Sagadi

Sagadi ajalooline õiend

Sagadi küla paikneb Sagadi mõisast läänes Sagadi-Palmse maantee ääres. Küla talud olid laias laastus jagatud kolme gruppi: üks sumbjas kogumik teede ristumiskohas Sagadi-Palmse teest lõuna pool, teine Sagadi-Palmse teest veidi põhja poole jääv ridamisi asetatud taluõuedega, mis moodustasid Palmse Suurküla ning kolmas, mis jäi veel pisut läände ja Sagadi-Palmse teest samuti põhja poole – Sagadi Väikeküla.

Sagadi küla kesk- ja Rootsi ajal

Taani hindamisraamatu Suures Eestimaa nimistus, mille koostasid tõenäoliselt aastail 1219–1220 Virumaal ristimist toimetanud Taani preestrid ja mida redigeeriti 1240. aastate alguses, Sagadit, sarnaselt naabruses asuvate Palmse mõisa küladega ei nimetata. Ometi, ei tähendanud see seda, et neid külasid poleks eksisteerinud. Kuna Palmse piirkonnas toimusid 1990. aastatel arheoloog Valter Langi juhatusel laiaulatuslikud arheoloogilised uuringud, leidis tõendamist sealsete külade olemasolu juba vähemalt muinasaja lõpul. Ilmselt võib sama kehtida ka Sagadi küla puhul, kuid seal pole võrdväärseid uuringuid teostatud, mistõttu tõsikindlalt seda väita ei saa.[1]

Ilmselt oli juba 15. sajandil praeguse Sagadi mõisa kohal kaks mõisa, millistest Sagadit nimetati esmakordselt 21. märtsil 1469, mil Helmeit Risebiter pärandas oma vennale Ottole Sagadi mõisa ühes küladega Sagadi (Saccadi), Lanby (Lauli) ja Kacko, Kasti (Kosta) veski ja selle juurde kuuluva talu, külad Nattwe ja Pettenienzar.[2] 8. märtsil 1517 müüs Hans Risebyter Sagadi mõisa ühes küladega Suur-Sagadi (Gross-Saggad), Lauli, Wewer ning Kosta ja Oandu (Hofandes) veskitega Marcus von dem Bergele.[3] Teist, Uusküla mõisa, mis jäi Sagadist edelasse ning hõlmas hilisema Sagadi väikeküla nimetati 1523. aastal, mil Marcus von dem Berge ostis Wolmar von Alenilt Uusküla mõisa ja küla, hajatalu Konnade Reuoja lähedal ning Lope ranna ja liitis need Sagadi mõisaga.[4] Enn Tarvel vahendas teadet, mille kohaselt olnud Uusküla mõis Sagadi Väikekülas „Madini talu põhi“. Hermann Läntsi sõnul: „Wanaste old Sagadi mõis Weikeküla Pärtli pere kohal, kus weel 1835 wiinaköök old. Mõisat kutsutud Maakepaju (teiste järele Tiigipaju) mõisaks“.[5]

22. jaanuaril 1558 algas Liivi sõda vene vägede sissetungiga Tartu piiskopi valdustesse tatari vürsti Šig-Alei juhtimisel. Rüüstanud Tartumaal, liikus venelastest ja tatarlastest koosnev vägi üle Emajõe Laiusele ja Kärknasse ning jõudis veebruari esimese dekaadi lõpus Järvamaa kaudu Virumaale, kus riisus ümbruskonnas ning põletas maha 20 aadlimõisa. 10. veebruaril toimus vene- ja orduväe kokkupõrge Rakvere juures, mille tulemusel linn jäi terveks, kuid venelased rüüstasid Virumaa ühes kirikutega, välja arvatud Kadrina ja Haljala. Ilmselt piirduski rüüstamine Rakverest lõuna ja ida suunas jäävate aladega ega puudutanud Sagadi alasid.[6]

Pärast Tartu kapituleerumist venelastele 18. juulil 1558, haaras maad paanika ja sellest tulenev lüüasaamismeeleolu. Augusti alguses langesid nii Rakvere kui ka Toolse linnused ning Virumaa langes venelaste võimu alla. Piir Vene ja Liivi ordu – alates 1560. aastast Rootsi – valduste vahel stabiliseerus Valgejõel. Tõenäoliselt ei ulatunud piiril tavaliselt ette tulevad tülid vastastikkused rüüsteretked Sagadini.[7]

Pärast vallutust asus Vene riigivõim kohe tsaari nimel sõjaväeteenistuses viibivatele teenistusmõisnikele Virumaal maavaldusi jagama. Usutavasti toimus sama ka Sagadi mõisaga. Mingit informatsiooni mõisa omanud Vene teenismõisnike kohta kahjuks teada pole.[8]

1574. aasta algul, mil rootslased peaaegu kolme kuu jooksu Rakvere linnust piirasid, rüüstasid nad toidumoona otsides maakonda üsna põhjalikult, ilmselt tabas see rüüstamislaine ka Sagadi mõisa külasid.[9]

Taas ilmus Sagadi kirjalikesse allikatesse 1581. aastal, mil Rootsi väed Pontus de la Gardie juhtimisel Rakvere linnuse vallutasid. P. de la Gardie käsul tema sekretäri Nicolaus Hansoni poolt koostatud 1581. aastal rootslaste võimu alla langenud mõisate nimekirjas sisaldunud andmete kohaselt kuulus mõis Otto Berchile, kes oli aga surnud ning mõisa omandiõigus oli üle läinud tema pojale Jurgen Berchile kes asus Rootsis.[10] Rootsi võimude poolt 1586. aastal läbi viidud suure omandisuhete revisjoni andmeil kuulusid talle Sagadi mõis ja Uusküla, küla Wyckes ja Kusa (Kosta) veski, mis ühes nende juurde kuuluvate hajataludega oli 24 adramaa suurune, lisaks veel Oandu veski ühes selle juurde kuuluvate taludega.[11]

1602–1603. aastal, 1624. ja 1657. tabas piirkonda katk. Eriti hullusti tabas Sagadi talupoegi 1602–1603. aasta katk, millele eelnes ka ränk näljahäda. Pärast 1624. aasta katku jäi Sagadi mõisa maaküladesse alles ainult viis peret.[12]

Foto 1. Sagadi ja Palmse mõisa piirikaardil aastast 1679 on kujutatud nii Sagadi Suurküla kui ka Väikeküla (Uhßküll; EAA 858, 2, 2509: 1)

Sagadi 18. sajandi algul

Sagadi mõisa külasid Põhjasõja alguse sündmused esialgu otseselt ei puudutanud, kuid Alutaguselt pärit talupojad põgenenud Vihula, Karula ja Sagadi metsadesse, end seal ära peites.[13] Tagasi pöördusid nad alles pärast rootslastele võidukat Narva lahingut.

