Aasumetsa ajalooline õiend
Aasumetsa küla sai alguse Aso (Aasu) hajatalust ning selle lähikonda Aso ja Joaveski veskitalude vahele 19. sajandil tekkinud vabadikukohtadest. Millal talukoht ise alguse sai pole kahjuks teada. Aso pere 18. sajandil
1711. aasta katkunimekirjas ja mõisa 1723. aasta vakuraamatus peret ei nimetata, küll aga esinevad 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus Vatku küla nimekirjas kaks vabadikuperet – Aso Thomase (Aso Peter Thomas) ja Aso Mardi (Aso Petri Mart) pered. (1:EAA 3, 1, 445: 23p–24; EAA 3, 1, 460: 81p; DSHI 190 Estland 245: 7p–8p.) Ilmselt oli tegemist vendadega, kuna mõlemad olid Peetri pojad. Arvestades asjaoluga, et Aso Mart oli 1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus üles tähendatud üle 60-aastaste vanade ja töövõimetute meeste seas oli tegemist ilmselt Thomase vanema vennaga. Nende sünniaeg pole teada, kuid see pidi jääma 17. sajandi 60.–80. aastatesse, kuna ka Thomas oli 1739. aastaks paigutatud üle 60-aastaste vanade ja töövõimetute meeste hulka.(2: EAA 3, 1, 469: 10p; EAA 3, 1, 475: 3p.) Mingi orientiiri annab ehk teadmine, et Aso Thomase abikaasa Kaddri – kes võis küll mõnevõrra temast noorem olla – ema May sündis 1657. aasta paiku ning suri 67-aastasena 16. juunil 1724. Neli päeva enne surma tõukas teda lehm, ta kukkus, jäi põdema ning suri ja maeti juba 21. juunil. (3: EAA 1227, 3, 1: 389.)
Vaatamata sellele, et kumbagi peret 1711. aasta katkunimekirjas ei olnud, elasid nad katku ometi üle. Aso Petri Thomase ja tema abikaasa Kaddri perre sündis poeg Maddis 11. novembril 1711 ning Aso Petri Mart abiellus Wolmeri Micku lese Madliga 1714. aastal. 1711–1734. aasta kirikuraamatu järgi said Aso Thomas ja Kaddri aastail 1711–1724 kaks poega (Maddi ja Arend) ning neli tütart (May, Anno, Madli, Ann, Leno). Kuna nad kõik olid kirikuraamatu järgi ka 1726. aastal elus, oli adramaarevisjonis viga, sest selle järgi oli peres vaid kaks poega ja kaks tütart. (EAA 3, 1, 460: 81p; EAA 1227, 3, 1: 11p, 72, 101p, 136p, 190, 207p, 225–225p.) Ka Aso Mardi ja Madli peres oli 1726. ja 1732. aasta adramaarevisjoni järgi alaealine poeg ja tütar, kuid kirikuraamatuis nende sünd ei kajastunud, pole võimatu, et tegu oli kasulastega. (EAA 3, 1, 460: 81p; EAA 3, 1, 469: 10p.)
1732. ja 1739. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi oli Aso Mart endiselt vabadik ning tema perele kuulus üks härg, üks lehm ja vasikas. Aso Thomas oli aga mõlema vakuraamatu järgi adratalupoeg, kelle käsutuses oli ½ adramaa suurune talu, mille eest ta tegi aasta ringi kolm päeva rakmetegu ja vaimuajal – Jüripäevast Mihklipäevani – kolm päeva jalategu ning maksis 1732. aastal lisaks kaheksa kopikat, kolm tündri rukkist, kolm vakka otri, ühe vaka kaeru, andis ühe lamba, kolm kana, 30 muna, kolm koormat heinu ja ühe sülla küttepuid. 1739. aastal olid maksud üldjoontes samad, kuid rahamaks oli kadunud. Ühe vaka kaerade asemel pidi andma kaks vakka, kolme koorma heinte asemel ühe koorma, ühe sülla kütepuude asemel kuus koormat ning lisaks ketrama 3 naela lõnga ja andma ühe viljakoti. 1732. ja 1739. aastal oli Aso Thomase pere Võhma perede nimekirjas. 1732. aastal oli pere käsutuses kaks hobust ja kolm härga, seitse aastat hiljem üks hobune ja neli härga. Lehmi oli kolm, 1732. aastal üks ja 1739. aastal kaks vasikat.(6: EAA 3, 1, 469: 5p–6; EAA 3, 1, 475: 3p–4.)
