Oandu

OANDU AJALOOLINE ÕIEND

Oandu asus olulisel Sagadi mõisa sisesel teede ristumiskohal. Sealt viis tee Sagadi mõisa, Altja ja Mustoja rannakülade poole, Lauli külla ja sealt edasi Vihulasse ning lääne poole praeguse Koljaku suunas. Oandult voolas läbi Altja jõgi (Altja oja, Käpsejõgi, Oandu jõgi), mida loetakse Põhja-Eesti suurima langusega jõgede hulka, mis lõi head tingimused jõe paisutamiseks ja vesiveski rajamiseks. Veskid – eriti vesiveskid – olid aga juba keskajal olulised mõisatööstuse ettevõtted

Oandu keskajal ja Rootsi ajal

Oandu vesiveskit Altja jõel mainiti kirjalikes allikates esmakordselt 8. märtsil 1517, mil Hans Risebyter müüs Sagadi mõisa ühes Sagadi, Lauli ja Weikesz küladega ning Kosta ja Oandu (Owan) vesiveskite ja nende juurde kuuluvate taludega 1800 Riia marga eest Marcus von dem Bergele.

Foto 1. Leping 8. märtsist 1517, millega Hans Risebyter müüs Sagadi mõisa ühes külade ja vesiveskitega, mille hulgas oli ka Oandu (Owan) 1800 Riia marga eest Marcus von dem Bergele (AM 115, 1, 44: 1)

Järgnevalt on Oandut nimetatud alles Liivi sõjale järgnevatel aastatel. Pärast seda, kui Rakvere linnus ja Virumaa läänepoolne osa Rootsi võimu alla langesid, andis väepealik Pontus de la Gardie oma sekretärile Nicolaus Hansonile korralduse ette võtta 1581. aastal rootslaste võimu alla langenud mõisate revisjon. Selle järgi oli mõisa sõjaeelne omanik Otto von dem Berge (Berch) surnud ning tema pärija Jürgen von dem Berge (Jurgen Berch) elas Rootsis. Ka Rootsi võimude poolt 1586. aastal läbi viidud suure omandisuhete revisjoni andmeil kuulus mõis talle, kuna ta näitas ette omandiõigust kinnitavad dokumendid. 23 adramaa suurusele mõisale kuulus muude valduste hulgas ka Oandu (Ofan) vesiveski mererannal (Seestranden) ühes selle juurde kuuluva veskitaluga.

Engel Hartmann, kes koondas 18. sajandil väga põhjaliku andmekogu Eestimaa mõisate kohta 16. sajandi II poolel ja 17. sajandil nimetab Oandut seoses 1586. aasta revisjoniga, kuid erinevalt enamusest teistest mõisatest ei esita ta seoses Sagadiga 1583. aasta mõisate revisjoni andmeid.

Kuna Sagadi oli pärusmõis ehk allood juba orduajast alates, ei kuulunud see ka mõisate reduktsiooni alla ning jäi perekonna valdusse edasi, mistõttu puudub selle kohta reduktsiooni ajal omanikelt ära võetud mõisaid puudutav rikkalik dokumentatsioon.

Foto 2. Väljavõte Johann Holmbergi 1699. aastast koostatud kaardist, mille järgi asus Oandus (Ufandes) kolm peret. Kahjuks on toonastest teedest kaardile märgitud ainult Sagadi mõisa viiv tee, millest ida pool, tee ja jõe vahelisel ala asusid Oandu perede põllud (åcker; EAA 1, 2, C-IV-121: 1)

Oandu 18. sajandi I poolel

Sagadi mõisa külasid Põhjasõja sündmused esialgu otseselt ei puudutanud, kuid Alutaguselt pärit talupojad põgenenud Vihula, Karula ja Sagadi metsadesse, end seal ära peites. Tagasi pöördusid nad alles pärast rootslastele võidukat Narva lahingut.

1703. aasta augusti lõpus – septembri alguses rüüstas Boris Šeremetjevi ratsavägi põhjalikult Alutagusel, Virumaal, Järvamaal ja mujalgi, püüdes hävitada rootslaste võimalikke toidumoona varusid. Ch. Kelchi sõnutsi nad: „põletasid maha kõik, mis neile ette sattus – aadlimõisad, kirikumõisad, külad, veskid ja mis tahes muu –, ning ajasid inimesed ja lojused, kelle nad välja nuuskisid, takistamatult minema või lõid surnuks”. 6. septembril jäid venelased Rakvere juurde laagrisse ning korraldasid nelja päeva jooksul ümbruskonda rüüsteretki. Kas mõni neist tabas ka Oandut pole teada, kuid on tõenäoline, et see võis juhtuda.

