Koljaku

Koljaku ajalooline õiend

Koljaku on kunstlikult moodustatud administratiivüksus endise Palmse ja Sagadi mõisa piirialal ning haarab endasse kunagised Palmse mõisa põlistalud Lemuselja, Laviku ja Sae, aga ka Sagadi mõisa maadel asunud Ligedama. Lisaks asus küla piirides Palmse mõisa Koljaku metsavahikoht. 19. sajandi viimaseil aastail toodi Koljakule, valla keskele üle Palmse ja Sagadi mõisa ühendava Palmse valla vallamaja. Koljakult voolas läbi Võsu jõgi (Wesenbeck), mille ääres asetsesid nii Lavike kui ka Sae talud. Ligedama lähedal käis üle jõe Udrik Sild.

Koljaku pered 18. sajandil

Kuna praeguse Koljaku alal elanud pered ei moodustanud ühtset kogumit, valgustatakse järgnevalt nende ajalugu perede kaupa eraldi.

Sae

Palmse mõisa katkunimekirjas Sae (Saeweske) peret ei nimetata, kuid usutavasti oli pere olemas juba enne nimekirja koostamist. Saeweske Marti nimetati Kadrina koguduse 1711–1734. aasta kirikuraamatus esmakordselt juba 27. augustil 1711, mil ta oli Uuskülast pärit Praßi Jahni tütre Kay ristiisa. Tema abikaasa Madlit mainiti esmakordselt 1712. aastal, mil ta oli Muike Noorpere Jacob Muicki poja Samueli ristiema. Ilmselt abiellusid nad hiljemalt 1690. aastatel, sest 1713. aastal olid nende pojad Gustav ja Jahn juba piisavalt vanad, et ise ristivanemateks olla. 1727. aastal esines ristivanemana esmakordselt ka Mardi ja Madli poeg Mik ning 1729. aastal Michel. Saeweski (Säge Müller) Mardil ja Madlil oli ka tütar Madli, kes abiellus 1716. aastal Hulja Mölder Fabo poeg Jahniga. Millal abiellus Sae Marti poeg Gustav pole teada, kuid tõenäoliselt toimus see 1720. aasta paiku, sest 1721. aastal sündis tema ja ta abikaasa Greeti poeg Fabian, kes aga juba samal aastal suri. Järgmisel aastal sündis nende tütar Madli, 1724. aastal poeg Ewald, 1727. aastal tütar Leno, 1730. aastal poeg Jahn ja 1732. aastal tütar Gret. Sae Marti poeg Michael abiellus 1731. aastal Weske Jako tütar Eltsiga Vahakulmult. ning 1732. aastal sündis nende esimene tütar Leno, kes aga üsna varsti suri, 1734. aastal ristisid nad Haljala kirikus oma teise tütre Kai.

Mõisa 1723. aasta vakuraamatu järgi oli ta Võsu rannaküla alla kuuluv pooladrik ja vesiveski mölder – ilmselt oli Sael nii sae- kui ka jahuveski –, mille eest ta maksis mõisale kuus tündrit rukist ega pidanud kandma muid koormisi, kui ainult valmistama neli sülda küttepuid ja andma kolm veerandikku soolasilku ja 5000 kuivatatud räime. Ka koormistega seoses lisatud märkus, et pere peaks tegelikult maksma kaheksa tündrit rukist, nagu see juba vanasti on olnud, viitab sellele, et pere oli olemas pigem pikemat, kui lühemat aega.

Foto 1. Martin Sae (Saeweske Mart) vapp Ilumäe kabeli aknalt. Vapi kilbil on kujutatud pool veskiratast ning sirkel ja nurgalaud, kaski kohal aga palgisaag, mis viitab tema tegevusele mõisa saeveski peremehena. (Foto: Stanislav Stepaško)

1726. aastal adramaarevisjoni vakuraamatus mainiti Saeweske Marti Võsu rannaküla vabadike hulgas. 1732. aasta revisjoni vakuraamatus on veerandadrik Sae Mart nimetatud rannatalupoegade seas. Kahjuks ei saa vakuraamatust pere kohta muid andmeid, kui ainult pereliikmete arv (tabel 1). Sae Mart suri ilmselt vahemikus 1732–1739 ning tema asemel sai peremeheks poeg Gustav, kes 1739. aasta adramaarevisjonis on samuti veerandadrik. Ta pidi tegema teotööd nädalas 1½ rakmepäeva ning suvisel vaimudeajal (Waimenzeit, Jüripäevast Mihklipäevani) 1½ jalapäeva. Lisaks maksis ta oma maa ja veski eest 7 tündrit rukist ega pidanud kandma muid koormisi.

Tabel 1. Sae pere liikmed adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1739

Tabel 2. Loomi Sae pere käsutuses 1739. aasta adramaarevisjoni vakuraamatute järgi

Laviku

Mõisa katkunimekiri Laviku (Lawwiko) peret ei nimetata, kuid usutavasti oli see olemas juba enne nimekirja koostamist, ehk isegi 17. sajandil, kuna pereliikmed esinesid kirikuraamatutes juba 1711. aastast, mil veskit pidasid Lawwiko Jürri (u 1644–1723, Lawwiko Weske Jürri) ja tema abikaasa Kay. Neil olid pojad Jürgen (Jürg, Jürri), Maddi, Mart, Tönno ja tütar Elß. Isa surma järel sai Laviku möldriks Jürgen, kellega seoses pastor Georg Handtwig 1726. aastal teatas, et „sündis Lawwiko mölder Jürri õe Elßi vallaspoeg (Huhrkind) Maddis, kes pidavat ka olema ühe venelase sigitatud“. Jürgen abiellus 1725. aastal Maido Tönno tütre Tyoga Võduverest (Wöddafer) ning samal aastal sündis nende esikpoeg Jakob, 1728. aastal ka tütar Kaddri, kelle ristivanemate seas oli ka Palmse valitseja Jacob Johan Krahn. Teistest Lawwiko Jürri lastest abiellus poeg Maddi juba 1714. aastal Orroweske Jaku lesk Grethiga, kelle abikaasa aasta varem pärast pikka haigust ära oli surnud. 1731. aastal abiellus ka Lawwiko Weske Jürri tütar Elts leskmees Anti Tönno Abrahamiga Lantest. Samal aastal suri 1664. aasta paiku sündinud Lawwiko Marri, kelle seos ülejäänud perekonnaga jäi selgusetuks. 1732. aastal abiellus Lawiko Jürri poeg Tönno Haljala kirikus Kuska Tönno tütre Leeniga Läsnalt.

Foto 2. Veerandadrik, mölder Jürgen Lawicki (Lawecke Jürry) vapp Ilumäe kabeli aknalt. Vapi kilbil on kujutatud pool veskiratast ning sirkel ja nurgalaud, kaski kohal aga viljapead (Foto: Stanislav Stepaško).

Foto 3. Koljaku piirkond ja Palmse ning Sagadi mõisade vaheline piir vastavalt 1790. aasta kokkuleppele. Kaardi valmistas Carl Magnus von der Pahlen 1795. aastal (EAA 1690, 1, 64: 1)

Mõisa 1723. aasta vakuraamatu järgi oli Lawecke Jürry veerandadrik, kes ei teinud mõisale ei tegu ega tasunud naturaalandameid, kuid maksis oma veski eest kaks riigitaalrit.

Tabel 3. Laviku pere liikmed adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1739

Tabel 4. Loomi Laviku pere käsutuses 1732.–1739. aasta adramaarevisjoni vakuraamatute järgi

1732. aasta adramaarevisjoni järgi tegi ta aastaringi nädalas 1½ päeva rakmetegu ning vaimudeajal 1½ jalapäeva nädalas ning maksis naturaalandamina 1½ tündrit rukkeid, 1½ tündrit otri, ½ tündrit kaeru, ½ lammast, 1½ kana, 15 muna, 1½ naela lõnga ja ½ koormat heinu. 1723. aastaga võrreldes oli tema maks mõisale kolmekordistunud, sest nimetatud teotöö ja naturaalandamite väärtus rahas oli kuus riigitaalrit. 1739. aastal olid pere maksukoormus mõnevõrra muutunud: teopäevad olid jäänud samaks, maksuks antava rukki, odra ja lammaste kogus samuti, kaeru pidi andma ½ tündrit rohkem, kuid muud maksud olid ära jäänud.