Kuna Palmse mõis saavutas 1739. aastaks oma Rootsiaegse adramaade suuruse, siis seal revisjone enam läbi ei viidud ning seetõttu pole 18. sajandi keskpaigast ning teisest poolest ka andmeid mõisa talude ja nende kohustuste kohta mõisa ees. Kuna pärast 1734. aastat pole säilinud ka kirikuraamatuid, saab andmeid inimeste kohta alles alates 1782. aastast, mil hakati koostama hingeloendeid. Neis leiduvad Aso Thomase perest tema poja Maddi lesk Eva ning tütar Anno (21.07.1716–†1782–1795), kes elasid mõlemad Võhma külas.(7: EAA 1864, 2, V-48: 429–429p)
Foto 1. Palmse mõisa Loobu jõe äärde jäävad valdused kandis kaardile Carl Magnus von der Pahlen 1795. aastal. Kaardil on kujutatud ka Aso hajatalu (EAA 1690, 1, 46: 1)
1795. aastast pärineb Carl Magnus von der Pahleni joonistatud Joaveski ja Lemminge talude kaart, millelt nähtus, et Aso hajatalu paiknes Joaveski veskikohtadest ülesvoolu jõekäärus metsa ääres. Tollal nimetati seda Joaveski metsaks, kuid hilisematel kaartidel kannab see nime Aasopealne mets, kulgedes mööda Loobu jõe luhaheinamaid ning ulatudes välja kuni Laukasooni (Laukade raba). Küllap oli pere Uusküla hingekirjas seetõttu, et sealt viis Asole tee ning selle maade naabruses olid Uusküla perede Loobu jõe äärsed luhaheinamaad.(8: EAA 1690, 1, 46: 1; RM 7045 Ar1 2099:1.)
Foto 2. Aso hajatalu Carl Magnus von der Pahleni joonestatud kaardil. Kaardil tähistatud põlluala I Lotte esineb hilisemates allikates nime all Laudatagune põld, II Lotte nime all Jallase põld ja III Lotte nime all Toatagune põld (EAA 1690, 1, 46: 1)
1782. aasta hingeloendi järgi oli Aso pere Uusküla hingekirjas ning selle peremeheks oli Aso Abram (1722–1807). Kas ja kuidas ta adramaarevisjonides nimetatud Aso peredega seotud oli pole teada. Ta oli abielus Elsiga (1734–enne 1795), kellega neil olid pojad Jacob ja Madi ning tütar Mai. 1795. aasta hingeloendi koostamise ajaks oli Aso Abram pimedaks jäänud.(9: EAA 1864, 2, V-48: 438–438p.)
Aso pere 19. sajandi alguses
Mõisa 1805. aasta vakuraamatu järgi oligi talus peremeheks Abrami vanem poeg Jacob (1766– 1838). Aso oli kahe-päevapere, mis pidi tegema mõisale aastas 100 rakmepäeva, millest suvel 44 ja talvel 56 päeva ning 100 jalapäeva suvisel vaimudeajal (Jüripäevast kuni kolm nädalat pärast Mihklipäeva), millest oli korralist jalategu 46 ning erakorralist suvel 23 ja talvel 31 päeva. Selleks pidi peres pidevalt olemas olema kaks tööjõulist meest ja üks naine. Tööjõulisteks loeti nii mehi kui ka naisi vanuses 15-60 eluaastat, kuid tööjõu puudusel tohtis kasutada ka 14-aastaseid noorukeid. Sageli kasutati suviste, palju tööjõudu vajavate tööde juures ka oluliselt nooremate laste tööjõudu.(10: EKLA 38, 7: 209p–215; Eestima Tallorahwa Seädus, Moisawannemattest noutud ja meie Sure armolisse Keisri Herrast kinnitud 1805 aasta sees. Tallinn 1805, lk. 16.)
Kahe-päeva pere rakmeteoline pidi heinaajal tegema heinamaal kaheksa päeva tööd ilma rakendita, kuid mõisal oli õigus nõuda selle kompenseerimiseks kaheksaks päevaks lisarakendit mõnel muul talle sobival ajal. Lõikuse ajal pidi pere täiendavalt tavapärasele kahele rakme- ja jalapäevale tegema veel 16 lõikuse päeva. Kui osa rakmepäevi kevadise ja sügisese teedelagunemise ajal tegemata jäid, oli mõisal õigus need talle sobival ajal sisse nõuda.
