Poola sõda, mille põhilised sündmused toimusid järgneva kümnekonna aasta jooksul valdavalt Eesti alal. Lisaks toimus ning aastail 1601–1604 üle kogu Eesti- ja Liivimaa viljaikaldus ning sellest tingitud suur näljahäda ja katkuepideemia. Häda põhjustajaks peetakse veebruaris-märtsis 1600 Lõuna-Peruus toimunud võimsat Huaynaputina vulkaani purset, milles paiskus õhku tohutus koguses gaase ja peent tuhka, mis paiskusid atmosfääri, kandusid laiali üle kogu maailma ning põhjustasid kliima äkilist jahenemist. Selle tulemusel oli 1601. aasta suvi põhjapoolkeral viimase 600 aasta kõige külmem ning Fennoskandias külmim viimase 1500 aasta jooksul. Ikaldus ja sellest tulenev näljahäda tabas eelkõige Ida- ja Põhja-Euroopat. Aastail 1600.–1603. olid talved väga külmad ning suved jahedad ja vihmased, nii et suvivili ei valminud, talivilja aga võttis ära külm. 1601.–1602. aasta talvel oli kogu maa kroonikakirjutaja Christian Kelchi sõnul rängalt koormatud mitte ainult „sõja ja selle viletsusega, mida sinane tavatseb enesega kaasa tuua, vaid ka sedavõrd vaevatud näljahädast ja katkutõvest linnas ja maal, et mitu tuhat inimest sai hukka, sadu surnukehi õgisid koguni metselajad ja juhtus palju muidki hirmsaid eksempleid.” Näljahäda Eestimaal kirjeldas ka Tallinna Pühavaimu kiriku abiõpetaja Georg Müller oma 17. juulil 1603. aastal peetud jutluses:
...mitu tuhat inimest on küll nälga surnud ja palju inimesi on (lubatagu [öelda]) surnud hobuste liha, surnud koeri, kasse, sigu jm. söönud ning üks veel elus nälginud inimene sõi surnud inimest, kuni ta ka ise maha kukkus ja sealsamas suri. Kas te siis oma silmadega iga päev ei näe, kuidas need vaesed inimesed elavad ja surnud kasse või koeri edasi-tagasi üle linnatänavate kannavad ja [neid] söövad? Kas te siis ei ole näinud, kuidas nad igal pool linnas istuvad ja koerte kombel surnukehade luid närivad ja söövad jne. [...] Liivimaa on olnud selline kaunis maa, mis on toitnud paljusid linnu ja maid Saksamaal ja muudel võõrastel maadel, aga nüüd, Jumal paraku, ei suuda Liivimaa omaenda rahvast toita...
G. Müller kirjeldas küll olukorda linnas, kuid maal pidi see olema ehk isegi veel hullem, sest linna, toodi vilja kahel eelneval suvel Saksamaalt ja päästeti sellega linnakodanike elusid, kuid maal sellised abivõimalused puudusid. G. Mülleri jutluses kirjeldatud vaesed nälgijad olid tõenäoliselt maapiirkondadest Tallinna abi otsima tulnud talupojad. Häda suurust raskendas asjaolu, et nälg tabas ka naabermaid – Venemaad, Rootsit ja Poolat. 1602. aastal lisandus näljahädale katk. Sündmuse olulisusele viitab ehk ka asjaolu, et mitmed 1655. aastal Palmse-Sagadi piiritüli protsessil ütlusi andnud talupoegadest tunnistajad määratlesid oma vanust just selle järgi, kui vanad nad olid suure katku ajal (Zeitt der großen Pest). Nälg lakkas 1604. aastal, mil soodsate ilmastikuolude tõttu saadi taas rikkalikku saaki.
1615. aastal reisis Palmse mõisa lähistelt mööda Venemaale suunduv Madalmaade saatkond eesotsas Reinhold von Brederodega, kes mängis olulist rolli Stolbovo rahulepingu (27.02.1617) saavutamisel Rootsi ja Venemaa vahel. Saatkonna reisipäevikut pidas Anthonis Goeteeris, kes üsna üksikasjaliselt selle teekond kirjeldas. 19. septembril sõi saatkond lõunat Kolga mõisas ning suundus pärastlõunal sealt edasi Toolse linnuse poole viivat teed mööda:
Me tulime läbi ühest väga suurest metsast, kus nägime väga palju pealuid ja luukeresid ümberringi siin ja seal vedelemas, ja meile öeldi, et need on Tema Majesteedi Rootsi kuninga sõjasalga ja poolakate vahelises lahingus langenute luud-kondid. Öömajal olime ühe junkru mõisas, keda kutsutakse N N Wrangel, neli miili ülalnimetatud Kolgast.
Enn Tarveli arvates pärinesid nimetatud inimjäänused Poola-Rootsi sõja ajal 25. veebruaril 1603. aastal Palmse mõisa lähedal toimunud lahingust, mida ta soovitaski edaspidi kutsuda Palmse lahinguks.
1592. aastal oli Rootsi kuningaks saanud Sigismund (Zygmunt), kes juba 1587. aastal oli valitud ka Rzeczpospolita (Poola-Leedu) kuningaks. Sigismund veetis enamuse ajast oma Rzeczpospolita valdustes ning tema asevalitsejaks Rootsis oli Södermanlandi hertsog Karl, Sigismundi onu, kellega ta aga õige varsti usulisel pinnal tekkinud konflikti tõttu tülli pööras. Rootsi oli 16. sajandi lõpus radikaalsele luterlusele kalduv maa ning hertsog Karl oli tõsiusklik luterlane, Poola aga katoliiklik ning Sigismund pühendunud katoliiklane. Kartes, et Sigismund kavatseb riigis korraldada vastureformatsiooni, haaras hertsog Karl võimu ning kuulutas end riigi eestseisjaks. 1599. aastal võttis ta oma kontrolli alla Soome ning asus järgmisel aastal hõivama ka Eesti- ja Liivimaad, mis tal 1601. aasta kevadeks ka õnnestus.
1602. aastal saatis aga Sigismund armee eesotsas suurhetman Jan Zamoiskiga Eesti- ja Liivimaad taas oma kontrolli alla võtma. Sügiseks oli suur osa Liivi- ja Eestimaast taas Rzeczpospolita kontrolli all. Rootslaste valdusse jäid ainult Tartu, Tallinn, Haapsalu, Pärnu ja Narva. Aasta lõpul piirasid poola väed hetman Jan Karol Chodkiewiczi juhtimisel ümber Tartu. 1603. aasta alguses otsustasid rootslased koondada oma väed ning need Tartule appi saata. Peaülemjuhataja Andreas Lennartsoni (Anders Lindormsson, Andreas Linderson) käsul pidid kogunemispaika koonduma kohaliku maarahva hulgast värvatud ratsasõjamehed Philip Orgese juhatuse all, keda E. Tarveli hinnangul võis olla kõige enam mõnisada meest, umbes 150 meheline lippkond ratsanikke Johann von Fitinghoffi ja Nötkeni juhtimisel ning kuni 50 mõisameest, kokku seega umbes 500 meest. Lisaks pidid tulema ratsanikud Läänemaalt, Pärnust ja Narvast, kuid need ei jõudnud enne lahingut kohale. Ka A. Lennartson koos oma umbes 150 ratsamehe ja suurtükkidega jõudis kohale alles pärast lahingut.
Vägede koondamine toimus kusagile Palmse mõisa lähistele, et seejärel Vatku, Hõbeda, Kadrina, Assamalla ja Väike-Maarja kaudu Tartu poole liikuda. Ph. Orgese eestlaste ja sakslaste laagrid asusid eraldi. 25. veebruaril ründasid eestlaste leerile peale sattunud poolakad – kuus lippkonda ratsanikke, kuus lippkonda haidukke ja mõnisada suuskadel talupoega, kokku umbes 1500–3000 meest – umbes kaks tundi nende laagrit. Sakslased, kel polnud aimugi poolakate arvukusest läksid eestlastele appi, kuid löödi tagasi ja põgenesid seejärel Tallinna poole, kus kahe tunni tee kaugusel sündmuspaigast kohtusid A. Lennartsoni ja tolle ratsameestega. Ühendatud jõudude ja lahinguvalmis suurtükkidega liikus vägi lahinguvälja suunas, kuid seal selgus, et poolakate vägi oli vastu õhtut lahkunud. Ka rootslaste väe jäänused lahkusid järgmisel päeval Tallinna suunas. Lahingus oli langenud umbes 100 talupoega ning 60 kuni 70 sakslast. Poola vägedes langenute arv oli teadmata, kuid ilmselt oluliselt väiksem. Langenuid tõenäoliselt ei maetud ning seetõttu saigi eelmainitud Kolgast Palmse, Sagadi, Vihula, Karula, Kandle, Varangu ja Selja kaudu Toolsele liikunud saatkond veel 12 aastat hiljem nende jäänuseid imetleda.
Poolakate versioon samast sündmust oli mõnevõrra teistsugune. Selle järgi kogusid rootslased 3000-mehelise väe, mille abil lootsid vallutada esmalt Rakvere ning seejärel vabastada piiramisrõngast Tartu. Hetman Chodkiewicz saatsid nende vastu Tartu alt poole oma vägedest, ehk umbes 800 meest, kes saavutasid rootslaste üle täieliku võidu. Dionysios Fabricius kirjeldas sündmust oma Liivimaa ajaloo lühiülevaates järgmiselt:
Chodkiewicz saadab pooled, nimelt kaheksasada, Rakvere alla vaenlastele vastu, keda öeldakse olevat olnud kolm tuhat; nad võitlevad poolakatega, rootslasi tapetakse üle tuhande, silmapaistvaid vastalisi Liivimaa aadlikke hukkus selles lahingus üle saja. Kui see võit oli saavutatud, pöörduvad meie omad Tartu alla tagasi, tuues endaga kaasa mõned vangid, kelle hulgas mitte viimane polnud Rootsi sõjaväe lipukandja, Liivimaa aadlik Christoph Treyden, tugev ja kõrget kasvu mees, kellelt, kui ta hobuse seljast oli maha paisatud, rittmeister Dąbrowa abiline Jakob Załeski, ise alles nooruk, rebis ära lipu, ta enda aga võttis kinni ning viis kinni seotuna laagrisse. See sündis veebruarikuus, 1602. aasta alguses.
