Ilumäe

Kuigi Ilumäe küla pole ajalooallikais nimetatud enne 1583. aastat, näitavad arheoloogia andmed veenvalt, et küla on samas paigas asunud hiljemalt muinasaja lõpust. 18. sajandil omandas Ilumäe Palmse mõisas keskse koha seoses Kadrina kihelkonna põhjaosa teenindava kabeli rajamisega külasse. Vaatamata sellele, et Kõnnu oli Palmse mõisa dokumentides tavaliselt kirjas hajataluna, käsitletakse teda siinkohal koos Ilumäega.

Rootsi võimude poolt 1586. aastal läbi viidud suure omandisuhete revisjoni andmeil esitasid Palmse omandipaberid Marcus Metztackeni pojad Arendt ja Dietrich, kes olid Rootsi kuninga teenistusse Mõisa suuruseks oli 21 adramaad, kuid Ilumäed seal mõisa külade hulgas ei nimetatud.(43: Ungern Sternberg P. von. Die Revision vom J. 1586 und die Befragung vom J. 1589. – Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands. Bd. VIII. H. 1–2 . Reval, 1915, S. 46–47.) Küll aga teadis Engel Hartmann, et 1583. aastal oli Ilumäe (Illomecki by) suuruseks kaks adramaad.(44: AM 92, 1, 25: 225p.) Enn Tarveli arvates võis Ilumäe olla samane naistsistertslaste Püha Mihkli (Miikaeli) nunnakloostri võltsürikutes nimetatud Veneverega (Venedevere), mis näitab, et küla võis olemas olla juba hiljemalt 15. sajandi alguses või veelgi varem.(45: Liv-, Esth- und Curlandisches Urkundenbuch nebst regesten (LUB). Herausgegeben von F. G. v. Bunge, Bd. I. Reval 1853, Sp. 630, nr 508; Johansen, P. Püha Ventsel ja Tallinna Mihkli kloostri asutamine. – Kaugete aegade sära. lk. 140; Tarvel, E. Lahemaa ajalugu. Tallinn 1983, lk 28–29.)

Aastail 1993–1999 arheoloog Valter Langi eesvedamisel toimunud arheoloogilised uuringud endise Palmse mõisa, mh ka Ilumäe küla maa-alal näitasid aga, et küla oli oluliselt vanem, asudes oma praegusel kohal hiljemalt hilisrauaajast, muinasaja viimastest sajanditest. Ilumäel on teada kaks asula- ja kaks rauasulatuskohta ning keskaega kuuluvad adrajäljed Ilumäe II asulakoha alal. V. Lang seostab Ilumäe III asulakoha koos rauasulatamise jäänustega 1583. aastal nimetatud sepakohaga Couwoby Een Smedh, samastades seda nagu E. Tarvelgi 1836. aastal likvideeritud ja mõisastatud Kõnnu hajataluga, mis paiknes umbes samas piirkonnas, kus rauasulatuskohtki. V. Langi sõnul: „Nagu nägime, kuulub kõnealune asulakoht kesk- ja uusaega, kusjuures varem oli siin rauasulatuskoht. Et siin ka 16. sajandil asus just nimelt sepapada, on igati usutav ja loogiline, arvestades kohalikke rauatöö traditsioone“.(46: Lang, V. Keskusest ääremaaks. Tallinn 2000, lk 269–269.)

1510. aastal vahetas tsistertslaste kloostri abtiss Elisabeth Brincke Palmse mõisa Bertram Jungega Nabala mõisa vastu ning ka Ilumäe läks viimase valdusse.(47: EAA 854, 2, 393: 1) 1522. aasta Mardipäeval andis ta selle aga Virumaa meeskohtu ees üle oma väimehele Dyrick Metzenstakenile.(48: EAA 1690, 1, 2: 1; EAA 858, 2, 590: pagineerimata.)

1655. aastal oli Palmse ja Sagadi vahelise piiritüli protsessis tunnistajaks Ilumäelt pärit talupoeg Nano Peter ja Weickene Peter, kes on ilmselt vanimad nimeliselt teadaolevad küla elanikud. Nano Peter oli sündinud hiljemalt 1590. aastate alguses, kuna oli 1602–1603. aasta katkuepideemia ajal juba suur poiss. Weickene Peter oli protsessi ajal umbes 70-aastane (sünd u 1585).(49 EAA 858, 2, 590: pagineerimata.)

17. sajandist pole Ilumäe kohta teada muud, kui seda, et 1680. aastal mõisastas Gustav Christian von der Pahlen sealsete perede maa ning rajas sinna karjamõisa. Mõisavalitseja Joachim Junge teatel sai karjamõisa põldudelt 1682. aastal saagiks 125 tündrit rukist, 178 tündrit otra ja 135 tündrit kaeru.(50: DSHI 190 Estland 261: 22p.)

Ilumäe pered 18. sajandil

1712. aasta mõisate inkvisitsiooni ajal oli Ilumäe kirjas veel karjamõisana, kuid alates 1715. aastast hakati sinna uuesti talupoegi asustama.(51: DSHI 190 Estland 261: 22p; EAA 3, 1, 448: 45.)

Kuigi katkunimekiri Ilumäe peresid ei nimetanud, mainiti meetrikaraamatus 1711. aastal ometi Illoma (karjamõisa?) Kubja Jürrit Palmselt, kes abiellus Hanso Jürri kasutütare Mayga Vatkult.(52: EAA 1227, 3, 1: 5p.) Mõisa 1723. aasta vakuraamat teda ei maini, kuid adramaarevisjonides oli 1726. aastal kirjas pooladrik Illoma Jürri, 1732. aastal Wanna Kubia Jürry ning 1739. aastal Wanna Jürry, kahel viimasel korral Võhma perede hulgas.(53 EAA 3, 1, 460: 78p–79.) Usutavasti oli tegemist endise karjamõisa kupjaga, kellele sealt 1715. aastal (?) talu jaoks maad eraldati. Pooladrik Illoma Jürri tegi mõisale aasta läbi iga nädal kolm päeva rakmetegu ning vaimude ajal (Jüripäevast Mihklipäevani) kolm päeva nädalas jalategu, andis kolm tündrit rukist, kolm tündrit otri, ühe tündri kaeru, kaks koormat küttepuid, ühe koorma heinu, kolm naela lõngu, ühe lamba, kolm kana, 30 muna. 1739. aastal pidi ta andma ühe tündri jagu rohkem kaeru ning erinevalt varasemast ka ühe viljakoti. Ainus, mis vakuraamatust vakuraamatusse varieerus oli küttepuude kogus. Kui 1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi peredel küttepuude andmise kohustust ei olnud, siis 1739. aastal pidid nad tegema mõisale kuus koormat küttepuid. Ilmselt asendas see rahamaksu, sest kui 1732. aastal pidid pered maksma mõisale kaheksa kopikat, siis 1739. aasta adramaarevisjoni vakuraamat enam rahamaksu ei näidanud.(54: DSHI 190 Estland 245: 7p–8; EAA 3, 1, 469: 6p–8; EAA 3, 1, 475: 5p–6.)

1782. aasta hingeloendi järgi oli talus peremeheks Illoma Kubja Jürri ja May 66-aastane poeg Jürri Mart. 1795. aasta hingeloenduse ajaks olid Jürri Mart ja tema abikaasa Ann juba surnud ning nende asemel olid peremeheks-perenaiseks saanud Mardi vend Jürri Mick (1733–1799) ja tema abikaasa Marri.(55: EAA 1227, 3, 1: 306; EAA 1864, 2, IV-4: 363; EAA 1864, 2, V-48: 446.) Pärast Micku surma sai peremeheks tema poeg Jürri Jürri (1770–1831), kes oli abielus Anniga, kellega neil oli poeg ja kaks tütart.(56: EAA 1864, 2, VI-54: 162p–163; EAA 1864, 2, VII-106: 387p–388; EAA 1864, 2, VIII-129: 488p–489. 57 EAA 876, 1, 112: 18; EAA 1864, 2, VIII-129: 488p–489; EAA 1864, 2, VIII-130: 260p–261; EAA 1864, 2, IX 96: 523p.) Jürri Jürri vend Gusto võttis temalt peremeheameti üle enne 1829. aastat ja oli peremees kuni oma surmani 1838. aastal. 1835. aastal perekonnanime Schönberg saanud perekond hääbus pärast seda, kuna Gusto vanem poeg Gusto lahkus Palmsest 1839. aastal Inju (Innis, Viru-Jaagupi khk) ja noorem poeg Jürri 1847. aastal Metsiku (Metzikus. Haljala khk) mõisa.57 Schönbergide hääbumisel sai talu uueks peremeheks Tõugu külast Jacob Touki pere sulane Abram Jankowitz.(58: EAA 1864, 2, IX-96: 524p–525.)

Tabel 1. Ilumäe küla perede liikmed adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1739 (59: EAA 3, 1, 460; 78p–79, 81p–82; EAA 3, 1, 469: 5p, 7p; EAA 3, 1, 475: 11p.)

Tabel 3. Loomi Ilumäe perede käsutuses adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1732–1739. Lehmade ja vasikate suur hulk viitas karjakasvatuse osatähtsuse perede majanduselus. (61: EAA 3, 1, 469: 6p, 7p; EAA 3, 1, 475: 11p–12; 13p–14.)