1703. aasta augusti lõpus – septembri alguses rüüstas Boris Šeremetjevi ratsavägi põhjalikult Alutagusel, Virumaal, Järvamaal ja mujalgi, püüdes hävitada rootslaste võimalikke toidumoona varusid. Ch. Kelchi sõnutsi nad: „põletasid maha kõik, mis neile ette sattus – aadlimõisad, kirikumõisad, külad, veskid ja mis tahes muu –, ning ajasid inimesed ja lojused, kelle nad välja nuuskisid, takistamatult minema või lõid surnuks”.[14] 6. septembril jäid venelased Rakvere juurde laagrisse ning korraldasid nelja päeva jooksul ümbruskonda rüüsteretki. Kas mõni neist tabas ka Sagadit pole teada, kuid on tõenäoline, et see võis juhtuda.

Ch. Kelchi järgi põletasid venelased pärast 16. augustil 1708 toimunud võidukat Vinni lahingut mitme päeva jooksul taas palju külasid, sh ka Haljala kihelkonnas, tapsid ja piinasid hirmsal kombel inimesi. Rüüsteretked häirisid saagikoristuse ja sügiskünni ning talirukki külvamise kulgu. Tõenäoliselt jäi osa suviviljast lõikamata ning osa taliviljast külvamata. Samuti sadanud 1708. aastal kohe pärast mihklipäeva, mis uue kalendri järgi (ukj) oli 10. oktoobril, maha nii paks lumi, et ulatus lõpuks poole mehe kõrgusse. Lumesaju tõttu jäi Virumaal lõikamata palju ilusat otra, „sest me ei jõudnud pidevas vaenlase hirmus lõikusega algust teha”.[15] Sissekanne Palmse mõisa kroonikas kirjeldab 1708. aasta sügisel ja seejärel toimunut, leides, et „midagi ei külvatud ega olnud ka midagi lõigata ja oli nälg ja katk ja vaenlase jõugud saalisid ringi“.[16]

Maanõunik Otto Fabian von Wrangelli kroonika järgi oli ka 1709. aastal erakordselt tugev talvekülm ning väga sügav lumi, mis võtnud ära viljapuud, kevadel aga põhjustanud suuri üleujutusi.[17] Lumerohkust põhjustatud üleujutused ei lasknud kevadtöödega õigel ajal alustada ning halb ilmastik põhjustas ikalduse.[18] Sellel lisaks oli aastaist 1708–1709 teateid ka Eestimaa kubermangus levivast loomataudist ja loomade lõppemisest.[19] Pikemaajalisest alatoitumisest ja näljast nõrgestatud organismiga inimesed olid nakkushaigustele vastuvõtlikud ning kui 1710. aasta sügisel jõudis Eestimaale katkuepideemia surid paljud inimesed katku.

Tabel 1. Sagadi mõisa talurahvas ja nende loomad 1712. aasta inkvisitsiooniprotokolli alusel[20]

Sagadi pered 18. sajandil

Esimesed andmed Põhjasõjale järgnenud ajal Sagadi külas elavate perede kohta pärinevad 1726. aasta adramaarevisjonist. Selle kohaselt elas külas 17 peret adratalupoegi, aga kui arvestada nende hulgast maha Kansi Jürri, kes elas tõenäoliselt Tepelväljal ja Regala Thomas, kes elas tõenäoliselt Reggala hajatalus praeguse Metsanurga küla alal, jäi järgi 15 peret. Neist neli elasid igal juhul Väikekülas ning üksteist Suurkülas Enamus neist olid veerandadrikud, vaid Taigna Ado oli pooladrik. Kokku oli Suurküla perede käsutuses 3,5 adramaad üles haritud maad ning Väikekülas üks adramaa. 1732. aastal oli Suurkülas juba neli pooladrikut ja Väikekülas üks ning 1739. aastast olid pooladrikud kõik Suur- ja Väikeküla pered, Samast aastast stabiliseerus ka küla adramaade arv, mis jäi Suurkülas püsima seitsme adramaa ja Väikekülas alates 1750. aastast kolme adramaa peale. Ka adratalunike perede arv püsis enam-vähem stabiilsena alates 1739. aastast Suurkülas ja 1750. aastast Väikekülas.[21]

Tabel 2. Adramaade arvu muutumine Sagadi Suur- ja Väikekülas aastail 1726–1765[22]

Tabel 3. Perede arvu muutumine Sagadi Suur- ja Väikekülas 1726–1779. Perede suur hulk 1779. aastal tuleb sellest, et arvesse oli võetud nii adratalunike kui ka vabadike ja saunikute pered[23]

Tabel 4. Sagadi Suurküla rahvaarvu muutused aastail 1726–1779. Järsk tõus 1779. aastal on tingitus sellest, et arvesse läksid ka vabadikud, keda varasemates adramaarevisjonides polnud võimalik eraldi välja selgitada[24]

Tabel 5. Sagadi Väikeküla rahvaarvu muutused aastail 1726–1779[25]

Tabel 6. Loomi Sagadi Suurküla perede käsutuses adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1732–1765[26]

Tabel 7 Loomi Sagadi Väikeküla perede käsutuses adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1732–1765[27]