Lahingus langenute hulgas nimetas A. Lennartson oma kirjas hertsog Karlile ka mõningaid “silmapaistvaid vastalisi Liivimaa aadlikke” Frombholtt Mettstackenit, Magnus Vitingit ja Ph. Orgest.
Kumma poole versioon toimunust oli õigem, pole olemasolevate tõendite abil võimalik välja selgitada, kuid on tõenäoline, et kumbki pool hindas vastase väe suurust pigem üle kui alla, Rootsi pool oma kaotuse õigustamiseks ning Poola pool oma võidu väärtuse tõstmiseks, samas kui oma poole vägede suurus esitati üsna tõepärasena.
Tee, mida mööda eespool viidatud saatkond liikus, algas Kolgast ja viis sealt Porgaste sillale ning Vatku-Tõugu-Võhma-Ilumäe-Muike-Palmse kaudu üle Sagadi, Vihula ja Varangu Toolse suunas ning sealt üle Kunda, Malla ja Viru-Nigula Padaorgu, kus liitus Rakvere poolt tuleva trassiga.
Palmse 17. sajandil
Pärast Palmsesse tagasi pöördumist, alustas Arendt II mõisa üles ehitamist. Ta lunastas välja panditud mõisaosad ning loobus rentnikust. Ühtlasi panustas ta ka ühiskondlikku ellu ning valiti 1629. aastal Eestimaa rüütelkonna peameheks, millises ametis oli kuni 11. veebruarini 1632. Aastail 1631–1649 oli ta maanõunik. Maanõunikuna tuli tal tegelda tingimustes, kus kuningas Gustav II Adolf üritas Eestimaal reforme teostada, samal ajal kui rüütelkond sellele vastu seisis. Suuremast reformikavast asja ei saanud, kuid rüütelkonnal tuli leppida uute maksude – väiketolli ja veskitolliga – ning alustada maa postiolude parandamiseks postijaamade rajamist peamiste postmaanteede äärde. Ta tegeles ka sõjas laastatud kirikute taastamisega ning kinkis oma kodukirikule Kadrinas altari ja kantsli, mida kaunistasid tema ja ta abikaasa vapid. Hiljemalt 1649. aastal peeti ka Palmse mõisas jumalateenistusi igal neljandal pühapäeval ja kirikupühade kolmandal pühal, „ühe suure saali sees mõisa ligidal“. Kuna mõis Põhjasõja ajal 1703. aastal maha põletati, siis oli pastor Georg Handwig (1711–1733) suurema osa oma ametiajast „mõisa reie sees Jumalateenistust pidanud pidama“.
Usutavasti oli A. Metstacken oma talupoegade seas hinnatud ja austatud mõisnik, sest ilmselt said just tema auks endale eesnime Arendt, Arend või Arn paljud Palmse mõisa taluperede poisslapsed isegi veel 19. sajandil. Üldiselt ongi tolleaegsele ja hilisemale mõisaelule iseloomulik, et positiivselt silma paistnud mõisnike nimed levisid talupoegade hulka. Sageli olid sellised mõisnikud ühes oma prouaga ka paljude talulaste ristivanemad.
A. Metstacken suri 1650. aastal ilma pärijateta ning mõis läks üle tema vennapojale Reinhold Metstackenile. A. Metstackeni abikaasa rentis mõisa 1651/1652. majandusaastaks R. Metstackenilt 900 riigitaalri eest aastas. Tollal külvati mõisa rukkipõllule aastas 100 tündrit rukist. Arvestades keskmise saagikusega 4,5 seemet oli saak 450 tündri ümber.
R. Metstacken osales 30-aastases sõjas veel Gustav II Adolfi alluvuses ning teenis välja oobersti aukraadi. Juba Gustav II Adolfi ajal oli ta Stralsundi komandant ja hiljem Kexholmi (Käkisalmi, praegu Priozersk) lääni pealik. Ta võitis sõjas au ja kuulsust ning mõisaid, mida teenete eest jagati. Eestimaal kuulusid talle Noarootsis Riguldi ja Virumaal Mädapea, Käru, Palmse, Loobu ja Läsna. Samuti oli ta Kolga mõisa pandihärra. Aastail 1653–1655 oli ta Eestimaa maanõunik. Ta suri 1657. aastal koos oma abikaasa Anna Hastferiga katku. Neist jäi järgi poeg Arend Dietrich, kes sündis Kexholmis 14. oktoobril 1646 ja kolm tütart, Anna Margaretha (†1677), Elsa Elisabeth ja Margaretha Dorothea. Kuna lapsed olid alaealised, sai nende eestkostjaks kindralmajor Hans von Fersen, kes valitses Metstackenite mõisaid kuni Arend Dietrichi täisealiseks saamiseni. Aastail 1662–1668 reisis ta Rootsis, Saksamaal, Hollandis, Inglismaal, Prantsusmaal ja Itaalias. Pärast tagasipöördumist kihlus ta Gerdraut Elisabeth Wrangeliga, kuid lahkus enne pulmi Eestimaalt ning viibis aastail 1671–1675 Hollandis, kus osales Kolmandas Inglise-Hollandi sõjas (1672–1674) ja sellega haakunud Prantsuse-Hollandi sõjas (1672–1678). Ta osales paljudes lahingutes ning näitas end neis heast küljest nii Gröningeni piiramisel kui ka Coevordeni kaitsmisel. Skåne sõja (1675–1679) puhkemisel kutsuti ta Rootsi tagasi ning sai seal armeesse astudes jalaväe ooberstleitnandi auastme. Võitluses taanlastega Landskrona piiramisel sai ta 30. juulil 1676 surma täpsusküti lasust pähe ning maeti 19. veebruari 1677 Tallinna.
1668. aastal rentis A. D. Metstacken mõisa oma tulevasele äiale Hermann Wrangelile Elistverest, kuid pärast tema hukkumist leping lõppes, sest mõisad jagati tema õdede ja õemeeste vahel. Elsa Elisabeth ja tema abikaasa Erwe Hermann von Zoege Hanijast said Riguldi, Mädapea ja Käru ning Margaretha Dorothea (18. juuni 1656–1681) ja tema abikaasa Gustav Christian von der Pahlen (6. mai 1648–18. oktoober 1736) said Palmse ning Ingerimaal Klopitsõ (Klopitz) ja Soomes Wohla ja Sorrola. Klopitsõ vahetas ta oma venna, kindralmajor Johann Andreas von der Pahleniga Ärina mõisa vastu.
G. Ch. von der Pahlen ja Margaretha Dorothea abiellusid 1674. aastal ning samal aastal sündis nende esimene tütar Anna Christina Elisabeth. Pere esimene poeg Arend Dietrich sündis 15. mail 1675. Margaretha Dorothea suri pärast paari teise poja Johann Andrease sündi 1. mail 1681. G. Ch. von der Pahlen oli abielus veel kaks korda, kuna ka tema teine, 1683. aastal sõlmitud abielu osutus lühiajaliseks. Alles tema kolmas, 1687. aastal sõlmitud abielu Gertruda Elisabeth von Tiesenhauseniga (ristiti 3. veebruar 1670 ja maeti 25. veebruaril 1724) kestis 37 aastat kuni abikaasa surmani. Pärast seda elas G. Ch. von der Pahlen veel 12 aastat lesepõlves.
Foto 4. Pahlenite suguvõsa aadlivapp (Allikas:Wikipedia)
Foto 5. Pahlenite suguvõsa vabahärravapp (Allikas:Wikipedia)
G. Ch. von der Pahlen alustas oma sõjaväeteenistust ooberst Uggla rügemendis, kus teenis välja kaptenleitnandi aukraadi, 1677. aastal sai ta Ingerimaa aadlilipkonna majoriks ning 1679. aastal andis kuningas Karl XI talle ja tema vendadele lahinguväljal osutatud vapruse eest Astrau vabahärra tiitli. 1694. aastal oli ta Viru-Järva meeskohtunik ning ajavahemikus 1697–1721 Eestimaa maanõunik.
G. Ch. von der Pahleni maanõuniku ameti algus langes raskesse aega, kuna 1697. aasta talvel tabas Eestimaa talupoegi suur näljahäda, mille põhjustasid halvad ilmastikuolud 1695.–1696. aastal. Näljahäda haaras tugevalt Soomet, Põhja-Rootsit, Ingerimaad, Eestimaad ja Põhja-Liivimaad, vähemal määral ka Lõuna-Liivimaad, Loode- Venemaad, Lõuna-Rootsit, Taanit ja Lääne-Euroopa riike, mistõttu polnud välist abi kusagilt loota. Palmses leevendasid Pahlenid võimalust mööda oma ja võõrastegi talupoegade rasket olukorda. Tuntuim lugu sellest pärineb Friedrich Reinhold Kreutzwaldi sulest ning räägib Näljakangrute tekkeloo:
Kes Palmses juhtunud käima, küllap see on ka neid kivikuhjasid näinud, mis mitmes kohas mõisa väljadel seisavad. Nagu vanem rahvas teab rääkida, on need kivikuhjad kõik ühel kibedal näljaajal sinna kokku kantud, mis järgmisel kombel sündinud.
Palmse härradel olnud ammust ajast harjunud viisiks võetud rohket viljakogu mõisa aitadesse kokku korjata, et kui viljaikalduse läbi rahval puudus juhtuks tulema, siis mõisa ait neid võiks uue lõikuseni toita. Seal juhtunud ühel aastal nii kibe nälg meie maal liikuma, et rahvast igal pool kui kärbseid nälja kätte langenud. Kellel aga õnneks veel nii palju jõudu olnud, et Palmse võinud minna, see oli kitsikusest päästetud.
Sedaviisi kogunenud sinna aegamööda sadade kaupa inimesi kokku, keda Palmse härra oma aidast söötnud, aitadel olnud niisugune jumala õnnistus, et salved iialgi tühjaks ei jäänud. Ehk küll härra neilt mingisugust tööd ei tahtnud ega neid ka mingile tööle sundinud, vaid armu pärast leiba andis, arvas rahvas omalt poolt kohuseks härrale mingit tööd heategemise tänuks toimetada. Et Palmse väljad väga kivised olnud, võtnud rahvas üheskoos nõuks kõik kivid väljadelt kokku koristada ja hunnikusse panna. Neid kivihunnikuid kutsutakse sellepärast “näljaaja mälestuse kivikuhjadeks”.