Lemuselja

1711. aasta katkunimekirjas ja mõisa 1723. aasta vakuraamatus Lemuselja peret ei nimetata, kuid kirikuraamatus nimetati Lemmoselja Jürrit juba 1713. aasta, mil tal sündisid poeg Maddiß ja tütar Kay. Jürri, kes suri juba 1720. aastal ei olnud tõenäoliselt aga kuigi noor, sest tal olid ka täiskasvanud pojad Jürri ja Tönno. Kas Jürri poeg oli ka Lemmoselja Jaack (Jacob) pole selge, kuid tal oli tütar juba 1710. aastal.

1726. aasta adramaarevisjonis vakuraamatus on Lemmoselja Tönno nimetatud teiste Võsu vabadike hulgas, kellel maad oli väga vähe ning kes ei teinud seetõttu mõisale tegu. 1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus oli rannatalupoegade seas kirjas Lehmoselga Jaak ning 1739. aastal Lemmoselja Maddi, kes oli rannakilter ning sai selle eest mõisast palga ja leiva.

Miks peremehekoht 1732. aastal Jaagule üle on läinud pole selge, ilmselt ei tulnud Tönno tööga toime. 1731. aastal abiellus Lemmoselja Tönno Haljala kirikus Hanso Hanso tütre Lenoga Sullilt ning 1733. aastal sündis Limmusse Tönno ja Leno poeg Jacob, kelle ristivanemate seas olid nii Sae Gustav Kui ka Liggedama Juhhani poeg Juhhan. Veel üks Lemmoselja Jürri poeg Ado abiellus 1738. aastal Haljala kirikus Naturi Jürri tütre Kaiga.

Tabel 3. Laviku pere liikmed adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1739

Tabel 6. Loomi Laviku pere käsutuses 1739. aasta adramaarevisjoni vakuraamatute järgi

Ligedama

16. ja 17. sajandist teateid Ligedama kohta ei ole ning esmakordselt nimetatakse Liggedama Johanit 20. septembril 1724 Kadrina koguduse 1711–1734. aasta kirikuraamatus. 18. sajandi II poolel koostatud Palmse mõisa kroonika „Zusammene getragene Nachrichten von dem Guthe Palms, mit Anzeige derer ersten Besitzer und Dokumenten” järgi asutati Sagadi mõisa Ligedama talukoht alles 1710. aastal katku ajal.

1726 aasta adramaarevisjoni vakuraamatus on hajatalude hulgas märgitud veerandadrik Ligdame Johann (u 1666–1752). 1732. aasta adramaarevisjoni ajal oli ta kirjas vabadike hulgas, kelle kohta oli öeldud, et neil olid ainult eluhooned metsas ning vähe põldu ja heinamaad, aga nad tegid mõisale metsa ega pidanud kandma muid kohustusi kui ainult tegema aasta läbi kaks rakmepäeva nädalas. Ka 1739. aastal oli Liggedame pere vabadike hulgas, kuid pere kohustusi oli vähendatud. Senise kahe päeva asemel tehti rakmetegu ühel päeval nädalas ning vaimudeajal jalategu samuti ühel päeval nädalas. Sama pidi kuuendikadrik Liekadame Juhan tegema ka 1744. aastal.

Aastail 1724–1733 esinevad Ligedama pere inimesed mõned korrad ka Kadrina kirikuraamatuis. 1724. aastal sündis Liggedama Johannile ja tema abikaasa Annile „Sae Marti pere lähedal Haljala kihelkonnas“ poeg Joseph (†1749), kelle ristivanemateks olid Lawwiko Jürgen, Lemmoselja Jürri poeg Jürri ja Lawwiko Jürri Lesk Kay, 1726. aastal oli Ann Lawwiko Jürri poja Jakobi ristiemaks ning 1733. aastal oli Liggedami Juhhani Juhhan Limmusse Tönno ja Leno poja Jacobi ristiisaks.

1739. ja 1744. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi oli Liggedama Johan kirjas vanade ja töövõimetute hulgas, kuid polnud peremeheametit veel poegadele üle andnud (tabel 7). Haljala sünnimeetrika aastaist 1745–1750 mainivad tihedalt Johani, tema abikaasa Anni, poeg Josepit ja Liggedama Johani tüdrukuid Anni ja Marrit. Kas viimased olid peretütred või teenijad, pole selge. Josep oli abielus Madliga, kes abiellus teistkordselt pärast seitsmeaastast lesepõlve.

17. oktoobril 1736 sündis Liggendama Johani (1711–1753) ja Mai poeg Jacob. Poisi ristivanemad olid teiste seas ka Lawiki Melder Jürri, Muike Jaan, Sae Marti Michel. 1739. aastal sündis Johani ja Mai tütar Madle, kelle üheks ristivanemaks oli Muike Abraham.

Pärast vana ja noore Johanni surma on Ligedama peremeheks saanud Jakop, kelle „ümmardaja Marri“ 1761. aastal abiellus.

Mis ajal rajati Ligedamale vesiveski pole päriselt selge. E. Tarveli väitel oli see olemas juba vähemalt 1765. aastal.

Tabel 7. Ligedama pere liikmed adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1744

Tabel 8. Loomi Ligedama pere käsutuses 1732.–1744. aasta adramaarevisjoni vakuraamatute järgi

Koljaku pered 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil

Kuna Palmse mõis saavutas 1739. aastaks oma Rootsiaegse adramaade suuruse, siis seal enam revisjone läbi ei viidud ning seetõttu pole 18. sajandi keskpaigast ning teisest poolest ka andmeid mõisa talude ja nende kohustuste kohta mõisa ees. Et pärast 1734. aastat pole säilinud ka meetrikaraamatuid, saab lähemaid andmeid elanud inimeste kohta alles alates 1782. aastast, mil hakati koostama hingeloendeid. Sagadis nagu eelnevast näha, saavutati Rootsi aegne adramaade arv alles 1744. aastal, mistõttu oli Ligedama 18. sajandi I poole aegrida pisut pikem.

Sae

1782. aastal oli Sae peremeheks Sae Gustavi ja Greeti kolmas poeg Jahn (1730–†enne 1795). Pärast Jahni surma sai peremeheks tema ja ta abikaasa Madli vanem poeg Gusto (u 1760–1843), kes oli abielus Madliga. Maamõõtja Salomon Severin Dobermanni andmeil oli Palmse mõisas 18. sajandi lõpul üks kivist ning viis puust vesiveskit, mis töötasid kõik ühe paari kividega. Neist üks – ilmselt Sae Gusto oma – oli samal ajal ka saeveski ning valmistas ühe raamiga oma tarbeks laudu paksusega ühest kuni kolme tollini.

Mõisa 1805. aasta vakuraamatu järgi oli Sae Gusto pere ranna nelja-päevapere ja pidi tegema mõisale aastas 200 rakmepäeva, millest 88 päeva tehti suvel ja 112 talvel ning 239 jalapäeva, millest vaimud ehk jalateolised tegid suvel 171½ ning talvel 67½ päeva „moisa kässo iärrel Merre ia Ma peal“.

Vastavalt 1804. aasta talurahvaseadusele, pidi perel olema kasutada neli tööjõulist inimest, kellest kaks anti neljaks päevaks nädalas mõisa tööle. Tööjõulisteks loeti nii mehi kui ka naisi vanuses 15-60 eluaastat, kuid tööjõu puudusel tohtis kasutada ka 14-aastaseid noorukeid. Sageli kasutati suviste, palju tööjõudu vajavate tööde juures ka oluliselt nooremate laste tööjõudu.

Nelja-päeva pere rakmeteoline pidi heinaajal tegema heinamaal 8 päeva tööd ilma rakendita, mis kompenseeriti sõnnikuveo ajal mõisale teise rakendi (hobune vankri ja riistadega) ja kolmanda teolise andmisega. Heinajal pidi nelja-päeva pere lisaks andma ka kolmanda jalateolise 16 päevaks ning viljalõikuse ja muude põllusaaduste koristamise ajaks 32 päevaks. Vilja külvamise (seemendamise) ajal pidi pere andma vaimule teise hobuse äkkega neljaks päevaks. Kui osa rakmepäevi kevadise ja sügisese teedelagunemise ajal tegemata jäid, oli mõisal õigus need talle sobival ajal sisse nõuda.

Lisaks teopäevadele maksis Sae pere mõisale kümniseks ühe vaka rukist, ühe vaka otri ja ühe tündri kaeru, 40 leisikat heinu (neli sadu = u 328 kg) ning andsid 3½ veerandikku soolasilku ja ühe kimbu kuivatatud räimi (450 räime kimbus), ½ täiskasvanud lammast, kuus koormat halupuid (kaks raudsülda). Mõisakoormistele kõrval tasusid pered riigile ka pearahamaksu ning andsid postijaamade varustamiseks postimoona. Nelja-päeva perede pearahamaks oli 6 rubla 36 kopikat aastas. Postimoonaks pidi pere maksma ühe vaka ja neli toopi kaeru ning neli leisikat heina. Valla magasiaita pidi pere andma ühe vaka ja kaks külimittu rukkeid ning seitse toopi otri.

