Muike

Muike ajalooline õiend

Muike küla oli katkematult olemas hiljemalt muinasaja lõpust kuni 1759. aastani, mil küla mõisastati ning pered sealt ümber asustati. Pärast mõisa natsionaliseerimist 1919. aasta maaseaduse alusel loodi Muikel asunikutalud, mis 1949. aastal liideti Ilumäe kolhoosiga.

Esmamainimine ja arheoloogilised allikad

Muike küla ilmub esimest korda kirjalikesse allikatesse Tallinna Püha Mihkli tsistertslaste nunnakloostri võltsürikutes (Mudike, Muicke, Muddick), mille valmistamisajaks Paul Johansen ja talle tuginev Enn Tarvel peavad 15. sajandi esimesi aastakümneid. Küla nimetamine võltsürikuis tähendas aga, et see pidi enne nende valmistamist juba olemas olema. Aastail 1993–1999, mil arheoloog Valter Langi eesvedamisel toimusid arheoloogilised uuringud endise Palmse mõisa maa-alal, mh ka Muike küla piirkonnas, avastati sealt lisaks kivikirst- ja tarandkalmetele ka fossiilsete põldude jäänused. Esimese, üsna vana põllu jäänused dateeris V. Lang oletamisi I aastatuhandesse eKr. Teise põllu jäänused aga, mis olid maastikul markeeritud suhteliselt madalate kamardunud põllukivihunnikutega ja paiknevad kadakasel ja võssa kasvanud karjamaal, umbes 100 x 150 m suuruse pindalaga maa-alal, dateeris ta oletamisi I aastatuhande lõppu ja II aastatuhandesse. Seega võib arvata, et küla kohal on asustus olnud vähemalt muinasaja lõpust alates. V. Langi arvates võis Muike asustusüksusega seotud olla arvatavasti nooremasse rauaaega kuuluv kivivarekalme. Võimalikule keskaegsele külakalmele osutab ka üks hiline hoburaudsõlg, mis leiti Muike tee äärest elektriposti jaoks augu kaevamiselt. Harri Moora dateeringu järgi võis see pärineda 13. saj II poolest – 14. saj algusest. Asulakohta Muikelt täna veel ei teata, kuid mitmes kohas Muike ja Palmse piiril on registreeritud põllukivihunnikuid. Neid pole arheoloogiliselt veel uuritud, kuid välimuse järgi hindas V. Lang nende vanuseks umbes 1000 aastat ning leidis, et nende põhjal võib üsna suure tõenäosusega oletada, et 13. sajandi algul oli Muike küla või talu olemas.

1510. aastal vahetas tsistertslaste Püha Mihkli kloostri abtiss Elisabeth Brincke Palmse mõisa Bertram Jungega Nabala mõisa vastu, millega ka Vatku küla läks viimase valdusse. 1522. aasta Mardipäeval andis ta selle aga Virumaa meeskohtu ees üle oma väimehele Dyrick Metzenstakenile.

Rootsi võimude poolt 1586. aastal läbi viidud suure omandisuhete revisjoni andmeil esitasid Palmse omandipaberid Marcus Metztackeni pojad Arendt ja Dietrich, kes olid Rootsi kuninga teenistusse Mõisa suuruseks oli 21 adramaad ning selle koosseisu kuulus ka Muike talu (Gesinde Muttigh). Engel Hartmann nimetab Muiket külaks (Mudick by), mille suuruseks oli 1583. aastal kaks adramaad. Millalgi aastail 1586–1711. aasta vahel on Muike talu jagunenud kaheks ühe adramaa suuruseks taluks, milles elavaid peresid kutsuti Vanapereks ja Noorpereks.

1695. aastal panditi Vatku ja Muike kellelegi Lohmanile, kellele need jäid kuni 1707. aastani, mil Arend Dietrich von der Pahlen need välja ostis.

Muike pered 18. sajandil

1711. aasta katkunimekirja ja 1723. aasta vakuraamatu järgi kuulusid mõlemad Muike pered, nii Vanapere kui ka Noorpere Muike (Muick) küla, 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi Võsupere küla, hiljem aga hajatalude nimekirja. 1723. aasta vakuraamatu ning 1732. ja 1739. aasta adramaarevisjoni andmeil olid mõlemad nagu varasemaltki ühe adramaa suurused.

