Korjuse

Korjuse ajalooline õiend

Korjuse küla sai alguse Korjuse peredest, mida adramaarevisjonide vakuraamatuis ja hiljem hingeloendeis nimetati tavaliselt Võsu küla perede hulgas. Millal talukohad alguse said pole kahjuks teada. Samuti pole võimalik öelda, kas said pered nime nende maadest läbi voolava Korjuse (Käsmu) oja järgi, või vastupidi. Mõlemad talu õued asusid otse oja kaldal, Korjuse Alt õu ühes hoonetega jäi oja paremale ja Korjuse Ülalt õu ühes hoonetega oja vasakule kaldale. Talude juurde tõi Muikelt algav tee.

Kuna pered asusid kõrgendikul, mida piirasid metsad ja rabad, olid nende põllumaad suhteliselt – nagu järgnevalt näha – väiksemad, kuid see-eest oli mõlemal kasutada enam heinamaad ja karjamaad mõisa metsas.

Korjuse pered 18. sajandil

1711. aasta katkunimekirjas ja mõisa 1723. aasta vakuraamatus peret ei nimetata, küll aga esinevad 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus kaks rannatalupoegade hulgas üles võetud vabadikuperet – Korriusse Jaku ja Korriusse Jurri pered. 1732. aasta adramaarevisjonis neid enam ei nimetata, küll aga esineb seal vabadik Korjosooja Mady. 1739. aasta adramaarevisjonis kutsutakse teda Korjossa Maddiks. Ka meetrikaraamatuis esinevad paralleelselt nimekujud Korjuse ja Korjuse Oja, mida kasutati üsnagi tõenäoliselt ühtede ja samade inimeste puhul ning paraku läbisegi. Nii esinevad meetrikaraamatuis Korjuße Oia Jack ja tema abikaasa Elß, aga ka Korriusse Jack ja tema abikaasa Elß, Korjußeoia Jürri, aga ka Koriusse Jürri. Vaatamata sellele, et ei Jaak ega Jürri ilmu allikatesse enne 1726. aastat on tõenäoline, et pered olid olemas juba varem. Nii sündis Korjusse (Korjuße oia) Jaagu abikaasa Elß 1689. aasta paiku ning maeti 17. augustil 1729. Jaak ja Elß abiellusid 1705. aastal ning said 24 aastat kestnud abielu jooksul kaks poega ja kaks tütart, kellest üks tütar, kaheksa-aastane Elß (†1725), oli aga ema surma ajaks juba Käsmu surnuaiale viidud. 1730. aastal abiellus leskmees Koriusse (Korjuße oia) Jaak teist korda Piskesse Miku lese Marriga Võhmast. 1726. aasta adramaarevisjoni järgi oli Jaagu ja Elßu peres üks täiskasvanud poeg või sulane ja alaealine tütar Kay (1711–1728). Ka oma teise abikaasaga sai Korjusse Jaak tütre, kelle Ilumäe kabeli köster ja laulumees Hinrich Johann Eeck 5. oktoobril 1731 Evaks ristis. Kui kaua Jaak ja Marri elasid pole kahjuks teada, sest pärast tütre ristimist ei mainita neid enam ei kirikuraamatuis ega adramaarevisjonides. 1739. aasta adramaarevisjoni materjalides on märge, mille kohaselt asustati Korjuse Jaak kogu oma perega ümber Haljala kihelkonda Aaspere (Kattentack) mõisa.

Foto 1. Palmse mõisa Ero küla ja seda ümbritsevsse piirkonna jäävad mõisa valdused kandis kaardile Carl Magnus von der Pahlen 1795. aastal. Väljavõttel kaardist on kujutatud ka mõlemat Korjuse hajatalu (EAA 1690, 1, 45: 1)

Kui Korjusse Jaak oli 1726. aasta adramaarevisjoni ajal veel keskealine, siis olid nii Koriusse (Korjußeoia) Jürri kui ka tema abikaasa 1726. aastal juba kirjas kui üle 60-aastased vanainimesed ning peale nende oli peres veel ainult üks tööealine naine. Kuna neid kuni 1734. aasta aprillini meetrikaraamatu surnute nimekirjas üles polnud tähendatud, peab arvama, et nad olid 1732. aasta adramaarevisjoni ajal veel elus, kuid enam mitte Korjusel. Meetrikaraamatu andmeil oli neil poeg Ado, kes aga suri 16-aastasena 1724. aastal ning tütar Marri, kes 1720. aastal abiellus Hinrich Johann (Johan) Eeckiga, kelle kohta 1739. aasta adramaarevisjoni vakuraamat teatas, et tegu on vaba saksa sugu mehega, kes on Ilumäe kabeli laulumees ja köster ning koolmeister.