Kuna Palmse mõisa ja valla rahvas kuulusid Ilumäe kabeli kogudusse, ei osalenud nad Kadrina kiriku hoonete korrastamises ja köstri ülevalpidamises, küll aga tasusid nad maksu Ilumäe kabeli köstri ja laulumehe heaks ning Kadrina kirikuõpetaja hoonete korrashoiuks ning tegid kirikõpetaja kasuks ette nähtud teopäevi. Kõik rahamaksud Ilumäe kabeli, köstri, laulumehe ja kihelkonna kirikõpetajale tasus mõis, kuid talupered vedasid oma ajast vajalikud ehitusmaterjalid kabeli ning kirikõpetaja hoonete remontimiseks või ehitamiseks ning tegid samuti kõik sellega seotud tööd. Ilumäe kabeli remondi ja ehitamisega seotud kulud kaeti võrdselt teiste kogudusse kuuluvate valdade peredega. Ühtlasi kandsid valla pered kirikuõpetaja heaks muid seadusest tulenevaid kohustusi.

Vakuraamatu järgi maksis pere alalisele sulasele aastapalgaks ühe tündri rukist ja teise otri, andis ühel aastal kuue, teisel lambanahkse kasuka, igal aastal kolm takuriidest särki, kaks paari uusi ja ühe paari jätkatud villased sukad, kaks paari takuriidest pükse, ühe paari uusi villaseid kindaid ja ühe paari uusi nahkkindaid, pool naela villast lõnga riiete nõelumiseks, kuus paari pastlaid ning iga kahe aasta tagant ühe paari uusi vatmanriidest pükse. Kuue kohta nimetas Haljala kihelkonnast Salatse külast pärit Hermann Länts, et kui see „põrandal ise püsti ei ole seisand“, ei ole seda vastu võetud. „Nii keerd ja karm pidi lõng olema, et kuub püsti seisas“. Alaliselt peres töötavale tüdrukule maksti igal aastal palgaks kaks särki, kaks paari linaseid käiseid, kaks takuriidest seelikut, kaks naela villu sukkade jaoks, viis paari pastlaid, iga kolme aasta sees üks villane seelik, uus vatmanriidest kuub ja uus kasukas.

Vakuraamat sätestas ka pere kohustusliku raudvara suuruse. Raudvara all mõeldi sellist varandust, mis oli mõisa omanduses ning kuulus talukoha juurde. Juhul kui pere mingil põhjusel lahkus talust, ei tohtinud ta raudvara hulka kuuluvat endaga kaasa viia, vaid see jäi talusse uuele perele kasutamiseks. Sae nelja-päeva perel pidi olema kaks hobust, neli künnihärga, kaks lehma ja neli lammast, suvivilja seemneks neli tündrit otri ja kaks tündrit kaeru, kaks atra, kaks äket, kaks vankrit, kaks rege, kolm kirvest, neli vikatit ja neli sirpi, kuid peale selle veel ka kümme räimevõrku ja kalapaat (vene).

M. von Dreyeri hinnangul kuulusid Sae pere põllud Võsu paremate põldude hulka ning asusid osaliselt saviga segatud liivasel, osaliselt savisel ja osalt valgel või punakal liivasel põhjal, mida kattis 4–12 tolli paksune punaka ja hallika osalt liiva, osalt saviseguse mulla kiht, millest ⅔ kuulus 2. ning ⅓ kuulus 3. viljakusklassi. Sae pere heinamaal kasvas aruhein, mida saadi normaalsel heina-aastal 47 koorma ringis (u 11 600 kg, tabel 9).

Foto 4. Väljavõte maamõõtja Johann Frey valmistatud Palmse ja Sagadi mõisate piirikaardist. Sagadi poolel on kujutatud Ligedama hajatalu ja selle vesiveski asukoht (EAA 46, 2, 173: 1)

Foto 5.Väljavõte 1806.–1807. aasta Moritz von Dreyeri atlase Palmse mõisa kaardilehest, millel on kujutatud praeguse Koljaku külasse kuuluvaid Palmse mõisa alal olnud peresid (1690, 1, 33: 1)

1834. aasta hingerevisjoni järgi oli Sae Gusto millalgi enne revisjoni toimumist andnud peremeheameti üle enda ja oma abikaasa Madli pojale Gustole (1799–1875). 1835. aastal said isa ja poeg Gustod ja nende ning noore Gusto ja tema abikaasa Madli (1806–1885), Laviku Juhhani tütre, lapsed Magnus ja Jakob perekonnanimeks Greenwaldt.

1834. aastal elas peres ka Sae Jahni poeg Jakob oma perega. Ta oli abielus Ligedama Jakobi tütre Madliga, kellega neil olid pojad Johan ja Jakob ning tütar Jula, kellest Johan anti 1820. aastal nekrutiks. 23-aastane Johan oli 1,76 m pikk, rõõsa jume, hallide silmade, helepruunide juuste ja keskmine ninaga, lugeda ja kirjutada ta ei osanud.

Tabel 9. Paeguse Koljaku perede kõlvikud 1806.–1807. aastal maamõõtja titulaarnõunik Moritz von Dreyeri atlase järgi

Sael sündis 6. oktoobril 1830 Karl Gustav Greenwaldt, kelle tema elusaatus viis lõpuks Soome. Ta oli õppis Rakvere algkoolis ja kreiskoolis ning jõudis mitmel pool kirjutaja olla, enne kui 1851. aastal Soome elama asus. Sealt saatis ta aastail 1858–1859 ajalehele Perno Postimees varjunimede Some Karel ja Soldat Karel all pikki olukirjeldusi Soome elust ja olust.

Laviku

1782. aasta hingeloendi ajal oli Laviku peremeheks Laweke Samuel (u 1747–1808) ja perenaiseks tema abikaasa Liso. Kuidas ta oli seotud adramaarevisjonides esinenud Lawwiko Jürgeniga pole selge, kuid Jürgeni lesk Tio (u 1703–†enne 1795) ja poeg Hans oma perega elasid hingeloenduse ajal veel peres. Kuna Samueli vanem poeg Juhhan suri kaks aastat pärast isa surma, sai Laviku uueks peremeheks Võsult pärit Wolmri Juhhani poeg Hans (u 1776–1845). 1835. aastal said Lawiko Hans, tema abikaasa Leno ja ainus ellujäänud poeg Johan perekonnanimeks Wolman. Perekonnanime Lawik sai endale Vatku külast Hansurahva perest pärit Hansu Jacobi poeg Jürri, kes oli asunud peresse elama juba enne 1811. aasta hingeloendust. Pärast seda kui Johan Wolman 1851. aastal suri, sai peremeheks Jürri Lawiku poeg Jakob (1815–1881) ja perenaiseks tema abikaasa Leno (1810–1871).

Mõisa 1805. aasta vakuraamatu järgi Laviku oli nagu Saegi nelja-päevapere ning kõik, mis eespool Sae kohustustest kirjutatud, pidas paika ka Laviku puhul. Vahe oli ainult koormistes. Maaperena pidi Laviku lisaks teopäevadele maksma mõisale kümniseks aastas ühe tündri ja ühe vaka rukkeid ning sama palju otri ja kaeru, 20 leisikat (kaks sadu = u 164 kg) heinu ning andma ½ täiskasvanud lammast, ühe käsisülla (kuus jalga süllas) halupuid (kaks koormat) ja neli piimapütti.

Laviku põld asus osaliselt savisegusel, osaliselt valgel või punakal liivasel põhjal, mida kattis 6–15 tolli paksune punaka või halli saviseguse mulla kiht. ⅔ põllust kuulus 2. ning ⅓ kuulus 3. viljakusklassi. Pere koplis kasvas tumeroheline aruhein, heinamaalt sai ligemale 35 koormat heina (88536 kg), millest ¾ oli aruhein (tabel 9).