Muike Vanapere vanim teadaolev meessoost pereliige vanaisa Hans (Hanß) sündis septembris-oktoobris 1647 ja suri Ilumäel (Illoma) – usutavasti poeg Tönno juures – 72½-aastaselt 5. märtsil ning maeti 13. märtsil 1720. Ta sai oma pikaaegse abikaasaga neli poega ja ühe tütre, kes kõik olid tema surma ajal veel elus. Tema ainuke tütar Elß abiellus 1712. aastal Porgaste (Porkasto) Arni Hansuga, poeg Tönno 1713. aastal Vihasoo (Wihhasuh) Micku kasutütre Kayga, poeg Hans 1716. aastal Kõnnu (Könna) Maddi tütre Anniga ning poeg Mik Ilumäelt (von Illomäe) 1721. aastal Jakob Falki tütre Barboga Joaveskilt (Joaweske). Hansu neljandat poega Hanso Maddist Muikelt nimetati sünnimeetrikas 1712. aastal, kuid järgnevalt teda enam ei nimetata. Samal aastal ilmus abielu- ja sünnimeetrikasse Võsupere peremees Hanso Maddis, kes abiellus Micko Matzi tütre Kaddriga Ojaveskilt. Siiski pole olemasolevate allikate põhjal võimalik välja selgitada, kas tegemist oli samade või erinevate inimestega.

Muike Vanapere peremehena oli 1711. aasta katkunimekirjas, 1723. aasta vakuraamatus ja 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus märgitud täisadrik Muike Vanapere Jaak (Jaack, Jacob), kes sündis 1661. aasta paiku, elas 70-aastaseks ning maeti 25. juulil 1731. Jaak oli abielus Madliga. Tõenäoliselt on just Madli see üle 60-aastane naine, kes oli 1739. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus Muike Abrahami pereliikmete hulka üles tähendatud. 1711. aasta katkunimekirja järgi oli peres enne katku neli meest ja kolm naist, kellest suri epideemia ajal üks naine. 1726. aasta adramaarevisjoni andmeil kuulus peresse kümme inimest, kellest neli olid tööealised mehed, kaks tööealised naised, kaks alla 15-aastased tüdrukud ning üks üle 60-aastane vana mees ja naine. Alates Noorpere Jacob Muiki surmast 1724. aastal kuni oma surmani oli Muike Wanna Jaak ühtlasi Kadrina kiriku vöörmünder. Jaagu ja Madli laste kohta täpsemad andmed puuduvad, kuid meetrikaraamatuis nimetatakse nende poegi Abrahami, kellest allpool lähemalt juttu tuleb, ning Jaani, kes 1733. aastal abiellus Orroweske Jacobi tütar Kreetiga. Tütardest on teada Madli, kes abiellus 1721. aastal Joaveski (Joaweske) mölder Jürri poeg Hansuga, ning Kay, kes abiellus 1729. aastal Hinrike Peteri poja Hansuga Kolga mõisast. 1730. aastal nimetati sünnimeetrikas ristiemana Wanna Muike Jakobi tütar Mayd. 1734. aastal suri Muike Jago 12-aastane tütar Liso. Jaagu ja Madli kõige noorem tütar Ann ristiti 6. märtsil 1715, kuid tüdrukuke suri juba sama aasta lõpus. Jaagul ja Madlil oli ka kasupoeg Mihkel, kuid 1728. aastal sai tollal 14-aastase Mihkel surma õnnetusjuhtumis hobusega.

Mõisa 1723. aasta vakuraamatu järgi maksis täisadrik Wanna Muicke Jack poole oma teotööst rahas kinni ning andis naturaalandamina kuus tündrit rukist, kuus tündrit otri, kaks tündrit kaeru, neli koormat küttepuid, kaks koormat heinu, kuus naela lõngu, kaks lammast, kuus kana, 60 muna, kuusteist valget rootsi rundstükki, kuus lehmakütket ja 48 kubu õlgi. Peale selle oli perel kohustus anda mõisale kümme naela humalaid. Kui suur oli teotöö eest makstav rahasumma, vakuraamatust ei selgu.

Pärast Jacku surma sai talus peremeheks tema poeg Muike Abraham, kes oli abielus Madliga. Usutavasti abiellusid Abraham ja Madli millalgi enne 1710/1711. aasta katkuepideemiat. Madli suri 9. augusti pärastlõunal kell 2 ning maeti 16. augustil 1724. Nii täpne surmaaja fikseerimine viitab, et taluperes pidi olema kell. 1720. aastal sündis Abrahami ja Madli perre tütar Ann, kes suri juba 1722. aastal, ning 1723. aastal tütar Mall.

1727. aastal abiellus Abraham teist korda Körwe Jaani Jürri tütre Lenoga Huljast. Abrahamil ja Lenol sündis 1726. aastal poeg Jakob, kellest hiljem sai Jaanioja pere rajaja. 1728. aastal sündis nende tütar Madli ja 1730. aastal tütar Kay.

