Joandu

Joandu ajalooline õiend

Joandu küla oli märgitud juba 1913. aastal välja antud Adolf Richteri Eestimaa aadressraamatus. 18.–19. sajandil asusid selle administratiivterritooriumil Palmse mõisa Lemminge ja Põdralõppe hajatalud ning Joaveski veskitalud. Kuna viimaseid käsitleti juba 2017.–2019. aastal ellu viidud Lahemaa mälumaastike projektis, jäävad need käesoleva õiendi koosseisust välja.

Joandu pered 18. sajandil

Esmakordselt ilmuvad Lemminge ja Põdralõppe pered kirjalikesse allikatesse 1711. aastal Palmse mõisa katkunimekirjas, mille kohaselt ei surnud neis metsataludes elavatest inimestest katku mitte keegi (tabel 1). Katkunimekiri ei käsitle küll vabadikke ja sulasrahvast, kuid küllap poleks perede liikmedki pääsenud, kui haigus sulasrahva hulgas levinud oleks. Palmse katkupärimuse järgi pääsenud Lemminge inimesed seetõttu, et katk hakanud Vatku hiiest minema Lemmingi metsa, kus inimesed end varjanud, kuid „tõllaratas lähend Katkusoonde katki – ei ole pääst“. Lemminge metsa kui katkuaegset varjupaiku kirjeldas Johannes Sõsteri teadete põhjal ka Jaan Jung:

Palmse wallas Loobu jõe ääres metsa sees on üks talu, mille nimi Lemmingi on. Wanajutu järele olewat seal jahijumal Lemmingi elanud. Sellest ka koha nimi. Wõhma ja Wõsu küla wahel on ka Lemmuselja ehk Lemmingseljа koht. Loobu jõel näikse siin niisamasugune tähtsus olema, kui Wõhandu jõel Wörumaal. Siin on olnud Lemmingimets, jões Lemmingikari (madal, kiwine koht), siis sügaw jõehaud Lemmingi talu kohal, siis Hiiemets jõesuu ligidal, Uku haud Wihasoo külas, Hiiekoht ülemal pool Wihasoo küla, Kalmenõmm jne.

Seal Lemmingimetsa kõrwas on üks wäike soon, mida Katkusooneks hüütakse. Sellest soonest räägib rahwas: Enne, kui palju sõdasid, näljaaegu ja katkusid olnud, põgenenud Palmse rahwas ikka Watkuhiide ja Lemmingimetsa ja leidnud sealt warjupaika. Kord olnud aga nii suur katk, et pühas hiieski inimesed surnud. Aga Lemmingimetsa ei ole katk ommeti mitte pääsnud. Katkusoones läinud katku tõllaratas katki ja katk jäänud pidama. Sellepärast hüütakse seda soont Katkusooneks. Wist on Lemminge koht wana pelgupaik olnud.

Vaatamata sellele, et perede kohta varasemast midagi teada pole, olid nad tõenäoliselt olemas juba 17. sajandil. Lemminge peremees Arend sündis 1642. aastal ja tema abikaasa Pill 1647. aasta paiku. Mõlemad elasid üle katkuepideemia. 66-aastane Pill maeti 25. märtsil 1713 ja 80-aastane Arend 15. mail 1722. Teine katku üle elanud meessoost pereliige oli nende poeg Mart, kes esines 1711.–1734. aasta kirikuraamatus ristivanemana esmakordselt 1711. aastal. 21. juunil 1713. aastal abiellus ta Wädimetza Jahni tütar Kayga. Arendi ja Pilli lastest on teada ka nende tütar Madli, kes 1721. aastal abiellus Murki Niggolasega Kolga-Kõnnust (Kolka-Könno wallast). Kuna Lemminge pere asus Loobu jõe ääres, Kuusalu kihelkonna piiril, oli neil hea ühendus ka Kuusalu kirikuga. Nii ei leia Kadrina kihelkonna sünnimeetrikast andmeid Mardi ja Kay poegade Arendi ja Johani kohta, küll aga saab surmameetrikast teada, et nad surid väikelastena. Pole võimatu, et nad ristiti Kuusalus, nagu ka nende 1725. aastal ristitud tütar Marri, kelle kohta pastor Georg Handtwig Kadrina sünnimeetrikasse siiski vastava sissekande tegi. Samas on nende kõige noorem, aasta pärast oma samanimelise venna surma, 1717. aastal sündinud poeg Arend ja 1729. aastal sündinud tütar Lyso ristitud Kadrinas.