Vanapere (Wannaperre, Wannapäre, Wanapere)

Esimene kirjalik teade 18. sajandil Ilumäel olevast talust oli pärit mõisa 1723. aasta vakuraamatust, mille järgi elas Ilumäel ühe adramaa suuruse talu peremees täisadrik Illomeggi Tönno, kes maksis poole adramaa eest rahas kuus riigitaalrit ning ülejäänud poole eest tegi teotööd ning tasus naturaalandamina kolm tündrit rukist, kolm tündrit otri, ühe tündri kaeru, kaks koormat küttepuid, ühe koorma heinu, kolm naela lõngu, ühe lamba, kolm kana, 30 muna, kaheksa valget rootsi rundstükki, kolm lehmakütket ja 24 kubu õlgi. Tema teopäevade hulk vakuraamatust ei selgu, kuid ilmselt oli see võrdne 1732. ja 1739. aasta adramaarevisjonide vakuraamatuis tähendatuga, mille järgi pooladrikud tegid aasta läbi iga nädal kolm päeva rakmetegu ning vaimude ajal kolm päeva nädalas jalategu.(62: DSHI 190 Estland 245: 8; EAA 3, 1, 469: 6p–8; EAA 3, 1, 475: 5p–6.) Veebruaris 1723 nimeti teda sünnimeetrikas mõisa kupjaks: Illoma Kubja Tönno oli Nano Jürgeni poja Jürri ristiisaks.(63: EAA 1227, 3, 1: 208p.) Ilmselt sai tema kupja-seisus samal aastal läbi, sest mõisa 1723. aasta vakuraamatus oli ta nagu öeldud tavaline adratalupoeg, kes maksis mõisale makse, millest kubjas oli vabastatud.(64: DSHI 190, Estland 245: 8.) 1726. aastal kuulus tema peresse kümme inimest, 1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus oli Vanapere (Wannapäre) Tönno 13-liikmeline pere Võhma küla nimekirjas ning 1739. aastal Uusküla perede nimekirjas. Pere tegi aasta ringi iga nädal kuus rakmepäeva ja vaimudeajal kuus jalapäeva tegu, maksis 16 kopikat rahamaksu ning andis mõisa kuus tündrit rukist, kuus tündrit otri, kaks tündrit kaeru, kaks lammast, kuus kana, 60 muna, kuus naela lõnga ja kaks koormat heinu 1739. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi maksis pere erinevalt 1732. aastast poolte teopäevade eest mõisale kuus riigitaalrit ning tegi rakmetegu vaid kolmel päeval nädalas ning jalategu vaimude ajal samuti kolmel päeval nädalas. Naturaalmaksud olid jäänud laias laastus samaks, juurde pidi maksma vaid kaks tündrit kaeru, neli koormat puid ja ühe koti, see-eest ei küsitud enam rahamaksu.(65 :EAA 3, 1, 460: 78p–79; EAA 3, 1, 469: 5p–6; EAA 3, 1, 475: 13p–14;)

Meetrikaraamatust selgus, et Tönno isa oli Muike Vanapere vanaisa Hans (Hanß; 1647–1720), kes enne surma elas poja juures ning suri Ilumäel.(66: EAA 1227, 3, 1: 377.) Samas elas ka Hansu teine poeg Mik Ilumäelt (von Illomäe), kes 1721. aastal abiellus Jakob Falki tütre Barboga Joaveskilt (Joaweske). Tönno abiellus 1713. aastal Vihasoo (Wihhasuh) Micku kasutütre Kayga.(67: Samas: 9p, 20p.) 1714. aastal sündis neile tütar Liso, 1717. aastal tütar Ann ja 1719. aastal tütar Madli.(68: EAA 1227, 3, 1: 107, 146, 173.) Usutavasti asus Tönno Ilumäele ajavahemikus 1717–1719, sest tütar Anni sünni puhul kanti ta sünnimeetrikasse veel kui Wannaperre Muike Tönno, tütar Madli sünni ajal aga juba kui Illoma Tönno.(69: EAA 1227, 3, 1: 146, 173.)

Järjepidevalt nimetati Vanaperet Ilumäe küla perede seas alates 1782. aasta hingeloendusest. Siis oli seal peremeheks Ilumäe Miku ja Barbo 1726. aastal sündinud poeg, 56-aastane Vanapere (Wannaperre) Samuel, kes oli abielus 41-aastase Lisoga.(70: EAA 1227, 3, 1: 244; EAA 1864, 2, V-42: 219p.) Samuel suri 1798. aastal ning peremeheks sai tema venna Jakobi (Jacob) poeg Jakob, kes suri aga juba 1807. aastal. Tema surmaga hääbus Muike Vanaperest pärit suguvõsa Ilumäe Vanaperes. Pärast Jakobi surma sai peremeheks Võhma külast Jära (Jera) Juhani poeg, varasem Vanapere talu sulane Jära Jakob (Jacob). Viimane suri 1818. aastal ning peremeheks sai tema teine poeg Vanapere Hans, kes oli seda ka 1858. aasta hingeloendi ajal. 1835. aastal anti neile perekonnanimi Jägermann.(71: EAA 1864, 2, V-42: 219p–220p; EAA 1864, 2, VI-54: 162p; EAA 1864, 2, VIII-129: 489p; EAA 1864, 2, VIII 130: 260p; EAA 1864, 2, X-202: 569p.)

1726. aasta adramaarevisjonis esines vabadik Pertly Tönno, kes aga 1732. aastal oli juba pooladrik ning ühes teiste Ilumäe peredega Võhma küla nimekirja üles võetud. 1732. ja 1739. aasta adramaarevisjonide järgi oli pere võrreldav teiste Ilumäe peredega nii inimeste kui ka loomade arvult (tabel 1, 3).(72: EAA 3, 1, 460; 78p–79, 81p–82; EAA 3, 1, 469: 5p–6, 7p; EAA 3, 1, 475: 11p–12.) 1711–1734. aasta kirikuraamatu andmeil olid Pertly Tönno ja tema abikaasa Anno pärit Vatku külast, kus 1715. aastal sündis nende poeg Tönno, 1720. aastal poeg Jac ja 1722. aastal poeg Ado ja 1729. aastal poeg Juhhan.(73: EAA 1227, 3, 1: 122p, 143p, 180, 207p, 269.) 1725. aastal ilmus meetrikasse Tönno ja Anno enne 1711. aastat sündinud poeg Maddi, kes oli ilmselt verinoore mehena Sure Perre Maddi poja Jürri ristiisa.(74: EAA 1227, 3, 1: 230.) Pere asus Ilumäele hiljemalt 1729. aastal, kuna nende 27. veebruaril 1729 sündinud poeg Juhhan sündis Vatkul, kuid 23. novembril 1730 ristitud poeg Hans (†07.02.1731) sündis Ilumäel. Siis nimetati pereisa juba Illoma Pertli Tönnoks. Väärib tähelepanu, et Hansu ristivanemateks olid Arend Dietrich von der Pahlen, valitseja Jacob Johann Krahn ja mõisa amm Kai.(75: EAA 1227, 3, 1: 288p, 418p.) 1739. aasta adramaarevisjoni järgi oli peremeheks Pertli Mart. Kuna aga sellenimelist ei esine kirikuraamatus ei sünni-, surma- ega abielumeetrikas peab arvama, et tegemist oli eksitusega nime kirjutamisel ning peremeheks oli hoopis Pertli Maddi. 1729. aasta lõpus abiellus Pertli Tönno poeg Maddi Ilumäelt mõisa teenijatüdruku Kayga.(76: EAA 1227, 3, 1: 31.)

1782. aasta hingeloendi järgi oli talus peremeheks leskmees Tenno Jack (1720–1801), kes võis olla Pertli Tenno ja Anno 1720. aastal sündinud poeg. Hingeloendi järgi oli ta küll neli aastat vanem, kuid selliseid eksitusi tuli tollal ette õige tihti.(77: EAA 1864, 2, IV-4: 362p; EAA 1864, 2, V-48: 445p.) 1811. aasta hingeloenduse ajal oli peremeheks tema poeg Tenno Josep (1750–1827), kes sai abielust Lenoga kolm poega ja kolm tütart ning teisest abielust Oruveski Joosepi tütre Anniga kaks poega.(78: EAA 1864, 2, V-48: 445p; EAA 1864, 2, VI-54: 162; EAA 1864, 2, VII-106: 386p–387.) Hiljemalt 1822. aastal sai peremeheks Tenno Samuel (Samel, 1802–1850), kes oli abielus Aniga. 1835. aastal anti neile perekonnanimeks Einholm. Pärast Samuel Einholmi surma sai peremeheks tema 21-aastane vallaline poeg Johann, kes 1858. aastal oli abielus Maddlyga, kuid küllap olid nad äsja abiellunud, sest lapsi neil veel ei olnud.(79: EAA 876, 1, 112: 2; EAA 1864, 2, VIII-129: 488p–489; EAA 1864, 2, VIII-130: 260p–261; EAA 1864, 2, IX-96: 522p–523; EAA 1864, 2, X-202: 568p–569.)

Allika (Hallika)

Kui Muike Vanapere inimesed 1759. aastal karjamõisa moodustamise ajal sealt mujale asustati, said nad ühe talukoha – Hallika – ka Ilumäele.(80: DSHI 190, Estland 261: 28p.) 1782. aasta hingerevisjoni järgi oli seal peremeheks Vanapere Jaagu poja Tönno ja tema abikaasa Elßi 14. aprillil 1728 ristitud poeg Hans, keda hingeloendis nimetati Hallika Hansuks. Samas peres elasid ka Hallika (Vanapere) Abrahami (Abrami) 1704. aasta paiku sündinud lesk Leno ja tema 36-aastane poeg Hans. Viimane oli 1795. aasta hingeloendis kirjas peremehena. Hans oli abielus 1752. aastal sündinud Madliga, kellega neil oli neli poega ja kaks tütart. Hans suri 1805. aastal ning peremeheks sai tema kõige vanem poeg Tenno. Hallika Hansu teine poeg Abraham oli 1811. aasta hingeloendi järgi mõisas kutsariks. Allika Tönno Muidik suri 1851. aastal ning peremeheks sai tema vanem poeg Maddis Muidik.(81: EAA 1227, 3, 1: 260p; EAA 1864, 2, IV-4: 363p; EAA 1864, 2, V-42: 220p–221; EAA 1864, 2, VI-54: 150p, 163; EAA 1864, 2, X-202: 570p.)

Ilumäe pered 19. sajandi I poolel

Maamõõtja Solomon Severin Dobermanni poolt 19. sajandi algul koostatud kirjelduse järgi asus küla tasasel maal ning selle põldudel oli mustmullapinnas, mis paiguti oli osaliselt segatud kivide ja liivaga, kuid küla heinamaad olid head. Põlluharimisest ja veisekasvatusest elatuvad pered olid heal järjel. S. S. Dobermann seletas seda nende kasutuses olevate maade headuse ja raske tööga. Mõisale tegid nad teotööd ega pidanud tasuma rahamaksu.(82 EAM 70, 1, 3: 48p, 49p.)

Vastavalt mõisa 1805. aasta vakuraamatule olid kõik Ilumäe pered kuue-päeva pered ja pidid tegema aastas 300 rakmepäeva, millest 132 päeva tehti suvel ja 168 talvel ning 300 jalapäeva, millest vaimud ehk jalateolised tegid suvel 228 ning talvel 72 päeva. Vastavalt 1804. aasta talurahvaseadusele, pidi kuue-päeva perel olema kasutada kuus tööjõulist inimest, kellest kaks anti kuueks päevaks nädalas mõisa tööle. Tööjõulisteks loeti nii mehi kui ka naisi vanuses 15-60 eluaastat, kuid tööjõu puudusel tohtis kasutada ka 14-aastaseid noorukeid. Sageli kasutati suviste, palju tööjõudu vajavate tööde juures ka oluliselt nooremate laste tööjõudu.(83 EKLA 38, 7: 209p–215; Eestima Tallorahwa Seädus, Moisawannemattest noutud ja meie Sure armolisse Keisri Herrast kinnitud 1805 aasta sees. Tallinn 1805, lk. 16.)