1732. aastal olid Suurküla peremehed Cubjas Hans, Andres Jan, Cesper ja Jaco Mart pooladrikud, kel kogu nenede käsutuses olev maa oli üles haritud ning teised veerandadrikud, kel maad oli käsutada poole adramaa eest, kuid pool sellest oli tühi ja üles harimata, va Taigna Ado Jürri, kel seisis kogu maa tühjana. Väikeküla peremeestest oli pooladrik Maddi Jahn ning teised samuti veerandi ülesharitud adramaaga pooladrikud. Vaatamata sellele maksid kõik mõisale makse nagu pooladrikud. 1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi pidi pooladrik tegema mõisale aastaringselt rakmetegu kolm päeva nädalas ja ühe jalapäeva suvisel vaimudeajal (Waimenzeit) Jüripäevast Mihklipäevani, maksis neli kopikat rahas ning andis kaks tündrit rukkeid, kaks tündrit otri ja tündri kaeru, ühe lamba, kaks kana, kümme värsket muna ühe naela lõnga ning ühe koorma heinu.[28] 1739. aastal olid pooladrikute kohustused veidi kasvanud, nad pidi tegema vaimudeajal ühe asemel kolm jalapäeva ja maksma 10 kopikat rahas ning andma lisaks muule koorma küttepuid ja kahe aasta peale ühe viljakoti. 1744. aastal olid kõik kohustused samad, kuid anda tuli vaid üks viljakott aastas.[29] 1757. aastaks oli pere teokohustus kasvanud – vaimudeajal pidi tegema kuus jalapäeva nädalas. Samas oli kadunud rahamaks ning vähenenud viljaandam, rukist ja otri pidi andma kumbagi 1⅔ tündrit, kaeru varasemast rohkem, kaks tündrit. Endise kahe kana asemel pidi andma kolm ning ühe koorma küttepuude asemel kaks.[30]

1765. aasta andmeil panid pooladrikute pered maha viis tündrit rukkeid, kaks tündrit otri ja ühe tündri kaeru. 1804. aasta Eestimaa talurahva seaduse arvutuskäigu kohaselt pidi kolmanda viljakusklassi põllumaa andma välja „nelli semet, peäle seemne“ ehk viis seemet iga mahakülitud seemne kohta ja teise klassi põllumaa „wiis semet, peäle seemne“ ehk kuus seemet. Kuna Sagadi külade põldudest hinnati 19. saj alguses pool teise ja pool kolmanda klassi (u 5,5 seemet), võib arvestada, et tavalisel vilja-aastal sai iga peremees saaki keskmiselt vähemalt 27½ tündrit rukist, 11 tündrit otri ja 5½ tündrit kaeru. Heal aastal võis saak olla parem, halval aastal halvem.

Kui arvestada mõisa talupoegade maksude raamatu järgsete kohustustega 1765. aastal ning arvata maha seemnevili ja pere sulase palk – üks tünder rukist ja üks tünder otri aastas – jäi perele kätte 19⅚ tündrit rukist, 6⅓ tündrit otri ja 2½ tündrit kaeru. Lisaks läks riigile postimoonaks natuke rohkem kui ⅓ tündrit kaeru ning pere osa mitmesuguste väiksemate kohustuste täitmiseks, nt mõisa vahimehele palga maksmiseks jne.[31]

Perede kohustused mõisa ees 19. sajandil ja 20. sajandi alguses

Maamõõtja Salomon Severin Dobermani hinnangul olid Sagadi küla põllud 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses osaliselt savise, osaliselt kivise ja liivaseguse mullaga ja keskmise kvaliteediga. Temaga nõustus aastail 1805–1808 Sagadi küla maid kirjeldanud maamõõtja Morits von Dreyer, kelle hinnangul kuulus selle põllumaast üle poole teise ja pisut alla poole kolmandasse viljakusklassi. 1804. aasta talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt pidi teise klassi põlumaalt saama iga maha külvatud seemne eest saaki keskmiselt kuus seemet ning iga kolmanda klassi maale külvatud seemne eest viis seemet. Küla heinamaad olid S. S. Dobermanni hinnangul head, kuid M. von Dreyeri hinnangul pigem keskmised, kasvatades valdavalt aruheina ning ainult õige vähe keskmisest paremat pajuheina.[32]

Tabel 8. Sagadi perede viljapõldude kogupindala (võrdle tabel x)

Talurahvaseaduse arvestuse järgi pidi kuue-päeva perel olema nii palju põllumaad, et ta saaks külvata aastas ühele väljale kuus tündrit talivilja ning teisele väljale kaheksa tündrit suvivilja (otra ja kaera) ning lõikas sellelt – keskmise saagikuse juures 5½ seemet – 77 tündrit vilja, millest 14 tündrit läks seemneviljaks, 31½ tündrit kulus üheksaliikmelise pere (kolm meest, kolm naist, kolm last) toiduks, kuus tündrit mõisakoormiste tasumiseks ning 15 tündrit mitmesuguste muude vajaduste (eluhoonete remont, kala, soola ja raua ostmine, kiriku- jm maksude tasumine) rahuldamiseks. Pärast kõigi maha arvamiste tegemist pidi seaduse järgi jääma perele 10½ tündrit vilja kasumiks. Nagu viljasaagist, nii pidi ka heintest (30 koormat) kuue-päeva perele jääma kuuendik, ehk viis koormat kasumiks, kuna ülejäänud 25 koormat kulusid loomadele söödaks ning mõisakoormiste tasumiseks. Kui perele piisavalt põllumaad anda polnud võimalik, võis seda kompenseerida suurema heinamaaga.[33]

1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt pidid küla pered tavalisel heina-aastal saama oma heinamaadelt 3018 saadu ehk 1006 koormat heina, millest 2892 saadu ehk 964 koormat oli aruheina ja 126 saadu ehk 42 koormat pajuheina. Seaduse arvestuse järgi oli iga saad kümne tuustine (81,9 kg) ja iga tuust leisikane, seega saadi aruheina umbes 236 855 kg ja pajuheina umbes 10 319 kg, kokku umbes 247 174 kg.[34]

Kahjuks ei selgu M. von Dreyeri maade kirjeldusest Sagadi perede põldude ja heinamaade tegelik suurus, vaid need on ümber arvestatud nn keskmisele põllumaale ja keskmisele heinakogusele.[35]