Nagu räägitakse, olevat sest ajast meie päevani rohket õnnistust vilja poolest Palmse väljadel. Ja kui ka ümberkaudu ikaldust juhtub, jäävad Palmse väljad puutumata, sest et näljaste silmapisarad neid kosutavad ja nende tänupalved jumala kõrva üles on tõusnud.
1931. aastal Kadrina kihelkonnas ajaloolist pärimust kogumas käinud Linda Vilmre kirjutas samast loost üles kolm erinevat teisendit, millest vaid viimane Fr. R. Kreutzwaldi jutustusega kokku kõlas:
Umbes 200 a. tagasi olnud suur nälg. Vene valitsus andnud talupoegadele abi, kuid mõisnikud võtnud selle vahepealt ära, pannud talupojad tegema igasuguseid lisatöid ning andnud neile ainult niipalju vilja, et just nälga ära ei surnud. Nii pandud talupojad Palmse mõisas koguma põldudelt kiva. Veel nüüdki on nimetatud mõisa väljadel näha hulk kõrgeid kivikuhilaid, mis kõik olevat nälja ajal kantud kokku. Sama kohta räägib teine variatsioon, et nälg on olnud veel Rootsi ajal ja R. valitsus saatnud vilja ja soola Võsu sadamasse. Palmse parun jaganud inimesile toobri soola ja teise vilja päevas ning lasknud selle eest oma väljadel korjata kive kokku. Mõnede teadete järgi olnud Palmse parun nälja ajal rahva vastu väga helde, andnud mõisa aidast vilja niipalju kui rahvas tarvitanud. Tänutäheks kogunud rahvas vabatahtlikult mõisa kivid hunnikuisse.
EKIA, AAS, nr. 55, L. Vilmre, Kadrina 1931, pag. 82.
1697. aastal alustas G. Ch. von der Pahlen ka vana elumaja kõrvale uue kivist elumaja ehitust, kuhu võetud leiva eest tööle võõraid inimesi, kes seda heameelega tegid, vaatamata sellele, et leib oli küpsetatud kaerajahust. Maja siiski valmis ei saanud, sest vana maja korstnast lennanud tulesäde süütas selle ning maja puitosad põlesid ära. Halb aeg ja Põhjasõja puhkemine ei lubanud ehitusega jätkata ning selle lõpetas alles 1730. aastal G. Ch. von der Pahleni pojapoeg Arend Dietrich II von der Pahlen.
G. Ch. von der Pahleni ajast on ka mõningaid andmekilde mõisa majandamise kohta. Mõisavalitseja Joachim Junge teate kohaselt külvati 1678. aastal Palmse mõisa põldudele 132 tündrit rukist, 84 tündrit otra ja 73 tündrit kaeru ning saadi saagiks 700 tündrit rukist, 259 tündrit otri ja 181 tündrit kaeru, mis tähendab, et iga maha külvatud seemne kohta saadi tagasi 5,3 seemet rukist, 3 seemet otra ja 2,5 seemet kaera.
1680. aastal mõisastas G. Ch. von der Pahlen Ilumäe perede maa ning rajas sinna karjamõisa. Mõisavalitseja J. Junge teate kohaselt sai karjamõisa põldudelt 1682. aastal saagiks 125 tündrit rukist, 178 tündrit otra ja 135 tündrit kaeru. 1712. aasta mõisate inkvisitsiooni ajal oli Ilumäe veel karjamõis, kuid 1715. aastast hakati sinna uuesti taluperesid asustama.
Kuna Palmse oli pärusmõis ehk allood juba orduajast alates, ei kuulunud see ka mõisate reduktsiooni alla ning jäi perekonna valdusse edasi. 1695. aastal toimunud mõisate revisjoni järgi oli mõisa suurus 2311/24 revisjoniadramaad, ehk 1,5 ratsateenistuskohustust, mis oli aluseks mõisa maksustamisel.
Palmse 18. sajandi algul: sõda, nälg, katk ja inimkaotused
Mõisa pärija, G. Ch. von der Pahleni ja M. D. Metstackeni vanim poeg A. D. von der Pahlen käis oma onu ja nimekaimu jälgedes ning astus 1695. aastal Hollandis kuningas Williami teenistusse, kus parasjagu käimasoleva Üheksa-aastase sõja (1688–1697) lahingutes ning teenis välja kapteni aukraadi. 1699. aastal pöördus ta tagasi Rootsi ning astus seal armeeteenistusse ning sai rittmeistri aukraadi. Järgnevalt osales ta Narva lahingust alates kõigis Põhjasõja lahingutes ning suri kindraladjutandi aukraadis 5. mail 1710, Riia linna venelastele üle andmise ajal Dünamündes katku. Võimalik, et välismaale minekuks vajaliku rahasumma saamiseks panditi Vatku ja Muike 1695. aastal kellelegi Lohmanile, kellele need jäid kuni 1707. aastani, mil A. D. von der Pahlen need välja ostis.
18. märtsi 1700 abiellus A. D. von der Pahlen Stockholmis Margaretha Charlotta Wachtmeisteriga, kellega neil oli kolm poega, Gustav, Fritz ja Arend Dietrich. (1706–1753). Esimesed kaks surid aga väikelastena. Pärast A. D. von der Pahleni surma sai G. Ch. von der Pahlen noore Arend Dietrichi eestkostjaks. Enne maal levima hakanud katku jõudmist Tallinna, lahkus M. Ch. Wachtmeister ühes pojaga vanematekoju Rootsis.
Palmse mõisa külasid Põhjasõja sündmused esialgu otseselt ei puudutanud, kuid Alutaguselt pärit talupojad põgenenud Vihula, Karula, Sagadi ning küllap ka Palmse mõisate metsadesse, end seal ära peites. Tagasi pöördusid nad alles pärast rootslastele võidukat Narva lahingut.
2. septembril 1700 andis Eestimaa kindralkuberner A. J. de la Gardie välja plakati, milles nõudis moona Eestimaale toodavate vägede toitmiseks. Virulased pidid neil nõutava moona vedama oma kulul Tartus asuvasse moonalattu. Etteruttavalt olgu öeldud, et Venemaa sõtta astumise järel rajati uus sõjaväe moonaladu Rakverre, mis lähikonna mõisate ja perede küüdikohustust oluliselt vähendas. Vastavalt kuningas Karl XII neli päeva varem antud käsule, andis Eestimaa kindralkuberner 14. jaanuaril 1701 välja plakati, milles käskis võtta igalt ratsateenistuskohustuselt maa kaitsmiseks vaenlaste eest maamiilitsasse kümme kõlblikku talupoega ehk ühe talupoja iga 1½ adramaa pealt. Moodustatava väeosa ülesandeks oli „mitte ainult vaenulikke salku varitseda ja kinni pidada, vaid ka peetava sõja ja tõsise hädaohu korral tema kuningliku majesteedi armeega ühineda ja [sellega] kaasa minna”. Palmse mõis pidi välja panema ja varustama 15 meest.
Tabel 1. Palmse mõisalt 1½ ratsateenistuskohustuse pealt nõutav toidumoon
Toiduained | Kogus (vananenud ühikud) | Kogus (kaasaegsed ühikud) |
Rukis | 4½ sälitist | 8650 liitrit |
Linnased | 3 sälitist | 5760 liitrit |
Kaer või segavili | 3 sälitist | 5760 liitrit |
Suitsutatud härjaliha | 60 leisikat | 480 kg |
Suitsutatud pekk | 6 leisikat | 48 kg |
Või | 12 leisikat | 96 kg |
Heinad | 15 koormat | 3600 kg |
Hekslid | 7½ sälitist | 14 400 liitrit |
Härg | 1½ härga | |
Lammas | 12 lammast |
1703. aasta augusti lõpus – septembri alguses rüüstas Boris Šeremetjevi ratsavägi põhjalikult Alutagusel, Virumaal, Järvamaal ja mujalgi, püüdes hävitada rootslaste võimalikke toidumoona varusid. Ch. Kelchi sõnutsi nad: „põletasid maha kõik, mis neile ette sattus – aadlimõisad, kirikumõisad, külad, veskid ja mis tahes muu –, ning ajasid inimesed ja lojused, kelle nad välja nuuskisid, takistamatult minema või lõid surnuks”. 6.–7. septembril rüüstati ja põletati teiste mõisate hulgas ka Palmse ning ilmselt langesid rüüstamise ohvriks ka kõik mõisa külad, sest pärast seda polnud mõis, vaatamata kubermanguvalitsuse nõudmistele, enam võimeline tasuma nõutavaid riigimakse.
Ch. Kelchi järgi põletasid venelased pärast 16. augustil 1708 toimunud võidukat Vinni lahingut mitme päeva jooksul taas palju külasid, sh ka Kadrina kihelkonnas, tapsid ja piinasid hirmsal kombel inimesi. Rüüsteretked häirisid saagikoristuse ja sügiskünni ning talirukki külvamise kulgu. Tõenäoliselt jäi osa suviviljast lõikamata ning osa taliviljast külvamata. Samuti sadanud 1708. aastal kohe pärast mihklipäeva, mis uue kalendri järgi (ukj) oli 10. oktoobril, maha nii paks lumi, et ulatus lõpuks poole mehe kõrgusse. Lumesaju tõttu jäi Virumaal lõikamata palju ilusat otra, „sest me ei jõudnud pidevas vaenlase hirmus lõikusega algust teha”. Ilmselt kirjeldabki 1708. aasta sügisel ja seejärel toimunut sissekanne mõisa kroonikas mille järgi „midagi ei külvatud ega olnud ka midagi lõigata ja oli nälg ja katk ja vaenlase jõugud saalisid ringi“.
Maanõunik Otto Fabian von Wrangelli kroonika järgi oli ka 1709. aastal erakordselt tugev talvekülm ning väga sügav lumi: külm võtnud ära viljapuud, lume sulamine aga põhjustanud kevadel suuri üleujutusi. Lumerohkest talvest põhjustatud kevadised üleujutused ei lasknud kevadtöödega õigel ajal alustada ning halb ilmastik põhjustas ikalduse. Sellel lisaks oli aastaist 1708–1709 teateid ka Eestimaa kubermangus levivast loomataudist ja loomade lõppemisest. Pikemaajalisest alatoitumisest ja näljast nõrgestatud organismiga inimesed olid nakkushaigustele vastuvõtlikud ning kui 1710. aasta sügisel jõudis Eestimaale katkuepideemia surid paljud inimesed katku.