Kuue-päeva pere rakmeteoline pidi heinaajal tegema 18 päeva heinamaal tööd ilma rakendita, millest 12 päeva kompenseeriti sõnnikuveo ajal mõisale teise rakendi (hobune vankri ja riistadega) ja kolmanda teolise andmisega ning kuus päeva hobuse ja äkke andmisega vaimule samaks ajaks. Heinajal pidi kuue-päeva pere lisaks andma ka kolmanda jalateolise 24 päevaks ning viljalõikuse ja muude põllusaaduste koristamise ajaks kaks lisateolist kokku 48 päevaks. Kui osa rakmepäevi kevadise ja sügisese teedelagunemise ajal tegemata jäävad, oli mõisal õigus need talle sobival ajal sisse nõuda.

Foto 1. Ilumäe perede kõlvikud 1806.–1807. aasta Moritz von Dreyeri atlase kaardilehel. Suurendatult on esile toodud talude hoonete alune maa: Tönno Josepi (Pertli) nr 40, Jürri Jürri (Jüri) nr 40, Wanna perre Jacob (Vanapere) nr 42 ning Hallika Tönno (Allika) nr 39 (EAA 1690, 1, 33: 33)

Lisaks teopäevadele maksid kuue-päeva pered mõisale kümniseks kaks tündrit rukkeid, kaks tündrit otri, kaks tündrit kaeru ja 30 leisikat (ühe koorma ehk kolm sadu) heinu ning andma naturaalandamina mõisa ühe täiskasvanud lamba, kolm kana, 30 muna, kolm naela lõnga, ühe kolmevakase koti, kolm kütket, kaks käsisülda (kuus jalga süllas) halupuid (neli koormat) ja neli piimapütti. Seaduse alusel rukkiks ümberarvestatuna oli nimetatud kohustuste hinnaks kaks vakka, üks külimit ja 111/10 toopi rukkeid. Mõisakoormistele kõrval tasusid pered riigile ka pearahamaksu ning andsid postijaamade varustamiseks postimoona. Kuue-päeva perede pearahamaks oli 9 rubla 54 kopikat aastas. Postimoonaks pidid kuue-päeva pere maksma ühe vaka ja kaks külimittu kaeru ning kuus leisikat heina.

Kuna Palmse mõisa ja valla rahvas kuulusid Ilumäe kabeli kogudusse, ei osalenud nad Kadrina kiriku hoonete korrastamises ja köstri ülevalpidamises, küll aga tasusid nad maksu Ilumäe kabeli köstri ja laulumehe heaks ning Kadrina kirikuõpetaja hoonete korrashoiuks ning tegid kirikõpetaja kasuks ette nähtud teopäevi. Kõik rahamaksud Ilumäe kabeli, köstri, laulumehe ja kihelkonna kirikõpetajale tasus mõis, kuid talupered vedasid oma ajast vajalikud ehitusmaterjalid kabeli ning kirikõpetaja hoonete remontimiseks või ehitamiseks ning tegid samuti kõik sellega seotud tööd. Ilumäe kabeli remondi ja ehitamisega seotud kulud kaeti võrdselt teiste kogudusse kuuluvate valdade peredega. Ühtlasi kandsid valla pered kirikuõpetaja heaks muid seadusest tulenevaid kohustusi.(84: EKLA 38, 7: 206p–207, 215–215p.)

Vakuraamatu järgi maksis iga pere alalisele sulasele aastapalgaks ühe tündri rukist ja teise otri, andis ühel aastal kuue, teisel lambanahkse kasuka, igal aastal kolm takuriidest särki, kaks paari uusi ja ühe paari jätkatud villaseid sukki, kaks paari takuriidest pükse, ühe paari uusi villaseid kindaid ja ühe paari uusi nahkkindaid, pool naela villast lõnga riiete nõelumiseks, kuus paari pastlaid ning iga kahe aasta tagant ühe paari uusi vatmanriidest pükse. Kuue kohta nimetas Haljala kihelkonnast Salatse külast pärit Hermann Länts, et kui see „põrandal ise püsti ei ole seisand“, ei ole seda vastu võetud. „Nii keerd ja karm pidi lõng olema, et kuub püsti seisas“. Alaliselt peres töötavale tüdrukule maksti igal aastal palgaks kaks särki, kaks paari linaseid käiseid, kaks takuriidest seelikut, kaks naela villu sukkade jaoks, viis paari pastlaid, iga kolme aasta sees üks villane seelik, uus vatmanriidest kuub ja uus kasukas.(85: EKLA 38, 7: 216; EKM ERA II 198: 185.)

Vakuraamatus sätestati ka perede kohustusliku raudvara suurus. Raudvara all mõeldi sellist varandust, mis oli mõisa omanduses ning kuulus talukoha juurde. Juhul kui pere mingil põhjusel lahkus talust, ei tohtinud ta raudvara hulka kuuluvat endaga kaasa viia, vaid see jäi talusse uuele perele kasutamiseks. Ilumäe kuue-päeva perel pidi olema kaks hobust, neli künnihärga, kaks lehma ja neli lammast, suvivilja seemneks neli tündrit otri ja kaks tündrit kaeru, kaks atra, kaks äket, kaks vankrit, kaks rege, kolm kirvest, neli vikatit ja neli sirpi.(86: EKLA 38, 7: 216.)

Aastail 1806–1807 M. von Dreyeri koostatud Palmse mõisa atlase lisas leidub Ilumäe põldude kirjeldus, mille kohaselt oli küla odrapõld kohati saviseguse kruusa ja kohati punase ning valge liivase põhjaga, millel oli 4–12 tolli paksune, kohati liiva ja kruusaga segatud mulla kiht. Tema hinnangul kuulus ⅔ sellest 2. viljakusklassi ja ⅓ kuulus 3. viljakusklassi. Rukkipõld oli osaliselt liivase, osaliselt paese ja osaliselt kruusase põhjaga, millel oli 4–7 tolli paksune hall savi- ja liivaseguse mulla kiht, millest pool oli hinnatud 2. ja pool 3. viljakusklassi. Kesapõld oli  saviseguse kruusa ja kohati punase ning valge liivase põhjaga, millel oli 4–10 tolli paksune, kruusa ja saviliivaga segatud mulla kiht, mis oli hinnatud teise viljakusklassi.(87: EAA 1690, 1, 33: 63p–64.)

Perede karjakoplid andsid tumerohelist aruheina ning heinamaad, mis osalt asusid madalatel aladel kasvatasid ¼ ulatuses paju- ja ¾ osas aruheina.(88: DSHI 190, Estland 253: 5.) 1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt pidid pered tavalisel heina-aastal saama oma heinamaadelt 191 saadu (15 613 kg) pajuheina ja 357 saadu (29 275 kg) aruheina, ühtekokku 44 888 kg heina. Seaduse arvestuse järgi oli iga saad kümne tuustine ja iga tuust leisikane (81,9 kg).(89: Ühe dessatiini (1,0925 ha) suurune heinamaa pidi heina andma järgmiselt: jõeäärne aasa- ehk rannaheinamaa kümme saadu, pajuheinamaa kaheksa saadu, aruheinamaa viis saadu ja sooheinamaa neli saadu. Eestima Tallorahwa Seädus, Moisawannemattest noutud ja meie Sure armolisse Keisri Herrast kinnitud 1805 aasta sees. Tallinn 1805, lk. 12; EAA 1690, 1, 33: 32, 57; DSHI 190 Estland 253: 5.)

Talurahvaseaduse arvestuse järgi pidi kuue-päeva perel olema nii palju põllumaad, et ta saaks külvata aastas ühele väljale kuus tündrit talivilja ning teisele väljale kaheksa tündrit suvivilja (otra ja kaera) ning lõikas sellelt – keskmise saagikuse juures 5½ seemet – 77 tündrit vilja, millest 14 tündrit läks seemneviljaks, 31½ tündrit kulus üheksaliikmelise pere (kolm meest, kolm naist, kolm last) toiduks, kuus tündrit mõisakoormiste tasumiseks ning 15 tündrit mitmesuguste muude vajaduste (eluhoonete remont, kala, soola ja raua ostmine, kiriku- jm maksude tasumine) rahuldamiseks. Pärast kõigi maha arvamiste tegemist pidi seaduse järgi jääma perele 10½ tündrit vilja kasumiks. Nagu viljasaagist, nii pidi ka heintest (30 koormat) kuue-päeva perele jääma kuuendik, ehk viis koormat kasumiks, kuna ülejäänud 25 koormat kulusid loomadele söödaks ning mõisakoormiste tasumiseks. Kui perele piisavalt põllumaad anda polnud võimalik, võis seda kompenseerida suurema heinamaaga.(90: Eestima Tallorahwa Seädus… lk. 30.)

Tabel 6. Ilumäe perede kasutatavad kõlvikud 1806.–1807. aastal maamõõtja titulaarnõunik Moritz von Dreyeri koostatud atlase järgi(91: EAA 1690, 1, 33: 59.)

Rendilepingud ja päriseksostmine

Pärisorjuse kaotamise järel 1816. aastal, mil algasid ettevalmistused perede üleviimiseks rendilepingutele, viis kihelkonnakohus peredes läbi raudvara inventuuri ning koostas sellekohase aruande. Kadrina kihelkonnas toimus see 1819. aastal. andest nähtus, et varasemaga võrreldes nõuti kuue-päeva peredelt vaid üht hobust ja kahte härga, muus osas olid nõudmised samad. Aruandes ei kajastanud lehmade ja lammaste olemasolu ning tundub, et seda peredelt enam ka ei nõutud.(92 EAA 876, 1, 20: 35–36p, 58–59.) Rukkiseemet ei nõutud raudvara hulgas seetõttu, et rukis kui talivili külvati maha juba sügisel, mistõttu ei pidanud seemet üle talve hoidma.

Foto 2. Väljavõte vannutatud maamõõtja Carl August Jürgensi aastail 1859–1864 joonestatud ja koloreeritud Palmse mõisa kaardist, millel on kujutatud Ilumäe perekohad (RM 7045 Ar1 2099:1)

Tabel 7. Kadrina kihelkonnakohtu koostatud Ilumäe perede raudvara aruanne 1819. aastal(93 EAA 876, 1, 20: 35–36p, 58–59.)