Mõisa 1805. aasta vakuraamatu järgi olid kõik Sagadi pered kuuepäeva-pered, st nad pidid tegema mõisale rakmetegu aasta ringi kuuel päeval nädalas. See tegi kokku 300 päeva aastas, millest suvel tehti 126 ja talvel 174 päeva ning jalategu samuti 300 päeva, millest vaimudeajal tehti 231 päeva ja talvel 69 päeva. Lisaks pidid kuuepäeva-pered andma 1⅔ tündrit rukist, 1⅔ tündrit otri ja kaks tündrit kaeru, 45 leisikat (368,55 kg) heinu, ühe vana lamba, kaks hane, kolm kana, 30 muna, kaks naela lõnga, 30 leisikat (245,7 kg) õlgi, kaks naela humalaid, kolm piimapütti, neli veisekütket ja ühe kolmevakase viljakoti. Magasiviljaks pidi pere andma ⅔ tündrit rukist ja ⅔ vakka otri, maksma riigile pearahamaksu 9 rubla 50 kopikat ning postimoonaks kaks vakka, ühe külimitu ja kaheksa toopi kaeru ning kümme leisikat (81,9 kg) heinu.[36]

Foto 2. Sagadi Suurküla pered, väljavõte Eestimaa kubermangumaamõõtja Georg Gustav Storchi 1849. aastal koostatud Sagadi mõisa kaardilt: Wannakubja nr 1, Sameli nr 2, Mardi nr 3, Obase nr 4, Weike Jürri nr 5, Üllewalt Pertli nr 6, Andrekse nr 7, Käspri nr 8, Tidriko nr 9, Suure Külla Hanso nr 10, Alt Pertli nr 11, Mättliko nr 12, Kakkowälja nr 13, Sepa nr 20, Otsa, nr 21, Kiltri nr 22, Kasikko Tubba nr 23, Sepp Daniel nr 24, Sepp Gustav nr 25 (ERA 1324, 1, 589: 1)

Pärisorjuse kaotamise järel 1816. aastal, algasid ettevalmistused perede üleviimiseks rendilepingutele. 1826. aastal sõlmiti lepingud üheaastaseks tähtajaks „seda wisi et mõisa need tallud mis sietsadik meie kaes olnud prukida, ia keik põllud, heina ia kariamaad, mis nende iärrel on, meie kette prukitawaks iättab, ning et meie nende pealt, Selle 1804^mal Aastal kochto polest kinnitud ia meie kette antud Wakkoramato ierrele omma Moissa töggo ia maksud, nenda kui tennine, teme ia tassume, ia moissa Reied peksame ia moissa kedrus keddrame“. Peremehed ei tohtinud ilma mõisa loata põldu ja heinamaad juurde teha ega metsast kütist teha, „mis agga on metsa raisuks“. Peremehed pidid saatma mõisa teolised härgadega vastavalt mõisa nõudmisele ning tasuma kõik kehtivad ja tulevikus kehtestada võidavad riigimaksud, maksud ja teopäevad kirikuõpetajale ja köstrile, tegema päevad kiriku ja muude kogudusele kuuluvate hoonete ehitamiseks ja kirikuteede parandamiseks, ehitama ja pidama üleval kooli. Peremehed kohustusid pidama üleval vajaliku tööjõu ning hoidma korras talu hooned ning neid vajadusel parandama, talu raudvara omama ja korras hoidma, magasiaidale oma osa tasuma, metsa hoidma ning kasutama ja puid raiuma ainult mõisa loal ja oma tarviduseks. Metsa kasutamise eest kohustusid peremehed jõudu mööda kiviaeda tegema. Halvale peremehele võis mõis enne renditähtaja lõppu lepingu üles öelda ning tema asemele talusse uue pere asustada.[37]

Tabel 9. Sagadi küla perede käsutuses olevad kõlvikud 1855. aastal. Lisaks kuulus külale 29,58 dessatiini ehk 32,32 hektarit kasutuskõlbmatut maad ning 0,11 ruutsülda ehk 0,12 hektarit veekogusid. Külavainu oli perede ühiskarjamaa[38]

1859. aastal koostatud üldiste renditingimuste kohaselt kohustusid peremehed talude piirimärgid korras ja puutumata hoidma ning vajadusel uusi piirimärke paigaldama, et „nabrudega kuidagi tülli ei sünni“ ning korras hoidma talu piires olevad teed ning võtsid oma kohustuseks sillutada kaks versta ja 268 sülda maanteed (1638,6 m). Ta pidi pidama nii palju loomi, et saada põldude väetamiseks piisavalt sõnnikut, hoidma talu hooneid korras, kuid ei tohtinud neid omavoliliselt ilma mõisa loata remontida või uusi hooneid juurde ehitada. Juhul kui ta seda tegi, ei olnud mõisal kohustust tehtu eest tasumiseks. Pered olid kohutatud korras hoidma talu aiad ning igal aastal uut aega juurde ehitama, „mis on 4 jalga kõrge, 3 jalga alt ja 2 jalga pealt lai, heaste laotud, kilotud ja kännaste ehitatud, seitsmejala süllades, 6 päwa peremees 20 sülda, 3 ja 4 päwa peremees 15 sülda, ja wähhemat päwa mehed 10 sülda“. Kohalt lahkumisel ei tohtinud aedu lõhkuda ega kaasa viia ning iga aasta Jaanipäeval käisid külakupjad ja kohtumehed kõik pered läbi ning kontrollisid ja mõõtsid kiviaiad üle. Peremees pidi hooldama talu piiride sees olevaid kraave ning hoolitsema viljapuude ja marjapõõsaste eest. Metsa raiumine ilma mõisa loata oli keelatud, samuti puude koorimine, mahla- ja vaigulaskmine. Vanade hoonete parandamiseks või uute ehitamiseks vajaminevad palgid andis mõis perele tasuta. Ka küttepuud olid mõisa poolt tasuta ning pere tohtis teha hagu heinamaadel kasvavast võsast. Kui peremees mõisast laudu sai, pidi ta saepakud ettenäidatud kohast ise üles töötama, saeveskile vedama ja oma tööjõuga (kolm tugevat meest) laudadeks saagima ning veski rataste määrimiseks rasva ise kaasa võtma. Küttepuude ja palkide vajadusest pidi mõisa informeerima enne Jaanipäeva ning need üles töötama sealt, kus anti. Ehituspalgid pidid olema kasutatud enne Jaanipäeva ning katused uuendatud enne Mihklipäeva. Jahi pidamine loomadele ja lindudele oli lubatud ainult mõisa loal, koobaste ja kartuliaukude ehitamine ning kruusa- ja liivaaukude rajamine metsa oli keelatud.