Maksudena pidi pere andma mõisale 15 leisikat heinu (1,5 saadu = 122,85 kg) ja ühe piimapüti, mis ümberarvestatuna rukkile tegi kaks toopi rukist aastas. Riigile pidi pere tasuma 3 rubla ja 18 kopikat pearahamaksu, andma valla magasini aastas ühe vaka rukkeid ja neli toopi otri ning postimoonaks ühe külimitu ja kaheksa toopi kaeru ning kaks leisikat heinu.(11: EKLA 38, 7:207p–208; EAA 1864, 2, VI-54: 158p.)
Foto 3. Moritz von Dreyeri atlase kaardilehel on Aso Jacobi pere koht tähistatud numbriga 67 ning Aso Seppa Jacobi pere vabadikukoht ehk saun numbriga 29 (EAA 1690, 1, 33: 45)
Foto 4. Aso pere kõlvikud 1806–1807. aasta Moritz von Dreyeri atlase kaardilehel (EAA 1690, 1, 33: 45)
Lisaandmeid vakuraamatule pakub aastail 1806–1807 maamõõtja titulaarnõunik Moritz von Dreyeri koostatud Palmse mõisa atlas, mille kaardilehtedele on lisatud ülevaade mõisa kõigi talu ja vabadikuperede käsutuses olevatest kõlvikutest.(12: EAA 1690, 1, 33. )Selle järgi kuulus Aso Jacobi perele 0,13 dessatiini (0,14 ha) hoonetealust, õue- ja aiamaad, 4,63 dessatiini (5,05 ha) põllumaad, taluhoonete lähikonnas oli 2,13 dessatiini (2,32 ha) suurune koppel ning heinamaad oli 7,07 dessatiini (7,74 ha). Põllupeenarde jms arvel kuulus perele ka 2,21 dessatiini (2,41 ha) kasutuskõlbmatut maad. Karjamaad ja metsa perel ei olnud, kuid ilmselt oli sel õigus karjatada oma loomi sealsamas mõisa metsas. Kokku oli talu kõlvikute suuruseks 16,17 dessatiini (17,66 ha). Atlase koostamise ajal oli pere rukkivälja suurus 2,46 dessatiini (2,69 ha) ning odrapõllu ja kesapõllu suurus kummalgi 1,08 dessatiini (1,18 ha). Põllud olid suhteliselt kehvapoolsed, kuna pool kõigist väljadest kuulus 3. ja pool kõige kehvemasse 4. viljakusklassi.(13: EAA 1690, 1, 33: 23, 45, 59.) 18. sajandi lõpus või 19. sajandi alguses koostatud Eestimaa kubermangu revidendi Salomon Dobermanni kirjelduse järgi olid Palmse mõisa ja tema talude põllud osalt mustmullapinnasega, osalt kivised ning osalt liivase pinnasega. Samasugused olid ka Aso talu maad – selle põldude põhja moodustas punakas liivakiht, mille peal oli 3–6 tolli (u 7,5–15,5 cm) paksune liiva ja paekiviseguse mulla kiht.(14 EAA 1690, 1, 33: 64p.) Veerand pere heinamaadest asus Loobu jõe äärsetel rannaheinamaadel ning kolmveerand aruheinamaadel. Nii pere kasutuses olevas koplis kui ka heinamaadel kasvas M. Dreyeri sõnul ilus tumeroheline hein.(15: EAM 70, 1, 3: 48; DSHI 190 Estland 253: 5p.) Seega pidi pere 1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt tavalisel heina-aastal saama oma heinamaalt 23 saadu head rannaheina ja 34–35 saadu aruheina. Seaduse arvestuse järgi oli iga saad kümme tuustine ja iga tuust leisikane, millise arvestuse järgi pidi pere saama korralikul heina-aastal 4668,3–4750,2 kg heinu. Väärib tähelepanu, et pere üks heinamaatükk asus Loobu jõe vasakul kaldal Loobu mõisa maa sees Laucki soo ja mõisa Kurresoo heinamaa vahelisel alal.(16: Ühe dessatiini (1,0925 ha) suurune heinamaa pidi heina andma järgmiselt: jõeäärne aasa- ehk rannaheinamaa kümme saadu, pajuheinamaa kaheksa saadu, aruheinamaa viis saadu ja sooheinamaa neli saadu. Eestima Tallorahwa Seädus, Moisawannemattest noutud ja meie Sure armolisse Keisri Herrast kinnitud 1805 aasta sees. Tallinn 1805, lk. 12; EAA 1690, 1, 33: 45.) Vakuraamatus sätestati ka perede kohustusliku raudvara suurus. Raudvara all mõeldi sellist varandust, mis oli mõisa omanduses ning kuulus talukoha juurde. Juhul kui pere mingil põhjusel lahkus talust, ei tohtinud ta raudvara hulka kuuluvat endaga kaasa viia, vaid see jäi talusse uuele perele kasutamiseks. Aso kahe-päevakohal pidi alati olemas olema vähemalt üks hobune, kaks künnihärga, üks lehm, kaks lammast, kaks tündrit suvivilja seemet: üks tünder odra- ja üks tünder kaeraseemet, üks ader, äke, vanker, regi ja kirves, kaks vikatit ja kaks sirpi.(17: EKLA 38, 7: 216.)