Esimesed teadaolevad Ilumäe perede rendilepingud mõisaga „nende perrekohtade pärrast, mis enne nende käes olnud prukida ja mis nemmad nüüd rendipäle wõtwad“, pärinevad 1822. aastast Tönno Sameli, 1824. aastast Hallika Tenno, 1825. aastast Wannaperre Hansu ning 1829. aastast Jürri Gustoga. Kolmeks aastaks sõlmitud rendilepingu järgi – selle kehtivus algas 23. aprillil – said rentnikud „need tallud mis siitsadik igga rendiwõtja käes olnud prukida, ja keik pöllud, heina ja karjamaad, ellomaia ja muud honed, mis nende järrel on, jälle nende kätte prugitawaks, ja igga rendiwõtja wõttab neid jälle rendi peale, ja teeb ja tassub nende peält, nende kui tännini“. Sisuliselt pidid rentnikud tegema sama tegu ja tasuma makse, mis neile olid ette nähtud 1805. aasta vakuraamatus „ja paneb moisareielissed wälja ja kedrab mõisa kedrust nenda kui ennegi“. Seega ei pidanud Palmse mõisa suhtes paika üldiselt levinud arvamus, mille kohaselt pärisorjuse kaotamise järel ning üleminekul mõisa ja perede vahelistele rendilepingutele, muutusid teo- ja muud koormised talupoegade jaoks varasemast oluliselt karmimaks. Rendileping kordas üle hoolsa maaharimise, talude korrashoidmise, riigi- ning kirikumaksude tasumise ja magasivilja andmise jms kohta seni kehtinud põhimõtted. Tähelepanu pöörati ka keskkonnakaitsele. Nii ei tohtinud pered ilma mõisa loata põllu- ega heinamaad juurde teha ning kütist põletada, kuna see oli metsa raiskamine. Mõisa metsadest ei tohtinud metsa raiuda muidu, kui ainult mõisa loaga. Perede tarbeks antud metsadest tohtisid nad raiuda ainult oma tarvituseks ega tohtinud puitu kellelegi müüa. Pered lubasid rendilepinguga “keige metsa raiskamisse eest kowaste hoida” ja igal aastal metsakasutusõiguse eest kiviaeda “ni paljo kui nende joud annab, jure teha”. Rendile andjale jäi õigus juhul „kui rendiwõtjad sandid maiapiddajad on, egga pea omma tallud honed, aiad ja raudwarrandust korras“, rendilepingu ennetähtaegselt üles öelda ja kahjutasu nõuda.(95: EAA 876, 1, 112: 1–2, 5–6, 9–10, 17–18.)

1860. aastate alguses hakati Palmse mõisas sõlmima rendilepinguid, millega viidi pered teotöölt ja naturaalmaksudelt üle raharendile. Vaatamata sellele, et lepingud sõlmiti igal aastal uuesti, on need säilinud ainult osaliselt. Ilumäe perede kohta on olemas 1863. aastal sõlmitud lepingud Pertli talu peale Maddis Einholmiga, Allika talu peale Maddis Muidikuga, Jürri talu peale Josep Jankowitziga ja Vanapere talu peale Abram Jägermanniga. Lepinguist selgus, et Maddis Einholm ja Abram (Apram) Jägermann oskasid lugeda ja kirjutada, kuid teised mitte. 1863. aastal sõlmitud lepingud deklareerisid: „1, temmal kümnist ei olle maksta 2, naddalissi teopäiwi egga waimopäiwi aasta ümber ei olle teha 3, Moisa rehhepeksmissest ei olle tarwis tulla“. Talu eest pidi iga pere tasuma raharenti kahe võrdse osamaksena kokku 84 hõberubla aastas, rehepeksu asemel andma aga aasta lõpus tündri rukist ning käima talvel üheksal päeval vooris ning tegema mõisale tasu eest küttepuid.(96: EAA 876, 1, 113: 33–33p, 50–51p, 63–63p.)

Jüri ja Vanapere müüs mõis 1877. aastal, Pertli (Bertli) 1888. aastal ning Allika 1900. aastal. Kui teised müüdi enam-vähem sama hinnaga, siis vaatamata sellele, et Allika müüdi kahes taluna, oli ta teistest veerandi võrra odavam. (tabel 8).

Tabel 8. Ilumäe külas mõisalt välja ostetud talud.(97: Maa Walla Kuulutaja, 1889, nr 6; ERA 854, 5, 668: 95, 96p.

1899. aastal algatas Alexis von der Pahlen Ilumäel seni müümata Hallika talu jagamise Allika ja Orrumäe taluks, esimene suurusega 35,61 dessatiini ja teine 16,81 dessatiini. Enne jagamist oli Allika talu rendisumma 150 rubla rahas ja 16 rubla, mis tasuti tööga, kokku 166 rubla. Allika koha ostis endale Joosep ja Orumäe koha Jakob Muidik.(98: ERA 854, 5, 668: 80, 89p.) Nagu selgus nende 1900. aastal saadetud kirjadest „Kõrgeste auustatud Eestimaa Ritterschafti Wanemate Koosolekule“ polnud kumbki neist oma koha ja selle võimalustega eriti rahul: „I. Allika talu põllumaa on suurema osa kuiw liiwak ja osalt pae-pealne, mille maapind wäga õhukene peal on. Heinamaa pind on liiwak ja ka osalt soomaa, mis suuremalt osalt wäga wähe rohtu kaswatab. Karjamaa on wäga weikene liiwa pinnaga, mis suurt sammalt ja kadakaid kaswatab, aga looma söödawat rohtu wähe. – Tähele panemise wäärt on iseäranis see, et kõigest Allika talu krundist kolmas osa (⅓) 9 wirsta talu kohast kaugel on, mis Maamõõtjast koha kaardi peale heinamaa kirja on ülespandud, aga suurem osa sellest maatükkist oma wähese rohu kaswamise poolest heina niidumaaks ei kõlba. Karjaloomadega nii kauge maa ja wõera krundi taha käimine on koguni wõimatu, nii on see siis suuremalt osalt üks jõute maatükk, mis aga üksnes selle talu tiinude arvu suurendab. – Tähendus: Selle kohase talukoha pidajate suurem sissetulek, tuleb neil looma kaswatamisest, aga minu Allika talu koha peal karjakaswatamine wähese sööma maa pärast ei ole mitte wõimalik, nii on siis Allika talu koha üleüldine sissetulek wähene. – II Allika talu koha rent oli 166 rublani tõusnud nimelt selleaegse kõrge kardohwli hinna läbi. – Tähendus: Sell nimetud rendiajal oli nüüdne Orumäe koht Allika kohaga ühendud, ja karjamaa õigus mõisamaa peal. Nüüd on Orumäe koht Allika talu kohast lahutatud ja karjamaa õigust mõisamaa peal ei ole. – III Allika talu koha eest maksin kõrged hinda 2200 rubla, nimelt sellepärast et kiwist ehitud kindel elu hoone talu wäärdust tõstis“. Täpselt samasuguse ning peaaegu samas sõnastuses hinnangu andis oma Orumäe koha kõlvikute kohta ka Jakob Muidik.(99: ERA 854, 5, 668: 94–96p.)

Joosep Muidiku nimetatud „kiwist ehitud kindel elu hoone“ oli Carl Magnus von der Pahleni poolt 1844. aastal ehitada lastud korstnaga moodne elumaja. Samal aastal ehitati samasugune maja ka Vanapere tallu. Mõisa poolt oli ehitatud ka rõhtpalkidest ja õlgedest täiskelpkatusega korstnaga elumaja Pärtli tallu Praeguseks põhjalikult ümber ehitatud maja esiküljel oli pulkrinnatisega lahtine ulualune ja tormiluukidega pisikeseruudulised aknad. Maja all oli väike kelder.(100: Pärdi H. Lahemaa taluarhitektuuri muutumine ja eripära aastatel 1860–1940. Uusaegsed taluelamud. – Uurimusi Lahemaa ajaloolistest maastikest, Tallinn 2010, lk 88–89.)

1655. aastal oli Palmse ja Sagadi vahelise piiritüli protsessis tunnistajaks ühes eespool nimetatud Ilumäe meestega ka Konno Maddis, kes olnud 1602–1603. aasta katkuepideemia ajal juba noormees.(101: EAA 858, 2, 590: pagineerimata.)

1711. aastal oli Kõnnu peremeheks samuti Konno Madis, kelle peres elas kolm meest ja neli naist. Katk läks nende perest mööda ning kõik jäid ellu.(102: EAA 3, 1, 445: 24.) Kummalisel kombel on Kõnnu pere jäänud välja mõisa 1723. aasta vakuraamatust, kuid arvata võib, et sel lasusid samasugused kohustused, nagu olid kõigil teistelgi pooladrikutel (vt eespool). Samamoodi ka 1732. ja 1739. aasta adramaarevisjonide ajal. 1711. aastal peres elanud inimestest on nimepidi teada Könno Maddi lesk Kert, kes oli enne surma 1720. aastal, olnud 14 aastat pime; keskealied Könno Maddi ja tema abikaasa Kay ning nende poeg Könno Maddi Maddi. 1726. aasta adramaarevisjoni ajal oli Könno Madi üles tähendatud üle 60-aastaste meeste seas, kuid tema 1665. aasta paiku sündinud abikaasa Kay suri 1725. aastal. Maddi ja Kai olid abielus umbes 45 aastat ning said selle aja jooksul kaheksa last, kellest üks poeg (Maddi) ja kolm tütart (Madli, Kay ja Ann) olid ema surma ajal veel elus. Könno Maddi poeg Maddi abiellus 1727. aastal Praßi Tönno tütre Mayga Uuskülast ning sai pärast 1726. aastat talus peremeheks.(103: EAA 1227, 3, 1: 28, 73, 76, 130p, 377p, 392.)

Tabel 9. Kõnnu pere liikmed adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1739 (104: EAA 3, 1, 460; 78p–79; EAA 3, 1, 469: 7p; EAA 3, 1, 475: 14p.)

Tabel 10. Loomi Kõnnu pere käsutuses adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1732–1739. Lehmade ja vasikate suur hulk viitas karjakasvatuse osatähtsuse pere majanduselus (105: EAA 3, 1, 469: 6p, 7p; EAA 3, 1, 475: 11p–12; 14p–15.)

12. augustil 1733 ristis Kadrina pastor Georg Handtwig Könno Maddi ja tema abikaasa Mai poja Abrahami (Abram), kes oli talus peremeheks ka 1782. aasta hingeloenduse ajal.(106: EAA 1227, 3, 1: 309; EAA 1864, 2, IV-4: 366.) Pärast tema  surma 1797. aastal, sai peremeheks tema ja ta abikaasa Malle vanem poeg Maddis ning pärast tema surma 1809. aastal, Maddise vanem poeg, tollal alles 14–15-aastane Peter.(107: EAA 1864, 2, V-48: 455; EAA 1864, 2, VI-54: 167; EAA 1690, 1, 33: 57p.) 1835. aastal sai Peter ja tema pere endale perekonnanime Königsberg. 1836. aastal asus perekond ümber Kõnnu mõisa (Könda, Kuusalu kihelkond), talu likvideeriti ja maa liideti mõisaga.(108: EAA 1864, 2, VIII-130: 265p–266; EAA 1864, 2, IX-96: 534p–535.)