Foto 3 Sagadi Väikeküla pered, väljavõte Eestimaa kubermangumaamõõtja Georg Gustav Storchi 1849. aastal koostatud Sagadi mõisa kaardilt: Herma Thoma nr 14, Petri Andrekse nr 15, Mikko nr 16, Weike Külla Pertli nr 17, Maddike nr 18, Weike Külla Hanso nr 19 (ERA 1324, 1, 589: 1)

Igal perel pidi olemas olema talu suurusele vastav tali- ja suvivilja- ja kartuliseemne tagavara. Kuna värske, äsjalõigatud talivili seemneks ei kõlvanud, pidi talivilja seeme olema ületalve hoitud. Põldu, heina- ja karjamaad tohtis kasutada ainult otstarbekohaselt ega tohtinud ilma mõisa loata nende otstarvet muuta. Põllud pidid olema kolmes väljas, rukkipõld, suviviljapõld ning kartulipõld ja kesa – viimane pidi igal aastal saama korralikult sõnnikuga väetatud. Perede põllutööriistad pidid olema hästi hoitud ja korras peetud. Heina- ja karjamaid pidid pered rookima, et nad umbe ei kasvaks, kuid tähele pidi panema, et neid ka täiesti lagedaks ei raiutaks.

Naturaalmaksud pidi pere tasuma järgmiselt: „Lammas, kott, pimapüttid ja kütked Jahni kuus; Aaned kui suwwewilli on polla pealt arra weatud; humalad ja kaerad Michkli kuus; heinad essimese regge teega, ja wähhe awalt, nende kui mõisast welja tellita et öhhe korraga ei jöua keik wasta wotta; lõnga ja kannad Nääri kuus; munnad sedda mööda kuddas mõisast tellita. Wahhi mehhe maks Michkli kuus; Rukkide ja ottrade kümnus moisawannemad on seia sadik kiwwi aja ehk walli tööga lasknund arra tasuda. Need ajad ehk wallid sawad süggise ette moedetud ja peawad kewade enne risti päwa walmis katte annetud sama. Olgid sawad kewwade talloperremehhede hoone kattuksedelle kätte annetud“. Viljalõikuseks – tükid olid peredele kätte mõõdetud – pidid pered saatma „tuggewad leikujad“, kuuepäeva-perest neli inimest ning teistest kolm, kes juhul kui ilmad lubavad, järjest tööd teevad, kuni vili on lõigatud. Talivilja pidid pere teolised lõikama viis ja suvevilja kaheksa päeva ning kartulit võtma kaks päeva. Igal kolmandal aastal saadeti peredest teolised mõisa lammaste niitmiseks, kolmeks päevaks kevadel ja kolmeks päevaks sügisel.

Pered pidid leidma endale igal aastal töölised – sulased ja tüdrukud –, kellega nad sõlmisid lepingud, pidasid neid toidul ja maksid palka. Rohkem inimesi, kui tal tööks vaja oli ei tohtinud peremees peale oma abikaasa, laste, isa ja ema majasse võtta muidu, kui ainult mõisa loal.[39]

Kui paljudes teistes mõisates nt Palmses mindi 1860. aastatel üle valdavalt raharendile ja teotöö vähenes peaaegu olematuks ning naturaalandamite maksmine lõpetati samuti peaaegu täielikult, siis Sagadi mõisas seda ei tehtud ning Sagadi küla talude rentnikud maksid 1860. aastatel ja hiljemgi oma talude eest nii raha, naturaalandamite kui ka teopäevadega.

1860–1870. aastatel jagunes Sagadi küla kuuepäeva perede – muid külas ei olnud – rentnike poolt makstav rent talude eest laias laastus kolmeks: ⅓ maksti rahas, mis sõltuvalt talu maa suurusest oli vahemikus 45–60 hõberubla, ⅓ ehk 51 hõberubla 95 kopikat maksti naturaalandamitena andes kolm setverti rukkeid, kolm setverti otri, kolm setverti kaeru, ühe vana lamba, ühe hane ja 30 muna ning ⅓ ehk 39 hõberubla 10 kopikat kuni 43 hõberubla 72 kopikat maksti teotööga, tehes nii suvel kui talvel kummalgi kaks nädalat korrategu, heinaajal abitegu 12 päeva, laotades sõnnikut, koristades tali- ja suvivilja, võttes kartulit ning tehes ja vedades metsast välja vedades küttepuid. Sõnniku laotamisel, viljakoristusel ja kartulivõtmisel anti igale talule kindel põlluala, millega nad pidid tegelema, kuid see varieerus vastavalt talu suurusele. Kõik rentnikud pidid tegema 12 raudsülda halupuid, iga halg 18 tolli (0,46 m) pikk ja iga süld seitse jalga (2,13 m) pikk ja kaheksa jalga (2,44 m) kõrge ning vedama need puud Sagadi randa, sinna, kuhu tellitakse.[40]

Foto 4. Sagadi Vanakubja talu peremees Johannes Walter (1830–1909) koos oma tütre Tiinaga (RMF 528:2)

Talude päriseksostmine

Talude päriseksmüümine algas Sagadi mõisas 1876–1877. aastal mil müüdi Salatse küla talud. 1887. aastal müüdi ka Kosta küla talud. Mõlemaid külasid ühendas asjaolu, et nad asusid teiste mõisate maade vahel ning Sagadist kaugel. Teiste mõisa külade müümisega vananev Paul Alexander Eduard von Fock viivitas, kuna ei soovinud kiireid ja pöördelisi muudatusi. Ka mõisa järgmine ja ülejärgmine omanik Alexander Gideon von Fock ja Eduard Ferdinand Axel von Fock ei kiirustanud talude müümisega. Kuna Sagadi oli fideikomiss, polnud talude müümine ka kõide lihtsam ettevõtmine, mistõttu müüdi Sagadi küla talukohad alles 1908. aastal.[41] Nagu tavaliselt tekitas talude müümine ajakirjanduses kohe negatiivset vastukaja, nii leiti ajalehtes Koit:

Kesknädalal 23. juulil anti Palmse wallamajas kõigile müümise alla minewate talude peremeestele müügi tingimised, trükitud lehtedel kätte. Hinnad on soolased ka muud tingimised on rasked. Peremeeste meeleolu näib kurb olema: igal pool, kus nad kokku juhtuwad, on jutt kohtade ostmisest. Keegi ei näi teadma, kas osta wõi mitte. Esiti arwati, et nende tingimistega ostjaid ei leidugi. Kuid walitseja ütelus: „Iga koha jaoks on mul ostja walmis; kui nüüdsed peremehed ei osta, siis müün võõrastele,“ paneb mehed muresse. Kui palju selles üteluses tõtt leidub, on teadmata. Igatahes on aga kindel, et inimesi leidub, kes oma warandust walmis on ka kõige halwematel tingimistel kõige närusemate kohtade sisse pistma, kus ta seda – müüja kasuks – kaotab. – Nii ei jää muud, kui osta ehk keera otsad Siberi poole.[42]

Hinnad on nii kõrgele aetud, et kehwa mees ei wõi ostmise peale mõteldagi. Näituseks 35 tiinu koht suur — 5000 rubla. Oleks seegi 35 tiinu korralik maa olema. Heinamaad on soo augud, põllud on nõgud ja wihmase ajaga koguni wee all. Metsa pole sugugi. 500 rubla nõutakse sissemaksu, aga kust wõtab see nüüd korraga 500 rubla, kes ei jõua tawalist renti – umbes 200 rubla ümber – ära maksta?[43]

Neile kirjutistele vastas keegi A. K––berg:

Sagadi põllumeeste seisukorra kohta ilmus „Päewalehes“ ja „Ajas“ kellegi „at“ poolt sõnum, millega paljud meie peremehed rahul ei taha olla. Selles heidetakse tumedat warju siinsete uute kohaomanikkude peale, nagu oleksiwad nad kõige kehwemal elujärjel. Olgugi et nende 14 hulgast (üks koht on müümata) wast paar meest siin oma majapidamist wiletsalt peale wõisiwad hakata, aga siis jääb ometi terve tosin kohaomanikka üle, kelle kohta mitte ei või öelda, et nad enda karjasid koha ostmise pärast wähendama ehk raha wõtma oleksiwad pidanud. Ja kuigi ka mõnel oma raha teisal kinni oli, nii et seda kohaostu-maksuks ei saadud tarwitada, siis oleks „at“ otsus suure hulga kohta ka selles tükis ometi ülekohtune.[44]

Sagadi 1918–1944

Kui naabermõis Palmse maid hakati rentnikele välja andma juba 1920 – 1921. aastal, siis Sagadis jõuti niikaugele alles 1923. aastal ning siiski sünnitas maade väljaandmine alguses paksu pahandust:

Sagadi mõisa planeerimise ja kohtade wäljaandmisega jõuti wiimaks ometi, pika ootamise peale, tänatvu kewadel lõpule. Wallanõukogu määras kandidaatideks planeeritud kohtadele pooled oma walla ja pooled wäjastpoolt maasaamiseks eesõigustatud isikud. Üllatusena tuli aga kohtade wäljaandmise eel põllutöömmisteerimnist teade, et tema poolt juba maasaajad ära määratud. Need olid kõik wäljastpoolt kokku korjatud. Kohalikud eesõigustatud maasaajad, nagu sõdurid ja langenud sõdurite perekaonnad jäid jällegi aiataha.

Asi ei oleks ju nii palju meelehärma sünnitanud, kui need uued „asunikud“ oleksid ise maad harima hakanud. Waewalt said kohad ja inwentaari käite, kui mitmed kohad rendile ja inwentaar suuremalt osalt maha müüdi, ning ise kadusid. Mõnel olla isegi ostetud kohad kodus... Kohalised eesõigustatud maasaajad – harijad – ei suuda sahkerdajatele kõrget renti maksta ja maa läheb peremeeste kätte, kellel seda juba küllalt.[45]

Tabel 10. Põllutööministeeriumi Statistika büroo andmed Sagadi mõisast planeeritud asundustalude kohta 1923. aastal[46]

1932. aasta sügisel toimus juurdelõidete planeerimine Sagadi asundustaludele, kuna need olid perede elatamiseks liiga väikesed. Talude elujõulisuse tõstmiseks planeeriti neile kahe kuni viie hektari suurusi juurdelõikeid raiesmikelt ja kännustikest, mille suuruseks hinnati 130 ha. Planeeringu valmimisel tekitas asunike hulgas nurinat asjaolu, et maad jagati kõigile võrdselt, keskmiselt kolm hektarit, vaatamata nende käsutuses varem olnud maa suurusele. Tulemusena kasvasid suuremad kohad 16–17 hektari suuruseks, samas kui väiksemad jäid alla kümne hektari.[47]

1934. aastal kirjutas Sagadi headest ja halbadest külgedest pikema loo keegi P. B.:

Kuigi wäljas maailmas on suured tuuled, siis Sagadisse neid ulatub harwa, sest waatamata üldisele laastamisele on jäänud püsima metsade roheline rõngas, mis isoleerib muust maailmast Sagadi, s. o. Palmse walla idaosa, endise Sagadi walla. Nii elu on jooksnud siin alati liigsete wapustusteta ja suurte laineteta. Kõik läheb nagu määritult. Pole liigrikkaid inimesi ega ka kommuniste, wargaid, walerahategijaid wõi muud kahtlast elementi. Poliitilistel motiiwidel üksteist pekstud ei ole ega ole seda wiimasel ajal teinud keegi ka õnnetust armastusest. Pussid ka kipuwad roostetama ja wäga kergesti wõib juhtuda, et noorsugu kaswab üles õppimata tundma pussi õiget otstarwet ning see wiiaksegi muuseumi muinsusesemena. [...]  On wäike külakene — Sagadi Naatsaret, kust ep wõi tulla midagi head — mitme salakõrtsiga ning kui siis siia wahel juhtub mõni rahadega mees, on teenistuswõimalused suured. Mehed müüwad wiina, naised mune sakusmendiks, poiskesed kutsuwad „rahamehele“ daame seltsiliseks ja saawad ilusa tasu, daamid tulewad ja loomulikult saawad jälle ilusa tasu. Peale selle mõned mehed, kel kodus pole kõrtsi, moodustawad „suure härra“ saatjaskonna, aidates tal häwitada wiina ja toimetada kohale uut. Kõigel eelpoolmainitul on aga praegu wäike paus. Oöd on wäga ebameeldiwalt walged ja päewad täis kiiret tööd, nii et kõrtsid on kuiwad õige tihti ja ei leidu „klientegi“. Igaüks nokitseb omaette, siputab seemet mulda, weab sõnnikut wõi, kui põllutöös wahet, treib rehapulki ja elu on jäänud weelgi waiksemaks tawalisest. Rukis ootab õitsemist, suwiwiljad pistawad nina mullast ja warsti on heinategu käes. Töörahmeldusse upuwad kõik üle pea... [48]