Lemuselja

1782. aasta hingeloendi järgi oli Lemuseljal peremeheks Lemmosell Josep (u 1733–†enne 1795). 1795. aastal oli peremeheks Josepi ja tema abikaasa May (u 1731–†enne 1795) poeg Lemmoselia Juhhan (1772–1802), kes oli abielus Laweke Samueli tütre Elsiga. Peres elasid ka Josepi vanapoistest vennad Tenno ja Jacob ning Josepi ja May poeg Gusto. Viimane pidi pärast oma vanema venna varast surma peremeheohjad enda kätte võtma, kuid tõenäoliselt ei õnnestunud see tal kõige paremini, sest pärast 1811. aasta hingeloendust oli temast saanud sulane Kivikatku peres ning tema asemele oli Lemuseljale peremeheks toodud Vatkust Josepi Hansu poeg Josep, ühes oma abikaasa Maiga. Pikalt nad siiski Lemuseljale ei jäänud, sest ta asustati ümber Rahkmäe kõrtsi, mille kõrtsmik vahetult enne 1816. aasta hingeloendust ära oli surnud. Lemuselja sai endale endise peremehe Lemmoselia Juhhani vanem poeg Daniel (Tanel, 1798–1856) koos oma abikaasa Lenoga, kes 1835. aastal said perekonnanimeks Lieholm. Pärast Danieli surma läks peremehekoht tema pojale Johann Lieholmile.

1831. aastal anti mõisast nekrutiks Danieli 28-aastane vend Johan, kes oli 1,74 m pikk, rõugearmilise näo, hallide silmade, pruunide juuste ja teravavõitu ninaga. Ta oli pisut kõverate jalgadega ning väitis, et märgab öösiti voodit, kuid lähemal uurimisel osutus see väide valeks. Lugeda ega kirjutada ta ei osanud.

Lemuselja ranna kahe-päevakoht pidi tegema mõisale aastas 100 rakmepäeva, millest suvel 44 päeva ja talvel 56 päeva ning 100 jalapäeva suvisel vaimudeajal (Jüripäevast kuni kolm nädalat pärast Mihklipäeva) „moisa kässo iärrel Merre ia Ma peal“, millest oli korralist jalategu 46 päeva ning erakorralist suvel 23 ja talvel 31 päeva. Selleks pidi peres pidevalt olemas olema kolm tööjõulist meest ja kaks naist. Tööjõulisteks loeti nii mehi kui ka naisi vanuses 15-60 eluaastat, kuid tööjõu puudusel tohtis kasutada ka 14-aastaseid noorukeid. Sageli kasutati suviste, palju tööjõudu vajavate tööde juures ka oluliselt nooremate laste tööjõudu.

Kahe-päeva pere rakmeteoline pidi heinaajal tegema heinamaal kaheksa päeva tööd ilma rakendita, kuid mõisal oli õigus nõuda selle kompenseerimiseks kaheksaks päevaks lisarakendit mõnel muul talle sobival ajal. Lõikuse ajal pidi pere täiendavalt tavapärasele kahele rakme- ja jalapäevale tegema veel 16 lõikuse päeva. Kui osa rakmepäevi kevadise ja sügisese teedelagunemise ajal tegemata jäid, oli mõisal õigus need talle sobival ajal sisse nõuda.

Maksudena pidi pere andma aastas mõisale ühe vaka rukkeid, 20 leisikat heinu (2 saadu = 163,8 kg), 1½ veerandikku soolasilku, kaks kimpu kuivatatud räimi (900 tk) veerand lammast ja kuus koormat halupuid. Riigile pidi pere tasuma 3 rubla ja 18 kopikat pearahamaksu, andma magasini aastas ühe vaka rukkeid ja neli toopi otri ning postimoonaks ühe külimitu ja kaheksa toopi kaeru ning kaks leisikat heinu.

Raudvarast pidi kahe-päevakohal pidi alati olemas olema vähemalt üks hobune, kaks künnihärga, üks lehm, kaks lammast, kaks tündrit suvivilja seemet: üks tünder odra- ja üks tünder kaeraseemet, üks ader, äke, vanker, regi ja kirves, kaks vikatit ja kaks sirpi. Rannaperel pidi olema sellele lisaks kümme räimevõrku ja kalapaat (vene).

Lemuselja (Lemmoselja) põld asus valgel või punakal liivasel põhjal, mis oli kaetud 4–7 tolli paksuse halli liivaseguse mullaga ning kuulus 3. viljakusklassi. Pere koppel ja heinamaast ¾ kasvas tumeroheline aruhein ja ¼ soohein, millelt saadi normaalsel heina-aastal 28 koorma ringis heinu (u 6920 kg, tabel 9).

Koljaku metsavaht

18. sajandi esimese poole adramaarevisjonide vakuraamatuis Koljaku metsavahti veel ei nimetatud, kuid 1782. aasta hingeloendis on ta juba olemas. Ilmselt loodigi metsavahikoht ajavahemikus 1739–1782 Palmse-Sagadi piirile Acha Sadama Mäggi nimelise künka juurde.

1782. aasta hingeloendi järgi oli Koljaku metsavahiks Kolioko Mart (u 1730–1795), kes oli abielus Madliga. Peres elasid veel nende 13-aastane poeg Ado (1769–1840), kellel üks käsi oli vigane. Peres teenis tüdrukuna Some Davedi 25-aastane tütar Mai, oma 4-aastase pojaga. Kuna Mart suri üsna kohe pärast 1795. aasta hingeloendust, sai uueks metsavahiks tema poeg Ado, kes oli enne revisjoni, hiljemalt 1791. aastal abiellunud Sagadi mõisast pärit Hedwigiga, kellega neil oli poeg Jahn ja tütar Kay. 1811. aasta hingeloendi ajaks oli nende poeg Jahn läinud sulaseks Sae Gusto juurde. Küllap oli läinud teenijaks ka Jahnist paar aastat vanem Kay, sest 1816. aastal elasid Ado ja Hedwig oma metsavahikohal kolmekesi koos oma teismelise tütre Elsiga. Enne 1834. aasta hingerevisjoni oli koju tagasi pöördunud nende 1797. aastal sündinud poeg Johann ühes oma abikaasa Mai ja lastega. 1835. aastal anti neile perekonnanimeks Kruuswald. Pärast Ado Kruuswaldi surma sai metsavahiks tema poeg Johann, kes aga suri samuti juba 1848. aastal ning uueks metsavahiks sai Lemminge Arendi poeg Johann Lemming ning perenaiseks tema abikaasa Kay. Nad olid kohal ka 1858. aasta hingeloenduse ajal.

Mõisa 1805. aasta vakuraamat Kolioko Adot ei nimeta, küllap oli pere käsutuses olev põllupind selleks liiga väike ning pere kuulus kategooriasse maaga vabadikud. Maaga vabadikud pidid tegema rakmetegu suvel 23 ja talvel 26 päeva ning jalategu suvel 50 ja talvel 8 päeva. Samas oli tegu mõisa ametimehega, kelle maksud võisid olla tema muude kohustuste tõttu väiksemad.

Foto 6. Väljavõte vannutatud maamõõtja Carl August Jürgensi aastail 1859–1864 joonestatud ja koloreeritud Palmse mõisa kaardist, millel on kujutatud Kolioko metsavahipere pere, otse Sagadi mõisa Mäe kõrtsi vastas (RM 7045 Ar1 2099:1)

Põllumaad oli Koljaku metsavahil vähe, alla kahe dessatiini, mis oli takseeritud 3. viljakusklassi. Pere koplis kasvas tumeroheline aruhein. Poolel pere heinamaast kasvas tumeroheline aruhein ja poolel soohein, millelt saadi normaalsel heina-aastal umbes 6½ koormat heinu (u 1597 kg, tabel 9).

Metsavaht pidi iga päev ning vajadusel ka öösel, oma vahtkonna läbi käima, kontrollima trumme ja kraave ning neid vajadusel hooldama ja korrastama, hoima sihid puhtad ja läbitavad, vaatama selle järele, et jahiseadust kuidagi ei rikutaks. Metsavaht ei tohtinud loata kodust ära minna või ära sõita ega tohtinud pidada muid ameteid. Ametikohustuste täitmiseks pidi ta igale poole ilma tõrkumata minema, kas jala või oma hobusega. 1911. aastal maksti metsavahile palgaks 50 puuda (819 kg) rukkeid, 32 puuda (524,2 kg), 25 puuda kaeru (9409,5 kg), herneid, linnaseid, soola, 80 rubla palka aastas, kaks vakamaad põldu (0,36 ha) ja karja- ning heinamaa ühe hobuse, lehma ja kahe lamba ülalpidamiseks.

1912. aastal oli Koljaku metsavahiks Jõhvist pärit Kristov (Kristof) Altrov, kes oli samas ametis ka 1933. aastal, mil tema kohta teati öelda, et ta „walwab riigimetsa ja kaht nägusat meheleminekuealist tütart“.