Aso Jacob oli abielus temast neli aastat vanema Madliga (1762–enne 1834), kellega neil olid pojad Joosep ja Abram ning tütar Els.(18: EAA.1864.2.V-48: 438–438p; EAA 1864, 2, VII-106: 376p–377.) Pere vanem poeg Joosep anti 1812. aastal 22-aastasena nekrutiks. Ta oli 1,62 meetrit pikk, rõõsa jume ja hallide silmadega, helepruunide juuste ja keskmise suurusega ninaga ega osanud lugeda.(19 EAA 1864, 2, VII-106: 376p–377; EAA 178, 1, 3667: 73p–74.)
1834. aastal pandi Aso Jacobile, tema pojale Abramile ja selle abikaasale Maile ning nende pojale Jakobile ja tütardele Lenale ja Madlile perekonnanimeks Asomets (Assomets, Asometz).(20: EAA 1864, 2, VIII-130: 257p.) Aso Jacob suri 1838, olles peremeheohjad andnud oma pojale Abramile (1796–pärast 1870) üle juba enne 1834. aasta hingeloendust. Abram Asomets oli aga peremees veel ka 1858. aasta hingeloendeite andmeil. Ta oli abielus Maiga (1791–26.03.1879), kellega neil oli poeg Jakob ning tütred Lena ja Madli.(21: EAA 1864, 2, VIII-129: 482p–483; EAA 1864, 2, IX-96: 514p–515; EAA 1864, 2, X-202: 562p–563. 22 EAA 1227, 2, 49: pagineerimata.) Ühes Jakobi surmaga 14. mail 1876 lõppes Asometsade pere aeg perekohal, kuna tema pojad lahkusid Haljala kihelkonda.22
Rendilepingud ja päriseksostmine
Pärisorjuse kaotamise järel 1816. aastal, mil algasid ettevalmistused perede üleviimiseks rendilepingutele, viis kihelkonnakohus peredes läbi raudvara inventuuri ning koostas sellekohase aruande. Kadrina kihelkonnas toimus see 1819. aastal. Aruande kohaselt kuulusid Aso pere kahe päevakoha raudvara hulka üks hobune, kaks tündrit odraseemet, üks tünder kaeraseemet, üks ader, äke, vanker, regi ja kirves, kaks vikatit ja kaks sirpi.(23: EAA 876, 1, 20: 36.) Rukkiseemet ei nõutud raudvara hulgas seetõttu, et rukis kui talivili külvati maha juba sügisel, mistõttu ei pidanud seemet üle talve hoidma.