Meetrikaraamatutes nimetati 1712. aastal veel Korjuße Christelit, Korjußoia Johanit ühes abikaasaga ja nende tütari Elßi Palmsest, kes sündis 27. detsembril 1716, kuid nende kohta midagi enamat teada ei ole.

Nagu öeldud nimetati 1732. aasta adramaarevisjonis ainult ühte Korjusel elavat, Korjosooja (Korjusseoya) Mady vabadikuperet. Kuigi seda kindlalt väita ei saa, on võimalik, et tegemist oli ühega Korjusse Jaagu poegadest. Peres olid tööealised peremees ja perenaine ning kaks alla 15-aastast last. Pere käsutuses oli veoloomana üks härg ja lehm. Kahjuks ei kajastu Maddi ja tema abikaasa Madle lapsed äratuntavalt meetrikaraamatus. Alles 12. novembril 1732 on tehtud sissekanne, kus antakse teada Korjusse Oja Maddi ja Madle tütre Kai ristimisest. 1739. aasta adramaarevisjoni ajal on peres olnud aga suisa seitse last, kolm poissi ja neli tüdrukut. Pere oli kasvanud ka loomade poolest, selles oli üks hobune ja härg ning kaks lehma. Rannatalupoegadest vabadike hulka üles võetuina neil mõisa ees vakuraamatus fikseeritud koormisi kanda ei tulnud.

1759. aastal, mil asutati Muike karjamõis, sai Muike Noorpere rentnik (Arrendator) Dietrich Muick endale asemele Korgee-soo koha. Kuna Palmse mõis saavutas 1739. aastaks oma Rootsiaegse adramaade suuruse, siis seal revisjone enam läbi ei viidud ning seetõttu pole 18. sajandi keskpaigast ning teisest poolest ka andmeid mõisa talude ja nende kohustuste kohta mõisa ees. Et pärast 1734. aastat pole säilinud ka meetrikaraamatuid, saab andmeid inimeste kohta alles alates 1782. aastast, mil hakati koostama hingeloendeid, seega pole ka Muickide elust ja tegevusest Korjusel teda midagi enamat peale nende sinna ümber asumise fakti.

1782. aastal hingeloendi järgi elas metsavaht Sacko Juhani peres Korjeso Jaagu 40-aastane lesk Ann, kes pärast loendust aga abiellus ning asus elama Aaspere mõisa (Kattentack, Haljala khk) ning Võsu küla all olid üles võetud Korjeso Jürri ja Korjeso Gustavi pered. Dietrich Muick oli 1782. aastaks juba surnud, kuid tema lesk Liso elas Sae peres oma tütre Madli juures ja suri millalgi ajavahemikus 1782–1795. Seoseid Dietrich Muicki ja hingeloendis olevate Korjeso peredega pole võimalik kinnitada ega eitada.

Korjuse pered 19. sajandi alguses

Millalgi 1782. ja 1795. aasta vahel paigutas mõis Korjeso Jürri ühes tema perega Kivikatku hajatallu, kuna sealne peremees Kiwikatko Juhan edutati peremeheks Võhma Jära (Jera) tallu. Tema asemele sai Vatku küla peremehe Hanso Jacobi noorem vend Hanso Abram, keda 1795. aasta kutsuti juba Korjeso Abramiks (1752–1799). Abram oli abielus Mayga, kellega neil olid pojad Josep, Jacob, Hans ja Gusto ning tütred Ann ja Madli. Hiljemalt 1800. aastal sai Josep peremeheks ühes Uusküla kahest Prassi perest ning viis oma õed-vennad sinna kaasa. Korjesole asustati nende asemele Konno Abrami perest pärit Könno Juhhani poeg Jakob (1757–1828), kes 1795. aastal oli Muike karjamõisa kubjas ning abiellunud oma surnud eelkäia Tenno tütre Anniga, kellega neil oli kolm poega ja kaks tütart. 1834. aastal oli peremeheks ainus Jakobi ellujäänud poegadest, pere kõige noorem poeg Johan (1805–† enne 1870), kes oli alates 1830. aastast abielus Lenoga. 1835. aastal anti neile perekonnanimeks Lillepärri (Lilleberg). Johan Lillepärri oli oli peremees ka 1850 ja 1858. aastal. Ilumäe koguduse personaalraamatu andmeil oli viimane Lillepärrist peremees Johan Lillepärri vennapoeg Hans (1832–1881). Talu päriseksostmise ajal sai see nimeks Korjuse Alt (tabel 2).