Ligedama

1782. aasta hingeloendi järgi oli Ligedama peremeheks Ligedama Hans (1743–1792). Ilmselt on just tema see 1743. aastal Liggendama noorel Johannil sündinud laps, kelle nime, ema nime ega ristivanemate nimesid pastor pole osanud sünnimeetrikasse kirjutada. Peaaegu sama lugu oli ka neli aastat hiljem sündinud Ewertiga, kellel olid samuti puudu nii ema kui ka ristivanemate nimed. Hansu ja Ewerti ema May oli 1782. aastal veel elus ning elas poegade juures. Pole võimatu, et mõlemad ristiti hoopis Ilumäel ning Palmse poolt (Sae, Laviku, Muike) olid ka poiste ristivanemad. Selles mõttes pole Sagadi mõisale kuulunud Ligedama sidumine Palmse mõisa Sae, Laviku ja Lemuseljaga üheks külaks sugugi vale, sest nagu eelnevast näha olidki nende sotsiaalsed ja seltskondlikud sidemed, vähemalt 18. sajandil, rohkem Palmse kui Sagadi suunalised.

Hingeloendist nähtus, et haiglasevõitu Hans oli abielus Mallega. 1782. aastal neil lapsi polnud, kuid 1795. aastal elas peres nende nelja aastane poeg, kes oli sündinud aasta enne isa surma. Peres elas oma abikaasa Kay ja tütardega ka Hansu vend Ewert (1747–1825), kes oli 1782. ja 1795. aastal hingekirjas kui Sagadi mõisa kubjas ning Ligedama Els oma nelja pojaga, kellest kolm olid juba tööealised ning neljas selleks kohe saamas. Pärast Hansu surma saigi peremeheks Elsi kõige vanem poeg Juhan (1761–1823), kellele olid abielust Elsiga pojad Daniel (Tanel) ja Johann ning tütar Els. 1827. aastal oli talus suur tulekahju, milles põlesid sisse isa surma järel peremeheks saanud mölder Daniel ja tema onu Jonas ning talu läks üle Danieli nooremale vennale Johannile. Viimase onu Jacobi poeg Jacob Mühlbach oli 1834. aastal kirjas mõisarahva hulgas sepana. Teised perekonnaliikmed on aga nii 1834. aasta hingeloendis kui ka 1835. aasta perekonnanimede panemise raamatus kirjas perekonnanimega Mühlenbach, mis hiljem muutus samuti Mühlbachiks. Johann Mühlbach on aga millalgi pärast 1834. aasta hingeloendust kodust lahkunud ning on 1850. aastal hoopis Kolima kõrtsmik. Ligedama talu pidas 1850. aastal aga Ewerti, endise mõisa kupja noorem poeg Madis Mühlbach (1793–1852). 1858. aasta hingeloendi järgi oli Johann Mühlbach oma abikaasa Leno, tütre Elsi ja poeg Madisega Kolimalt tagasi pöördunud, kuid peremeheks oli Johann Gustavson Lauli külast Kangro talust. 1875. aastal oli Ligedama üks Sagadi mõisa üheksast taluelamust, millel olid korstnad.

1880. aastal, mil Madis Mühlbach (1840–1916) talu rentnikuks sai läks see jälle endise pere kätte tagasi. Ilmselt iseloomude sobimatuse tõttu ja vana, paraku alusetu legendi toel, mille kohaselt olevat Ligedama põline vabatalu ja Mühlbachid kunagi Karl XII-lt, kes talus viibinud ja vastuvõtuga rahule jäänud, vabaduskirja ja talu kingituseks saanud, puhkes M. Mühlbachil tüli Sagadi mõisahärra Alexander Gideon von Fockiga, Tüli päädis aastail 1887–1889 kohtuprotsessiga, mis käis läbi kõik kohtuastmed ja jõudis kuni Venemaa kõige kõrgema kohtuorgani, Valitseva Senatini välja, mis aga M. Mühlbachile edu ei toonud, kuna 14. jaanuaril 1893 saabunud Senati ukaas jättis jõusse Eestimaa ülemmaakohtu otsuse 9. septembrist 1889, milles kõik M. Mühlbachi kaebused tagajärjeta jäeti. Kuna ta oli kohtuvaidluse ajal talu rendi maksmata jätnud tõsteti ta Haljala kihelkonnakohtu otsusega 24. augustist 1889 talust välja. Protsessimine oli võtnud kõik tema säästud ning ta suri vaese mehena. Ilmselt peab tüli põhjuseid peale selle osaliste kange ja kompromissitu iseloomu, otsima ka M. Mühlbachi ühiskondlikust tegevusest. Ta oli üks Käsmu merekooli asutajaid, Wiru Eesti „Kalewipoja“ Seltsi aktiivne tegelane ja seltsi kooli hoolekogu liige, ta oli isiklikult tuttav paljude rahvusliku liikumiste tegelastega, teiste seas ka Carl Robert Jakobsoniga.

Talle omaselt üsna segasel, kuid siiski omamoodi armsal moel, on Ligedama asutamise, „kuningakirjade“ kaotamise ja vabadusest ilma jäämise lugu kirjeldanud vanavarakoguja Hermann Länts:

Ligedamale tulnud Soomest üks Tanel. Ta ei ole esteks heast hakkama saand ja pidanud Soome tagasi menema, aga Sae hakand nõu andama weskit teha. Sael olid tädi pojad old. Katsunud weel ja jäänudki seie.

See ei ole mitte see Tanel old, mis pärast ära põles. See on see wana Tanel old. Kaarel XII old sääl paar pääwa warjul, aga tuba lähend polema ja dokumendid põlend ära.

Ligedamal on kaks korda tule kahi old. Teise korra on ka Tanel peremees old. Ukse ees old raha tünder. Tema lähend sulastega seda ära tooma, aga roowi witsad old jo läbi põlend ja katus kukund pääle ja keik põlened ära. Tema pidand ikka 4 sulast, siis oli koha kõrwas weel laewadega mürand.

Minu isa oli „Ligedama surnuid“ waatamas käind. Tema old weel poisikene sell ajal ja ei ööld muud mälestama, kui mustad näud. Wana Landrahi isa oli hakand dokumentisid taga ajama, aga Tanel oli ööld: „Dokumendid põlesid ära.“ See püüdnud maad oma kätte, kust aga saand. Esteks Tanel käind hea mehe poolest ike mõisas aitamas, aga pärast hakatud sundima. Esteks pandud aga kolm pääwa nädalas käima. See Landraht, see wana rebane ise, see pand terve nädala mõisas käima.

Ligedama Juhani ajal oli weel ikka 4 sulast peetud ja merd purjeststud aga Madis oli hakand Landrahiga kohut käima ööld „See on minu koht.“ Käind Rootsis kirjasid otsimas, aga sääl old niisugune kord, et ei ole midagi leidand.

Iidu oli ööld Parma Marile. Ära sa käi temaga ümber. Waata järele: Ligedama Madis läheb walge kepiga Sagadi wallast wälja.

Aleksander Mühlbach

7. märtsil 1875 sündis Ligedamal M. Mühlbachi ja tema abikaasa Anna peres neljanda lapsena seltsielutegelane ja Eesti Vabariigi aegne riigikontrolli ametnik Aleksander Mühlbach. Tema elust kirjutas 1935. aastal ajaleht Postimees:

A. M. sündis Palmse wallas Wirumaal Ligedama möldri pojana. Juba ta isa, Madis, oli Õhtu-Wirus ja laiemaltki tuntud haridustegelane, kes oli tuttaw pea kõikide ärkamisaja tegelastega ja nende õhutusel hariduse walgust ka Põhja-Eestis aitas lewitada. Mõisnikkudega elas „Wana Ligedama“, nagu rahwas teda hüüdis, alati wihas ja waenus, sest selles ringkonnas, kus liikus „Ligedama“, ärkas eesti meel ja kõlas eesti keel. Siin kaswas ka noor Aleksander ühes wenna Gustawiga, kes tuttaw wanawara korjajana. A. õppis enne külakoolis, siis Palmse kaheklassilises koolis, mille lõpetamisel läks Wenemaale põllundusekooli piimandust õppima. See tööala aga ei meeldinud talle ja warsti oli ta kodumaal tagasi. Oli õpetajaks Rägaweres Järwamaal ja Mädapeal Wirumaal. 1838–1912 oli ta oma kodukohas Palmses. See aeg oli kõige tagajärjekam ta elus. Weendunud karsklasena ei suutnud ta kannatada, et ainsas Palmse kogukonnas töötas kolm kõrtsi: peale nende weel wiinapoed. Ühes oma kooliwendadega kapten K. Wellau, õpet. Joh. Sõsteri ja teistega algas ta ägedat kihutustööd kõrtside, wastu, kirjutati palweid, koguti allkirju, kuni osa kõrtsidest suleti. Kuid see tömbas wägewate wiha noorte tulipeade, eriti A. M. peale. Ähwardati maalt wäljasaatmisega, mis aga ei läinud täide. Kui ajad 1905. a. rewolutsiooni mõjul lahenesid, oli A. M. jälle uue ja weel suurema hooga awalikus tegewuses. Ühes mõjurikka ja kauaaegse Palmse peakohtumehe Gustaw Greenwaldti, J. Saare, J. Strandmanni ja pärastpoole enamlaste poolt mahalastud õp. Tiido Jeesari ja teistega alustati iseäranis Wösu supeluspaigas äratustööd: asutati hariduseselts ja kool, laenu- ja hoiu-ühisus, tarwitajate ühisus, loodi laulu- ja pasunakoor, korraldati pidusid jm. See töö soetas A. M-le küll palju sõpru, aga ka wastaseid, iseäranis ärimeeste hulgas, kellele ühistegewus ei meeldinud. Ähwardati jällegi maalt wäljasaatmisega, mis aga ka nüüd ei teostunud. Kuid asutatud ettewõtted töötawad weel praegu Wõsul heade tagajärgedega. Ka korjas A. M. wanawara ja tegi ajalehtedele, iseäranis „Postimehele“ pikemat aega kaastööd. 1905. a. kongressil hoidis ta J. Tõnissoni poole.