Esimesed rendilepingud „Palmse Mõisawannema ja nende Palmse mõisakoggoduse perremeeste wahhel, kes sellesinnatse kirja sees al nimmetatud on ja kellele [...] õigus antud omma mõisawannemaga omma teo ja makso pärast kaupa teha, nende perrekohtade pärast, mis enne nende käes olnud prukida ja mis nemmad nüd rendi peäle wõtawad“, sõlmiti 1822. aastal. Kolmeks aastaks sõlmitud rendilepingu järgi – selle kehtivus algas 23. aprillil – said rentnikud „need tallud mis siitsadik igga rendiwõtja käes olnud prukida, ja keik pöllud, heina- ja karjamaad, ellomaia ja muud honed, mis nende järrel on, jälle nende kätte prugitawaks, ja igga rendiwõtja wõttab neid jälle rendi pealle, ja teeb ja tassub nende peält, nende kui tännini“. Sisuliselt pidid rentnikud tegema sama tegu ja tasuma makse, mis neile olid ette nähtud 1805. aasta vakuraamatus „ja paneb moisareielissed wälja ja kedrab mõisa kedrust nenda kui ennegi“. Seega ei pidanud Palmse mõisa suhtes paika üldiselt levinud arvamus, mille kohaselt pärisorjuse kaotamise järel ning üleminekul mõisa ja perede vahelistele rendilepingutele, muutusid teo- ja muud koormised talupoegade jaoks varasemast oluliselt karmimaks. Rendileping kordas üle hoolsa maaharimise, talude korrashoidmise, riigi- ning kirikumaksude tasumise ja magasivilja andmise jms kohta seni kehtinud põhimõtted. Tähelepanu pöörati ka keskkonnakaitsele. Nii ei tohtinud pered ilma mõisa loata põllu- ega heinamaad juurde teha ning kütist põletada, kuna see oli metsa raiskamine. Mõisa metsadest ei tohtinud metsa raiuda muidu, kui ainult mõisa loaga. Perede tarbeks antud metsadest tohtisid nad raiuda ainult oma tarvituseks ega tohtinud puitu kellelegi müüa. Pered lubasid rendilepinguga “keige metsaraiskamisse eest kowwaste hoida” ja igal aastal metsakasutusõiguse eest kiviaeda “ni paljo kui nende joud annab, jure teha”. Rendile andjale jäi õigus juhul „kui rendiwõtjad sandid maiapiddajad on, egga pea omma tallud honed, aiad ja raudwarrandust korras“, rendilepingu ennetähtaegselt üles öelda ja kahjutasu nõuda. Esimese mõisa ja peremeeste vahel sõlmitud rendilepingu allkirjastajate seas oli ka Aso Jakob. (24 EAA 876, 1, 112: 1–2p.)
Foto 5. Aso Jakobi allkiri 18. aprillil 1822 mõisaga sõlmitud rendilepingul näitab, et ta oskas lugeda ja kirjutada (EAA 876, 1, 112: 2p)
1863. aastaks, mil Aso pere Jüripäevast raharendile üle viidi, oli seal peremeheks saanud Abrami poeg Jakob. Rendilepingu esimene punkt sätestas: „Kõik mõisa teggo ja mud teod jätakse maha üksi agga wilja leikust arwamata mis wanna wisi jäeb“. Teotöö ja naturaalrendi asemel pidi ta maksma oma koha eest renti 40 hõberubla. Viljalõikuse ajal pidi pere lõikama tasuta neli vakamaad (u 0,73 ha) suvi- ja teist samapalju talivilja ning võtma 12 päeva mõisa kartulit, saades selle eest 20 kopikat hõbedat päevas. Kartulit võis võtta ka tükitööna: 1½ vakamaad (u 0,27 ha) ja seejärel tegema veel neli päeva, mille eest arvestati rendist maha hõbedas kaks rubla ja 60 kopikat. Mõisa nõudmisel pidi perest käidama fikseeritud hindadega vooris: kaks korda Tallinnasse või kolm korda Kundasse, saades esimesel juhul palgaks hõbedas kaks rubla ja 50 kopikat voorilt ning teisel juhul ühe rubla ja 75 kopikat voorilt; tegema kaks päeva sõnnikuveo ajal ja kaks päeva rehepeksu ajal, saades 50 kopikat päevas ning saatma kevadel neljaks päevaks mõisa poisi või tüdruku 20 kopika eest päevas ning tegema küttepuid, mille tegemise ja veo eest maksti vastavalt nende pikkusele.(25: EAA 876, 1, 113: 60–60p.)
14. detsembril 1877 kinnitas Eestimaa Keiserlik Ülemmaakohus Alexander von der Pahleni ja Samuel Hirschfeldi ostu-müügilepingu 1866. aastast, millega viimane ostis Aso koha suurusega 23,17 dessatiini (25,31 ha) 1650 rubla eest. Ostmise ajal kuulus kohale aia- ja põllumaad 3,67 dessatiini (4,01 ha), heinamaad 7,11 dessatiini (7,77 ha), karjamaad 5,46 dessatiini (5,97 ha), metsamaad 5,54 dessatiini (6,05 ha) ning õuealust ja „muud kolwata maad“ 1,39 dessatiini (1,51).