1795. aastaks oli pererahvas vahetunud ka teises Korjeso peres. 1735. aastal sündinud Korjeso Gusto suri millalgi enne 1795. aastat ning tema asemel sai peremeheks endise mõisa kutsari ja tema abikaasa Anno poeg Juhhan (1768–1839), kes oli abielus Porgaste perest pärit Mallega, kellega nad said neli poega ja tütre. 1835. aastal anti neile perekonnanimeks Eek. Neist sai pärast Juhhani surma peremeheks Gusto Eek, kes oli seda ka 1850 ja 1858. aastal. 1805. aasta vakuraamatu järgi oli Korieso Juhhan mõisa kütt ja metsavaht. Ilmselt pidasid sama ametit ka tema eelkäia Gusto ning poeg Gusto. Talu päriseksostmise ajal sai see nimeks Korjuse Ülalt (tabel 2).

Foto 2. Korjesoo hajatalude perede kõlvikud 1806–1807. aasta Moritz von Dreyeri atlase kaardilehel. Talus nr 65 (Korjuse Alt) toimetas Koriessoo Jacobi pere ja talus nr 66 (Korjuse Ülalt) mõisa metsavahi ja jäägri Koriessoo Johanni pere (EAA 1690, 1, 33: 44)

1831. aastal anti nekrutiks Korjuse Johani ja tema abikaasa Malle kolmas poeg, 23-aastane Johan, kes oli tõmmuka jumega ja vistrikuline, tema silmad olid hallid, juuksed pruunid ning nina keskmine, tema parema silma sarvkestal oli tume laik, ta oskas lugeda eesti keeles, aga mitte kirjutada. 1838. aastal anti nekrutiks tema noorem vend Hans Eek. Erinevalt vennast oli ta rõõsa jume ja puhta näoga, täidlase lõua, suure suu, terava nina, hallide silmade, helepruunide kulmude ja juustega, lugeda ja kirjutada ta ei osanud.

Mõisa 1805. aasta vakuraamatu järgi olid mõlemad Korjuse pered kahe-päevakohad, mis pidi tegema mõisale aastas 100 rakmepäeva, millest suvel 44 päeva ja talvel 56 päeva ning 100 jalapäeva suvisel vaimudeajal (Jüripäevast kuni kolm nädalat pärast Mihklipäeva), millest oli korralist jalategu 46 päeva ning erakorralist suvel 23 ja talvel 31 päeva. Selleks pidi peres pidevalt olemas olema kaks tööjõulist meest ja üks naine. Tööjõulisteks loeti nii mehi kui ka naisi vanuses 15-60 eluaastat, kuid tööjõu puudusel tohtis kasutada ka 14-aastaseid noorukeid. Sageli kasutati suviste, palju tööjõudu vajavate tööde juures ka oluliselt nooremate laste tööjõudu.

Kahe-päeva pere rakmeteoline pidi heinaajal tegema heinamaal kaheksa päeva tööd ilma rakendita, kuid mõisal oli õigus nõuda selle kompenseerimiseks kaheksaks päevaks lisarakendit mõnel muul talle sobival ajal. Lõikuse ajal pidi pere täiendavalt tavapärasele kahele rakme- ja jalapäevale tegema veel 16 lõikuse päeva. Kui osa rakmepäevi kevadise ja sügisese teedelagunemise ajal tegemata jäid, oli mõisal õigus need talle sobival ajal sisse nõuda.

Maksudena pidid pered andma mõisale 10 leisikat heina (üks saad = u 82 kg) ja ühe piimapüti, mis ümberarvestatuna rukkile tegi kaks toopi rukist aastas. Riigile pidi pere tasuma 3 rubla ja 18 kopikat pearahamaksu, andma magasini aastas ühe vaka rukkeid ja neli toopi otri ning postimoonaks ühe külimitu ja kaheksa toopi kaeru ning kaks leisikat heinu.