Katkuepideemia kohta Palmses on kaks otsest allikat, 1711. aasta katkunimekiri ja 1712. aasta mõisate inkvisitsioon. Esimese järgi suri mõisas 162 ja ellu jäi 162, ehk enne katku oli mõisas 327 inimest. Pea igas külas oli peresid, mis jäid katkust puutumata, va Võsu ning üsna hästi läks ka hajataludel, millest enamus on paigutatud Vatku küla alla (tabel 2). Teise järgi jäi ellu 180 ja suri 229 inimest, ehk enne katku oli mõisas 409 inimest. Vahe tuleb ilmselt sellest, et katkunimekirjas ei kajastunud vabadikud ja võib-olla ka sulasrahvas (tabel 3).
Kumbki dokument ei anna aga tõest pilti Palmse mõisas enne katku elanud inimeste kohta. Ainus enam-vähem adekvaatne rahvaarvu muutusi käitlev dokument tollest ajast on Kadrina koguduse kirikuraamat aastast 1711–1734, mille abil on võimalik välja arvutada Palmse mõisa loomulik iive ajavahemikus 1711. aasta algusest kuni esimese enam-vähem korraliku talurahva revisjonini, mis Palmse mõisas viidi läbi 23. märtsil 1726. Lahutades adramaarevisjoniaegsest inimeste arvust loomuliku iibe, saab mõisa elanike arvu 1711. aasta juuni seisuga. Kui neile omakorda liita katku surnud inimeste arv, saab mõisa elanike arvu enne katkuepideemia algust. Seega on võimalik välja selgitada 1711. aasta katkunimekirja ja 1712. aasta inkvisitsiooni arvestusest välja jäänud elavate inimeste arv. 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu kohaselt elas mõisa talu- ja vabadikuperedes 584 isikut, kellest 315 olid mehed ja 268 naised. Ühe lapse soolist kuuluvust ei olnud võimalik ka kirikuraamatute abil täpsustada.
Tabel 2. Palmse mõisa katkunimekiri 1711. aastast
Jrk nr | Külade ja talupoegade nimed | Elavad | Surnud | Ellu-jäänuid (%) | Kokku | ||||||
Mehed | Naised | Mehed | Naised | Elavaid | Surnuid | ||||||
Võsupere (Wossober) | |||||||||||
1 | Ustallo Jahn | 1 | 1 | 3 | 2 | 28,57 | 2 | 5 | |||
2 | Kotlasse Claus | 1 | 3 | 4 | 12,50 | 1 | 7 | ||||
3 | Otza Thomas | 1 | 1 | 4 | 5 | 18,18 | 2 | 9 | |||
4 | Hanso Tönno | 2 | 1 | 100,00 | 3 | 0 | |||||
5 | Orro Weske Jack | 2 | 2 | 1 | 80,00 | 4 | 1 | ||||
Kokku | 6 | 6 | 11 | 11 | 35,29 | 12 | 22 | ||||
Uusküla (Udenküll) | |||||||||||
6 | Rütel Friedrich | 3 | 1 | 100,00 | 4 | 0 | |||||
7 | Pitka Matty | 2 | 1 | 2 | 60,00 | 3 | 2 | ||||
8 | Nano Arend | 4 | 2 | 1 | 85,71 | 6 | 1 | ||||
9 | Jahny Mart | 2 | 1 | 100,00 | 3 | 0 | |||||
10 | Hanneske Madty | 1 | 2 | 2 | 4 | 33,33 | 3 | 6 | |||
11 | Prasse Mick | 3 | 3 | 100,00 | 6 | 0 | |||||
12 | Rütell Claß | 2 | 3 | 100,00 | 5 | 0 | |||||
Kokku | 17 | 13 | 4 | 5 | 76,92 | 30 | 9 | ||||
Vatku (Wattko) | |||||||||||
13 | Watko Hanß | 2 | 2 | 100,00 | 4 | 0 | |||||
14 | Petry Jaack | 2 | 4 | 100,00 | 6 | 0 | |||||
15 | Tönno Hanß | 2 | 1 | 100,00 | 3 | 0 | |||||
16 | Jaacko Jaack | 3 | 4 | 100,00 | 7 | 0 | |||||
17 | Porkaste Arendt | 2 | 1 | 100,00 | 3 | 0 | |||||
18 | Lemmingke Arendt | 2 | 1 | 100,00 | 3 | 0 | |||||
19 | Petraloppe Jahn | 4 | 2 | 100,00 | 6 | 0 | |||||
20 | Joaweske Jürry | 5 | 3 | 100,00 | 8 | 0 | |||||
21 | Jackob Falck | 4 | 3 | 100,00 | 7 | 0 | |||||
Kokku | 26 | 21 | 100,00 | 47 | 0 | ||||||
Tõugu (Toucko) | |||||||||||
22 | Jürri Hanß | 3 | 1 | 100,00 | 4 | 0 | |||||
23 | Hanso Mick | 1 | 1 | 3 | 8 | 15,38 | 2 | 11 | |||
24 | Ustallo Jürry | 1 | 2 | 1 | 3 | 42,86 | 3 | 4 | |||
25 | Marte Peter | 3 | 2 | 100,00 | 5 | 0 | |||||
26 | Ado | 1 | 2 | 3 | 16,67 | 1 | 5 | ||||
27 | Erro Ado | 5 | 1 | 83,33 | 5 | 1 | |||||
Kokku | 13 | 7 | 7 | 14 | 48,78 | 20 | 21 | ||||
Võhma (Wochmast) | |||||||||||
28 | Pißkeste Mick | 2 | 1 | 66,67 | 2 | 1 | |||||
29 | Naukaste Thomas | 2 | 1 | 1 | 2 | 50,00 | 3 | 3 | |||
30 | Tönno Keste Peter | 2 | 2 | 0,00 | 0 | 4 | |||||
31 | Kankuste Mick | 1 | 1 | 4 | 7 | 15,38 | 2 | 11 | |||
32 | Kingo Jürry | 2 | 2 | 1 | 80,00 | 4 | 1 | ||||
33 | Berendt | 3 | 2 | 100,00 | 5 | 0 | |||||
34 | Welje Jürry | 2 | 1 | 2 | 1 | 50,00 | 3 | 3 | |||
35 | Rüncka Jaack | 2 | 1 | 3 | 1 | 42,86 | 3 | 4 | |||
36 | Reo Matdy | 1 | 1 | 2 | 4 | 25,00 | 2 | 6 | |||
37 | Jähre Mart | 4 | 2 | 0,00 | 0 | 6 | |||||
38 | Wolmer Mick | 2 | 1 | 1 | 75,00 | 3 | 1 | ||||
39 | Wolmer Jürry | 2 | 1 | 1 | 1 | 60,00 | 3 | 2 | |||
40 | Reino Hans | 1 | 1 | 2 | 1 | 40,00 | 2 | 3 | |||
41 | Elaste Matty | 2 |
| 4 | 2 | 25,00 | 2 | 6 | |||
Kokku | 22 | 12 | 25 | 26 | 40,00 | 34 | 51 | ||||
Muike (Muick) | |||||||||||
42 | Muick altgesind Jaack | 4 | 2 | 1 | 85,71 | 6 | 1 | ||||
43 | Muick neugesind Jack | 1 | 3 | 5 | 6 | 26,67 | 4 | 11 | |||
44 | Kanno Matdis | 3 | 4 | 100,00 | 7 | 0 | |||||
Kokku | 8 | 9 | 5 | 7 | 58,62 | 17 | 12 | ||||
Võsu (Woßo am Strande) | |||||||||||
45 | Pällo Jahn | 1 | 1 | 3 | 8 | 15,38 | 2 | 11 | |||
46 | Micko Mick | 2 | 2 | 0,00 | 0 | 4 | |||||
47 | Simona Mart | 6 | 2 | 0,00 | 0 | 8 | |||||
48 | Mattis | 3 | 1 | 0,00 | 0 | 4 | |||||
49 | Wolmer Jürry | 1 | 1 | 3 | 8 | 15,38 | 2 | 11 | |||
50 | Matzo Jürry | 1 | 2 | 2 | 20,00 | 1 | 4 | ||||
51 | Rütel Jürry | 2 | 3 | 0,00 | 0 | 5 | |||||
Kokku | 3 | 2 | 21 | 26 | 9,62 | 5 | 47 | ||||
Mõis kokku | 95 | 70 | 73 | 89 | 50,46 | 165 | 162 | ||||
Tabel 3. Palmse mõisa talurahvas ja nende loomad 1712. aasta inkvisitsiooniprotokolli alusel
Adramaade arv | Elavad inimesed | Katku surnud | Hobused ja veised | |||||||||
Peremehed | Perenaised | Pojad | Tütred | Sulased | Tüdrukud | Sulasrahva lapsed | Kokku | Hobused | Härjad | Lehmad | ||
121/12 | 47 | 44 | 18 | 5 | 22 | 15 | 29 | 180 | 229 | 46 | 87 | 73 |
Tabel 4. Palmse mõisa talurahvas 23. märtsil 1726 toimunud adramaarevisjoni vakuraamatu alusel
Tööjõulised mehed (15–60 aastat) | Alaealised (alla 15-aastased) | Töövõimetud (üle 60-aastased) | Võõrad inimesed | Kõik kokku | |||||||
Peremehed | Pojad ja sulased | Perenaised | Tütred ja tüdrukud | Poisid | Tüdrukud | Mehed | Naised | Mehed | Naised | Lapsed | |
67 | 94 | 78 | 40 | 117 | 112 | 34 | 36 | 2 | 1 | 3 | 584 |
Kirikuraamatu järgi sündisid esimesed lapsed Palmse mõisas – Reoia Seppa Abrami kaksikud Jahn ja Madli –17. juunil 1711 ning ühtekokku sündis enne 23. märtsi 1726 Palmse mõisa taluperedes 292 last, kellest 143 olid poisid ja 149 tüdrukud. Kuna adramaarevisjonis ei arvestatud mõisarahvast, on nende lapsed ka käesolevast arvestusest välja jäätud, v.a aednik Maddise ja Kokk Jahni lapsed, kuna nende pered olid adramaarevisjoni vakuraamatus üles tähendatud. Samas ajavahemikus suri taluperedes kokku 82 inimest (41 meest ja 41 naist). Seega oli mõisa rahvastiku loomulik juurdekasv 210 inimest, kellest 102 olid mehed ja 108 naised. Lahutades saadud väärtuse 1726. aasta adramaarevisjoni rahvaarvust 584 inimest, saab Palmse mõisa rahvaarvuks 1711. aasta suvel 374 inimest, kellest 213 olid mehed ja 160 naised.