1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi elas peres kümme inimest: kolm töövõimelist meest ja kaks naist, üks eakas naine ning kaks alla 15-aastast poissi ja kaks tüdrukut. Tööloomadest oli perel kolm hobust ja üks varss ning kuus härga. Lehmi oli viis ning noorloomi kolm. Poole adramaa eest tegi pere aasta läbi tegu kolm rakmepäeva nädalas ning vaimude ajal kolm jalapäeva nädalas. Peale selle maksis pere mõisale aastas üheksa kopikat raha, kolm tündrit rukkeid, samapalju otri ja tündri kaeru, andis ühe vana lamba, ühe kana, 30 muna, kolm naela lõnga ja ühe koorma heinu. Teise ½ adramaa eest ta tegu ei teinud ja makse ei maksnud, kuna oli ametis mõisa kiltrina.

1739. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi elas peres 19 inimest: peremees ja perenaine, neli täiskasvanud meest ja kolm täiskasvanud naist, üks vana naine ning kuus alla 15-aastast poissi ja kolm tüdrukut. Perele kuulus kolm hobust ja kaks varssa, kaheksa härga, kuus lehma ja viis noorlooma. Pere tegi nagu 1732. aastalgi pooled teopäevadest, makstes aga nüüd teise poole eest kuus riigitaalrit aastas. Naturaalmaksudeks anti kuus tündrit rukkeid, kuus tündrit otri ja neli tündrit kaeru, kaks vana lammast, kuus kana, 60 muna, kuus naela lõnga, kaks koormat heinu, kaks koormat puid ja ühe koti.

Palmse mõisa kroonika kohaselt asustati Muike Vanapere inimesed Muike karjamõisa moodustamise ajal 1759. aastal Võhma Reo talusse, Ilumäe Hallika talusse ja Võsu Jaanioja veskitalusse. Neist põlvnesid pered, kes said hiljem perekonnanimedeks Muidik, Muik (Muick), Muikmann ja Meikar.

Perede ümberasustamine Muikelt näib olevat toimunud poolte kokkuleppel ega ole rikkunud mõisa ja perede suhteid, millest annab tunnistust näiteks Jaanioja Jacob Muiki (Muick) poja Daniel kingitud saksakeelse pühendusega raamat Gustav Friedrich von der Pahlenile. Seoses raamatutega väärib mainimist, et Muike Vanaperes on olnud juba 18. sajandi II poolel oma raamatukogu, mis viitab, et peres olid lugemisoskuse ja nagu näitavad raamatuisse tehtud sissekirjutused ka eesti ja saksa keelse kirjutamisoskusega inimesed. Tänaseks on Muikide raamatukogust teada kolm raamatut, millest kaks asuvad Eesti Kirjandusmuuseumi ning üks SA Virumaa Muuseumid kogus. Neist vanim, kirikukäsiraamat, on välja antud aastal 1673 ning selle esikaanel on märge: Jakob Muick 1777 Reval. Geschenked von ... . Kaane keskel on teise käekirjaga tehtud sissekanne: Jakob Muike Ramat. Teine Muikide raamatukogusse kuulunud raamat “Jummala surest Teggudest Ma-ilma peäl. Esimenne Jäggo” (Revel 1774) kannab raamatukogu järjekorranumbrit 147 ning sisaldab pikimat 18. sajandist pärit raamatusse tehtud eesti keelset sissekirjutust:

Jummal:

Se Issa, kes meid keik on lonud:

Iesus Kristus: Temma popeg, kes meid on lunnastand:

Pühha Waim

Kes meid tänna ia iggal aial pühhitseb.

See on Jakob Muike Ramat.

Se armolinne Jummal on temale kolm poega siin ilmas annud, ja need ellawad weel keik. Selle esimesse poia nimmi on Jakob Muik, ja teise nimmi on Johan Muik, ja kolmanda nimmi on Daniel Muik. Ja minna temma noorem poeg ollen lasnud selle Ramato ueste kokko panna sest se olli lohki kistud, 1782 astal Neari kuul. Sowin ia pallun Jummalalt armo ia Hallastust, temma armsa pöia Jesusse Kristusse läbbi, et Keik ülle pea, olgo nemmad mull tutwad, ehk wöerad, ka woiksid omma hingede kassuks hoida, mis seie Ramatusse Jummala surest Teggudest on ülles pandud; et nemmad weel siin ilmas sell armo aial wotwad iärrel arwada, et neil üks Iggawenne ello teises ilmas on, et se taewane Issa neile mitte ei sa ütlema: Minge ärra minust teie ärranetud sinna iggawesse tullesse, mis on walmistatud kurratidele, ia temma Inglidele. Waid et ta saaks ütlema: Tulge tenna minno Issa önnistud, pärige seda Kunningriki mis teile on walmistud mailma algmisest. Seda keik sowib Daniel Muik.