1805. aasta vakuraamatu järgi oli Könno Maddis kuue-päevamees, kes pidi kandma mõisa ees samasuguseid kohustusi nagu need olid eespool kirjeldatud Ilumäe kuue-päevaperedel. Könno pere kasutatavad kõlvikud olid kujutatud 1806.–1807. aastal maamõõtja titulaarnõunik Moritz von Dreyeri koostatud atlase kaardilehel (foto x, tabel 11) ning kirjeldatud selle lisades. Kirjelduse kohaselt olid põllud kohati kruusase, kohati savise, kohati paese ning kohati punase ja valge liivase põhjaga, millel paiknes 5–12 tolli paksune halli liiva- ja paeseguse, kohati aga punaka saviliivase mulla kiht. Pere rukki- ja kesapõllust hinnati pool 2. ja pool 3. viljakusklassi ning odrapõld kolmveerandi ulatuses 2. ja veerand 3. viljakusklassi.(109: EAA 1690, 1, 33: 63p.)

Tabel 11. Kõnnu pere kõlvikud 1806.–1807. aastal maamõõtja titulaarnõunik Moritz von Dreyeri atlase järgi.(110: EAA 1690, 1, 33: 58.)

Pere karjakoplis kasvas tumeroheline aruhein, heinamaad olid aga paremad ning kasvatasid ⅓ ulatuses paju- ja ⅔ ulatuses aruheina. 1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt pidi pere tavalisel heina-aastal saama oma heinamaadelt 59 saadu (4832 kg) pajuheina ja 74 saadu (6061 kg) aruheina, ühtekokku 10 893 kg heina. Seaduse arvestuse järgi oli iga saad kümne tuustine ja iga tuust leisikane (81,9 kg).(111: Ühe dessatiini (1,0925 ha) suurune heinamaa pidi heina andma järgmiselt: jõeäärne aasa- ehk rannaheinamaa kümme saadu, pajuheinamaa kaheksa saadu, aruheinamaa viis saadu ja sooheinamaa neli saadu. Eestima Tallorahwa Seädus, Moisawannemattest noutud ja meie Sure armolisse Keisri Herrast kinnitud 1805 aasta sees. Tallinn 1805, lk. 12; EAA 1690, 1, 33: 32, 57; DSHI 190 Estland 235: 5.)

1823. aasta aprillis sõlmis Könno Peter mõisaga talu kasutamise kohta rendilepingu, mille tingimused olid sarnased eespool kirjeldatud Ilumäe perede lepingutes olevate tingimustega.(112: EAA 876, 1, 112: 3–4.)

Juhul, kui Ilumäel oli kabel ka enne 17. sajandit, siis pole selle kohta midagi teada. Juba 1649. aastal peeti aga Palmse mõisas jumalateenistusi igal neljandal pühapäeval ja kirikupühade kolmandal pühal, „ühe suure saali sees mõisa ligidal“. Kuna mõis Põhjasõja ajal 1703. aastal maha põletati, siis oli pastor Georg Handwig (1711–1733) suurema osa oma ametiajast „mõisa reie sees Jumalateenistust pidanud pidama“.(113: RM 1304 Ar 232:7. Ilumäe kabeli 50 aastase Juubeli püha mälestuseks. Revel 1893, lk 9. 114 DSHI 190, Estland 235: 7; Tarvel E. Lahemaa ajalugu, Tallinn 1983, lk 214.)

Kui Palmse mõisa omanik Arendt Dietrich von der Pahlen 1727. aastal välismaalt õpingutelt tagasi koju pöördus, asus ta oma mõisa uuesti välja ehitama. Kuna kihelkonnakirik Kadrinas jäi mõisast liiga kaugele, alustas ta 1729. aastal oma talupoegade tarbeks Ilumäele kabeli ehitamist. Tegemist oli kreeka risti kujulise põhiplaaniga puithoonega, mille iga haara suurus oli neli ruutsülda (4,2672 m x 4,2672 m = 18,21 m2) ning kabeli kogupindala seega kokku ümmarguselt 91 m2. Puitpõrandaga kabeli altari taga oli ka väike käärkamber. Kuigi toonane Kadrina pastor G. Handwig õnnistas kabeli pidulikult sisse juba 1730. aasta Ülestõusmispühade 2. pühal, sai see lõplikult valmis ja sisustati alles 1731. aastal, mil lõpetati sisemised tisleri- ja maalritööd, valmisid altar, kantsel, toolid ja pingid.114

Kellad kinkis kabelile Porgaste vesiveski mölder Porgaste Arend „selle tingimisega, et kellad pidid tema enese ja temaste matmise juures ilma maksuta löödud saama“. Kabeli laulumees Hinrich Johann Eeck kinkis altaripildi ja Võhma peremees Reino Peter ise valmistatud kaheksaharulise puust tehtud ja punaseks värvitud kroonlühtri.  

Ilumäe kiriku kellade kohta on säilinud rahvasuus traditsioon, et keegi merehädas olev kapten näinud merelt Ilumäe kiriku torni ja tõotanud pääsemise korral kinkida kirikule kellad. Laev randunud õnnelikult ja kapten täitnud oma lubaduse.(115: EKLA, f 199, m 55, 15 (I-1b) < Kadrina khk., Vohnja v., Soomukse k. Linda Vilmre < Kaarel Rumberg, 78 a. (1931). http://folklore.ee/radar/story.php?area=Kadrina&id=2076 (27.04.2020)) Nagu näha oli tegemist looga, millel puudus igasugune taust tegelikkuses.

1740. aastal kinkis A. D von der Pahlen kabeli kogudusele eestikeelse piibli ja 7. märtsil 1745 hõbedast armulauariistad – hõbekarika, armulaualeiva taldriku ja hõbekarbi armulaualeibade hoidmiseks. Viimased olid valmistatud Kadrina koguduselt ostetud vanade hõbenõude metallist.(116: RM 1304 Ar 232:7. Ilumäe kabeli 50 aastase Juubeli püha mälestuseks. Revel 1893, lk 9–11.) Väidetavalt kinkisid 24. aprillil 1735 A. D von der Pahleni tütred M. E von P ja A. W. von P kabeli kogudusele siidist altarikatte. Viimane väide pole aga pehmelt öeldes tõene, sest enamus A. D von der Pahleni tütardest olid kinkimise ajal kas liig väikesed või alles sündimata. Kattele tikitud nimetähtede järgi sai kinkija olla pigem A. D von der Pahleni abikaasa  Magdalena Elisabeth von der Pahlen (sünd von Derfelden) ning teised nimetähed viitavad tema kinkimise ajaks kuuekuusele tütrele Anna Wilhelminele. Peres oli seks ajaks ka viieaastane tütar Margaretha Wilhelmine Charlotte, kes aga mingil põhjusel kinkijate ringist välja on jäänud. Võib olla tegigi M. E. von der Pahlen kabelile kingituse just oma tütre ristimise puhul.(117: RM 1304 Ar 232:7. Ilumäe kabeli 50 aastase Juubeli püha mälestuseks. Revel 1893, lk 10. 118 EAA 3, 1, 469: 10p; EAA 3, 1, 475: 9p–10, 17p; EAA 1227, 3, 1: 19, 389p.) Nagu varem, pidas Kadrina kirikuõpetaja uues kabelis jumalateenistusi igal neljandal pühapäeval ja kolmandal suurel pühal, ülejäänud kolmel pühapäeval ja pühadel toimetas talitusi koguduse köster või laulumees, kes kogudusega laulis, palvetas ja luges Piiblist ette. Kabeli esimeseks köstriks oli 1732. aasta adramaarevisjoni andmeil vaba saksa sugu mees, eespool nimetatud Hinrich Johan (Johann) Eeck. 1720. aastal abiellus ta Korjusse Jaagu ja Elßi tütre Marriga, kellega tal 1732. aastal oli kolm alaealist poega ning 1739. aastal kolm alaealist tütart. Küllap olid pojad seks ajaks täiskasvanuks saanud ning perest lahkunud. 1739. aastal nimetati teda ka koolmeistriks, mis viitab, et ta võis oma kodus köstrikooli pidada.118

30. oktoobril 1812 sai kabeli kogudus kingiks kaks maali. Püha õhtusöömaaega kujutava maali kinkis mõisa aednik Jürgen Mühlbach ja Kristuse taevasse minekut kujutava maali kinkis mõisa aidamees Gustav.(119: EKLA, f 199, m 55, 16 (I-1b) < Kadrina khk., Palmse v., Võhma k. Linda Vilmre < Hans Seemann, 70 a. (1931); EKLA, f 199, m 55, 16 (I-1b) < Kadrina khk. Linda Vilmre (1931). http://folklore.ee/radar/story.php?area=Kadrina& id=2076 (26.04.2020).) Odette Kirsi andmeil valmistas mõlemad maalid Rakvere maalermeister Johann Wilhelm Oertel.(120: Kirss, O. Rakvere elanikud kreisilinna aastail 1783–1917. Käsikiri SA Virumaa Muuseumid valduses. 121 DSHI 190, Estland 261: 32.)

9. juunil 1776. aastal võttis Kadrina kirikukonvent vastu otsuse, millega vabastati Ilumäe kabeli kogukond Kadrina kiriku juures ette tulevate ehitustööde teostamisest, kuna nad edaspidi kabeli korrashoidmisega omal jõul hakkama peavad saama.121 Mõni aasta hiljem otsustas konvent, et Ilumäe kogudus ei pea enam Kadrina köstrile palka maksma, vaid peab selle maksma oma koguduse laulumehele, kelle ülesandeks oli kogudusega laulda, palvetada ning katekismuse- või Piibliraamatust ette lugeda, surnuid matta ja lapsi ristida. 1794. aastal avaldati üle Eestimaa laulumeestele jutluseraamat, millest nad kogudusele asjakohaseid jutlusi ette said lugeda.(122: RM 1304 Ar 232:7. Ilumäe kabeli 50 aastase Juubeli püha mälestuseks. Revel 1893, lk 12.)