Tabel 1. Lemminge ja Põdralõppe pered Palmse mõisa katkunimekirja järgi 1711. aastal

 1726. aasta adramaarevisjonis oli peremeheks nimetatud veel Põdralepi Jahn, kuid nad olid mõlemad abikaasa Kaddriga üles võetud vanade ja töökõlbmatute nimekirja. 1732. ja 1739. aasta adramaarevisjonides oli peremeheks Lemminge (Lemingke) Mart.

Põdralõppe (Pöddralöppe, Petraloppe, Petralibte, Pödralepi) peremees Jahn (Johan) sündis 1658. aasta paiku ning maeti 19. mail 1728. Ta abiellus 1682. aasta paiku ning sai oma abikaasa Kaddriga 46 abieluaasta jooksul kolm poega ja ühe tütre. Enne surma käis ta viimati armulaual jõulueelsel nädalal. Seetõttu saatis ta pärast haigestumist ja surma lähedust tunnetades pastori järele, et enne surma veel armulauda saada, kuid kuna koht oli kaugel ning teed viletsad, ei jõudnud pastor enne Jahni surma kohale. Meetrikaraamatu järgi oli Jahni abikaasa Kaddri sündinud 1642. aasta paiku. Viimane pole aga võimalik, sest sel juhul oleks ta pidanud oma 1708. aastal sündinud poja Arendi, ilmale tooma 66-aastasena. On tõenäoline, et Kaddri sündis 1660. aastate I poolel ning nad abiellusid Jahniga 1682. aastal, nagu oli kirjas Jahni elulookirjelduses, mitte aga 1662. aastal, nagu Kaddri elulookirjelduses. Kaddri suri 29. jaanuaril ja maeti 26. veebruaril 1727.

Tabel 2. Lemminge ja Põdralõppe perede liikmed adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1739

Jahni ja Kaddri lastest on teada tütar Kerth, kes abiellus 1711. aastal Andrese Jürriga Viru-Vatkult (Watküll – Vatku mõis). Nende noorem poeg Arend elas 1728. aastal Joaveskil, uppus seal Loobu jõkke ning maeti 16. juunil 1728. Kuigi ta oskas lugeda, oli tal veel leeris käimata. Pöddralöppe Jahni poeg Juhhan abiellus 1729. aastal Rätseppa Jahni tütar Mayga Huljast. Jaani ja Kaddri kasutütar Kay abiellus 1719. aastal Silla Mihkli Maddiga Kõnnult.

Küllap oli Jaani ja Kaddri poeg ka Põdralõppe (Petralebbe, Pottralöbbe) Peter, kes sai peremeheks pärast 1726. aasta adramaarevisjoni ning oli seda ka 1732. ja 1739. aastal. Meetrikaraamatuisse ilmus ta esmakordselt 1726. aastal, mil ristiti tema ja Madli tütar May. Peteri ja Madli abiellumise kohta meetrikaraamatus andmed puuduvad. Kuna Kuusalu kirikuraamatud sellest ajast puuduvad, pole võimalik kontrollida ega nende abielu seal ei sõlmitud.