Lisaandmeid vakuraamatule pakub aastail 1806–1807 maamõõtja titulaarnõunik Moritz von Dreyeri koostatud Palmse mõisa atlas, mille kaardilehtedele on lisatud ülevaade mõisa kõigi talu- ja vabadikuperede käsutuses olevatest kõlvikutest (foto 2, tabel 1). Tema hinnangul moodustas mõlema talu põldude aluspõhja punakas liiv, mille peal oli 4–7 tolli (u 10–18 cm) paksune liivaseguse halli mulla kiht, mis kehvemapoolsena kuulus 3. viljakusklassi.

Perede heinamaad polnud samuti kõige paremad. Nii koplis kui ka heinamaadel kasvas valdavalt tumerohelist värvi aruhein, kuid üks kolmandik heinast oli soohein. Seega pidi Koriessoo Jacobi pere 1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt tavalisel heina-aastal saama oma heinamaalt 76 saadu (6224 kg) aruheina ja 20 saadu (1638 kg) sooheina ehk kokku 7862 kg heinu. Koriessoo Johanni pere sai oma heinamaadelt 56 saadu (4586 kg) aruheina ja 15 saadu (1219 kg) sooheina ehk kokku 5805 kg heinu. Seaduse arvestuse järgi oli iga saad kümme tuustine ja iga tuust leisikane. Metsa ja karjamaad peredel ei olnud, kuid neil oli õigus karjatada oma loomi mõisamaal.

Tabel 1. Korjuse perede kasutatavad kõlvikud 1806.–1807. aastal maamõõtja titulaarnõunik Moritz von Dreyeri koostatud atlase järgi. Talu nr 65 oli hilisema nimega Korjose Alt ja talu nr 66 nimega Korjuse Ülalt.

Korieso Jakobi pere koht asus talumaal, samal ajal kui Korieso Juhhani pere metsavahikoht asus mõisamaal ning oli tema kasutada „ni kaua kui nemmad keik omma Moisa teggo ia makso ausaste tassuwad, ia truiste tewad mis nende kohhus on. Kui nemmad sedda ei te, wottab Mois need maad taggasi, ehk panneb teisi innimessi nende peale elama“.

Vakuraamatus sätestati ka perede kohustusliku raudvara suurus. Raudvara all mõeldi sellist varandust, mis oli mõisa omanduses ning kuulus talukoha juurde. Juhul kui pere mingil põhjusel lahkus talust, ei tohtinud ta raudvara hulka kuuluvat endaga kaasa viia, vaid see jäi talusse uuele perele kasutamiseks. Kuna mõlemad Korjuse pered elasid kahe-päevakohtadel pidi neil alati olemas olema vähemalt üks hobune, kaks künnihärga, üks lehm, kaks lammast, kaks tündrit suvivilja seemet: üks tünder odra ja üks tünder kaeraseemet, üks ader, üks äke, üks vanker, üks regi, üks kirves, kaks vikatit ja kaks sirpi.

Rendilepingud ja päriseksostmine

Pärisorjuse kaotamise järel 1816. aastal, mil algasid ettevalmistused perede üleviimiseks rendilepingutele, viis kihelkonnakohus peredes läbi raudvara inventuuri ning koostas sellekohase aruande. Kadrina kihelkonnas toimus see 1819. aastal. Aruande kohaselt kuulusid Korjuse perede kahe-päevakoha raudvara hulka üks hobune, kaks tündrit odraseemet, üks tünder kaeraseemet, üks ader, äke, vanker, regi ja kirves, kaks vikatit ja kaks sirpi. Rukkiseemet ei nõutud raudvara hulgas seetõttu, et rukis kui talivili külvati maha juba sügisel, mistõttu ei pidanud seemet üle talve hoidma.