Kirjutatud Tallinnas, Toompeal, 3. Küünla ku päeval, 1782 Astal.

Kolmas raamatukogusse kuulunud raamat on Friedrich Gustav Arveliuse 1782. aastal välja antud „Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat“, mis kannab raamatukogu järjekorranumbrit 151. Selle esikaane siseküljel on sissekanne: Jakob Muik Palmses 8 Wina Ku päwal 1784 ning tiitellehele on kirjutatud ka Daniel Muiki nimi.

Seega oli Muikide raamatukogus vähemalt 151 raamatut, kuid tõenäoliselt hoopis rohkem. Kahjuks pole olemasolevate andmete alusel võimalik öelda, mil raamatukogu kujunemine alguse sai, kuid see pidi kindlasti toimuma ajal, mil pere veel Muike külas elas.

Muike Noorpere Jacob (Jakob) Muik sündis 1674. aasta paiku ning maeti 22 märtsil 1724 umbes 50 aasta vanuselt. Kuna ta oli olnud märkimisväärselt kaua aega kiriku vöörmünder (eestseisja), korraldati talle vääriline matusetalitus. Tema esimene abikaasa Anno sündis 1683. aastal Loobu möldri Jürgeni peresse ning abiellus Jacob Muikiga 1701. aastal 18-aastaselt. Nad said oma 20-aastase abielu jooksul kokku üheksa last – neli poega ja viis tütart –, kellest kaks tütart surid noorelt. Anno oli enne surma palju nädalaid haige, kuid käis veel 10 nädalat enne surma viimast korda armulaual. Ta suri 38-aastaselt 18. mail 1721 ja maeti 21. mail. 30. oktoobril 1722 abiellus Jakob Muik oma teise abikaasa, Körwe Jahni Jürri tütre ja Hulja möldri Wabo kasutütre Elßiga. Jacobi ja Elßi abielu kestis siiski vaid poolteist aastat ning pärast kolmeaastast leinaaega abiellus Elß 1727. aastal Joaweske Jürriga.

Tegemist oli 1711. aasta katkunimekirja Muike noorpere (neu Gesind ehk noreperre) Jackuga. Enne katku elas peres 15 inimest – kuus meest ja üheksa naist. Neist jäi pärast katku ellu üks mees ja kolm naist. Mõisa 1723. aasta vakuraamatu järgi maksis täisadrik Muick Jack teotöö eest rahas ning tasus naturaalandameid sama suures ulatuses nagu Vanapere Jaak ning andis samuti mõisale igal aastal kümme naela humalaid.

Jacobi pärija peremeheametis Dietrich Muik sündis ilmselt katku ajal või üsna varsti pärast seda, kuid enne sündide registreerimise algust. Vaderina ilmus ta sünnimeetrikasse esimest korda 1729. aastal. Enne katku sündis ka Jacob ja Anno Muicki tütar Kay, kes 1725. aastal oli Hanso Jürri tütre May ristiemaks. 1712. aastal ristiti nende poeg Samuel, 1714. aastal tütar Dortie (Toorti), kes 1732. aastal abiellus Löppe Weske möldri poeg Jürriga, 1716. aastal tütar Elisabeth ja 1718. aastal tütar Mall. 1724. aastal ristiti Jacob ja Elß Muicki tütar May.

1732. aasta adramaarevisjoni andmeil oli täisadrik Dietrich Muik täielikult raharendil, makstes oma teotöö ja naturaalkohustuste eest mõisale kokku 24 riigitaalrit. 1739. aasta vakuraamatu järgi maksis ta teotöö eest mõisale 12 riigitaalrit ning tasus naturaalmaksudena kuus tündrit rukkeid, kuus tündrit otri, neli tündrit kaeru, andis kaks vana lammast, kuus kana, 60 muna, kuus naela lõnga ja kaks koormat heinu.

1759. aastal, mil asutati Muike karjamõis, sai Noorpere rentnik (Arrendator) Dietrich Muick endale asemele Korgee-soo koha. Kahjuks ei ole kirikuraamatute ja hingeloendite abil võimalik kindlaks teha, kas Koriesso peredes – neid oli kaks – elas 1782. aasta hingeloendi koostamise ajal veel Muickide järglasi. Küll elas Ditrich Muicki lesk Liso 1782. aastal Sae peres oma tütre Madli juures ja suri millalgi ajavahemikus 1782–1795. Tundub, et Korgee-soole ümber asunud Muike Noorpere hääbus või lahkusid selle nooremad pereliikmed mõisast millalgi pärast ümberasumist.