Mõisa 1805. aasta vakuraamatust selgus samuti, et Palmse mõisa ja valla rahvalt, kes kuulusid Ilumäe kabeli kogudusse, ei nõutud maksu Kadrina kiriku hoonete korrastamiseks ja köstri ülevalpidamiseks. Küll aga tasusid nad maksu Ilumäe kabeli köstri ja laulumehe heaks ning Kadrina kirikuõpetaja hoonete korrashoiuks sarnaselt teiste Kadrina kihelkonna talupoegadega ning tegid kirikõpetaja kasuks ette nähtud teopäevad. Kõik rahamaksud kabeli, köstri, laulumehe ja kihelkonna kirikõpetaja heaks tasus mõis, kuid talupered pidi vedama oma ajast vajalikud ehitusmaterjalid kabeli ning kirikõpetaja hoonete remontimiseks või ehitamiseks ning tegema samuti kõik sellega seotud tööd. Kabeli remondi ja ehitamisega seotud kulud katsid Palmse valla pered võrdselt teiste kogudusse kuuluvate valdade peredega. Ühtlasi kandsid valla pered kirikuõpetaja heaks muid seadusest tulenevaid kohustusi.(123: EKLA 38, 7: 215–215p.)

Kuna A. D von der Pahlen ei lubanud surnuid kabeli põranda alla matta, lasi ta rajada ümber kabeli surnuaia. 1806.–1807. aastal M. von Dreyeri koostatud mõisa atlase lisast selgus, et surnuaia suurus oli 700 ruutsülda ehk 0,32 ha.(124: EAA 1690, 1, 33: 57.) 1711–1734. aasta kirikuraamatu andmeil maeti esimesena kabeli juures olevale surnuaiale 22. novembril 1730 Prassi Tönno ja Anni 3-aastane poeg Hans Uuskülast, kes oli neli nädalat enne suremist tulle kukkunud ja ränki põletushaavu saanud.(125: EAA 1227, 3, 1: 418p.) 1779. aastal said von der Pahlenid kubermanguvalitsuselt loa asutada surnuaiale oma perekonna matusepaik. Esimesed Ilumäele maetud pereliikmed olid Gustav Friedrich von der Pahlen (29.06.1730–19.08.1790) ja Juliane von der Pahlen (1789–IX 1790).(126 DSHI 190 Estland 261: 34p; EAA 1674, 2, 334: 173.) 1885. aastal laiendati surnuaeda lõuna suunas ning see ümbritseti kiviaiaga.(127 RM 1304 Ar 232:7. Ilumäe kabeli 50 aastase Juubeli püha mälestuseks. Revel 1893, lk 15; Tarvel E. Lahemaa ajalugu... lk 215.)

19. sajandi alguseks oli puitkabel amortiseerunud ja koguduse kasvamise tõttu väikeseks jäänud, mistõttu kerkis päevakorda uue kabeli ehitamine. Juba Hans von der Pahlen (1740–1817) annetas kogudusele uue kabeli rajamise algkapitaliks 800 rubla.(128 ERA T-76, 1, 11993. Viires, J., 1987. Ilumäe kabel. Ajalooline õiend, 10.) Kabeli rajajaks sai aga tema poeg Carl Magnus von der Pahlen, kes lasi 1840. aastate alguses ehitada vana kabeli kohale uue. Kabeli, mille ehitus läks maksma 40 000 rubla, nurgakivi panijaks olnud tema poeg Alexander von der Pahlen. Uus hilisklassitsistlikus stiilis neogooti sugemetega kabel oli vanast oluliselt suurem, tema ristkülikukujulise põhiosa mõõtmed on 14,25 m x 21,3 m. Lääneküljel liitus sellega kolmandiku võrra kitsam eeskoda ning idaküljel mõnevõrra madalam kooriruum. Kabeli arhitekti nimi pole teada. Kabeli õnnistasid 22. augustil 1843 sisse Eestimaa kindralsuperintendent Christian Rein ja Kadrina pastor Arnold Friedrich Johann Knüpfer.(129 RM 1304 Ar 232:7. Ilumäe kabeli 50 aastase Juubeli püha mälestuseks. Revel 1893, lk 13: Hein A. Palmse/Palms. Ein Herrenhof in Estland. Tallinn 1996, lk 73.)

Kabel sai endale uue altari, millele altarimaali – Kristus Õlimäel – maalis toonane tuntud kunstnik Carl Siegismund Walther. Altari kohal seinas oli Tallinna meistri Johann Gottfried Exneri tahutud dolomiidist von der Pahlenite vapp. Vapil on aastaarv 1842, mis peaks näitama müüride valmimise aega.(130 Hein A. Palmse/Palms... lk 74.) Kabel sai endale ka uued kellad, mille kinkis C. M. von der Pahlen. Neil on pühendused: 1) Der Kirche zu Illomaggi. Von G. M. Baron von Pahlen 1843. 2) Der Kirche zu Illomaggi. Von G. M. von Pahlen 1844.(131: EKLA, f 199, m 55, 12/5 (I-1b) < Kadrina khk. Linda Vilmre (1931).)

11. septembril 1888 õnnistati Ilumäe kabelis sisse uus orel, mis osteti 150 rubla eest Simuna koguduselt, kuna sealsesse kirikusse uus ja suurem orel muretseti. Ilumäe vana orel müüdi Vohnja valla koolile. Lisaks vana oreli müügist saadud rahale toetas oreli ostmist mõis ning osa raha saadi korjandusest.(132: RM 1304 Ar 232:7. Ilumäe kabeli 50 aastase Juubeli püha mälestuseks. Revel 1893, lk 15–16.) Uue oreli paigaldamiseks raiuti tornijalast läbi uus uks. See tõstis päevakorda rahva hulgas levinud jutu, mille kohaselt pannud C. M. von der Pahlen torni ehitamise ajal selle alusmüüri (pole teada kuhu) ühe hõberublatüki ning sõnunud: „Nii kaua kui see rublatükk seal liikumata paigal seisab, ei lange kabel sisse!“ Ukse raiumisel muretsenud vanainimesed: „Aga mis siis, kui rublatükk seal kohal juhtub olema!“(133: Ilumäe kabeli tõotus. – Wirulane, 1927, nr 102.) Ants Heina arvates võis oreli valmistajaks olla meister Gustav Normann.(134: Hein A. Palmse/Palms... lk 74.)

Foto 6. Ilumäe kabel 1893. aastal (RM 1304 Ar 232:7. Ilumäe kabeli 50 aastase Juubeli püha mälestuseks. Revel 1893)

Lisaks esitletuile teadis rahvas, et kabel hävinevat, kui ema seitsme pojaga koos kabelisse minevat: Rahwas usub, et igal ehitusel on oma hoidja. Peale selle tuleb ehitamise juures tõotus anda. Nii kaua, kui tõotus rikkumata, seisab hoone püsti. Rikutakse aga seda, langeb ta sisse. Ilumäe kabeli kohta olnud järgmine tõotus: Kui ema seitsme pojaga korraga kabelisse läheb, langeb kabel maa alla. Ühel emal Palmses olnud 7 poega. Nad ei läinud kunagi koos kabelisse. Ka ei olla pojad kõik korraga ema matuse puhul kabelisse tulnud, et mitte emaga ühes teise ilma minna.(135: Ilumäe kabeli tõotus. – Wirulane, 1927, nr 102.)

15. mail 1890. aastal võeti kabelisse laulumehe asemel köstrina ametisse endine Loobu valla koolmeister Gustav Bergmann, kes oli selles ametis viis aastat. Võsupere mehe Jakob Grassi (1862–1939) mälestuste järgi olnud köster suurte vaimuannetega mees, kes mõistnud rahvast patuunest äratada nii, et kabelis ei võinud enam ükski tukkuma jääda. Ta mänginud orelit ning asutanud laulukoori. Kui 1893. aastal tähistati uue kabeli rajamise 50. aastapäeva, siis kandis kabeli koor köstri juhatusel ette „neli wägewat waimuliku laulu [...] kelle hulgast kõige esimene oreli kaasmänguga lauldi“. Köstrile sai saatuslikuks vallarahva arvamus, et ta kõik valla asjad sakstele ette kannab ning ta oli sunnitud 1895. aastal ametist lahkuma.(136: Grass, J. Vanaisa ajaraamat. Ühe eesti mehe elulugu. Tartu, 2012, lk 149–150; Bergmann, G. Ranna Wiru maalt. – Ristirahwa Pühhapäewaleht, 1893, nr 40.) Köstri lahkumisest kirjutas keegi pseudonüümi –r taha peitunu kohapealt ajalehele Postimees:
Lihawõtte esimesel pühal s. a. pidas Ilumäe kabeli köster hr B, oma lahkumise-jumalateenistust siin kabelis ja lahkus pääle pühasid Palmsest. Wiis aastat oli ta siin auusasti ja truuwisti oma ametit pidanud ja oma mõnusate jutlustega koguduse meelt ülendanud. Armastusega täitis ta ameti-kohuseid kõikide kasuks. Juba ta esimesel ameti-aastal asutas ta siin sega-laulukoori ja oli selle tubli juhataja kuni oma lahkumiseni. Mõnda armast lõbutunnikest pakkus ta oma laulukooriga, misläbi paljud kõrtsidest eemal hoitud saiwad, kuhu muul ajal salga kaupa rutatakse. Tihti ilustas ta kabelis jumalateenistust kenade, puhtast ette kantud waimulikkude lauludega, mille hulgas ka rasked kunstlaulud ei puudunud. Tema ajal asus Palmsesse wastastikku tulekinnituse-selts, kus ta ka esimehena tegew oli kuni lahkumiseni. Haawatud tundmusel pidi ta siit lahkuma; süüdi oliwad selles parteilikud tuuled ja nende torkawad nooled. Kui elulaened hr B ehk ka siit kaugele saawad kandma, siisgi jääwad igale Ilumäe koguduse liikmele need wiis aastat, mis tema Palmses elas, kustumata meelde. Ilumäe kabelis ei saa nüüd enam igal pühapäewal jumalateenistust olema, waid ainult üks kord kuus peab Kadrina õpetaja jutlust. Teadmata on, millal kabel jälle igal pühapäewal oma kellahelinat saab kuulda laskma ja kogudust palwele kutsuma.(137: –r. Kadrina kihelkonnast. – Postimees, 1895, Nr 86.)

Köstritega olid Ilumäel probleemid ka edaspidi. Aastail 1900–1906 oli seal köstriks Võsu kooli õpetaja Diido Jesaar, kelle Kadrina pastor Johannes Luther tema vabameelsete vaadete tõttu usuõpetuse õpetamise peale koolis, köstri ametist tagasi astuma sundis. Kuna köstri palk – 120 rubla aastas – liiga väike oli, et selle eest ainult uut köstrit palgata oleks saanud, nõudis pastor ka D. Jesaare õpetajaametist vabastamist, et uut õpetajat leida, kes siis ka köstri kohustused enda peale võtaks. Sündmus põhjustas „kirikutüli“, mida pikalt ja põhjalikult ajakirjanduse vahendusel, vastastikku süüdistusi esitades klaariti. Tüli taust oli muidugi laiem ning moodustas osa toonases ühiskonnas levinud üldisest ja üsna teravast diskussioonist pastorite osa üle rahvakoolide ja nende õpetajate tegevuse mõjutamisel.(138: Koit, 1906, nr 49; Luther, J. Toimetusele tulnud kiri. – Koit, 1906, nr 55; Saksa karjased ja Eesti kari. – Postimees: Tallinna wäljaanne, 1906, nr 193; Jesaar, D. Toimetusele tulnud kiri. – Koit, 1906, nr 61; Md. Tormijooks kooliõpetajate vastu. – Postimees, 1907, nr 143.)