25. veebruaril 1889 ostis Aso peremees Samuel Hirschfeld mõisalt 100 rubla eest talukoha juurde 5,7 dessatiini (6,23 ha) metsa, heina- ja karjamaad. Ilmselt oli tegemist metsaalaga, mida pere juba varemalt kokkuleppel mõisaga kasutas karjamaana.(26: Lahemaa Rahvuspargi arhiiv. Külade (talude) arhitektuur-ajalooline inventeerimine, nimistu 2, säilik 957: pagineerimata; Maa Walla Kuulutaja, 1878, nr 1; Maa Walla Kuulutaja, 1889, nr 12.)1898. aastaks oli S. Hirschfeld nii palju põllumaad juurde teinud, et koht oli „kolmanda osa on põldude poolest suuremaks kaswanud“.(27: EAA 854, 5, 668: 19.)
Eestimaa Rüütelkonna Maamaksu Komisjoni hinnangul pidi Aso pere 1896/1897. aasta aastane kasum põllumajanduslikult tegevuselt olema 38 rubla 32 kopikat ja talu metsa majandamiselt 1 rubla 43 kopikat, kokku seega 39 rubla 75 kopikat.(28: EAA 854, 5, 668: 75.)
Uued pered Asol
Hiljemalt 19. sajandi algusest hakkas Aso pere naabrusse tekkima ka teisi peresid. M. von Dreyeri atlase järgi oli 1806–1807. aasta seisuga Aso pere naabrusse asunud Uusküla vabadike seas üles võetud Aso Seppa Jacobi pere, millele kuulus 0,17 dessatiini ehk 0,18 hektarit hoonete alust, õue ja aiamaad ning 3,5 dessatiini ehk 3,8 hektarit põllumaad.(29: EAA 1690, 1, 33: 23, 45, 56p.) Hilisematel kaartidel on seda nimetatud Aaso Seppa saunaks.(30: RM 7045 Ar1 2099:1; EAA 3724, 4, 1684: 1.) Arvatavasti oli tegemist aastail 1782–1834 hingeloendeis esineva ja Uusküla hingekirjas oleva Clause (Nõmme) Jacobiga (1752–1820), kellel ei olnud ühte kätt.(31: EAA 1864, 2, IV-4: 360; EAA 1864, 2, V-48: 438; EAA 1864, 2, VI-54: 158p; EAA 1864, 2, VII-106: 376p; EAA 1864, 2, VIII-129: 482p.) 1834. aastal elas saunas ja oli mõisarahva hingekirjas Wälja Jakobi poeg Seppa Hans (1800–1841), kes oli abielus temast 10 aastat noorema Kaiga. 1834. aastal olid hingekirjas nende 2-aastane poeg Gusto ja vastsündinud tütar Marie. Pärast hingeloendust sündisid perre veel pojad Jakob ja Josep ning tütar Liso. 1835. aastal sai pere endale perekonnanimeks Soberg. Pärast Hans Sobergi varast surma asus tema lesk Kai ühes pisemate lastega – Gusto suri 1843. aastal – Aso peresse, kus Josep ja Kai elasid veel ka 1858. aastal. Jakob Soberg elas 1850. aastal Uuskülas Klaukse peres ning 1858. aastal Võsuperes.(32: EAA.1864.2.VIII-129: 968p–969; EAA 1864, 2, VIII-130: 248p–249; EAA 1864, 2, IX-96: 488p, 510p, 514p– 515; EAA 1864, 2, X-202: 560p, 563p–564, 574p; EAA 1227, 3, 9: 8p; EAA 1227, 2, 48: 35.)