Hoopis tõsisema olukirjelduse avaldas aga ajaleht Maa Hääl 1937. aastal:

Metsakolka „sõimunime" Sagadi siiski ei talu, sest esmaklassi maantee wiib laia maailma ja moodne buss peab ühendust maakonnalinna Rakwerega iga päew, suwel isegi kaks korda päewas. Kui siis weel lisada, et Wõsu suwituskohta on paras jalutuskäigumaa, peaks olema selge igal, et elu siin peaks pulseerima lausa suurmaailmlikus rütmis.

Ei, rütm siiski on jäänud aeglaseks. Ja see rütm nagu olekski Sagadi peamine omapära. Sagadi inimene nagu oleks see õige ja tüüpiline eestlane, kes kaua arutleb, enne kui hakkab teotsema. Hoogu ja huwi nagu oleks, paigalseismist ei ole, ent ruttu ei ole. Kõik "moekarjed" jõuawad siia, kuid poole- kuni paariaastase hilinemisega. Ainult moodsaid tantse ei lasta sisse, lihtsalt ei lasta. „Tantsuprofessorid“ lahkuwad pikkade ninadega ja Sagadi noored wihuwad edasi suurima naudinguga oma „krakowjakki“, „padispaani“, ja mis nad kõik ongi. Täitsa maatõugu rahwas nagu näit. soomlased.

Mis puutub majandusellu, siis siingi ilmneb sama „tasa-ja-targu-tendents". Erilisi uuendusi silm ei märka, raadio-antenne on püsti wähe ja elamudki pole alati häärberitaolised, ent weksleid ja oksjoneid ka pole. Sagadi põllumees saab mannapudru ja rukkileiwagi lauale ainult raske wõitlusega. Peab heitlema lausa rinnutsi kiwikarjaga põllul, liigweega, mätastega ja pajuwõsaga, kõigi nende Põhja-Eesti põllumehe põliswaenlastega. Põllumaad ei ole liialt, kuid juuretegeminegi ei tasu kuidagi. Heinamaa tihti on selline, et hobuse ja adragagi ei pääse ligi ja mehed muigawad mõeldes, mis teeks küll traktor siin, kus maa on risti-rästi täis puujuuri ning igas pealtnäha pehmes ja ahwatlewas mättas irwitab wastu salakawal hall kiwi.

Suured hallid raudkiwimürakad, segi oma wähemate sugulastega, see on Sagadi maastiku omapära. Kündes neid paljastub mullast aina uusi, nagu ei kaswatakski maa muud. Aukartust tekitawad endisile mõisapõldudele koikkkuhjatud wared, milliseist mõned wõtawab endi alla kuni nelja Tallinna wakamaa suuruse maalahmaka. Mõisa hooned on raudkiwist, rohuaeda piirab mitme meetri kõrgune „hiina müür“ ja laialised põllud, metsad ja heinamaad on piiratud kiwiaedadega, kuid mõisapõldudelgi ei puudu kiwid. Igal suwel, kewadel ja sügisel, igal wabal momendil üldse kostawad wäljadel paugud.

Kiwikarjale on kuulutatud igawene sõda, mis ei waibu praeguse põlwe kadudes. Pojad kindlasti jatkawad isade alustatud wõitlust. Ilus komme on wiimasel ajal wälja kujunenud sellest wõitlusest. Ööl wastu esimest jaanuari, uue-aasta saabumisel, kajawad jälle põldudelt „ilmkärakad“ iga peremees laseb seal lõhki mõne kiwi ja sellise „töömuusikaga“ astutakse uude aastasse. Nii elatakse. Puudust ei tunne, küllust ka ei ole. Põllu wähesuse tõttu peetakse rohkem karja metsaheina waral ja wiljadest on eelistatud kartul. See lepib siinsete kergete maadega, kuna kõrswiljad kuiwal suwel täiesti äparduwad. Põllumajandussaaduste realiseerimisel on takistawaks teguriks asjaolu, et turg on kaugel. Lähemasse linna Rakwerre on pea 30 km., pealinna oma 100 km., ainuke müügikoht lähemal on suwel Wõsu, kuid sealne suwitajasperegi ei jõua süüa nii palju, kui tagamaa talud pakuwad.[49]

Foto 5. Leerilaps Johannes Petermann Sagadist 1925. aastal (RMF 995:2)

Tabel 11. Sagadi küla pered ja nende talude suurus 1939. aasta põllumajandusloenduse ajal[50]

 Ülevaate koostas: Uno Trumm

---

[1] Lang, V. Keskusest ääremaaks. Tallinn 2000.

[2] Est- und Livländische Brieflade. Th. 1. Bd. I. Reval 1856, S. 174, nr 276.

[3] Est- und Livländische Brieflade. Th. 1. Bd. I. Reval 1856, S. 454, nr 841.

[4] Est- und Livländische Brieflade. Th. 1. Bd. I. Reval 1856, S. 481, nr 897; AM 115, 1, 47: 1.

[5] Tarvel, Mõisate kujunemisest Lahemaal. – Lahemaa uurimused. II. Tallinn 1985, lk 22; E. ERA II, 198: 101.

[6] Renner, J. Liivimaa ajalugu 1558–1561. Tallinn, 1995, lk 32–33.

[7] Trumm, U. Rakvere linnus ja maakond Liivi sõja ajal. – SA Virumaa Muuseumid Toimetised 2015, Rakvere 2015, lk 23, 36.

[8] Trumm, U. Rakvere linnus ja maakond... lk 35–36.

[9] Russow, B. Liivimaa kroonika. Stockholm, 1967, lk 225–226.

[10] Taube M. v. Beiträge zur Baltischen Familiengeschichte. – Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1909 und 1910. Mitau, 1913, S. 136.