Palmse mõisa 1723. aasta vakuraamatu järgi olid Lemminge Mart ja Põdralõppe Jaan veerandadrikud, kes olid seni olnud teostööst vabad, kuid pidi käima trossides ja voorides ning maksma mõisale aastas kaks tündrit rukist, kaks tündrit otri ja kahe pere peale ühe lamba, kuid mitte andma kanu ega mune. 1732. ja 1739. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi pidid mõlemad pered tegema aasta ringi 1½ päeva rakmetegu nädalas ning vaimudeajal (Jüripäevast Mihklipäevani) 1½ päeva nädalas jalategu. 1732. aastal pidi kumbki pere andma mõisale neli kopikat raha, 1½ tündrit rukist ja teist samapalju otri, ½ tündrit kaeru, ketrama 1½ naela lõnga ning andma kahepeale ühe lamba, kolm kana, 30 muna ja ühe koorma heinu. 1739. aastal olid koormised muus osas samad, kuid nüüd anti mõisale terve tünder kaeru, samas kui rahamaks, kanade, munade, ketramise ja heinte andmise kohustus oli nagu varemalt ära jäänud.

Kuna Palmse mõis saavutas 1739. aastaks oma Rootsiaegse adramaade suuruse, siis seal enam revisjone läbi ei viidud ning seetõttu pole 18. sajandi keskpaigast ning teisest poolest ka andmeid mõisa talude ja nende kohustuste kohta mõisa ees. Et pärast 1734. aastat pole säilinud ka meetrikaraamatuid, saab lähemaid andmeid Vatku külas elanud inimeste kohta alles alates 1782. aastast, mil hakati koostama hingeloendeid. Kahjuks pole ka mõisa 1770. aastal koostatud kaardil Lemminge ja Põdralõppe peremehi nimetatud.

1782. aasta hingeloendi järgi oli Lemmingel peremeheks 38-aastane Hans (1744–1808) ja Põdralõppel 40-aastane Samuel (1742–1807). Kuna mõlemad olid keskealised ning sündinud pärast 1734. aastat, pole võimalik kindlaks teha nende seost eespool käsitletud peredega.

Lemmingel sai pärast Hansu surma peremeheks Lemminge Arendi poeg Josep, kes oli abielus Maiga. 1835. aastal anti neile perekonnanimeks Lemming. 1827. aastaks oli peremeheks saanud Josepi vend Arend. 1863. aastal sõlmis mõis rendilepingu Võsuperelt enne 1850. aasta hingeloendust peresse elama asunud Jacob Seemanniga. Millal viimane peremeheks sai pole selge.

Foto 1. Palmse mõisa läänepoolne osa 1770. aastal joonestatud kaardil, kujutatud on nii Lemminge kui ka Põdralõppe perekohad, kahjuks on nende peremehed nimetamata (EAA 1690, 1, 35: 1)

Põdralõppe peremeheks sai pärast Pöddraloppe Samueli surma tema poeg Abram (1772–1825), kes oli abielus Kayga. Samueli surma järel oli neli aastat peremeheks tema vend Joseph ning seejärel viimase poeg Gusto, kes oli abielus Maiga. 1835. aastal anti neile perekonnanimeks Hirschfeld. 47-aastane Gusto Hirschfeld oli Põdralõppe peremees ka 1858. aasta hingeloenduse ajal.

Foto 2. Lemminge ja Põdralõppe ning nende kõlvikud, fragment 1770. aasta kaardist (EAA 1690, 1, 35: 1)

Joandu pered 19. sajandi I poolel

Vastavalt mõisa 1805. aasta vakuraamatule olid Lemminge ja Põdralõppe nelja-päeva pered ja pidid tegema mõisale aastas 200 rakmepäeva, millest 88 päeva tehti suvel ja 112 talvel ning 239 jalapäeva, millest vaimud ehk jalateolised tegid suvel 171½ ning talvel 67½ päeva. Vastavalt 1804. aasta talurahvaseadusele, pidi nelja-päeva perel olema kasutada neli tööjõulist inimest, kellest kaks anti neljaks päevaks nädalas mõisa tööle. Tööjõulisteks loeti nii mehi kui ka naisi vanuses 15-60 eluaastat, kuid tööjõu puudusel tohtis kasutada ka 14-aastaseid noorukeid. Sageli kasutati suviste, palju tööjõudu vajavate tööde juures ka oluliselt nooremate laste tööjõudu.