Wiimaks tüdines hoolas töömees wastaste pealekäimisest ja läks maailma rändama, jättes enesest Palmsesse kõige parema mälestuse. Rändamiselt Euroopas ja Ameerikas tagasi tulles hakkas A. M. ametnikuks, teenides mitmesugustel aladel, wiimati riigikontrollis, ja läks 1925. a. haiguse pärast pensionile.

Ligedama kõrts

Maamõõtja Salomon Severin Dobermanni kirjelduse järgi 18. sajandi lõpust, 19. sajandi algusest oli Sagadi mõisal neli kõrtsi, mis müüsid mõisa viinaköögis valmistatud viina ja pruulikojas valmistatud õlut. Ligedama asukoht Palmse mõisast Sagadi mõisa viival teel Udrik Silla juures oli kõrtsi jaoks igati sobiv.

Hingeloendeis nimetati Ligedama kõrtsi esmakordselt 1811. aastal. Seal oli kõrtsmikuks Ligedama pere koosseisus üles võetud Lauli vabadike hulgast pärit Jürri (1776–1818), kelle isa Jahn oli mõisa karjus. Jürri oli abielus Kayga, kellega neil olid poeg Hans ja tütred Els ja May. Peres elas ka eakas vabadikunaine Jürry Marry. Ilmselt jäi perekond Jürri surma järel kõrtsi edasi, kuid jääb mulje, et pärast Hansu surma 1827. aastal lõpetas kõrts tegevuse. Taas ilmus kõrts hingeloenditesse 1850 aastal, mil kõrtsmikuks nimetati 1836. aastal sündinud 14-aastast (sic!) Magnus Reinmanni. Usutavasti pidas tegelikult kõrtsi siiski tema ema, 53-aastane lesknaine Anna Reinmann. Magnus Reinmann suri 1854. aastal ning kõrtsmikuks sai Joseph Teppe, kes kolis Ligedamale ühes oma ema Maria, abikaasa Liso ja kolme väikese tütrega.

H. Länts on mitmetes oma kirjutistes väitnud, et 19. sajandi alguses olnud Ligedamal „wiina riistad“ ehk viinaköök, mis hävinud 1835. aastal. „Kes toond waka rukid sellele tehtud toop wiina. Praak jäänd tegemise eest omale“.

Ligedama telliselööv

Maamõõtja Salomon Severin Dobermanni kirjelduse järgi 18. sajandi lõpust, 19. sajandi algusest asus Sagadi mõisas telliselööv, mis tootis tellised mõisa vajadusteks. Tõenäoliselt asus lööv juba siis Ligedamal ning võib-olla pidi Ligedama pere vajadusel tegelema ka telliste põletamisega, sest mõisa hingeloendisse ilmub tellisepõletaja alles oluliselt hiljem. Ligedama telliskivimeister Abram Altorff ühes oma abikaasa Anno ja tütre Annaga oli kirjas alles 1850. aasta hingeloendis. Sissekanne annab siiski mõista nagu oleks meister elanud Ligedamal ka 1834. aastal. 1858. aastaks oli meister A. Altroff Ligedamalt lahkunud ning tema asemel elas talus (Liggedama telliskiwi meister) Jahn Loemann oma abikaasa Liso ja pisikeste lastega.

Eestimaa aadressraamatu andmeil oli 1893. aastal Ligedama telliskivilöövis meistriks Stepan Iwanow Nikolajew.

Foto 7. Väljavõte krahv Ludwig August Mellini atlase Rakvere kreisi kujutavalt kaardilehelt, kus on kujutatud nii Ligedama (Liggedam) vesiveski, kui ka Sae (ilma nimeta) vesiveski, kuid pole Laviku vesiveskit. Millal Ligedamale vesiveski asutati pole teada (Atlas von Liefland oder von den beyden Gouvernementern u. Herzogthymern Lief- und Ehstland und der Provinz Oesel. Riga-Leipzig, 1798)

1926. aastal avaldatud kuulutusest, millega „Ligedama telliskivitehas“ rendile sooviti anda, selgus, et lisaks hoonetele kuulus selle juurde veel ka 9,09 dessatiini (9,9 ha) maad.

Talude rentimine ja päriseksostmine

Pärisorjuse kaotamise järel 1816. aastal, mil algasid ettevalmistused perede üleviimiseks rendilepingutele, viis kihelkonnakohus peredes läbi raudvara inventuuri ning koostas sellekohase aruande. Kadrina kihelkonnas toimus see 1819. aastal. Aruandest nähtus, et varasemaga võrreldes nõuti kuue-päeva peredelt vaid üht hobust ja kahte härga, muus osas olid nõudmised samad. Aruandes ei kajastanud lehmade ja lammaste olemasolu ning tundub, et seda peredelt enam ka ei nõutud. Rukkiseemet ei nõutud raudvara hulgas seetõttu, et rukis kui talivili külvati maha juba sügisel, mistõttu ei pidanud seemet üle talve hoidma.

Tabel 10. Kadrina kihelkonnakohtu koostatud Laviku pere raudvara aruanne 1819. aastal

Tabel 11. Kadrina kihelkonnakohtu koostatud Sae ja Lemuselja perede raudvara aruanne 1819. aastal

Esimesed teadaolevad rendilepingud mõisaga „nende perrekohtade pärrast, mis enne nende käes olnud prukida ja mis nemmad nüüd rendipäle wõtwad“, pärinevad 1826. aastast Sae Gusto ja Lawike Jürriga ning 1829. aastast Lemoselja Danieli (Taniel) ja Kolioka Adoga. Kolmeks aastaks sõlmitud rendilepingu järgi – selle kehtivus algas 23. aprillil – said rentnikud „need tallud mis siitsadik igga rendiwõtja käes olnud prukida, ja keik pöllud, heina- ja karjamaad, ellomaia ja muud honed, mis nende järrel on, jälle nende kätte prugitawaks, ja igga rendiwõtja wõttab neid jälle rendi pealle, ja teeb ja tassub nende peält, nende kui tännini“. Sisuliselt pidid rentnikud tegema sama tegu ja tasuma makse, mis neile olid ette nähtud 1805. aasta vakuraamatus „ja paneb moisareielissed wälja ja kedrab mõisa kedrust nenda kui ennegi“. Seega ei pidanud Palmse mõisa suhtes paika üldiselt levinud arvamus, mille kohaselt pärisorjuse kaotamise järel ning üleminekul mõisa ja perede vahelistele rendilepingutele, muutusid teo- ja muud koormised talupoegade jaoks varasemast oluliselt karmimaks. Rendileping kordas üle hoolsa maaharimise, talude korrashoidmise, riigi- ning kirikumaksude tasumise ja magasivilja andmise jms kohta seni kehtinud põhimõtted. Tähelepanu pöörati ka keskkonnakaitsele. Nii ei tohtinud pered ilma mõisa loata põllu- ega heinamaad juurde teha ning kütist põletada, kuna see oli metsa raiskamine. Mõisa metsadest ei tohtinud metsa raiuda muidu, kui ainult mõisa loaga. Perede tarbeks antud metsadest tohtisid nad raiuda ainult oma tarvituseks ega tohtinud puitu kellelegi müüa. Pered lubasid rendilepinguga “keige metsa raiskamisse eest kowaste hoida” ja igal aastal metsakasutusõiguse eest kiviaeda “ni paljo kui nende joud annab, jure teha”. Rendile andjale jäi õigus juhul „kui rendiwõtjad sandid maiapiddajad on, egga pea omma tallud honed, aiad ja raudwarrandust korras“, rendilepingu ennetähtaegselt üles öelda ja kahjutasu nõuda.