Palmse mõisa ja Muikega näivad olema seotud ka mõisavalitsejad Johan Muick ja Ewold Muick, kes pidid ilmselt olema mõlemad ka vabad mehed. Kuigi seda kindlalt väita pole võimalik, jääb mulje, et tegu võis olla Noorpere Jacob Muiki vendadega.

Johan Muickist on teada üsna vähe. 29. juulil 1711 nimetati teda Kadrina kihelkonna sünnimeetrikas Hulja mõisa valitsejaks, kelle abikaasa Helena Jung oli Jacob Muicki sulase Johani tütre Leno ristiema. Kadrina koguduse surmameetrikas teade tema surmast puudus, kuid 18. jaanuaril 1713 nimetati Helena Jungi juba tema leseks. 5. juulil 1719 abiellus lesk Helena Jung sadulsepasell Johan Druskaga Karitsalt.

Üsna harva mainiti meetrikas aga Ewold Muiki kodakondseid. 1713. aasta jõulude paiku ilmus sünnimeetrikasse ristivanemana ka tema abikaasa Anna Helena (Anlena) Jung, kes esines seal järgnevalt aga palju harvemini kui tema abikaasa. Kahjuks pole nende abiellumise aeg teada, kuna olemasolev Kadrina koguduse meetrikaraamat seda ei kajasta ning on võimalik, et abielu sõlmiti enne 1711. aastat. Ewoldi ja Anna Helena lastest meetrikaraamatutes erilisi jälgi pole, vaid 1731. aastal nimetati Ewold Muiki tütar Anni, kes oli Labbiki Jürri ja Tio tütre Anni ristivanemaks.

1728. aastal oli Körwe Körtsi Jaaku tütre Anni ristivanemate seas Muike Ewoldi tüdruk Ann ning 1729. aastal Võhmas sündinud Wolmeri Wolmeri ja Madli poja Peteri

ristivanemaks Ewold Muiki sulane Jahn. Ewold ja Anna Helena Muicki surmaaega pole 1734. aastast hilisemate kirikuraamatute puudumisel võimalik kindlaks teha.

Muikide vapid Ilumäe kabelis

Ilumäe kabeli akendel olevaist neljateistkümnest vitraažvapist oli Muikidele pühendatud kolm. Üks neist kuulus Jacob Muickile ehk Muike Vanapere Jaackule, keda meetrikaraamatuis hakati Jakobiks – siiski mitte alati – kutsuma pärast seda, kui temast oli saanud kiriku vöörmünder. Tema vapikilbil oli kujutatud kahe härjaga rakendatud ader, mis viitab tema tegevusele põlluharijana. Vapikilp oli varustatud kiivri ja mantliga, mille kohal oli kolm viljapead ja vapi kõrval viljapuuoksad. Teine kuulus Muike Noorpere Dietrich Muickile, kelle vapikilbil oli kujutatud tuuleveski ning üleval kolm viljapead. Nii Jacob kui ka Dietrich Muicki vapi kõrval olid stiliseeritud viljapuuoksad. Kolmas vapp kuulus härra Ewald Muickile, kelle vapikilbil oli süda, millest Jüri Keevalliku järgi kasvasid välja „kolm hingepuhtusele viitavat liiliaoksa”. Vapi ülaosas kiivri peal olid samasugused oksad. Erinevalt teistest kannavad tema vappi kaks sõdurit, samamoodi nagu Arend Dietrich von der Pahleni, tema abikaasal Anna Magdalena Elisabeth von Derfeldeni ja Palmse valitseja Jakob Johan Krahni vappidel. Küllap see vastas tema valitsejaametist tulenevale ühiskondlikule ja sotsiaalsele positsioonile.

Foto 2. Tönnis Muicki vapp (1701; Eesti rahva ajalugu. Tallinn 1997, tahvel CIII)

Vapi järgi on Dietrich Muicki peetud tuuleveski möldriks, kuid ühtegi dokumentaalset jälge selle kohta pole. Ka mõisa 1723. aasta vakuraamat, kus väga täpselt on ära toodud andmed kõigi mõisa veskite ja neis tegutsevate möldrite kohta – ühes veskite eest makstavate rendisummadega – pole Muike Noorpere ja Dietrich Muickiga seoses tuuleveskit mainitud. Samuti olid kõik möldrid – v.a Oruveskil tegutsev mõisa mölder – vabastatud teotööst ja naturaalandamist ning tasusid eranditult ainult raharenti, kuid Muike Noorpere peremees tasus naturaalandameid ja oli teotöökohuslane nagu teisedki mõisa adratalupojad, erinedes neist vaid selle poolest, et ta tasus oma teotöö eest rahas.