Nelja-päeva pere rakmeteoline pidi heinaajal tegema heinamaal 8 päeva tööd ilma rakendita, mis kompenseeriti sõnnikuveo ajal mõisale teise rakendi (hobune vankri ja riistadega) ja kolmanda teolise andmisega. Heinajal pidi nelja-päeva pere lisaks andma ka kolmanda jalateolise 16 päevaks ning viljalõikuse ja muude põllusaaduste koristamise ajaks 32 päevaks. Vilja külvamise (seemendamise) ajal pidi pere andma vaimule teise hobuse äkkega neljaks päevaks. Kui osa rakmepäevi kevadise ja sügisese teedelagunemise ajal tegemata jäid, oli mõisal õigus need talle sobival ajal sisse nõuda.

Lisaks teopäevadele maksid nelja-päeva pered mõisale kümniseks ühe tündri ja ühe vaka rukkeid ning sama palju otri ja kaeru, 20 leisikat (kaks sadu) heinu ning andsid kahe peale ühe täiskasvanud lamba, ühe käsisülla (kuus jalga süllas) halupuid (kaks koormat) ja neli piimapütti. Seaduse alusel rukkiks ümberarvestatuna oli nimetatud kohustuste hinnaks kaks külimittu ja kaheksa toopi rukkeid. Mõisakoormistele kõrval tasusid pered riigile ka pearahamaksu ning andsid postijaamade varustamiseks postimoona. Nelja-päeva perede pearahamaks oli 6 rubla 36 kopikat aastas. Postimoonaks pidid nelja-päeva pere maksma ühe vaka ja kaheksa toopi kaeru ning neli leisikat heina.

Kuna Palmse mõisa ja valla rahvas kuulusid Ilumäe kabeli kogudusse, ei osalenud nad Kadrina kiriku hoonete korrastamises ja köstri ülevalpidamises, küll aga tasusid nad maksu Ilumäe kabeli köstri ja laulumehe heaks ning Kadrina kirikuõpetaja hoonete korrashoiuks ning tegid kirikõpetaja kasuks ette nähtud teopäevi. Kõik rahamaksud Ilumäe kabeli, köstri, laulumehe ja kihelkonna kirikõpetajale tasus mõis, kuid talupered vedasid oma ajast vajalikud ehitusmaterjalid kabeli ning kirikõpetaja hoonete remontimiseks või ehitamiseks ning tegid samuti kõik sellega seotud tööd. Ilumäe kabeli remondi ja ehitamisega seotud kulud kaeti võrdselt teiste kogudusse kuuluvate valdade peredega. Ühtlasi kandsid valla pered kirikuõpetaja heaks muid seadusest tulenevaid kohustusi.

Vakuraamatu järgi maksis iga pere alalisele sulasele aastapalgaks ühe tündri rukist ja teise otri, andis ühel aastal kuue, teisel lambanahkse kasuka, igal aastal kolm takuriidest särki, kaks paari uusi ja ühe paari jätkatud villased sukad, kaks paari takuriidest pükse, ühe paari uusi villaseid kindaid ja ühe paari uusi nahkkindaid, pool naela villast lõnga riiete nõelumiseks, kuus paari pastlaid ning iga kahe aasta tagant ühe paari uusi vatmanriidest pükse. Kuue kohta nimetas Haljala kihelkonnast Salatse külast pärit Hermann Länts, et kui see „põrandal ise püsti ei ole seisand“, ei ole seda vastu võetud. „Nii keerd ja karm pidi lõng olema, et kuub püsti seisas“. Alaliselt peres töötavale tüdrukule maksti igal aastal palgaks kaks särki, kaks paari linaseid käiseid, kaks takuriidest seelikut, kaks naela villu sukkade jaoks, viis paari pastlaid, iga kolme aasta sees üks villane seelik, uus vatmanriidest kuub ja uus kasukas.