1907. aastal määras Venemaa evangeeliumi-luteriusuliste koguduste abikassa Ilumäe kogudusele kolmeks aastaks toetust 100 rubla aastas köstrile palgatoetuseks.(139: Wenemaa Ewangeliumi-Lutheruse usu koguduste abikassa tegewusest 1907. a. – Ristirahwa Pühhapäewaleht, 1908, nr 44.) 1907. aastal osteti Allika talult maa, millele ehitati maja ning seati seega sisse kösteraat, milleks kulus 4000 rubla (foto x).(140: Luther, J. Kadrinast. – Ristirahwa Pühhapäewaleht, 1909, nr 44.) Kösteraadi hoonete ehitamine tõi kaasa ka Venemaa kõrgemasse kohtuorganisse Valitsevasse  Senatisse jõudnud kohtuasja ning lõi pretsedendi samalaadsete kohtuasjade otsustamiseks tulevikus. Ilumäe kösteraadi ehitusel keeldus Palmse vald Kadrina kihelkonna kirikukonvendi käsku täitmast ning mõisa poolt antud ehitusmaterjali kohale vedamast. Virumaa ülem kirikueestseisuse otsuse, mis kohustas valda ehitusmaterjali vedama, kaebas vallavalitsus kubermangu talurahva-asjade komisjoni, kus sai õiguse. Viimase otsuse kaebas kirikukonvent edasi Valitseva Senati 1. departemangu, kust 12. jaanuaril 1912 langetati otsus, mis kohustas valdasid ka tulevikus kiriku koguduse hoonete ehitamisel ja parandamisel materjali juurde vedama ja abitöid tegema.(141: Päewaleht, 1912, nr 193.)

18. novembril 1907 asutati pastor J. Lutheri eestvõttel köster Jaan Viikmanni ja kabeli koguduse vöörmündrite osavõtul koguduse Vaeste eest hoolekandmise kogu, mille tegevusega õnnestus koguduse vaeste-kassa sissetulekut esimese tegevusaastaga kahekordistada.(142: Kadrina koguduse armastusetööst. – Ristirahwa Pühhapäewaleht, 1908, nr 52.) J. Viikmanni juhendamisel tegutses kabeli juures ka meeskoor, milline 1910. aastal 15-liikmelisena võttis osa Tallinna VII üldlaulupeost. Need koori liikmed, kes merehaigust ei kartnud läinud peole Võsult laevaga, teised aga Kadrinast rongiga.(143: Tallinna III laulupidust. – Isamaa, 1909, nr 276.) 1915. aastal sai Ilumäe köstriks Adolf (Ado) Kelder, kes tegutses selles ametis kuni pensionile minemiseni 1. jaanuaril 1937. Puhata ta siiski ei saanud, sest uue köstri puudumisel, kinnitati ta pooleks aastaks köstri kohusetäitjaks, mida hiljem veelgi pikendati ning ta oli ametis veel ka 1940. aastal.(144: Ado Kelder 70-aastane. – Wirumaa Teataja, 1935, nr 131; Kauaaegseid Wirumaa köstreid pensionile. – Wirumaa Teataja, 1936, nr 123; Kiriku Teataja, 1937, nr 1/2, 8/9, 10; Tüli Wirumaa kogudustes. – Postimees, 1940, nr 50.)

1938. aasta augustis hakati organiseerima Ilumäele iseseisvat kogudust, mille organiseerijaks vikaarõpetajaks nimetati konsistooriumi otsusega 24. augustil senine Väike-Maarja kogudusele õpetaja Valter Viks, kes oli seal õpetaja kuni 1941. aastani. Selleks, et uus kogudus oleks elujõulisem, liideti 1939. aasta suvel sellega ka Käsmu küla.(145: Wirumaa saab uue koguduse. – Postimees, 1938, nr 248; Kiriku Teataja, 1938, nr 7; Käsmu ühendati Ilumäe kogudusega. – Wirumaa Teataja, 1939, nr 78.) Kuna V. Viks leidis endale 1939. aastal parema töökoha – Piirimaade Seltsi sekretär – Tallinna, kuhu ta ka alaliselt elama asus, kuulutati Ilumäe pastori ametikoht 1940. aasta alguses vakantseks, sest kogudus nõudis endale õpetajat, kes elaks koha peal ning oleks saadaval ka muidu kui ainult pühapäeviti jumalateenistuse ajal.(146: Eesti Kirik, 1940, nr 2; Tüli Wirumaa kogudustes. – Postimees, 1940, nr 50; Tülid Wirumaa kogudustes, Maa Hääl, 1940, nr 24.) Seoses Eesti okupeerimine ja riigi hävitamisega 1940. aastal lükkusid need probleemid aga tahaplaanile. V. Viks lõpetas oma tegevuse Ilumäel 1941. aasta märtsis ning koguduse hooldusõpetajaks sai Kadrina koguduse abiõpetaja Arnold Kais, kes teenis Kadrina ja Ilumäe pastorina ka pärast II maailmasõja lõppu.(147: Kadrina kirik pühitsetakse pühapäeval. – Wirumaa Teataja, 1943, nr 29.)

Kabeli lähedal Palmse-Ilumäe tee ääres omaaegse Kõnnu talu lähedal Kõnnu (Rõnni) mäel, Palmse poolt tulles paremat kätt, asub püha Hiieniinepuu, mille kohta pastor J. Luther 1893. aastal väitis, et selle oksad olla veel haljendavad, ehkki puu tüvi „alt ju pool mädand on“.(148: RM 1304 Ar 232:7. Ilumäe kabeli 50 aastase Juubeli püha mälestuseks. Revel 1893, lk 6. Jaan Jungi järgi toonud vanad eestlased selle alla andeks mett, sügisel odrakookisid ja verd, kevadel aga piima. „Rahwajutu järele peab selle all suur warandusekast olema, mille üle hallikas jookseb, mis puu tagant välja immitseb“.(149: Jung, J. Muinasajateadus eestlaste maalt. III. Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt. Tallinn 1910, lk 153.) 1931. aastaks oli „wanarauk kadunud, kuid ta asemel seisab wõsu, mis ka juba tubli „poiss“. Teekäija wõib ta laia lehekrooni alla mäekallakule maha istuda“.(150: Haruldased pärnad Palmses. – Wirulane, 1931, nr 84.) Hiieniinepuu juures oli veel 1920. aastate alguses kaks kuuske, mida rahvas „surnukuuskedeks“ nimetanud. „Nimetus on sellest tulnud, et nende kuuskede juures iga leinarong, mis Ilumäe poole teel, senikauaks peatab, kuni kirikutornis leinakell lööma hakkab“.(151: J. W. Wiru rannamailt. – Postimees, 1921, nr 151.) Jaan Jungi väitel oli 19. sajandi lõpus neid kuuski olnud kolm.(152: Jung, J. Muinasajateadus eestlaste maalt. III. Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt. Tallinn 1910, lk 153. Vt ka: Kaasik, A. Pühapaikade teejuht. Tallinn 2017, lk 265.)

6. juulil 1924 avati Ilumäel surnuaia väravate juures Vabadussõjas langenute mälestussammas, pruunist graniidist alusele paigutatud lihtne mustast graniidist obelisk. Mälestussambal on kaheksa Vabadussõjas langenud koguduseliikme nimed.

(153: Langenud sõduritele mälestussamba püstitamine Kadrina Ilumäel. – Postimees, 1924, nr 174; A. S. Wabadussõjas langenud kangelaste mälestussamba awamine Ilumäel 6. juulil. – Waba Maa, 1924, nr 154.) 1928. aastal avati kalmistul piduliku jumalateenistusega mälestussammas Eesti Vabariigi esimeste kommunismiohvrite, punakaartlaste poolt 27. veebruaril 1918 Jõhvi raudteejaamas hukatute – Gustav Grönholm, Didrich (Diido) Jesaar, Johannes Kaldenberg ja William Talpsepp – ühishaual.(154: Mälestussammas langenutele. – Postimees, 1928, nr 264.)

Ilumäe ja Võhma vahel Kotkemäel on A. von der Pahleni poolt isa mälestuseks püstitatud mälestussammas, millel on tekst: „Se meletulletuse sammas on selle Palmse moisa Paeris Herrale Kindral Carl Magnus Baron von der Pahlen maelestusseks uelles pandud. Nemmad ollivad Palms moisa paerris Herra 1817 kunni 1863“. Rahvajutu järgi lasknud üks Pahlenitest selle koha peal hõbekuuliga kotkast, päästnud tolle küüsist võõramaa kuningapoja ning saanud selle eest rikkalikult tasutud.(155: Hein A. Palmse/Palms... lk 76.)

Foto 7. Ilumäe kabel ja surnuaed, väljavõte 1806.–1807. aasta Moritz von Dreyeri atlase kaardilehelt. Surnuaia edelanurgas oln aiaga muust surnuaiast eraldatud perekond von der Pahlenite matusepaik (EAA 1690, 1, 33: 32)

Foto 8. Ilumäe kabel ja surnuaed, väljavõte maamõõtja Adolph Grunbergi 1881. aasta Ilumäe küla kaardilt. Surnuaia lõunapoolne laiendus on veel tegemata ja selle edelanurgas on aiaga muust surnuaiast eraldatud perekond von der Pahlenite matusepaik (EAA 3724, 4, 1690: 1)

Foto 9. Kösteraadi krunt, Ilumäe kabel ja surnuaed, väljavõte maamõõtja Theodor August Friedrich Dau 1908. aastal koostatud plaanist (EAA 3724, 5, 1527: 1)

Foto 10. Ilumäe kabel, surnuaed ja kösteraat Maa-ameti ortofotol.

Juba puitkabeli aknaid ehtisid 16 vitraaži, mis paigaldati hiljem ka uue kabeli akendele. Neist neljal oli kujutatud A. D. von der Pahleni ja tema abikaasa M. E. von Derfeldeni, neljal mõisaametnike ja seitsmel talupoegade vappe. Rahvajutu järgi telliti vapid Pariisist, kuid kunstiajaloolase A. Heina arvates valmistas need Tallinna klaasimaalija Johann Samuel Reimers.(156: Hein A. Palmse/Palms... lk 73.) Kuna aga üks vappidest oli pühendatud Tallinnas tegutsenud klaasimaalija Daniel Öhlersile, peab aga hoopis teda töö teostajaks pidama.