Esimene Korjuse peremeestega sõlmitud rendileping „nende perrekohtade pärrast, mis enne nende käes olnud prukida ja mis nemmad nüüd rendipäle wõtwad“, kirjutati alla 21. aprillil 1825. Kolmeks aastaks sõlmitud rendilepingu järgi – selle kehtivus algas 23. aprillil – said rentnikud „need tallud mis siitsadik igga rendiwõtja käes olnud prukida, ja keik pöllud, heina- ja karjamaad, ellomaia ja muud honed, mis nende järrel on, jälle nende kätte prugitawaks, ja igga rendiwõtja wõttab neid jälle rendi pealle, ja teeb ja tassub nende peält, nende kui tännini“. Sisuliselt pidid rentnikud tegema sama tegu ja tasuma makse, mis neile olid ette nähtud 1805. aasta vakuraamatus „ja paneb moisareielissed wälja ja kedrab mõisa kedrust nenda kui ennegi“. Seega ei pidanud Palmse mõisa suhtes paika üldiselt levinud arvamus, mille kohaselt pärisorjuse kaotamise järel ning üleminekul mõisa ja perede vahelistele rendilepingutele, muutusid teo- ja muud koormised talupoegade jaoks varasemast oluliselt karmimaks. Rendileping kordas üle hoolsa maaharimise, talude korrashoidmise, riigi- ning kirikumaksude tasumise ja magasivilja andmise jms kohta seni kehtinud põhimõtted. Tähelepanu pöörati ka keskkonnakaitsele. Nii ei tohtinud pered ilma mõisa loata põllu- ega heinamaad juurde teha ning kütist põletada, kuna see oli metsa raiskamine. Mõisa metsadest ei tohtinud metsa raiuda muidu, kui ainult mõisa loaga. Perede tarbeks antud metsadest tohtisid nad raiuda ainult oma tarvituseks ega tohtinud puitu kellelegi müüa. Pered lubasid rendilepinguga “keige metsa raiskamisse eest kowaste hoida” ja igal aastal metsakasutusõiguse eest kiviaeda “ni paljo kui nende joud annab, jure teha”. Rendile andjale jäi õigus juhul „kui rendiwõtjad sandid maiapiddajad on, egga pea omma tallud honed, aiad ja raudwarrandust korras“, rendilepingu ennetähtaegselt üles öelda ja kahjutasu nõuda.

Foto 3. Korjeso Jakobi ja Korieso Juhhani allkirjad 21. aprillil 1825 mõisaga sõlmitud rendilepingul (EAA 876, 1, 112: 10)

Mõlemad Korjuse kohad läksid päriseks müümise läbi uute perede kätte (tabel 2). Korjuse Alt koha ostis endale 21. oktoobril 1838 Pärnumaal Veelikse (Felix, Halliste khk) mõisas sündinud ja 1870. aastal Palmse ümber asunud Jaan Koot. Vahetult enne ümberasumist abiellus ta Halliste kirikus Lenoga, kuid nende pojad Johannes, Anton, Oscar ja Julius sündisid juba Palmses.

Tabel 2. Mõisalt välja ostetud Korjuse talud

Jrk nr	Talu	Suurus (dessat)	Ostja	Aasta	Hind (rbl)
1	Korjuse Ülalt	27,17	Gustaw Treiberg	1877	1550,00
2	Korjuse Alt	21,33	Jaan Koot	1883	1550,00

Foto 5. Korjuse Alttoa plaan 1975. aastal toimunud Lahemaa talude arhitektuur-ajaloolise inventeerimise ajal (Lahemaa Rahvuspargi arhiiv. Külade (talude) arhitektuur-ajalooline inventeerimine, nimistu 2, säilik 1320: 2)