Mõisa 1859–1864. aasta kaardil on hilisema Aasuküla territooriumil tähistatud veel Paemetsa Josepi saun, Paemetsa Hansu saun ja Aasootsa Johanni saun.(33: EAA 3724, 4, 1684: 1; RM 7045 Ar1 2099:1.) 1860. aastatel maksid Paemetsa Josep ja Paemetsa Hans kumbki oma kohtade eest mõisale aastas kaheksa rubla renti ning tegid neli päeva abitegu. Asootsa Johan ei maksnud midagi.(34: EAA 4924, 1, 6087: pagineerimata.) 1890. aastal oli Paemetsa Hansu pere kõlvikute suurus 10,10 dessatiini (11,03 ha), Paemetsa Joosepil 9,55 dessatiini (10,43 ha) ja Asootsal 10,45 dessatiini (11,42 ha). Kõigil kolmel oli pisut aiamaad ning Paemetsa Hansul 0,37 dessatiini (0,4 ha) ja Paemetsa Josepil 0,59 dessatiini (0,64 ha) põllumaad. Ülejäänu oli metsaheinamaa, karjamaa ning heinateoks sobiv soo- ja rabamaa. Lisaks oli kõigi kolme arvele üles võetud pere kõlvikutega haakuv osa Loobu jõest. Asootsal põllumaad ei olnud.(35: EAA 1690, 1, 30: 2p.) Külana on Aasumetsa esmakordselt märgitud aastail 1894–1913 koostatud Vene üheverstase topograafilise kaardi kaardilehele.(36)
Aasumetsa 1918–1944
Pärast 1919. aasta maaseaduse vastuvõtmist said Aasumetsa mõisarentnikest riigirentnikud, kes 1930. aastate teisel poolel oma kohad riigilt päriseks ostsid.
Paemetsa Josepi (Joosepi)
1920. aastal sõlmitud lepingu kohaselt oli Paemetsa Josepi rentnikuks Aleksander Kiidelmann, kellele renditi 1,5 dessatiini (1,64 ha) põllu- ja 2,5 dessatiini (2,73 ha) heinamaad. Ühes maaga sai rentnik kasutada elumaja ja lauda ning maksis kõige eest kokku 320 marka. 1921. aastal kuueks aastaks sõlmitud rendilepingus oli hoonetele tõhusat lisa tulnud ning selle järgi kuulusid rendiobjektide hulka lisaks eelmistele ka elumaja, laut, sealaut, ait ja küün. 1927. aastal pikendati rendilepingut veel kuueks aastaks, rendiga 7 krooni 20 senti aastas. 1935. aastal, enne koha korraldamist kuulus perele maja juures aed kahe õunapuu ja nelja marjapõõsaga ning peres peeti kahte lehma ja mullikat, siga ja põrsast ning kole kana, perel oli olemas vajalik põllumajandusinventar maa harimiseks.
1936. aastal koha maad korraldati, millega sel oli 1,6 ha põldu, 4,85 ha heinamaad, 2,67 ha karjamaad, 2,52 ha metsa ja 1,19 ha muud maad, kokku 12,83 ha. Ühtlasi tõusis koha rent 20 kroon 40 sendini. Koha ümber toimunud kirjavahetusest selgus, et enne I maailmasõda asus Paemetsa Josepi kõrval ka Aasumetsa Väikepere, mis aga juba 1914. aastast oli renditud A. Kiidelmannile, millest tulenes ka kahe elumaja ja lauda olemasolu.37 Maade korraldamisel liideti mõlemad kohad üheks ning müüdi 1. mail 1938 A. Kiidelmanni pärijatele. Kohale kuuluva maa hind oli 373 krooni 89 senti, kuid sellele lisandus hoonete hind ning riigilt 1920. aastate alguses võlgu saadud inventari hind, mis kokku moodustasid 1260 krooni, mille ostja pidi 55 aasta jooksul välja maksma, tasudes aastas koos intresside (2%) ja administratiivkuludega (0,5%) 43 krooni ja 98 senti.(38: ERA 62, 2, 6127: 22–22p; ERA 63, 19, 5356: 1–2, 6, 10–10p, 24–24p; EAA 4187, 1, 20299: 5, 7–7p.)