Liites 1711. aasta rahvaarvule – 374 inimest – katku surnud inimeste arv 1712. aasta inkvisitsiooni järgi – 229 inimest, saab mõisa katkueelseks rahvaarvuks 603 inimest. Seega suri katku tegelikul umbes 38% kogu mõisa rahvastikust. Samas ei vasta 1726. aasta adramaarevisjoni andmed samuti täiel määral tegelikkusele, sest võrreldes seal ja kirikuraamatus nimetatud peresid, paistab silma, et esimeses on osa peresid nimetamata. Nii on sealt puudu nt Tammispea, Leppispea, Simmona ja Mahalluste pered. Seega võis tegelik rahvaarv 1711. aastal ja enne katku olla veel mõnevõrra suurem.
Tabel 5. Mõisa rahvaarv enne ja pärast katkuepideemiat 1712. aasta inkvisitsiooni ja kirikuraamatu järgi
Elanikke 1726. aasta adramaa-revisjonis | 1712. aasta inkvisitsioon | Meetrikaraamatud | ||||||
Elanikke pärast katku | Katku surnud | Elanikke enne katku | Surnuid üldarvust (%) | Iive 1711-1726 | Elanikke pärast katku | Elanikke enne katku | Surnuid üldarvust (%) | |
584 | 180 | 229 | 409 | 56% | 210 | 374 | 603 | 38% |
Foto 4. Rahvaarv Palmse mõisas aastail 1710 – 1881
Mõisa ja talupoegade riigimaksud 18. sajandil ja 19. sajandi alguses
Nagu Rootsi nii ka Vene ajal oli mõisade maa jagatud maksuvabaks mõisa- ja maksustatavaks talumaaks. Maksude arvutamise aluseks oli nn revisjoniadramaa, mille hulga arvutamisel võeti aluseks talupoegade poolt makstud mõisakoormised. Vene ajal hakati revisjoniadramaa suurust arvutama tööealiste meessoost talupoegade arvu järgi, kusjuures tööealisteks loeti talupoegi vanuses 15–60 eluaastani. 1712. aastal kinnitati ühe revisjoniadramaa suuruseks 12 tööealist meeshinge, 1726. aastal aga neli tööjõulist meest ühe taluadramaa kohta, millelt nõuti kuus rakmepäeva tegu nädalas, 1732. aastal kaheksa kuni üheksa tööjõulist inimest, kellest viis olid mehed. Samast normist revisjoniadramaa määratlemisel lähtuti ka järgnevatel aastatel.
Ühe revisjoniadramaa pealt maksti riigile kolm rubla ja 20 kopikat ratsateenistusmaksu, ning iga 15 revisjoniadramaa kohta oli üks sälitis ehk 24 tündrit vilja veskitolli, millest pool maksti rukkis ja pool otrades või linnastes.
Revisjoniadramaade hulga välja selgitamiseks ning maksude määramiseks oli hädavajalik mõisade pidev revideerimine. Seetõttu viidi ajavahemikus 1712–1774 läbi kaks invisitsiooni ja viis adramaarevisjoni, mille käigus püüti kindlaks teha taludes elavate inimeste arvu, hobuste härgade ja lehmade arvukust ning alates 1732. aasta revisjonist ka taludele määratud koormiste suurust. Selleks kontrollis revisjonikomisjon mõisa vakuraamatut ning küsitles talupoegi, et kontrollida mõisa omaniku või rentniku esitatud andmete õigsust. Nende alusel koostas komisjon oma vakuraamatu, kuhu olid sisse viidud talupoegade ütluste põhjal tehtud parandused.
1765. aasta adramaarevisjoni alusel koostatud Land-rolle järgi oli Palmse mõis koos Ilumäega juba 1757. aastal saavutanud oma Rootsi aegse adramaade suuruse 2311/24 revisjoniadramaad, mille eest tuli maksta riigile ratsateenistusmaksu 75 rubla ja 6⅔ kopikat ning veskitolli 37 tündrit, 57⅗ toopi.
Asehalduskorra kehtestamisel Eestimaal 1783. aastal, seati ka siinsetele talupoegadele sisse pearahamaks, mille suurus oli kuni 1794. aastani 70 kopikat, pärast seda, aga 1 rubla. Pearahamaksu alla käisid kõik meessoost talupojad. Selleks, et pearahamaksu alla kuuluvate isikute arvu kindlaks teha, hakati ka Eestimaal nagu Venemaalgi korraldama hingeloendusi. Esimene Eestimaad puudutav hingeloendus toimus 1782. aastal ja viimane 1858. aastal. Edaspidi täitsid sama ülesannet valdade perekonnakirjad, kuid kahjuks põles Palmse valla arhiiv 14. juulil 1941 suvesõja aegadel ühes vallamajaga maha.
Nekrutite ehk noorsõdurite andmise kohustus kehtestati Eestimaal 1796. aastal ning toimus vastavalt keiser Pauli 1. septembril 1797 antud ukaasile. See tähendas sõjaväe reakoosseisu – soldatite – võtmist maksualuste seisuste, eelkõige talupoegkonna hulgast. Nekruteid värvati vastavalt nekrutikohustuslastest meeste arvule, toetudes viimase hingeloenduse andmetele. Tavaliselt võeti väeteenistusse 20–35-aastasi mehi, kelle teenistus kestis 25 aastat. 1816. aasta talurahvaseadusega kehtestati Eestimaal nekrutite võtmine liisusüsteemiga. Selleks koostati hingeloendite andmeil liisunimekirjad, kuhu kanti kõik nekrutikohustuse alla kuuluvad mehed, kes liisutõmbamise teel selgitasid välja nekrutiks minejad.
19. sajandi alguses pidid pearahamaksu kuue-päeva pered tasuma 9 rubla 54 kopikat, nelja-päeva pered 6 rubla ja 36 kopikat, kolme-päeva pered 4 rubla ja 77 kopikat, kahe-päeva pered 3 rubla ja 18 kopikat ning vabadikud 1 rubla ja 28 kopikat. Vakuraamatu järgi maksis mõis pearaha oma perede ja vabadike eest ise.
Postimoonaks võeti peredelt kaeru ja heina. Kuue-päeva pere pidi maksma postimoonaks ühe vaka ja kaks külimittu kaeru ning kuus leisikat heina, nelja-päeva pere ühe vaka ja neli toopi kaeru ning neli leisikat heina, kolme-päeva pere kaks külimittu ja neli toopi kaeru ning kolm leisikat heina ja kahe-päeva pere ühe külimitu ja kaheksa toopi kaeru ning kaks leisikat heinu.
Selleks, et omada viljatagavara ikalduste ja nendest tingitud näljahädade puhuks, pidid talud vastavalt seadusele andma teatud koguse vilja ka valla magasiaidale. Kuue-päeva pered andsid kaks vakka rukkeid ja üheksa toopi suvivilja, nelja-päeva pered ühe vaka ja kaks külimittu rukkeid ja seitse toopi suvivilja, kolme-päeva pered ühe vaka ja ühe külimittu rukkeid ja viis toopi suvivilja, kahe-päeva pered ühe vaka rukkeid ja neli toopi suvivilja ning vabadikud pool vakka rukkeid ja kaks toopi suvivilja. Suviviljast pool pidid olema kaerad ja pool odrad.
Maatalupoegade maksud mõisale 18. sajandil ja 19. sajandi alguses
Esimesed andmed talupoegade poolt Palmse mõisale makstavatest maksudest on pärit mõisa 1723. aasta vakuraamatust ning seejärel 1732. ja 1739. vakuraamatutest. Kuna Palmse saavutas 1739. aastal oma Rootsiaegse adramaade arvu, siis rohkem revisjone seal enam ei korraldatud ning andmed talupoegade koormistest ja nende muutumisest vahepealsest ajast puuduvad. Uus vakuraamat pärineb alles 1805. aastast ning selle järgi oli suurem osa peresid tugevnenud ning kasvanud adrataludeks, milles elavaid peresid kutsuti teopäevade arvu järgi nädalas – kuus rakme- ja kuus jalapäeva – kuue-päevaperedeks.
Lisaks maatalupoegadele olid mõisal ka rannatalupojad, kes elasid Võsu ja Eru külas. 1723. aasta vakuraamatu järgi elas rannas üks pooladrik, kaheksa veerandadrikut ja neli vabadikku. Pooladrik Sahe Mart maksis mõisale oma veski eest kuus tündrit rukist, kuigi ta oleks pidanud maksma kaheksa, nagu ta seda vanasti olla teinud, tegi neli sülda puid ja andis 5000 kuivatatud räime ning ¾ tündrit soolasilku. Veerandadrikud tegid mõisale kaks sülda puid, andsid 3000 kuivatatud räime ja kaks veerandikku soolasilke ning igal teisel aastal ühe lamba. Vabadikud pidid andma veerandiku soolasilu ja tegema sülla puid, välja arvatud Fliedhuse Jaack, kes pidi tegema kaks sülda puid. 1805. aastaks oli nende maksukoormus mõnevõrra kasvanud ning rannatalupojad pidid maksma ühe vaka rukkeid, poolteist veerandikku soolasilku ja kaks kimpu kuivatatud räimi, 450 räime kimbus, ¼ lammast ja kaks sülda küttepuid. 1723. ja 1739. aasta vakuraamatute järgi ei pidanud rannatalupojad tegema teopäevi, kuid 1805. aasta vakuraamatu järgi pidid ranna kolme-päeva pered tegema 150 rakme- ja 179 jalapäeva aastas ja kahe-päevapered tegema 100 rakme- ja 100 jalapäeva aastas. Osa peredest, pidid andma ka 10–40 leisikat heinu.
Tabel 6. Võhma pool ja veerandadrikute koormised aastail 1723–1739 mõisa ja adramaarevisjoni vakuraamatute alusel. 1723. aasta vakuraamatu järgi pidi tabelis toodule lisaks andma veel kolm lehmakütket ja 24 kubu õlg.