Vakuraamatus sätestati ka perede kohustusliku raudvara suurus. Raudvara all mõeldi sellist varandust, mis oli mõisa omanduses ning kuulus talukoha juurde. Juhul kui pere mingil põhjusel lahkus talust, ei tohtinud ta raudvara hulka kuuluvat endaga kaasa viia, vaid see jäi talusse uuele perele kasutamiseks. Lemminge ja Põdralõppe nelja-päeva perel pidi olema kaks hobust, neli künnihärga, kaks lehma ja neli lammast, suvivilja seemneks neli tündrit otri ja kaks tündrit kaeru, kaks atra, kaks äket, kaks vankrit, kaks rege, kolm kirvest, neli vikatit ja neli sirpi.

Aastail 1806–1807 M. von Dreyeri poolt koostatud Palmse mõisa atlase lisa järgi olid Lemminge pere kõik kolm põldu punase ja valkja liivakivipõhjaga, millele oli 4–8 tolli paksune punakas või hall liivasegune mullakiht, millest pool kuulus 2. ja pool 3. viljakusklassi. Pere koplis kasvas tumeroheline aruhein, pere heinamaad oli valdavalt võsaheinamaad, kus kasvas tumeroheline aruhein, mis oli osaliselt segatud pajuheinaga. M. von Dreyeri hinnangu kohaselt kasvas ⅕ pere heinamaadel aasahein ja ⅘ aruhein. 1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt pidi pere tavalisel heina-aastal saama oma heinamaadelt 28 saadu (2256 kg) aasaheina ja 55 saadu (4518 kg) aruheina, ehk kokku 6776 kg heinu.

Põdralõppe pere rukkipõld oli savise ja saviga kaetud paese põhjaga, millel oli 5–8 tolli paksune must, põllukive sisaldav saviseguse mulla kiht, millest ¾ hinnati 2. ja ¼ hinnati 3. viljakusklassi. Pere kesapõld oli savise ja saviliiva põhjaga, millel oli 5–9 tolli paksuse hall, savisegune põllukive sisaldav mullakiht, mis hinnati tervenisti 2. viljakusklassi. Odrapõld oli liivase põhjaga, millel oli 5–8 tolli paksune halli liivaga segatud mulla kiht, millest pool hinnati 2. ja pool 3. viljakusklassi. Pere koplis ja heinamaadel kasvas valdavalt pajuheinaga segatud aruhein. Kuna heinamaad olid mättalised, hinnati nad aruheinamaadeks. 1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt pidid pere tavalisel heina-aastal saama oma heinamaadelt 92 saadu (7542 kg) aruheina. Seaduse arvestuse järgi oli iga saad kümne tuustine ja iga tuust leisikane (81,9 kg).

Foto 3. Lemminge pere ( nr 55) kõlvikud 1806.–1807. aasta Moritz von Dreyeri atlase kaardilehel. (EAA 1690, 1, 33: 36)

Foto 4. Põdralõppe pere kõlvikud 1806.–1807. aasta Moritz von Dreyeri atlase kaardilehel. (EAA 1690, 1, 33: 38)

Tabel 4. Lemminge ja Põdralõppe perede kõlvikud 1806.–1807. aastal maamõõtja titulaarnõunik Moritz von Dreyeri atlase järgi

Rendilepingud ja päriseksostmine

Pärisorjuse kaotamise järel 1816. aastal, mil algasid ettevalmistused perede üleviimiseks rendilepingutele, viis kihelkonnakohus peredes läbi raudvara inventuuri ning koostas sellekohase aruande. Kadrina kihelkonnas toimus see 1819. aastal. Aruandest nähtus, et varasemaga võrreldes nõuti nelja-päeva peredelt vaid üht hobust ja kahte härga, muus osas olid nõudmised samad. Aruandes ei kajastanud lehmade ja lammaste olemasolu ning tundub, et seda peredelt enam ka ei nõutud. Rukkiseemet ei nõutud raudvara hulgas seetõttu, et rukis kui talivili külvati maha juba sügisel, mistõttu ei pidanud seemet üle talve hoidma.