Foto 8. Vaade Sae veskile üle paisjärve (RMF 641:152)

1860. aastate alguses hakati Palmse mõisas sõlmima rendilepinguid, millega viidi pered teotöölt ja naturaalmaksudelt üle raharendile. Gusto (Kustas) Greenwaldtiga sõlmis mõis 1861. aastal kuueks aastaks lepingu Sae talu peale mis deklareeris: „Ukspäinis agga jäwat maha 1, kümnes 2, neddalissed teo ja waimo päwat aasta ümber ja 3, moisa rehhepeksminne. Sellewasto aga jawat abbipaewat ja ketrus nenda kui seiamale“. Kümnise, teo- ja vaimupäevade eest pidi pere tasuma raharenti kahe võrdse osamaksena kokku 56 „selged hõbbe rahha aastas“, rehepeksu asemel andma aga aasta lõpus ühe tündri rukist. Lisaks pidi pere käima talvel üheksa päeva vooris ning „raiub wiisteistkümmend seitsmejalla sülda ahju puid, arssinapikka allud, ja weab neid seitsme wersta pealt metsast wälja. Selle ette agga sawat temmale seitsekümmend wiis koppikat sülla pealt tassotud“. Mõisale jäi aga õigus küttepuude tegemist vähem ehk üldse mitte küsida, mistõttu pidi rentnik seda igal sügisel mõisas järele kuulamas käima. Eraldi rõhutati üle, et rohkem kui 15 sülda puid aastas, mõis nõuda ei tohi. Raharendi pidi pere maksma kahes jaos 1. märtsil ja esimesel septembril, tündri vilja ja veski rendi – viis rubla, detsembri lõpuks. Raha asemel võis rentnik anda mõisale ka kartuleid, kuid mitte rohkem kui 25 tündrit aastas. Kartulite hind arvestati viina hinna järgi: „kümme tündred kartuhwled sawad ühe wadi wiina waert arwatud, ja igga aastane wiina hind peab selle järrel arwatud , kui keskminne hind sest saab wõetud, mis wina eest kubbermango tseitungide jarrel 1mse Rojakuu päwast senni kui 1mse Paasto kuu päwani on maksetud“ Erinevalt enamuse teiste peredega sõlmitud lepingutest oli selles ka klausel, mis garanteeris, et juhul kui G. Greenwaldt enne lepingu kehtivuse lõppu sureb, jääb Sae koht tema poja Jakobi kätte ning rendi tingimused ei muutu.

Mis puutus rendi tasumisse kartulites, siis kõikus viina hind üsna suures ulatuses. Kui näiteks 1860. aasta aprilli lõpus maksis vaat 50% viina ainult 7¾–8 hõberubla, siis oktoobris juba 9½ rubla, 1861. aasta veebruaris 12 rubla ja oktoobri alguses juba 16 rubla. 1862. aasta veebruari lõpuks oli see langenud 12½ rublani ning oli oktoobris 13 rubla. 1863. aasta novembriks oli viina hind langenud taas 8 rublani vaadilt. Siiski võis rentnik ainult kartulite müümisega heal aastal tasa teenida isegi kuni ⅔ rendirahast, halval aastal aga oluliselt vähem.

Sisuliselt samadel tingimustel sõlmis mõis lepingu ka Jakob Lawikuga. Ainsa erinevusena ei garanteeritud talu jäämist perele J. Lawiku enneaegse surma puhul.

Lemoselja pere ja mõisa vahelist rendilepingut 1860. aastatest ei ole kahjuks säilinud.

Sae

Sae veskitalu, suurusega 60,03 dessatiini (65,6 ha), ostis Jakob Greenwald 1867. aastal 4 500 rubla eest.

1975. aasta suvel toimus Lahemaal Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna I kursuse üliõpilaste välipraktika, mille käigus plaanistati majaõuesid ja tehti majaplaane ning koguti andmeid hoonete vanuse ja perede endis aegse majanduselu kohta. Selle järgi oli Sae talu elumaja ehitatud 1878. aastal. Kõrvalhooneist olid alles veel kuur ja saun. Majaesise allee rajas 1878. aastal Alexander von der Pahleni saadetud mõisa kärner. Elumajast 20 m lõunas kasvas talu sulaste poolt Inglise-Buuri sõja ajal buuride auks istutatud tamm.

Jakobi poeg Gustav Greenvaldt lõi kaasa kohalikus seltsi ja ühiskonnaelus ning oli aktiivne vallavalitsuse tegelane. Teda ja tema tegevusi iseloomustati 1933. aastal järgnevalt:

Et raha ei oleks waja kodus sukasääres hoida, selleks on Wõsu Laenu-Hoiu ühisuses teraskapp, mida tuli ei põleta ega rott ei näri. Pankiir Gustaw Greenwald oskab panga rahasid eeskujulikult korras hoida. Peale selle on Greenwald põline Palmse walla wolimees. Omab Wõsu lähedal „Sae“ talu ja jahuweski ning kena peigmeest ootawa tütre.

Foto 9. Vaade Sae vesiveski tammile selle alt (RMF 641:151)

Foto 10. Väljavõte vannutatud maamõõtja Carl August Jürgensi aastail 1859–1864 joonestatud ja koloreeritud Palmse mõisa kaardist, millel on kujutatud Sae pere, Sagadi poolele on joonistatud ka Ligedama telliselöövi hooned (RM 7045 Ar1 2099:1)

Laviku

Lawiku veskitalu, suurusega 66,25 dessatiini (72,38 ha), ostis 1866. aastal päriseks Gustaw Lawik (1838–1871) 3400 hõberubla eest. Kuna Gustaw Lawik suri vaid neli aastat pärast talu ostmist ja tema lapsed olid alles väikesed, jätkas talupidamist perenaine Leno Lawik. Paraku jätkusid pere õnnetused ka järgnevatel aastatel:

Laawiku koha perenaine Leena Laawik pidi mõne aasta eest oma mehe, mehe ema ja oma ema ühe korraga mahamatma ja ise kolme lapsega järele jääma. Et elumaja juba mana ja tagund oli, laskis lesk nüüd oma lastele mälestuseks wäga wiisipäralise uue toa ehitada, mis enamiste juba walmis oli saamas, kuid uksed ja aknad alles poolei käes. Sääl pidi 2. augustil õnnetus tulema ja lõunasöögi ajal uus tuba seest põlema minema. Kellegi abi ei maksnud enam. Põlew tuba oli pääl tuule ja säält läksiwad ka aidad, karjalaudad jne. põlema, kus juures wäga wähe riidid ja muud majakraami wälja saadi. Paari tunniga oli kõik jõuka maja rohke warandus tuhaks saanud. Ahju küdemise ajal arwatakse tuld hööwli laastude sisse sattunud ja säält kahju tulnud olewat. Kahju arwatakse umbes pääle 2000 rbl. suur olewat.

Foto 11. Väljavõte vannutatud maamõõtja Carl August Jürgensi aastail 1859–1864 joonestatud ja koloreeritud Palmse mõisa kaardist, millel on kujutatud Laviku pere (RM 7045 Ar1 2099:1)

L. ja G. Lawiku poeg Jakob hakkas meremeheks ning jõudis välja Ameerikasse, kus nakatus kullapalaviku ning asus Alaskale Klondike’sse. Järgnev lõik pärineb Tõnis Sepa meenutustel, mis avaldati 1928. aastal raamatus „Kuld! Kuld!“:

Kus ilmakaares ei leidu eestlasi? Neid võib kohata pea igal maal, kui mitte palju, siis mõned üksikud ikka. Harilikult on nad kõik endised meremehed. Kullapalavik oli neid salgakese ka Klondike’isse meelitanud. Nimetan kõigepealt Jakob Lavikut ja Karl Martinit. Pidasid seltsis poodi. Valdasid mõlemad hästi inglise keelt kirjas ja kõnes. Ja nende kaup käis hästi. Iseäranis sitke ja väsimatu töömees oli Lavik. Käis talvel 50-kraadises külmas moona kaevandustesse müütamas, kuus koera kelgu ees. Olid ka ainsad eestlased, kes suuremal viisil oma käe peal kulda otsisid.