Talu suurus | Rakmetegu (päevi nädalas) | Jalapäevi suvel (päevi nädalas) | Rahamaks (kopikat) | Naturaalmaksud | |||||||||
Rukis (tündrites) | Oder (tündrites) | Kaer (tündrites) | Lambad | Kanad | Munad | Lõng (naela) | Hein (koorem) | Puud (koorem) | Kotid | ||||
1723 | |||||||||||||
1 | ? | ? | 16 | 6 | 6 | 2 | 2 | 6 | 60 | 6 | 2 | 2 | |
½ | ? | ? | 8 | 3 | 3 | 1 | 1 | 3 | 30 | 3 | 1 | 2 | |
¼ | ? | ? | 4 | 1½ | 1½ | ½ | ½ | 1½ | 15 | 1½ | ½ | 1 | |
1732 | |||||||||||||
1 | 6 | 6 | 16 | 6 | 6 | 2 | 2 | 6 | 60 | 6 | 2 | ||
¾ | 4 | 4 | 12 | 4 | 4 | 1,5 | 1,5 | 4,5 | 45 | 4,5 | 1,5 | ||
½ | 3 | 3 | 8 | 3 | 3 | 1 | 1 | 3 | 30 | 3 | 1 | ||
¼ | 1½ | 1½ | 4 | 1½ | 1½ | ½ | ½ | 1½ | 15 | 1½ | ½ | ||
1739 | |||||||||||||
1 | 6 | 6 | 6 | 6 | 4 | 2 | 6 | 60 | 6 | 2 | 12 | 1 | |
⅔ | 4 | 4 | 4 | 4 | 2⅔ | 1½ | 4 | 40 | 4 | 1⅓ | 7½ | 1 | |
½ | 3 | 3 | 3 | 3 | 2 | 1 | 3 | 30 | 3 | 1 | 6 | 1 | |
¼ | 1½ | 1½ | 1½ | 1½ | 1 | ½ | 1½ | 15 | 1½ | ½ | 3 | ½ | |
Tabel 6. Palmse maaperede jagunemine perede suuruse järgi 1723–1739
Aasta | Täis-adrikud | ¾-adrikud | ⅔-adrikud | ½-adrikud | ¼-adrikud | Kokku |
1723 | 5 | 24 | 22 | 51 | ||
1726 | 5 | 20 | 24 | 49 | ||
1732 | 3 | 1 | 24 | 20 | 48 | |
1739 | 3 | 2 | 29 | 13 | 48 |
Talupoegade maksukoormus mõisa ees jäi aastail 1723–1739 rahalises väljenduses sisuliselt samaks, vaatamata sellele, et neist võis olla mõningaid ümberpaigutusi. Nii näiteks küsiti 1723. ja 1732. aastal täisadrikult 16 kopikat raha, kuid 1739. aastal enam mitte. Pisemaid muutusi oli muidki. Rahasse ümber arvutatult pidi täisadrik maksma oma teotöö – kuus rakme- ja kuus jalapäeva nädalas – eest 12 riigitaalrit ning naturaalandamite eest samuti 12 riigitaalrit, kokku seega 24 riigitaalrit, pooladrikud pidid maksma vastavalt 12 ja veerandadrikud 16 riigitaalrit. Kui võtta arvesse kõiki maksusoodustusi, milliseid tehti mõisas ametis olevatele peremeestele (kubjas, kilter) ja neile, kes ühel või teisel põhjusel ei suutnud või ei pidanud (uudismaatalude harijad kolme aasta jooksul) kõike makse maksma, oli Palmse mõisa arvestuslik sissetulek talude teotöö ja maksude pealt 1723. aastal 512 riigitaalrit, 1732. aastal 478 riigitaalrit ja 1739. aastal 518 riigitaalrit. Võimalust täielikult või osaliselt rahas arveldada kasutasid siiski regulaarselt ainult mõlemad Muike pered. 1723. aastal olid raharendil ega teinud teotööd ja maksnud naturaalmakse ka veskiomanikud: Jakob Falck ja Joawesky Hans maksid oma veskite eest viis riigitaalrit, Porkasse Arend kaheksa ja Lawecke Jürry kaks riigitaalrit. 1732. ja 1739. aasta vakuraamatute järgi olid nemadki üle viidud tavapärasele teo- ja naturaalrendile.
1805. aasta vakuraamatu järgi oli mõisas 41 kuue-päevaperet, kuus nelja-päeva peret, seitse kolme-päevaperet ja üheksa kahe-päevaperet.
Tabel 7. Perede aastane teokohustus mõisa ees 1805. aasta vakuraamatu järgi.
Rakmepäevad | Jalapäevad | Kokku | Talude arv | Rakmepäevi | Jalapäevi | Teopäevi kokku | |||||||||||||
Korraline tegu | Abitegu | Korraline tegu | Abitegu | ||||||||||||||||
Suvel | Talvel | Suvel | Talvel | Suvel | Talvel | Suvel | Talvel | ||||||||||||
Suvel | Talvel | Suvel | Talvel | ||||||||||||||||
Kuue-päeva pere | 132 | 168 | 132 | 18 | 96 | 54 | 600 | 41 | 5412 | 6888 | 9348 | 2952 | 24 600 | ||||||
Nelja-päeva pere | 88 | 112 | 92 | 12 | 79½ | 55½ | 439 | 7 | 616 | 784 | 1200½ | 472½ | 3073 | ||||||
Kolme-päeva pere | 66 | 84 | 69 | 9 | 61⅙ | 39⅚ | 329 | 9 | 594 | 756 | 1171½ | 439½ | 2961 | ||||||
Kahe-päeva pere | 44 | 56 | 46 | 23 | 31 | 200 | 25 | 1100 | 1400 | 1725 | 775 | 5000 | |||||||
Maaga vabadikud | 23 | 20 | 6 | 46 | 4 | 8 | 107 | 1 | 23 | 26 | 50 | 8 | 107 | ||||||
Maata vabadikud | 69 | 29 | 98 | 1 | 69 | 29 | 98 | ||||||||||||
Sulaste naised, vabadike lesed | 46 | 46 | 1 | 46 | 46 | ||||||||||||||
Teopäevi kokku | 7745 | 9854 | 13610 | 4676 | 35 885 | ||||||||||||||
Seaduse järgi jaotati aasta suveajaks, mis kestis Jüripäevast Mihklipäevani ja talveajaks, mis kestis Mihklipäevast Jüripäevani. Kuna seadus lubas suveaega mõnevõrra pikendada, lõppes Palmse mõisas suveaeg kolm nädalat pärast Mihklipäeva. Kuna suvised jalateolised olid valdavalt naised ja noorukid, keda kutsuti vaimudeks, nimetati suveaega ka vaimude ajaks (Waimenzeit). Teopäevi ei tehtud kirikupühade ajal (ülestõusmispühad, jõulud jt, kokku 13 päeva). Tavaliselt oli rohkem töökäsi tarvis sõnnikuveo, külvamise, heinateo ja viljalõikuse ning muude põllusaaduste koristamise ajaks, mistõttu nõuti sel ajal lisaks tavapärastele rakme- ja jalateolistele mõisa täiendavaid abiteolisi, kelle arv ja tööpäevade hulk sõltus pere nädalateo suurusest.
Tabel 8. Perede aastane naturaalandam mõisa ees 1805. aasta vakuraamatu järgi.
Pere suurus | Perede arv | Rukis | Oder | Kaer | Hein | Lambad | Kanad | Munad | Lõngad | Kott (3 vakka) | Kütked | Küttepuud | Piimapütid |
tündrit | tündrit | tündrit | leisikat | tükk | tükk | tükk | nael | tükk | tükk | koorem | tükk | ||
Kuue-päevapere | 41 | 82 | 82 | 82 | 1230 | 41 | 123 | 1230 | 123 | 41 | 123 | 164 | 164 |
Nelja-päevapere | 6 | 8 | 8 | 8 | 120 | 3 | 12 | 18 | |||||
Kolme-päevapere | 7 | 14 | 135 | 7 | |||||||||
Kahe-päevapere | 9 | 18 | 115 | 18 | |||||||||
122 | 90 | 90 | 1600 | 44 | 123 | 1230 | 123 | 41 | 123 | 176 | 207 |
Vakuraamatust nähtub, et naturaalmaksude osa mõisa maksude hulgas on vähenenud ja teotöö osakaal tõusnud. Kahe- ja kolmepäeva perede peremehed on reeglina pidanud mingit mõisale vajalikku ametit ning seetõttu vabastatud enamusest naturaalkohustustest. Ametitalud olid mõisa vesiveski möldril Oruveskil, õllepruulil, sepal, kokal, parkalil (nahkur), vahimehel, kahel kangrul, kolmel kõrtsmikul ja kolmel metsavahil.
Mõisa maavaldused 1806–1807. aastal
Aastail 1806–1807 koostas maamõõtja Moritz von Dreyer Palmse mõisa atlase, mille lisas olid esitatud üksikasjalikud andmed kõigi Palmse mõisale kuuluvate maavalduste kohta. Seal leidusid üksikasjalikud andmed mõisasüdame ja karjamõisade ning talu- ja vabadikuperede põllu-, heina, metsa- ja karjamaade kohta. Järgnevalt on esitatud kõigi mõisale kuulunud mõisa- ja talumaade loetelu ning suurus.
Ühtekokku kuulus mõisale maad 11 184 dessatiini ja 1875 ruutsülda ehk 12 219,37 hektarit, sellest kuulus mõisale ja karjamõisadele 7957 dessatiini ja 1960 ruutsülda ehk 8693,91 hektarit ning peredele 3227 dessatiini ja 2315 ruutsülda ehk 3526,55 hektarit.