Mingi minevikuseos tuuleveskiga võis perel ometi olemas olla, sest 1701. aastast pärineb Tönnis Muickile kuulunud 17 cm kõrgune ja ülaääres 11 cm läbimõõduga hõbepeeker, millele graveeritud vappi „kroonib tuuleveski kujutis”. Lisaks oli vapikilbil kujutatud veskiratast. Igal juhul seab peekril oleva vapi kujutis kahtluse alla väite, nagu oleks Arend Dietrich von der Pahlen, kes nimetatud vitraažvapid tellis, kujutised suvaliselt oma peast välja mõelnud. Ilmselt oli Tönnis Muick, kellele peeker kuulus, Jacob, Johan ja Ewold Muicki isa ning Dietrich Muicki vanaisa. Perekonna olulisust kihelkonnas näitas ka fakt, et Tönnis Muickile (Muicke Tönno von Palmus) kuulus Kadrina kirikus oma matmiskoht, millel oleval kivil oli kiri: „DIESER STEIN VND STAETE GEHÖRET MUICKE TENNO UND SEINEN BRUDER JÜRRI [mingi ilukaar] SAMPT IHREN ERBEN DEN 11 MARTZ ANNO 1699“. Matmiskoht asunud keset kirikut pinkide all, kuid kiriku ümberehitusel 1922. aastal seati kivid selle eeskotta, kus Muickide kivi oli asetatud põrandasse. Viide kivide ümber paigutamisele 1922. aastal ei pruugi aga olla tõene, vaid seda võidi teha hiljemalt 19. sajandi lõpus, kuna juba Jaan Jung (†1900) nimetas, et Muickide hauakivi asus „torni all ukse juures“ so kiriku eeskojas.

Hauakivil nimetatud Muicke Tenno kohta muid jälgi peale eespool nimetatute pole, kuid Muicke Jürri kohta võib mõningast valgust heita kanne meetrikaraamatus, mille kohaselt maeti 10. septembril 1732 Muike Wannaperre Jürri lesk Ann, kes sündis 1645. aasta paiku. Tema abikaasa Jürri oli surnud enne 1711. aastat. Tõenäoliselt oli Jürri ja Anni poeg Tõugul elanud Muicke Jürri Jahn, kes 1712. aastal abiellus Könno Maddi tütre Madliga. Tõendeid selle kohta leida pole, kuid ehk oli Jürri enne surma Muike Vanapere peremees ning Tönnis Muick (Muicke Tenno) Noorpere asutaja ja esimene peremees.

Vana suguvõsavapi ja kirikus asuva matmispaiga olemasolu Muike Noorpere perekonnaliinil, viib mõttele, et nende puhul võis olla tegu isiklikult vabade inimestega. Lisaks mõisavalitsejatele Johan ja Ewold Muickile olid vabad mehed ka nende vend Jacob ja tema poeg Dietrich, kes oma talu mõisalt rentisid. Seda kinnitab samuti eespool mainitud nimetus rentnik (Arrendator) Dietrich Muicki kohta Palmse mõisa kroonikas.

Foto 2, 3. Jackob (Vana Muike Jaak) ja Dietrich Muicki vitraažvapid Ilumäe kabeli aknalt (Fotod: Stanislav Stepaško)

Muike karjamõis

Muike karjamõis asutati 1759. aastal, mil Muike pered asustati, nagu eespool kirjeldatud ümber mujale. Maamõõtja Solomon Severin Dobermanni poolt 19. sajandi alguses koostatud kirjelduse järgi asusid seal karjamõisa kupja elumaja, saun, ait, rehi ja karjaaed, mis kõik olid ehitatud puust. Karjamõisa põldudel oli mustmullapinnas, mis oli osaliselt segatud kivide ja liivaga, kuid heinamaad olid head. 19. sajandil on Muikel olnud ka kõrts, mis tegutses kindlasti veel 1857. aastal, kuid oli 1878. aastaks omaniku poolt suletud. Kõrtsi ei kujutata enam ka mõisa 1864. aasta kaardil, mis lubab arvata, et see oli suletud juba siis. Ajakirjas Horisont avaldatud artiklis, väitsid Alar Läänelaid ja Arvo Järvet Muike kõrtsi puiduproovide alusel pärinema 1705–1715, mis pole aga siiski tõenäoline. Seadmata kuidagi kahtluse alla puidu proovidest välja tulevat vanust, on usutavam, et hoone ehitamisel, milles 19. sajandi keskel paiknes kõrts, kasutati karjamõisa rajamisel lammutatud taluhoonetest pärit puitu.

Aastail 1806–1807 koostas maamõõtja Moritz von Dreyer Palmse mõisa atlase, mille lisas olid esitatud üksikasjalikud andmed kõigi Palmse mõisale kuuluvate maavalduste, sh ka Muike karjamõisa kohta (tabel x).