Kõigi vappide kilp on varustatud kaski (kiivri) ja vapimantliga. Parunipere ja mõisaametnike vappidel hoiavad vapimantlit terasturvistes vapisulased, talupoegade vappidel on nende asemele paigutatud loorberioksad. Talupoegade vapid, va Marten Sae oma, eristuvad ka selle poolest, et nende vappide kaski kohal on kõigil kolm viljapead.

Kuna 1930. aastate esimesel poolel kirjutati neist vappidest ajakirjanduses lugusid, millel polnud ei saba ega sarvi ja levitati mitmesuguseid väljamõeldisi, võttis lõpuks sõna ka Marten Sae järglane Gustav Greenwaldt Sae talust, kelle arvates võisid endale vapi saada toonased kabeli eestseisuse liikmed.(157: Greenwaldt, G. Kellele kuulusid Ilumäe kabeli wapid. – Waba Maa, 1936, nr 4.)

Foto 11, 12. A. D. von der Pahlen ja tema abikaasal M. E. von Derfelden (Dörfelden) olid oma vappidega esindatud kahel aknal. Pahlenite perekonnavapi kilbi I väljal oli kolm valget roosi ja lõvi, II väljal ratsutav kürassiir, III väljal kolm punast roosi ja IV väljal ristatud arkebuusid, südakilbil vana sugukonnavapp – kolm rohelist pärnalehte. A. D. von der Pahlen (01.01.1707–24.03.1753.) abiellus 15. mail 1728 M. E. von Derfeldeniga (17.04.1793 – 9.08.1793), Nad said 14 last, teiste seas oli ka hilisem ratsaväekindral, St Peterburgi sõjakuberner ja keiser Paul I troonilt tõukamisega tuntuks saanud krahv Peter Ludwig von der Pahlen. M. E. von Derfeldeni vapikilbil (sinise põhjaga) on kolm hõbedast kala ning kaski kohal tiivad, millel on samuti kolm kala (Foto: Stanislav Stepaško).

Foto 14. Ewalt (Ewold) Muicki vapi kilbil on süda, millest Jüri Keevalliku järgi kasvasid välja „kolm hingepuhtusele viitavat liiliaoksa”.(159: Keevallik, J. Ilumäe vabatmeeste vapid. – Kultuur ja Elu, 1978, nr 3, lk 41–42.) Kolm liiliaõit on samuti kaski kohal. E. Muicki mainiti Kadrina kihelkonna meetrikaraamatus esmakordselt 1712. aasta veebruaris. 1714. aastal oli ta Vatku (Watküll) mõisa valitsejaks. Ta oli Palmse talurahva ja teiste mõisate sakslastest ametnike seas lugupeetud mees, olles sageli vastsündinutele ristivanemaks. Abielust Anlena Jungiga, oli neil tütar, Ann. Tema sünni- ja surmadaatumid on teadmata (Foto: Stanislav Stepaško).(160: EAA 1227, 3, 1: 67p, 78p, 98, 100p, 104p, 108p, 109p, 131, 136p.)

Foto 15. Üks vappidest on purunenud ning selle vapiosa ja osa allkirja puudub. Tõenäoliselt oli see pühendatud Hulja mõisa valitsejale Matthias Mühlenbachile, kes abiellus maanõunik Gustav Christian von der Pahleni toatüdruku Kayga (Kaysa). ja oli aastail 1725–1734 paljude Palmse mõisa talulaste ristivanem. Matthias ja Kay Mühlenbachi poja Gustaff Christian Mühlen Bachi (Gustav Christian Mühlenbach) vapi keskel on kujutatud meri, kaski peal kolm lille. Ta ristiti 10. veebruaril 1728, kuid suri juba 24. oktoobril 1731. Tema ristivanemad olid maanõunik G. Ch. von der Pahlen, maanõunik von Rosen ja preili von der Pahlen Mädapealt. Vappe on seostatud Sagadi mõisa Liggedama veskikohalt pärit Mühlbachide perega, kuid see ühendus on meelevaldne (Foto: Stanislav Stepaško).(161: EAA 1227, 3, 1: 259, 284p, 420; Greenwald, G. Kellele kuulusid Ilumäe kabeli wapid. – Waba Maa, 1936, nr 4; Tarvel E. Lahemaa ajalugu... lk 132–133.)

Foto 16. Daniel Öhlersi vapi kilbil kujutatakse maalivat meistrit ja kahte lõvi, mis on ehk viide piibliloole Taanielist lõvide augus, kaski kohal on lind sõrmusega nokas. Klaasimaalija D. Öhlers sündis Hamburgis, oli alates 28. veebruarist 1721 Tallinna kodanik ning maeti 13. veebruaril 1732 Tallinnas. Abielust Gerdruta Elisabeth Packeliga oli tal tütar Barbara Helena (Foto: Stanislav Stepaško).(162: Das Revaler Bürgerbuch 1710–1786. – Beiträge zur Kunda Estlands. Bd. XIX. Reval 1934, S. 21.)

Foto 17. Veerandadrik, mölder Joaveski Jacob Falck maksis mõisa 1723. aasta vakuraamatu järgi oma veski eest raharenti viis riigitaalrit aastas ning oli vabastatud nii teotööst kui ka naturaalandamitest. 1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi tegi ta mõisale tegu ja tasus naturaalandameid võrdselt teiste veerandadrikutega. J. Falck suri ajavahemikus 1734–1739 (Foto: Stanislav Stepaško).(163: DSHI 190 Estland 245: 7p; EAA 3, 1, 469: 7p–8.)

Foto 19. Martin Sae (Saeweske Mart) vapi kilbil on kujutatud pool veskiratast ning sirkel ja nurgalaud, kaski kohal aga palgisaag, mis viitab tema tegevusele mõisa saeveski peremehena. 1723. aasta vakuraamatu järgi maksis ta selle eest kaheksa tündrit rukist ning oli vabastatud nii teotööst kui ka naturaalandamitest, kuid pidi viima mõisa neli sülda küttepuid, kolmveerand tündrit soolasilku ja 5000 kuivatatud silku. Ta suri millalgi ajavahemikus 1734–1739 (Foto: Stanislav Stepaško).(165: DSHI 190 Estland 245: 9.)

Foto 20. Pooladrik, mölder Arendt Porggasti (Porgaste Arend) vapi kilbil on kujutatud pool veskiratast ning sirkel ja nurgalaud, kaski kohal on viljapead. Ta oli Joaveski möldri Hansu (†1689) ja tema abikaasa Malle (1632–1729) poeg. Porgaste Arend maksis oma veski eest 1723. aastal raharenti 8 riigitaalrit aastas ning oli vabastatud nii teotööst kui ka naturaalandamitest. 1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi tegi ta mõisale tegu ja tasus naturaalandameid võrdselt teiste pooladrikutega (Foto: Stanislav Stepaško).(166: DSHI 190 Estland 245: 7p; EAA 1227, 3, 1: 409; EAA 3, 1, 469: 2p–3, 7p–8.)

Foto 21. Mall Porggast – vapi keskel on kujutatud pool veskiratast ning sirkel ja nurgalaud, kaski kohal on viljapead – oli Arend Porggasti abikaasa (Foto: Stanislav Stepaško).

Foto 22. Muike Vanapere peremees Jacob Muicki (Wanna Muick Jack) vapikilbil on kujutatud kahe härjaga rakendatud ader, kaski kohal on kolm viljapead. Täisadrik Muike Vanapere Jaak sündis 1661. aasta paiku, elas 70- aastaseks ning maeti 25. juulil 1731. Ta oli abielus Madliga. Aastail 1724–1731 oli Muike Vanapere Jaak ühtlasi Kadrina kiriku vöörmünder. Mõisa 1723. aasta vakuraamatu järgi maksis ta poolte teopäevade eest mõisale rahas kuus riigitaalrit, tegi poole teopäevadest ja maksis naturaalandameid ning andis lisaks neile 10 naela (4,1 kg) humalaid aastas (Foto: Stanislav Stepaško).(167: EAA 1227, 3, 1: 69, 88, 244, 253p, 419p; DSHI 190, Estland 245: 8)

Foto 23. Muike Noorpere rentnik Diedrich Muicki vapikilbil on kujutatud tuuleveski, kaski kohal on kolm viljapead. Mõisa 1723. aasta vakuraamatu järgi oli tegemist ühe adramaa suuruse taluga, mille eest tema isa Jacob maksis mõisale teotöö eest rahas 12 riigitaalrit ning tasus naturaalandameid. Lisaks pidi pere andma mõisale aastal 10 naela humalaid. 1732. aasta vakuraamatu andmeil maksis D. Muick mõisale teotöö ja naturaalkohustuste eest kokku 24 riigitaalrit. 1739. aasta vakuraamatu järgi taas 12 riigitaalrit ning tasus naturaalmaksudena kuus tündrit rukkeid, kuus tündrit otri, neli tündrit kaeru, andis kaks vana lammast, kuus kana, 60 muna, kuus naela lõnga ja kaks koormat heinu. 1759. aastal, mil asutati Muike karjamõis, nimetati D. Muicki rentnikuks (Arrendator), mis viitab sellele, et tegemist võis olla isiklikult vaba mehega nagu oli ka tema arvatav onu Ewold Muick. Vapikilbil oleva tuuleveski järgi on D. Muicki peetud tuuleveski möldriks, kuid seda ei kinnita ei mõisa ega adramaarevisjoni vakuraamatud. Mingi minevikuseos tuuleveskiga võis perel siiski olla, sest 1701. aastast pärineb Tönnis Muickile kuulunud 17 cm kõrgune ja ülaääres 11 cm läbimõõduga hõbepeeker, millele graveeritud vappi kroonib tuuleveski kujutis. Lisaks oli vapikilbil kujutatud ka veskiratast. Igal juhul seab peekril oleva vapikujutis kahtluse alla väite, nagu oleks A. D. von der Pahlen, kes nimetatud vitraažvapid tellis, kujutised suvaliselt oma peast välja mõelnud. Ilmselt oli Tönnis Muick, kellele peeker kuulus Jacob ja Ewold Muicki isa ning Dietrich Muicki vanaisa (Foto: Stanislav Stepaško).(168: EAA 3, 1, 460: 78p–79; EAA 3 1, 469: 7p–8; EAA 3, 1, 475: 6p–7; DSHI 190, Estland 245: 8; DSHI 190, Estland 261: 28p; Eesti rahva ajalugu. Tallinn 1997, tahvel CIII.)