Kuna pere ostis hooned juba 1927. aastal, toimus 1926. aastal nende hindamine, kus leidus ka nende kirjeldus. Selle järgi koosnes elumaja kolmest osast: eluosa (4,3 m x 6,6 m x 2,3 m), rehetuba (5 m x 6,6 m x 2,6 m) ja rehealune (4,7 m x 6,6 m x 2,3 m). Elumajal olid „palkseinad maa peal. Sindli katus. Eluosal laudlaed ja põrandad, rehetoal palklagi, laudpõrand“. Ait (3 m x 3,6 m x 2,5 m) oli laudlae ja -põranda ning pilpakatusega puuehitis. Küün (3,3 m x 2,6 m x 2 m) oli palkseinte ja õlgkatusega. Laut (6,5 m x 4,5 m x 2,5 m) oli maa peale rajatud palkseinte ja - laega ning õlgkatusega. Sealaut olnud sarnane laudaga, kuid muutunud sedavõrd kõlbmatuks, et A. Kiidelmann lammutas selle ära, mistõttu seda ei saadud ka hinnata. Ka teised hooned olid kehvas seisus: elumaja alla keskmise, aidal katus kõlbmatu ja kõdunenud, küüni palkseinad olid kõdunenud ja katus kõlbmatu. Kõige paremas seisus oli laut, mille vanadest palkidest ehitatud seinad olid küll kõdunenud, kuid katus korras ja hoone seisund keskmine. Väikepere hoonetest, mille A. Kiidelmann samuti ära ostis, oli elumaja (14 m x 6,7 m x 2,5) lagunenud, selle pilpakatus oli poolest saadik kõlbmatu, seinapalgid olid kõdunenud, elamul puudusid laed ja põrandad, aknad, uksed ja ahjud. Laut oli kõlbmatuks muutunud õlgkatuse ja palklaega. Pärast A. Kiidelmanni surma olid tema lese Aliine ja laste päranditombu hooldajaiks Jakob ja Albert Prass Uuskülast.(39: ERA 63, 19, 5356: 37–40.)
Paemetsa Hansu
Paemetsa Hansu võttis 1. maist 1920 rendile puusepana põhilist elatist teeniv Juhanes Naan. Pere sai kasutamiseks 0,5 dessatiini (0,55 ha) põllu ja 0,5 dessatiini heinamaad ning elumaja, lauda ja sauna, mille eest pere maksis aastarenti 80 marka. 1926. aastal taas kuueks aastaks sõlmitud lepingu järgi oli rendimaks kasvanud kolme kroonini. Perele kuulusid elumaja, laut ja ladu. Maja juures oli 1930. aastate alguses aed, milles kasvas kaks õunapuud, üks kirss või murel ja viis marjapõõsast. Enne korraldamist pidas pere hobust, lehma, siga, kaht lammast ja viit kana ning soovis korraldamise tulemusel saada juurde rohumaad. 1932. aastal lubas J. Naan oma pojale Antonile oma krundist välja mõõta 0,042 ha koha maja ehitamiseks. Maja juures oli üks õunapuu ja viis marjapõõsast ning A. Naan pidas lehma, siga, kolme lammast ja nelja kana. 1936. aastal korraldati ka Paemetsa Hansu ning 1. maist 1936 kuulus perele 0,26 ha põldu, 1,81 ha heinamaad, 0,7 ha karjamaad, 0,4 ha metsa ja muud maad 0,19 ha, kokku 3,36 ha. Kuna kohal olevad hooned olid üle 40 aasta vanad, võõrandati need 1925. aastal tasu nõudmata J. Naanile. 9. detsembril 1937 sõlmis J. Naan Riigimaade ja Metsade valitsuse Riigimaadeametiga ostu müügilepingu, millega ostis oma rendikoha 55 aastase järelmaksuga 150 krooni eest, tasudes intresside ja administratiivkuluga kokku selle eest viis krooni 24 senti aastas.
Maade korraldamisega sai suurema krundi ka Anton Naan, kellele kuulus pärast seda 0,05 ha aia ja põllumaad, 2,01 ha heinamaad, 0,42 ha karjamaad, 0,21 ha muud maad, kokku 2,69 ha.(40: ERA 63, 19, 5355: 1, 5, 9–9p, 15, 18; ERA 62, 2, 6127: 7–7p, 9–9p, 14, 19–19p, 35.)
Aasuotsa
Aasuotsa rentnikuks 1920. ja 1930. aastate alguses oli Johannes Schneider ning kuulus kohale 0,17 (0,18 ha) dessatiini põllumaad ja samapalju heinamaad, 1935. aastal oli kohal 0,18 ha põldu ning 0,36 ha heinamaad ning kohal elav lesk Katarina Schneider soovis juurde rohumaad ühe lehma pidamiseks. Varasemast peeti lehma, siga ja kole kana. Perele kuulusid elumaja ja laut ning maja juures kaks õunapuud.(41: ERA 62, 2, 6127: 6–6p, 21–21p.) 1938. aastal ostsid nad koha – suurusega 1,8 ha – riigilt välja, makstes selle eest 55 aasta jooksul aastas seitse krooni 68 senti.(42: ERA 4187, 1, 20187: 5, 7–9p.)
Kohapärimuslikud paigad
Aasumetsa kohapärimuslikud paigad Maa-ameti kaardirakenduses on siin.
Paigad seadis kaardile: Jüri Mets