Tabel 1. Muike karjamõisa juurde kuuluvad maad 1807. aasta atlase järgi

Muike karjamõisa maad	Maa suurus
	dess	ha
Karjamõisa süda	5,21	5,69
Hoonete ja karjaõue alune maa	0,17	0,18
Koppel	5,04	5,51
Põllumaa	62,58	68,37
Rukkipõld Laoniethe Welli	17,58	19,21
Odrapõld	19,25	21,03
Kesapõld Kaltmaa Welli	25,75	28,13
Heinamaa	78,29	85,53
Põldudega piirnevad heinamaatükid	17,54	19,16
Tammicko Oja, Leo Nietho ja Könno Einama	60,75	66,37
Mets ja karjamaa	60,29	65,87
Kurro Nomm, Jalla Perdi Suo, Laastometz, Uni Laucka Kaddapick, Kaltmaa Ma Saad	60,29	65,87
Kasutamiskõlbmatu maa	2,04	2,23
Karjamõisa rehe maa	2,67	2,91
Kokku	211,08	230,61

Foto 4. Muike karjamõisa kõlvikud 1806.–1807. aasta Moritz von Dreyeri atlase kaardilehel. Suurendatult on esile toodud karjamõisa süda, kus asusid karjamõisa kupja elumaja, saun, ait, rehi ja karjaaed (EAA 1690, 1, 33: 32)

Samal ajal kui mõisa talude põllu ja heinamaade kohta on säilinud M. von Dreyeri tehtud töökirjeldused, pole neid mõisa ja karjamõisade väljade kohta säilinud. Atlase lisast selgub vaid, et karjamõisa rukkipõllu – Laoniethe Welli – kuulus ⅔ osas 2. viljakusklassi ning ⅓ ulatuses 3. viljakusklassi. Enam-vähem sarnaselt jagunesid ka odrapõld ja kesapõld – Kaltmaa Welli. Muike karjaõue juures olev tööhärgade koppel kasvatas kvaliteetset pajuheina, põldudega piirnevatel heinamaatükkidel kasvas aga aruhein ning karjamõisa peamistel heinamaadel – Tammicko Oja, Leo Nietho ja Könno Einama – kasvas ⅜ osas aru- ja ⅝ osas pajuhein. 1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt pidi karjamõisa heinamaadelt tavalisel heina-aastal saama 88 saadu (16 544 kg) aruheina ja 304 saadu (24 898 kg) pajuheina, kokku 41 442 kg heina.

Muike kupjal oma talukohta ei olnud, ta oli üles võetud mõisarahva hulka ning sai oma töö eest ilmselt mõisalt palka. 1782. aasta hingeloendis olid üles tähendatud Muike kubjas Tenno, tema 42-aastane abikaasa May ning nende 10-aastane tütar An ja 8-aastane Leno. 1795. aastaks oli Tenno surnud ning Muike kupjaks oli saanud tema väimees Konno Abrami perest pärit Konno Juhani poeg Jakob, kes oli abielus tema tütre Anniga. 1800. aasta paiku asus Jakob ühes oma perega Korjesole ning tema asemel oli 1811. aasta hingekirjas kupjaks Erust peremees Kasiko Maddi vend 48-aastane Jürri (1766–1831). 1834. aasta hingeloendi järgi oli Muike kupjaks Vatkust Rahkema kõrtsmiku Jakobi poeg Jürri, kes 1835. aastal sai perekonnanimeks Raimer. 64-aastane Jürri Raimer oli mõisarahva hingekirjas ka 1858. aastal. Kuna Palmse valla perekonnakirjad, mis olid hingeloendite jätkuks, pole säilinud ei ole ka Muike kubjaste kohta rohkem midagi teada.

1811. aastal ja 1816. aastal ilmus mõisarahva seas hingeloendeisse ka 43-aastane Muike karjane Jürri (1767–1823), kes oli varem olnud Võhma külas Naugaste pere sulane. Hiljem pole Muike karjaseid hingeloendeis enam eraldi esile toodud.

Hiljemalt 1860. aastate keskpaigast oli Muike karjamõis antud rendile, selle aastane rendisumma oli 500 rubla. 1880. aastatel oli rendisumma tõenäoliselt tõusnud, kuid kuna sel ajal oli Muike rendile antud ühes peamõisaga, pole karjamõisa rendisummat eraldi välja toodud. Kui 1860. aastate keskel oli sissetulek Palmse ja Muike rentimisest 3000 rubla, siis 1880. aastate keskel oli see 4500–5000 rubla. Karjamõisa rentnikest on teada, et 14. mail 1871 kuulutas Kadrina kihelkonnakohus välja Sakusaare ja Muike karjamõisade rentniku Michael Johannsohni pankroti ning andis võlgnikele oma nõuete esitamiseks kahe kuu pikkuse tähtaja. Ühtlasi kohustati endast teada andma kõiki isikuid, kes olid M. Johannsohnile võlgu või hoidsid enda käes talle kuuluvaid vara.