Tabel 9. Palmse mõisa maavaldused kokku
Mõis, karjamõisad, külad ja hajatalud | Maa suurus | ||
Dessatiin | Ruutsüld | Hektarid | |
Mõisamaad kokku | 7957 | 1960 | 8693,91 |
Palmse mõisa maad | 7231 | 1010 | 7900,33 |
Sakusaare karjamõisa maad | 515 | 750 | 562,98 |
Muicke karjamõisa maad | 211 | 200 | 230,61 |
Külade maad kokku | 2467 | 2285 | 2696,24 |
Võhma | 664 | 695 | 725,74 |
Uusküla | 349 | 1500 | 381,97 |
Tõugu | 232 | 2010 | 254,37 |
Vatku | 234 | 1100 | 256,15 |
Ilumäe | 223 | 600 | 243,90 |
Võsupere | 295 | 1200 | 322,83 |
Võsu | 335 | 680 | 366,30 |
Eru | 132 | 1700 | 149,63 |
Hajatalude maad kokku | 760 | 30 | 830,31 |
Kokku | 11 184 | 1875 | 12 219,37 |
Tabel 10. Palmse mõisasüdame juurde kuuluvad maad
Palmse mõisamaad | Maa suurus | ||
Dessatiin | Ruutsüld | Hektarid | |
Mõisasüda | 8 | 1150 | 9,26 |
Hoonete ja karjaõue alune maa | 1 | 1000 | 1,55 |
Aed ja park | 2 | 1750 | 2,98 |
Tiigid | 4 | 800 | 4,73 |
Põllumaad | 237 | 100 | 258,97 |
Rukkipõld | 86 | 500 | 94,18 |
Odrapõld | 68 | 1500 | 74,97 |
Kesa | 82 | 500 | 89,81 |
Heinamaad | 308 | 500 | 336,72 |
Põldudega piirnevad heinamaatükid | 16 | 500 | 17,71 |
Koppel | 6 | 200 | 6,65 |
Kurro Suo Einama | 69 | 200 | 75,47 |
Ried Suo Einama | 33 | 2000 | 36,96 |
Ummako ja Kitzas Einama | 7 | 900 | 8,06 |
Rawwa Suo Einama | 109 | 1100 | 119,58 |
Väike heinamaa ja Ekke Niedo Einama | 66 | 400 | 72,29 |
Metsad ja karjamaad | 5575 | 1110 | 6091,19 |
Erg Koppell | 13 | 2300 | 15,25 |
Kopli või Ticki Meggi mets | 59 | 1400 | 65,09 |
Ried Suo Nomm | 267 | 500 | 291,93 |
Tillika, Pitkasoune, Kassiko, Wahheselja ja Lagge Suo Metz | 413 | 1000 | 451,66 |
Westra Mennick | 67 | 500 | 73,43 |
Pollend Nomm, Micko Meggi, Wessi Niedo Taggone, Wessi Nieth, Alke Metz, Muike Nomm, Tulli Weske Nomm, Liwa Ma Suo, Terwa augo Meggi, Assopehle Nomm | 827 | 350 | 903,66 |
Koljoko Metz ja Terwa Nomm | 395 | 600 | 431,81 |
Selja Allone, Kulli Niede Kusick, Regalcko Koppell, Pardi Kanno Padenick, Lemmo Selja Metz, Suo Aigo Metz, Undi Selg, Kahhe Tulle wahhe Metz, Pardi Kanno metza wahhe Suo, Lemmoselja Suo | 786 | 1350 | 859,32 |
Marja Suo Kassiko Metz, Merro Selja Metz | 108 | 1210 | 118,54 |
Koltzi Metz | 183 | 500 | 200,16 |
Erro Metz | 189 | 2100 | 207,44 |
Murro Ma Metz, Retseppasilla ja Anne Laugo Metza Mennick, Selja Meggi, Retla Selg, Marja Suo | 363 | 1600 | 397,31 |
Joa Weske Mennick, Waino Suo ja Selja Ma Suo Aso metsa kõrval | 853 | 400 | 932,08 |
Laucki Suo raba | 954 | 600 | 1042,52 |
Laucki Suo Laugit ehk rabajärved | 11 | 2200 | 13,02 |
Illick Jerw |
|
| 0,00 |
Kõik mõisa piirides olevad jõed | 23 | 1600 | 25,86 |
Mererand | 56 | 2100 | 62,14 |
Mõisa telliselööv Võsul | 2 | 1900 | 3,05 |
Telliselöövi maa-ala | 0 | 300 | 0,14 |
Telliselöövi härjakoppel | 2 | 1600 | 2,91 |
Mõisa rehed ja paekarjäärid | 9 | 550 | 10,08 |
Ilumäe kabel | 0 | 700 | 0,32 |
Kasutuskõlbmatu maa | 1089 | 2200 | 1190,73 |
Tühermaa põldude juures | 2 | 1200 | 2,73 |
Laucki Suo raba | 954 | 600 | 1042,52 |
Laucki Suo Laugit ehk rabajärved | 11 | 2200 | 13,02 |
Illick Jerw | 39 | 100 | 42,65 |
Kõik Palmse piirides olevad jõed | 23 | 1600 | 25,86 |
Mererand | 56 | 2100 | 62,14 |
Tallinna−Narva maantee | 1 | 1600 | 1,82 |
Kokku | 7231 | 1010 | 7900,33 |
Tabel 11. Sakusaare karjamõisa juurde kuuluvad maad
Sakusaare karjamõisa maad | Maa suurus | ||
Dessatiin | Ruutsüld | Hektarid | |
Karjamõisa süda | 6 | 1400 | 7,19 |
Hoonete ja karjaõue alune maa | 0 | 1600 | 0,73 |
Aiamaa | 0 | 900 | 0,41 |
Koppel | 5 | 1300 | 6,05 |
Põllumaa | 52 | 400 | 56,99 |
Rukkipõld | 10 | 1000 | 11,38 |
Odrapõld | 25 | 700 | 27,63 |
Kesa | 16 | 1100 | 17,98 |
Heinamaa | 115 | 1700 | 126,41 |
Alliko ja Kulli Suo, Krusi Augo Einama | 115 | 1700 | 126,41 |
Mets ja karjamaa | 315 | 100 | 344,18 |
Tarri Katko, Sacko ja Otti allone Metz, Wiitna Mennick, Tannille Kassick, Rawwasuo Selja Metz, Nuggise Mennick, Kopplitaggone Metz | 315 | 100 | 344,18 |
Kasutamiskõlbmatu maa | 25 | 1950 | 28,20 |
Kokku | 515 | 750 | 562,98 |
Tabel 12. Muike karjamõisa juurde kuuluvad maad
Muike karjamõisa maad | Maa suurus | ||
Dessatiin | Ruutsüld | Hektar | |
Karjamõisa süda | 5 | 500 | 5,69 |
Hoonete ja karjaõue alune maa | 0 | 400 | 0,18 |
Koppel | 5 | 100 | 5,51 |
Põllumaa | 62 | 1400 | 68,37 |
Rukkipõld Laoniethe Welli | 17 | 1400 | 19,21 |
Odrapõld | 19 | 600 | 21,03 |
Kesapõld Kaltmaa Welli | 25 | 1800 | 28,13 |
Heinamaa | 78 | 700 | 85,53 |
Põldudega piirnevad heinamaatükid | 17 | 1300 | 19,16 |
Tammicko Oja, Leo Nietho ja Könno Einama | 60 | 1800 | 66,37 |
Mets ja karjamaa | 60 | 700 | 65,87 |
Kurro Nomm, Jalla Perdi Suo, Laastometz, Uni Laucka Kaddapick, Kaltmaa Ma Saad | 60 | 700 | 65,87 |
Kasutamiskõlbmatu maa | 2 | 100 | 2,23 |
Karjamõisa rehehoone maa | 2 | 1600 | 2,91 |
Kokku | 211 | 200 | 230,61 |
Foto 5. Palmse mõis 1806.–1807. aasta Moritz von Dreyeri atlase kaardilehel (EAA 1690, 1, 33: 32)
Rendilepingud
Pärisorjuse kaotamise järel 1816. aastal, mil algasid ettevalmistused perede üleviimiseks rendilepingutele, viis kihelkonnakohus peredes läbi raudvara inventuuri ning koostas 1819. aastal sellekohase aruande. Aruandest nähtus, et Palmse kuue- ja neljapäevaperede raudvara moodustasid üks hobune, kaks härga, 4 tündrit otri, kaks tündrit kaeru, kaks atra, kaks äket, kaks vankrit, kaks rege, kolm kirvest, neli vikatit ja neli sirpi. Kolme- ja kahe-päevaperel pidi olema üks hobune, kaks tündrit otri, üks tünder kaeru, üks ader, üks äke, üks vanker, üks regi, kolm kirvest, kaks vikatit ja kaks sirpi. Kolme-päevaperel pidi olema kaks ja kahe-päevaperel üks kirves. Rukkiseemet ei nõutud raudvara hulgas seetõttu, et rukis kui talivili külvati maha juba sügisel, mistõttu ei pidanud seemet üle talve hoidma.
Esimesed teadaolevad perede rendilepingud mõisaga „nende perrekohtade pärrast, mis enne nende käes olnud prukida ja mis nemmad nüüd rendipäle wõtwad“, sõlmiti 1822. aastal Kolmeks aastaks sõlmitud rendilepingu järgi – selle kehtivus algas 23. aprillil – said rentnikud „need tallud mis siitsadik igga rendiwõtja käes olnud prukida, ja keik pöllud, heina- ja karjamaad, ellomaia ja muud honed, mis nende järrel on, jälle nende kätte prugitawaks, ja igga rendiwõtja wõttab neid jälle rendi pealle, ja teeb ja tassub nende peält, nende kui tännini“. Sisuliselt pidid rentnikud tegema sama tegu ja tasuma makse, mis neile olid ette nähtud 1805. aasta vakuraamatus „ja paneb moisareielissed wälja ja kedrab mõisa kedrust nenda kui ennegi“. Seega ei pidanud Palmse mõisa suhtes paika üldiselt levinud arvamus, mille kohaselt pärisorjuse kaotamise järel ning üleminekul mõisa ja perede vahelistele rendilepingutele, muutusid teo- ja muud koormised talupoegade jaoks varasemast oluliselt karmimaks. Rendileping kordas üle hoolsa maaharimise, talude korrashoidmise, riigi- ning kirikumaksude tasumise ja magasivilja andmise jms kohta seni kehtinud põhimõtted. Tähelepanu pöörati ka keskkonnakaitsele. Nii ei tohtinud pered ilma mõisa loata põllu- ega heinamaad juurde teha ning kütist põletada, kuna see oli metsa raiskamine. Mõisa metsadest ei tohtinud metsa raiuda muidu, kui ainult mõisa loaga. Perede tarbeks antud metsadest tohtisid nad raiuda ainult oma tarvituseks ega tohtinud puitu kellelegi müüa. Pered lubasid rendilepinguga “keige metsa raiskamisse eest kowaste hoida” ja igal aastal metsakasutusõiguse eest kiviaeda “ni paljo kui nende joud annab, jure teha”. Rendile andjale jäi õigus juhul „kui rendiwõtjad sandid maiapiddajad on, egga pea omma tallud honed, aiad ja raudwarrandust korras“, rendilepingu ennetähtaegselt üles öelda ja kahjutasu nõuda.