Tabel 6. Kadrina kihelkonnakohtu koostatud Lemminge ja Põdralõppe perede raudvara aruanne 1819. aastal

Foto 5. Lemminge rendikoht (nr 44), väljavõte vannutatud maamõõtja Carl August Jürgensi aastail 1859–1864 joonestatud ja koloreeritud Palmse mõisa kaardist (RM 7045 Ar1 2099:1)

Kolmeks aastaks sõlmitud rendilepingu järgi – selle kehtivus algas 23. aprillil – said rentnikud „need tallud mis siitsadik igga rendiwõtja käes olnud prukida, ja keik pöllud, heina- ja karjamaad, ellomaia ja muud honed, mis nende järrel on, jälle nende kätte prugitawaks, ja igga rendiwõtja wõttab neid jälle rendi pealle, ja teeb ja tassub nende peält, nende kui tännini“. Sisuliselt pidid rentnikud tegema sama tegu ja tasuma makse, mis neile olid ette nähtud 1805. aasta vakuraamatus „ja paneb moisareielissed wälja ja kedrab mõisa kedrust nenda kui ennegi“. Seega ei pidanud Palmse mõisa suhtes paika üldiselt levinud arvamus, mille kohaselt pärisorjuse kaotamise järel ning üleminekul mõisa ja perede vahelistele rendilepingutele, muutusid teo- ja muud koormised talupoegade jaoks varasemast oluliselt karmimaks. Rendileping kordas üle hoolsa maaharimise, talude korrashoidmise, riigi- ning kirikumaksude tasumise ja magasivilja andmise jms kohta seni kehtinud põhimõtted. Tähelepanu pöörati ka keskkonnakaitsele. Nii ei tohtinud pered ilma mõisa loata põllu- ega heinamaad juurde teha ning kütist põletada, kuna see oli metsa raiskamine. Mõisa metsadest ei tohtinud metsa raiuda muidu, kui ainult mõisa loaga. Perede tarbeks antud metsadest tohtisid nad raiuda ainult oma tarvituseks ega tohtinud puitu kellelegi müüa. Pered lubasid rendilepinguga “keige metsa raiskamisse eest kowaste hoida” ja igal aastal metsakasutusõiguse eest kiviaeda “ni paljo kui nende joud annab, jure teha”. Rendile andjale jäi õigus juhul „kui rendiwõtjad sandid maiapiddajad on, egga pea omma tallud honed, aiad ja raudwarrandust korras“, rendilepingu ennetähtaegselt üles öelda ja kahjutasu nõuda.

Foto 6. Põdralõppe rendikoht (nr 43), väljavõte vannutatud maamõõtja Carl August Jürgensi aastail 1859–1864 joonestatud ja koloreeritud Palmse mõisa kaardist (RM 7045 Ar1 2099:1)

1860. aastate alguses hakati Palmse mõisas sõlmima rendilepinguid, millega viidi pered teotöölt ja naturaalmaksudelt üle raharendile. Lemminge ja Põdralõppe peredega 1863. aastal sõlmitud lepingud deklareerisidki: „1, temmal kümnist ei olle maksta 2, naddalissi teopäiwi egga waimopäiwi aasta ümber ei olle teha 3, Moisa rehhepeksmissest ei olle tarwis tulla“. Talu eest pidid pered tasuma raharenti kahe võrdse osamaksena kokku 56 hõberubla aastas, rehepeksu asemel andma aga aasta lõpus tündri rukist ning käima talvel üheksal päeval vooris ning tegema mõisale tasu eest 20 sülda küttepuid. Lepingutest selgus, et Lemminge talu peale lepingu sõlminud Jacob Seemann ei osanud kirjutada, Põdralõppe peale lepingu sõlminud Gusto Hirschfeld aga oskas.