Tähendan veel, et Lawik peale mõneaastast Klondike’is töötamist kodumaale oma sünnipaika Võsule ilmus, siin veskit ehitama hakkas, kuid nii suures ameerikalikus stiilis, et ettevõte kõrvalises maakohas end ära ei tasunud ja mehe võlgadesse viis. Rändas uuesti Ameerikasse, et raha teenida, kannatas mitmesuguseid Aljaska metsiku elu viletsusi, kuni viimaks jalad jälle alla sai. Suri San Franciskos südamerabandusse, kuna ta enne surma veel suurema summa raha oma isatalu lunastamiseks saatnud.

J. Lawik sündis 14. aprillil 1866 Lavikul, käis 1883. aastal Ilumäel leeris, kus tema teadmised usuõpetusest hinnati heaks (gut). Kahjuks ei oska kirikuraamatud tema surma kohta muud öelda, kui et see juhtus Ameerikas. Tekstis mainitud vesiveski oli tõepoolest suurejooneline ja võimas kiviehitis, mille veskitamm oli „tugew betoonehitus palkidest raamiga ja üle kolme m kõrgune“. Tundub, et J. Lawiku poolt enne surma koju saadetud rahast ei piisanud võlgade tasumiseks, sest 1914. aasta sügisel nõudsid võlausaldajad oma raha tagasi ning talu läks oksjoni teel müüki:

17. detsembril tuleb siinses ringkonnakohtus enampakkumise teel müügile Hans Sinisssowi 5875 rbl. 92 kop. ja Tallinna Wastastikuse Kreditseltsi 11.408 rbl. 4 kop. wõla pärast Jakob Laawiku Rakvere kreisis Palmst mõisast lahutatud talu, mis 99 tiinu 900 ruutsülda suur on. Hüpoteegi wõlga on seal peal 52.120 rbl. Pakkumine algab 15.000 rbl. peale. Igal oksjonist osavõtjal olgu 1500 rbl. käsiraha sissemaksmiseks kaasas.

Talu õnnestus siiski päästa ning 1920. aastatel on selle perenaiseks J. Lawiku õde Anna Katrina, kes oli 1896. aastal abiellunud Haljala kihelkonnast pärit Priidik Johannes Gustawsoniga.

1929. aastal avalda ajaleht Päewaleht pikema kirjutise täheühendi G. J. P. taha peitunud suvitajalt, kes kirjeldas oma suveseikluste seas ka matka Võsult Palmse suunas:

Koljuka mäelt paremat kätt wiib tee Ilumäele, Palmsi mõisa, Oruweskile. Tee läheb samuti, nagu siin igal pool, mööda ilusat marjulist metsaalust. Jäljed ühinewad ja lähewad lahku, wahel hargneb terwe teedesõlm igasse harusse, ja tärkab mõte, ei tea, kuhu wälja jõuad. Nähtawale tuleb kogu suuremaid hooneid nagu mõne wäiksema mõisa majad hulga piksewarrastega ning oja weskijärwega. See on Laawiku.

7. septembril 1931 korraldas Rakvere-Paide rahukogu oksioni, millel teiste hulgas pidi Wiru panga 1500 kroonise võla tõttu oksitama ka Anna Gustawsonile kuuluv Laviku talu. Talu alghinnaks määrati 5000 krooni, kuid võlgu oli talu arvel üleval 25 000 krooni eest. Oksjon jäi siiski toimumata, kuna võlg Wiru Pangale maksti enne oksjonipäeva ära. Vaatamata sellele ei jäänud talu Gustawsonidele enam kauaks, sest juba 1933. aastal ilguti pere kallal ajalehes Maaleht: „Oli ilus ja tubli „Lawiku“ talu ning weski omanik, aga näe, — ikka need wekslid, oblikatstoonid – läbi puha, järel waid kepp ja kott“.

Talu ostis endale esimene eestlasest Tallinna linnavolinik Jaan Schlichtile, kes aga juba 1936. aastal müüs seda ajalehe vahendusel oma vanaduse tõttu. Tema sõnul oli tegemist vesiveski ja ilusa taluga „ühes koralikkude suuremate hoonetega, jõeäärne, suur viljapuuaed“. Talu J. Schlicht siiski müüdud ei saanud, sest järgmise aasta sügisel võitles ta kestvate vihmasadude tõttu veskitammist läbimurdnud ja suurt hävitustööd põhjustanud tulvaveega ning ülejärgmisel aastal oma metsade vahel asuvatel põldudel orast hävitavate metskitsedega, kes pärast looduskaitse alla võtmist hoogsalt sigima olid hakanud. Ajalehe Wirumaa Teataja ajakirjaniku hinnangul „on saagilootused kadunud ka Laawiku weskikoha omanikul Schlistil, kes tänawu oma metsawahelistelt põldudelt õige wähest saaki saab“.

Lemuselja

Lemuselja ostis 1869. aastal Vana-Karistelt (Alt-Karrishof) pärit Hans Putnik (1839–1915), kes sattunud Palmsesse juhuslikult, kuna tema õde oli sinna abiellunud ja suri seal sünnitusel. Kuna õemees, ei tahtnud enam kohta pidada, jäi poissmehest H. Putnik, kes oli tulnud õe matustele, kohale ning ostis selle välja. 1880. aastal abiellus ta Jõhvis sündinud Juliega.

1878. aasta juulis Palmse walla Aleksandrikooli abikomitees H. Putnik, peakohtumees Palmses.

Foto 12. Väljavõte vannutatud maamõõtja Carl August Jürgensi aastail 1859–1864 joonestatud ja koloreeritud Palmse mõisa kaardist, millel on kujutatud Lemuselja pere (RM 7045 Ar1 2099:1)

1975. aasta andmeil oli Lemuselja elumaja ehitatud 1867. aastal, laut ühes kuuri ja aidaga 1887. ja saun 1937. aastal. Ülejäänud hoonete – ait ja kelder – ehitusaeg polnud teada.

Talust pool kilomeetrit läänes asub 1911. aastal sisse õnnistatud perekonnakalmistu. Muinsuskaitseameti andmeil maeti sinna esimesena 29. detsembril 1915 surnud Lemmuselja talu peremees H. Putnik. Hiljem veel tema abikaasa ja perenaine Julie Putnik (1858–1920), nende poeg Karl-Eduard (1887–1947) ja tema abikaasa Anette (1884–1976) ning peretütar Anna Putnik-Lillbock (1880–1952) ja tema abikaasa August Lillbock (1879–1964).

Palmse vallamaja

Vallamaja krundi suurusega 0,46 dessatiini (0,5 ha) Koljakule ostis vald Palmse mõisa omanikult Alexis von der Pahlenilt 100 rubla eest. Mõisalt osteti ka maja ehitamiseks vajalikud palgid. 7. aprillil 1895 anti vallamaja ehitustööd vähempakkumisel välja meister Jakob Tankmannile, kes küsis vallalt tööde teostamise eest 890 rubla. Vallmaja võeti meistrilt vastu 19. augustil ning õnnistati pidulikult sisse 30. septembril 1896.

Foto 13. Palmse vallamaja Koljaku mäel enne I maailmasõda (Foto: Jakob Weber; RMF 641:143)

Palmse vallamaja põles maha 14. juulil 1941, mil metsavennad ründasid seal peituvat üheksat kohalikku punategelast. Nõukogude piirivalvurite sekkumine sundis metsavendi taanduma. Ühe versiooni kohaselt süttis vallamaja lahingu käigus, teise versiooni kohaselt süütasid vallamaja punategelased ise, et pääseda üksikus metsakohas asuva vallavalitsuse valvamisest.

Koljaku mäe tee läbikaevamine

Ainus tee Võsule viis üle Koljaku mäe. Võsu autoomaniku Jaan Mahkvei poeg Guido Mahkvei meenutuste kohaselt olnud tema isa oma autoga kogu aeg hädas. „Isal oli üks esimesi veomasinaid Võsul, mille mootor oli nõrk, Koljaku mägi veel läbi kaevamata ning järsk. Isa võtnud külast poisse peale, kes prii sõidu eest pidid masina mäest üles lükkama“.

1931.–1932. aasta talvel algas hädaabitööde korras Koljaku mäe maha kaevamine. Kuna mägi koosnes peamiselt liivast oli seda võimalik teha ka talvel. „Kaewatakse sisse umbes 4 mtr., wäljakaewatud liiwa omakorda orukoha täiteks viies“. 1932. aasta suvel kaeti uus teeosa raudkividega ning tee äärde paigaldati tsemendist kaitsepostid.

Foto 14. Koljaku mäe tee (Foto: Carl Sarap, 1931; RMF 100:417)