1860. aastal hakati mõisas sõlmima rendilepinguid, millega viidi pered teotöölt ja naturaalmaksudelt üle raharendile. Vaatamata sellele, et lepingud sõlmiti igal aastal uuesti, on need säilinud ainult osaliselt ning mitte kõigi perede kohta. Tavaliselt viis esimene leping pere täielikult üle raharendile, kuid aasta hiljem sõlmitud leping taastas osaliselt teotöö.
1860. aastate alguses perega esimest korda sõlmitud lepingud deklareerisid: „1, temmal kümnist ei olle maksta 2, naddalissi teopäiwi egga waimopäiwi aasta ümber ei olle teha 3, Moisa rehhepeksmissest ei olle tarwis tulla“. Talu eest pidi iga pere tasuma raharenti kahe võrdse osamaksena kuue-päevaperekoha eest 84 hõberubla aastas, rehepeksu asemel andma aga aasta lõpus tündri rukist ning käima talvel üheksal päeval vooris ja tegema mõisale tasu eest küttepuid. Aasta hiljem sõlmitud lepingud võtsid aga osa teotööst vabastamisest tagasi. Näiteks Võhma Välja talu peremehe Jacob Welli 1863. aastal sõlmitud rendilepingu esimene punkt teatas: „Kõik mõisa teggo ja mud teod jätakse maha agga üksi teo päewad aasta ümber teha ja wilja leikus, mis wanna wisi jäeb“. Pere pidi viljalõikuse ajal lõikama 12 vakamaad suvi- ja 12 vakamaad talivilja, iga vakamaa suurusega 400 ruutsülda ehk kokku neli hektarit ning tegema kartulipaneku või võtmise ehk muude sügiseste tööde juures mõisale 35 päeva 20 kopikase päevapalga eest. Kartulit võis võtta ka tükitööna, võttes neli vakamaad ja seejärel tegema veel kümme päeva, mille eest arvestati rendist maha seitse hõberubla. Mõisa nõudmisel pidi perest käidama fikseeritud hindadega vooris: kaks korda Tallinnasse või kolm korda Kundasse, saades esimesel juhul palgaks hõbedas kaks rubla ja 50 kopikat voorilt ning teisel juhul ühe rubla ja 75 kopikat voorilt; tegema kuus päeva sõnnikuveo ajal ja kuus päeva heinateo ajal, saades 50 kopikat päevas ning saatma kevadel 12-ks päevaks mõisa poisi või tüdruku 20 kopika eest päevas ning tegema küttepuid, mille tegemise ja veo eest maksti vastavalt puude pikkusele. Lisaks maksis pere raharenti 50 hõberubla aastas.
Kui seni sõlmiti rendilepinguid ainult aastaks, siis alates 1868. aastast hakati lepinguid sõlmima kuue aasta peale. Rendisumma kuue-päevakoha eest oli 132 hõberubla, millest 12 rubla tasuti viljakoristusel, kus pidi koristama kokku 24 vakamaad (4,37 ha) suvi- ja talivilja. Ülejäänud 120 rubla tasuti kahe osamaksena poolaasta eest ette 28. veebruaril ja 28. augustil. Lisaks oli rendivõtjal luba lepingut seaduse kohaselt igal aastal üles öelda.
Mõistööstused Palmses – viinaköök ja -vabrik
Palmse mõisas viinaköögis põletati viina juba vähemalt 1714/1715. aasta talvel, sest 12. juunist 1715 pärineva kviitungi kohaselt müüsid Palmse ja Hulja mõis Vene laevastikule kokku 91 toopi põletatud viina.
Palmse mõisa viinaköök asutati hiljemalt 1736. aastal ning paiknes enam-vähem samas kohas kus praegu. Algselt oli tegemist puithoonega, kivist hoone ehitati 1774. aastal. Arvatavasti kasutati viinaköögi käitamiseks juba algusest peale veejõudu. See oli varustatud vesirattaga, millele tõi vett tiigitammi kõrvale kaevatud kanal. Veejõudu kasutati ka meski segamisel ja pumpade käitamiseks.
S. Dobermanni teatel valmistati mõisa viinaköögis 1780. aastatel viina mõisa nelja kõrtsi tarbeks ja linnadesse müümiseks. 1794. aastal toodeti Palmse mõisa viinaköögis 66 vaati (2640 pange = 32 472 l) viina, millest 600 pange (7380 l) kasutati oma tarbeks ning 2040 pange (25 092 l) realiseeriti Eestimaal. Nimetatud viinakoguse tootmiseks kulus 220 sülda küttepuid ning 660 setverti (138 541 l) mõisas kasvatatud vilja viinakatla kohta. 1796. aastal toodeti 75 vaati (3000 pange = 36 900 l) viina, millest 100 pange (1230 l) kasutati oma tarbeks ning 2900 pange (35 670 l) müüdi Eestimaal. Kummalgi aastal ei osalenud Palmse mõis kroonu viinhangetes. Küttepuude ja vilja kulu viinakatla kohta oli vastavalt 600 sülda ja 720 setverti (151 135 l). Seoses halvenenud konjunktuuriga viinaturul, langes Palmse mõisa viinaköögi toodang 1806. aastaks 50 vaadini (2000 pange = 24 600 l). Viinköögis oli neli katelt ning viinaajamine toimus aastaringselt.
Kui varem nõuti viinapõletamise päevadeks mõisa tööle taluperemehed, siis 1804. aasta talurahvaseaduse järgi see neile enam kohustuslik ei olnud. Kuna mõis pidi oma valla liikmete seast “wäljaöppind winapölletaja meistrit noudma”, st õpetama oma valla talurahva seast välja sobiva ja asjatundliku viinapõletaja, kelle juhendamisel edaspidi töö viinaköögus toimuma pidi, siis võis viinapõletusele saata ka tavalise teomehe, kes “seal abbiks sudab olla”. Kahjuks ei selgunud vakuraamatust, Palmse atlase lisast ega tolle aja hingeloenditest, kes mõisa viinapõletaja ametit pidas. Kuue-päeva pere pidi talveajal viinapõletusele saatma meessoost jalateolise 16 päevaks, nelja-päeva pere 21 päevaks, kolme-päeva pere 14 päevaks ja kahe-päeva pere 14 päevaks. Seega võis aastas kulutada viinapõletamisele kokku maksimaalselt 1279 teopäeva.
Eesti viinatööstuse ajalugu uurinud Otto Ibiuse arvestuse järgi kulus ühe vaadi viina valmistamiseks viinaköögis umbes 20 teopäeva, mis lisaks tegelikule viinapõletamisele sisaldas ka viinapõletamiseks vajalike küttepuude ettevalmistamist ja kohalevedu (3 päeva), linnaste ettevalmistamist ja jahvatamist, teravilja jahvatamist ja nendega kaasnevaid vedusid (1–2 päeva), viinavedu Tallinnasse või Peterburisse (7–15 päeva) jm. 1794. aastal toodetigi Palmse mõisa viinaköögis 66 vaati viina (u 1320 teopäeva), 1796. aastal aga 75 vaati viina (u 1500 teopäeva), mis enem-vähem vastaski vakuraamatu järgsele teopäevade arvule.
19. sajandi alguseks oli Eesti mõisades viina tootmine seoses halvenenud konjunktuuriga oluliselt vähenenud. Nii valmistati Palmse mõisa viinaköögis 1806. aastal vaid 50 vaati viina, milleks kulus umbes 1000 teopäeva. Kuna tegelik viinatoodang oli vakuraamatu koostamise ajal võimalustest väiksem, võidi viinapäevi tegelikkuses sisse nõuda vähem, või asendada neid teiste töödega.
Praegune kivist viinavabrik alustas tegevust 1868. aastal. Kahjuks pole säilinud eriti palju andmeid vabriku tootmisvõimsuse kohta, on vaid teada, et 1886. aastal toodeti seal 1 459 000 kraadi toorpiiritust. Vabriku aastane piirituse kogutoodang oli 1889. aastal väärt 24 520 rubla. 1894. aastal toodeti 996 000 kraadi piiritust ning selleks kasutati 8 hj aurumasinat. 1895. aastal vabriku oli toodangu koguväärtus 18 517 rubla ning seal töötas kaheksa töölist. 1890. aastal hinnati vabriku hoonete maksumuseks 24 520 rubla.
1896. aastal töötas vabrik 202 päeva aastas. eespool nimetatud aurumasina aurukatla pindala oli 325 ruutjalga ning selle kütmiseks kulus 1200 rubla eest küttepuid aastas. Vabrikus töötas kuus meestöölist, kes valmistasid rukki- ja kartulipiiritust 16 963 rubla eest aastas.
1908. aastal töötas viinavabrikus kuus töölist, kes tootsid 1 406 060 kraadi piiritust, aastamaksumusega 27 500 rubla aastas. 1909. aastal valmistati 35 000 pange toorpiiritust. 1910. aastal toodeti 35 000 pange piiritust. 1911. aastal oli Palmse mõisa viinavabriku aastatoodang väärt 33 640 rubla. Vabrikus töötas endiselt kuus töölist, tema aurumasina võimsus oli 10 hj. 1912. aastal töötas vabrikus üheksa töölist ning kogutoodangu aastane väärtus oli 32 000 rubla.
Viinavabrikus oli peamiseks tooraineks kartul, mida kasvatati mõisa väljadel, aga ka osteti eelkõige mõisarentnikelt ning seejärel, kui need ei suutnud piisavalt kartulit tarnida ka kõigilt teistelt pakkujatelt. 1881. aastal pöördus mõisavalitsus tarnijate poole teatega: „Palutakse tähele panna. Palmse mõisas saab nii kui iga aasta wiina kööki linnaste tarwis odri ostetud, selle pärast saab siit ümber kaudo wano tutwaib rahwast palutud, kes jo enne oma wilja seija on müinud aegsaste üles anda kui palja kellegil äraanda on, muidu peab mõisa walitsus eemalt katsuma oma tarwitust osta. Wilja ja karduhwlite eest antakse hinda, mis ta läbisegamini maksab ehk mis teistes kohtades — maksetakse“.Ülevaate koostas: Uno Trumm