1877. aastal müüs mõis mõlemad talud maha, saades Lemminge eest Juhan Einholmilt 2800 rubla ja Põdralõppe eest Gustaw Klemannilt 3900 rubla.

Tabel 7. Põdralõppe ja Lemminge osteti mõisalt välja 1877. aastal

Eestimaa Rüütelkonna Maamaksu Komisjoni hinnangul oli Põdralõppe pere käsutuses 52,55 dessatiini majanduslikku kasu toovat maad ning pere 1896/1897. aasta aastane kasum põllumajanduslikult tegevuselt olema 192 rubla 78 kopikat. Lemminge pere käsutuses oli 37,58 dessatiini majanduslikku kasu toovat maad ning pere 1896/1897. aasta aastane kasum põllumajanduslikult tegevuselt olema 114 rubla 81 kopikat ja talu metsa majandamiselt 1 rubla 44 kopikat, kokku seega 116 rubla 25 kopikat.

1898. aastal pöördusid Juhan Einholm ja Jakob Kleemann ühes teiste Palmse peremeestega Eestimaa Rüütelkonna Maamaksu Komisjoni poole protestikirjaga oma talude maksualuse kõrgemaks hindamise üle, mille tulemusel seda ka vähendati.

1975. aastal toimunud Lahemaa talude arhitektuur-ajaloolise inventeerimisel käigus selgus, et Lemmingu pere elumaja, nagu ka selle kõrvalhooned – ait ja laut, ehitati 1910. aastal.

Uued pered Joandul

Seoses Võhma küla talude kruntimisega 1860. aastate II poolel ja 1870. aastate I poolel viidi üleasustatud külast neli peret – Pisikeste, Reinopetri, Tõnnokeste ja Reo – välja, kaks kilomeetrit lõuna poole Joaveski lähedale ilusasse lepikusse. Heinamaad anti neile aga kaheksa kilomeetri kaugusel Korjusele. Uue koha eeliseks oli asjaolu, et karjamaad oli oluliselt lähemal kui Võhmas, kus karjamaad asusid Allkülas ja selle taga (Kurrendikoalone Karjasma).

Nõnda tekkis uus küla, mida hakati kutsuma Joanduks, kuid vaatamata sellele arvestati talud 19. sajandil harilikult Võhma alla.

Foto 7. Joandu küla, väljavõte Eesti 1922.–1935. aasta topograafilisest kaardist (Maa-ameti kaardiserver)

Võib-olla, et pered viidi Võhmast välja ka mõnevõrra hiljem, kui eespool märgitud, sest 1975. aastal toimunud Lahemaa talude arhitektuur-ajaloolise inventeerimisel käigus selgus, et Reo talu elumaja oli ehitatud 1880. aastatel. Teiste perede hooned olid oluliselt hilisemad, pärinedes 20. sajandi esimesest kümnendist. Nii olid Reinopetri talu hooned olid ehitatud ajavahemikus 1900–1910 ning Tõnnukeste talu elumaja ja ait 1910. aasta paiku, laut, kuur, saun ja kelder hiljem. Tõenäoliselt ehitati siis vanade asemele uued hooned. Reo abihooned uuendati 1930. aastate alguses, uus laut ehitati 1930. ning kuivatustare ja saun 1933. aastal.

Talud müüdi päriseks 1888. aastal. Reo talu ostis Jakob Prass Uuskülast ja Piskeste Võsuperelt maa mõisastamisel 1867. aastal lahkuma sunnitud Külaotsa endine peremees Joosep Seemann. Tõnnokeste ja Reinopetri ostsid Vihula kandist pärit Gustaw ja Otto Ukareda. Poole Tõnnokestest ostis hiljem G. Ukaredalt Läsnalt pärit Kiviberg. Talle kuulunud Tõnnokeste Uuetoa elumaja, ait ja saun olid ehitatud umbes 1910. aasta paiku, kelder 19109. aastal ning rehi ehitati ümber hobusetalliks 1900. aasta paiku.

Tabel 10. Võhmast Joandule asustatud, mõisalt välja ostetud talud