Karjamõisa kõlvikutest on teada, et 1895. aastaks oli selle põllumaa kasvanud 76,46 dessatiinini (83,53 ha). Mõisa ajal peeti Muikel mõisa noorkarja ja künnihärgi, kelle eest hoolitsesid moonamajas elavad 4–5 perekonda moonakaid. Selleaegset elu meenutas ajalehe Wirumaa Teataja ajakirjanikule 1939. aastal Muike Allika asunikutalu perenaine: „Mees käis mõisas päevast-päeva teol, sai selle eest 35 rubla raha ning teatud hulk teravilja. Tahtsid loomi pidada, pidid väljast pühapäeviti ja ööseti kahaheina tegema. Pidasime siiski ühe ja viimasel aastal koguni kaks lehma. Praegu on aga neli lehma ja teisi loomi. Ei võinud seda siiski varem uskuda, et ka moonamees saab mõisaväljadel peremeest mängida“.

Muike 1919–1940

10. oktoobril 1919 vastuvõetud maaseadusega sundvõõrandati kõik Eesti mõisad, mis jagati välja maata või vähese maaga talupoegadele. Nagu teatas ajaleht Tallinna Teataja, kiitis Viru maakonna valitsus juba 1919. aasta detsembri keskel heaks Muike karjamõisa tükeldamise ning 1. juuniks 1920 oligi karjamõis juba planeeritud ning taludena välja antud. Muike karjamõis jagati seitsmeks talukohaks kohapeal elanud töölistele. Nagu ajalehe Wirumaa Teataja ajakirjanik märgib alustasid asunikud oma majapidamisi peaaegu paljaste kätega. Vabadussõjas käinud Joosep Meikar olevat alustanud talu rajamist 3000 margaga taskus. Kuna tegemist oli endise tubli sulasega, aitasid teda osaliselt ka peremehed, kelle juures ta varem oli teeninud. 1939. aastal olid tema talus korralikud hooned ning muretsetud põllutöömasinad ja -riistad ning talu oli ilma laenuta. 1939. aastal tõsteti teiste Muike asunikutalude peremeeste hulgast esile ka Vabadussõjas võidelnud Johannes Margati talu, mis paistis silma oma korralike ehituste poolest. Asunikud võtsid kasutusse ja kohandasid enada vajadusteks ümber ka karjamõisa küünid ja tallid. Endise sauna ehitas J. Margat endale näiteks ümber ajakohaseks sigalaks. Ta oli ka Palmse Põllumeeste Seltsi juhatuse liige.

1975. aastal toimunud Lahemaa talude arhitektuur-ajalooline inventeerimine andis infot ka Muike asunikutalude kohta. Selle järgi oli Allika talu elumaja oli ehitatud 1925. aastal, viljaait 1927. aastal, teised majandushooned – laut-tall ja saun 1920. aastatel. Laoniidu elumaja oli ehitatud 1926. aastal ning ühe katuse all olevad majandushooned: laut, heinaküün, sealaut ja kuur 1927. aastal. Liivaku elumaja oli ehitatud 1922. aastal, laut 1927. aastal, sealaut 1938. aastal, saun ja tall 1920. aastatel ning heinaküün ja ait 1930. aastatel. J. Meikari Kalkmäe elumaja valmis 1927. aastal, laut-küün ja saun 1920. aastatel ja ait, mis oli kuulunud karjamõisale 20. sajandi algul. J. Margati Oja talu elumaja valmis 1927. aastal, ühe katuse all olevad kuur ja ait 1928. aastal, laut-karjaköök 1936. aastal, samal perioodil ehitati ka rehi ja laut. Paasoja elumaja ja saun olid ehitatud 1920. aastatel, majapidamishooned – laut-heinaküün ja laut ilmselt umbes samal ajal. Muike talu elumaja oli ehitatud 1920. aastatel, laut asus endises mõisamoonakate majas ja heinaküün endises mõisa küünis. 1930. aastatel oli rajatud ka Soodla elumaja ja laut.

Foto 5, 6. Allika asunikutalu elumaja (1925) ja saun 1975. aastal (Lahemaa Rahvuspargi arhiiv. Külade (talude) arhitektuur-ajalooline inventeerimine, nimistu 2, säilik 1614: 4.)

Foto 7. Muike karjamõisa südame alale rajatud asundustalud 1930.–1944. aasta katastrikaardil (Maa-amet)