[11] Ungern Sternberg P. von. Die Revision vom J. 1586 und die Befragung vom J. 1589. – Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands. Bd. VIII. H. 1–2 . Reval, 1915, S. 30.

[12] Tarvel, E. põhijooni Haljala kihelkonna ajaloost. - Vana kannel. VI:1. Haljala regilaulud. Tallinn 1989, lk 93.

[13] Winkler, R. König Karls XII. Zug nach Narva im Jahre 1700. – Deutsche Monatschrift für Rußland, der Baltischen Monatschrift. Riga 1914, S. 684.

[14] Kelch, Ch. Liivimaa kroonika järg. Tartu 2009, lk 247.

[15] Kelch, Ch. Liivimaa kroonika järg. Tartu 2009, lk 404–405.

[16] DSHI 190, Estland 261: 24.

[17] Vanamölder, K. Maanõunik Otto Fabian von Wrangelli Eesti- ja Liivimaa kroonika käsitlusvõimalustest. Magistritöö. Tartu 2007, lk 44.

[18] Eesti rahva ajaloost Põhjasõja aastail 1700–1721. Tallinn 1960, lk 98–99, nr 62.

[19] Samas, lk 97, nr 61; Seppel, M. Näljaabi Liivi- ja Eestimaal 17. sajandist 19. sajandi alguseni. Tartu 2008, lk 44.

[20] EAA 3, 1, 448: 38p–39.

[21] EAA 3, 1, 460: 167p–168; EAA 3, 1, 469: 304p, 305p; EAA 3, 1, 475: 318p, 319p; EAA 3, 1, 481: 591p, 592p; AM 41, 1, 137: 1p, 2p; AM 41, 1, 140: 1p, 2p; AM 41, 1, 142: 2.

[22] EAA 3, 1, 460: 167p–168; EAA 3, 1, 469: 304p, 305p; EAA 3, 1, 475: 318p; EAA 3, 1, 481: 591p; AM 41, 1, 137: 1p; AM 41, 1, 140: 1p; AM 41, 1, 142: 2.

[23] EAA 3, 1, 460: 167p–168; EAA 3, 1, 469: 304p, 305p; EAA 3, 1, 475: 318p, 319p; EAA 3, 1, 481: 591p, 592p; AM 41, 1, 137: 1p, 2p; AM 41, 1, 140: 1p, 2p; AM 41, 1, 142: 2.

[24] EAA 3, 1, 460: 167p–168; EAA 3, 1, 469: 304p, 305p; EAA 3, 1, 475: 318p; EAA 3, 1, 481: 591p; AM 41, 1, 137: 1p; AM 41, 1, 140: 1p; AM 41, 1, 142: 2.

[25] EAA 3, 1, 460: 167p–168; EAA 3, 1, 469: 304p, 305p; EAA 3, 1, 475: 318p, 319p; EAA 3, 1, 481: 591p, 592p; AM 41, 1, 137: 1p, 2p; AM 41, 1, 140: 1p, 2p; AM 41, 1, 142: 2.

[26] EAA 3, 1, 460: 167p–168; EAA 3, 1, 469: 304p, 305p; EAA 3, 1, 475: 318p; EAA 3, 1, 481: 591p; AM 41, 1, 137: 1p; AM 41, 1, 140: 1p; AM 41, 1, 142: 2.

[27] EAA 3, 1, 460: 167p–168; EAA 3, 1, 469: 304p, 305p; EAA 3, 1, 475: 318p, 319p; EAA 3, 1, 481: 591p, 592p; AM 41, 1, 137: 1p, 2p; AM 41, 1, 140: 1p, 2p; AM 41, 1, 142: 2.

[28] EAA, 3, 1, 469: 305p–306.

[29] EAA 3, 1, 475: 319p–320; EAA 3, 1, 481: 592p–593.

[30] EAA 3, 1, 469: 304p–305; EAA 3, 1, 475: 318p–319; EAA 3, 1, 481: 591p–592; AM 41, 1, 137: 1p–2; AM 41, 1, 138: 2p–3.

[31] Eestima Tallorahwa Seädus... lk. 11–12; EAA 1324, 1, 1: 23; EAA 1324, 1, 8: 8p–9: AM 41, 1, 138: 3; AM 41, 1, 140: 1p; AM 41, 1, 144: 9p.

[32] EAM 70, 1, 3: 30p; EAA 1324, 1, 8: 8p–9; Eestima Tallorahwa Seädus, Moisawannemattest noutud ja meie Sure armolisse Keisri Herrast kinnitud 1805 aasta sees. Tallinn 1805, lk. 11–12.

[33] Eestima Tallorahwa Seädus… lk. 30.

[34] Ühe dessatiini (1,0925 ha) suurune heinamaa pidi heina andma järgmiselt: jõeäärne aasa- ehk rannaheinamaa kümme saadu, pajuheinamaa kaheksa saadu, aruheinamaa viis saadu ja sooheinamaa neli saadu. EAA 1324, 1, 8: 8p–10; Eestima Tallorahwa Seädus... lk. 12.

[35] EAA 1324, 1, 8: 9p–11.

[36] AM 41, 1, 144: 2p–5.

[37] EAA 1324, 1, 627: pagineerimata.

[38] AM 41, 2, 11: 23p–24.

[39] AM 41, 1, 146: 13–17.

[40] AM 41, 1, 178: 22p–23; ERA 1324, 1, 64: 11.

[41] EKLA, 199, 57, 213/7 (III.7) < Haljala khk. – Helmi Aspel (1931). http://www.folklore.ee/radar/story.php?area =Haljala&id=1535 (31.05.2020)

[42] Koit, 1908, nr 62.

[43] Koit, 1908, nr 63.

[44] Koit, 1908, nr 102.

[45] –h–. Sagadi asundus. – Waba Maa, 1923, nr 139.

[46] ERA 58, 3, 946: 1–62p.

[47] Sagadi tööliskohad elujõuliseks. – Wirumaa Teataja, 1932, nr 125; Sagadis lõppesid maakorraldustööd. – Wirumaa Teataja, 1932, nr 138.

[48] P. B. Sagadi enne suwipööripäewa. – Wirumaa Teataja, 1934, nr 65.

[49] Sagadi wõidab põllukiwe. – Maa Hääl, 1937, nr 17.

[50] ERA 1831, 1, 1429: 24p–25.