Tundub, et koht valmistas J. Kootile pettumuse, kuna ta 20 aastat hiljem 1898. aastal kirjeldas oma kohta ja sellel ettevõetud tegevusi ning nende tulemust üsna mustades värvides. Tema sõnul: „...üle üldse on põllud kehwad, oma wäärtusse poolest ossalt tuiskaw ja ossalt wesi liiw mis kewade ei lasse wilja õigel ajal maha teha ja wessi wilja ära rikkub, ossalt nii kuiw et sagetaste ei saa seemet tagasi sääljuuris teewad jänessed põltutele suurt kahjo sest et kohd metsade wahel on. [...] Enne minu koha ostmist makseti minu koha ette 45 rubla renti ja koha pidajad jäid seal juures vaeseks, senna juure antis mõis prii karjamaa ehitus materjali ja ahjo kütti mõisa metsast, need sissetulekud on Palmsi mõisa walitsus minu kohal ära wõtnud. Kaks Palmsi meest on enne mind seda kohda kaubelnud ja kässi rahad mõisa jätnud on kohda ülewaatades selle otsussele jõudnud et kohd mitte nõutud summa wäärt ei ole, ei ole kohtade rent meie lähetal mitte tõusnud. Et mina nii kõrged hinda olen maksnud tuleb sest et mina wõeras olen ja kohda õieti ei tunnud, ma olen oma kappitali koha sisse pannud pean issi waesel wiisil elama, sest vaevalt jõuan weel intressid 22 r 50 kop ja teised kõrvalised maksud maksta, mitte koha sise tulekutest waid kõrwal töötest. Senna juure weel üks selle koha tarwitaw sisse tuleku ära wõtmine tuleb, et mõisa metsast karjamaad on ära wõetud olen mina heinamaad karjamaaks sunnitud pidama, sest et karjamaad wähe ja waene on kui seda liiwast põldo tahan külwada selle einamaa kahjo tassomiseks olen mina heinamaad püüdnud parantada kellest üks hallikade oja labi jookseb kelle läbi maa-mõõtja selle koha hinda on wäga kõrgentanud et oja äärne einamaa selle koha päralt on. Selle hallikade wee on Gustaw Treiberg mööda läinud sügisel Baron Bahleni härra luba peale ära keeranud, et see wesi mitte minu heinamaale ei pea kasso tooma ilma mino paljo tööde peale waatamata mis mina selle oja kallal olen teinud. kui selle oja wessi jääb ära ehg saab wähentatud langeb minu koha sisse tulek paljo madalamale kui ta ialgi enne ei ole olnud“. Kuna tsitaat on võetud „Kõrgeste Auustatud Estima ritteschafti wanemate koosolekule“ kõrgendatud määraga maksustamise puhul saadetud protestikirjast, võib arvata, et J. Koot kirjeldas ehk olukorda siiski mõnevõrra tumedamates toonides, kui see tegelikult oli. Eestimaa Rüütelkonna Maamaksu Komisjoni hinnangul pidi Korjuse Alt pere 1896/1897. aasta aastane kasum põllumajanduslikult tegevuselt olema 92 rubla 66 kopikat ja Korjuse Ülalt perel 82 rubla 44 kopikat.

Kirjeldatust parematest võimalustest annab tunnistust ka asjaolu, et 19. sajandi lõpus uuendati nii pere elu- kui ka majandushooned: 1895. aastal valmis uus elumaja, 19. sajandi lõpuaastail lautait, saun ja rehiküün ning 19. ja 20. sajandi vahetusel veel teinegi lautait ja küün.

Korjuse Ülalt perel ilmselt nii hästi, sest 1975. aastal toimunud Lahemaa talude arhitektuur-ajaloolise inventeerimisel käigus selgus, et pere elumaja pärines 19. sajandi II poolest ning majandushooned – laut-heinaküün, seakuut, ait ja saun – olid uuendatud alles 1930. aastatel.

Korjuse Ülalt pere naabruses üle oja oli mõisa 1859–1864. aasta kaardil kujutatud ka Korjosesauna Maddise vabadikukoht. Koht on kujutatud ka aastail 1894–1913 koostatud Vene üheverstasel topograafilise kaardi kaardilehel.

Korjuse Alt kohale rajati 20. sajandi alguses veel teinegi elumaja ühes kõrvalhoonetega – ühise katuse all olevad aidad, laut ja küün – Korjuse Alttoa. 1975. aastal toimunud Lahemaa talude arhitektuur-ajaloolise inventeerimise ajal elas seal J. Kooti kõige noorem poeg Julius Koot.
Foto 4. Korjuse Alt talu kõlvikud 1866. aastal maamõõtja F. Krusmanni koostatud plaanil (EAA 2072, 1, 19: 1)

Vene üheverstasel topograafilisel kaardi kaardilehel on Korjuse Ülalt kohast lõuna pool Muike-Korjuse tee ääres kujutatud veel kahte kohta, Oja ja Hiiela. Neist Oja on tekkinud pärast Palmse mõisa 1864. aasta kaardi ja enne Vene üheverstasel topograafilisel kaardi koostamist ning Hiiela on asundustalu, mis on Eesti Vabariigi aegne, kuigi ka selle kohal on üheverstasel topograafilisel kaardil juba elukoht kujutatud. Oja eluhoone on pärit 19. sajandi II poolest, kuid kõik kõrvalhooned – laut, saun, kelder, ait – on rajatud 1930. aastatel. Hiiele elamu, kelder, ja rehealune rajati 1930. aastail.

Foto 5. Korjuse Alttoa plaan 1975. aastal toimunud Lahemaa talude arhitektuur-ajaloolise inventeerimise ajal (Lahemaa Rahvuspargi arhiiv. Külade (talude) arhitektuur-ajalooline inventeerimine, nimistu 2, säilik 1318: 2)