Ch. Kelchi järgi põletasid venelased pärast 16. augustil 1708 toimunud võidukat Vinni lahingut taas mitme päeva jooksul palju külasid, sh ka Haljala kihelkonnas, tapsid ja piinasid hirmsal kombel inimesi. Rüüsteretked häirisid saagikoristuse ja sügiskünni ning talirukki külvamise kulgu. Tõenäoliselt jäi osa suviviljast lõikamata ning osa taliviljast külvamata. Samuti sadanud 1708. aastal kohe pärast mihklipäeva, mis uue kalendri järgi (ukj) oli 10. oktoobril, maha nii paks lumi, et ulatus lõpuks poole mehe kõrgusse. Lumesaju tõttu jäi Virumaal lõikamata palju ilusat otra, „sest me ei jõudnud pidevas vaenlase hirmus lõikusega algust teha”.

Sissekanne naabermõisa Palmse 18. sajandi lõpupoole koostatud kroonikas kirjeldab 1708. aasta sügisel ja seejärel toimunut, leides, et „midagi ei külvatud ega olnud ka midagi lõigata ja oli nälg ja katk ja vaenlase jõugud saalisid ringi“.

Maanõunik Otto Fabian von Wrangelli kroonika järgi oli ka 1709. aastal erakordselt tugev talvekülm ning väga sügav lumi: külm võtnud ära viljapuud, lume sulamine aga põhjustanud kevadel suuri üleujutusi. Lumerohkest talvest põhjustatud kevadised üleujutused ei lasknud kevadtöödega õigel ajal alustada ning halb ilmastik põhjustas ikalduse. Sellel lisaks oli aastaist 1708–1709 teateid ka Eestimaa kubermangus levivast loomataudist ja loomade lõppemisest. Pikemaajalisest alatoitumisest ja näljast nõrgestatud organismiga inimesed olid nakkushaigustele vastuvõtlikud ning kui 1710. aasta sügisel jõudis Eestimaale katkuepideemia surid paljud inimesed katku.

Tabel 1. Sagadi mõisa talurahvas ja nende loomad 1712. aasta inkvisitsiooniprotokolli alusel

Nagu näha tabelist, suri Sagadis katku 86,9% kõikidest mõisas varem elanud talupoegadest ning ellu jäi vaid 13,1%. Milline olukord valitses Oandu külas, pole tead, sest esimesed andmed küla peredest pärinevad alles 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatust. Selle kohaselt oli Lauli nimekirjas üles võetud ainult üks Oanduga seotud, veerandadrik Owande Peteri pere, milles elasid peremees, perenaine ja kuus last – kolm poissi ja kolm tüdrukut. Peter esineb oma perega ka 1732., 1739 ja 1744. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus. 1739. aastal nimetatakse teda endiselt Lauli küla nimekirjas, kuid tema nimeks on kirjutatud Teffni Peter. 1744. aastal on Tefni Pehter oma perega aga Kosta perede nimekirjas. Kui 1726. aastal oli Peter veerandadrik, siis 1732. aastal oli tema nime juurde kirjutatud veel veerand adramaad, mis oli aga tühi. 1739. ja 1744. aastal on Peter pooladrik. Ta ise oli küll juba 1739. aastal kirjas üle 60-aastaste hulgas, kuid oli ilmselt veel täies elujõus, sest täitis ise peremeheülesandeid. 1739. aastaks oli kaks tema kolmest pojast saanud täiskasvanuks ning üks ilmselt isegi abiellunud, sest perre oli lapsi juurde tulnud. Kahjuks ei kata Haljala koguduse kirikuraamatud seda perioodi, mistõttu on lisainformatsiooni adramaarevisjonidele vähe saada. 1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi pidi Owande Peteri pere vaatamata sellele, et nende käsutuses olevast poolest adramaast seisis veerand tühjana, tegema nagu teisedki pooladrikud aasta ringi kolm päeva nädalas rakmetegu ja suvisel vaimuajal (Waimenzeit), Jüripäevast Mihklipäevani ühe päeva jalategu nädalas, maksis 4 kopikat rahas, andis kaks tündrit rukist, kaks tündrit otri ja ühe tündri kaeru, ühe lamba, kaks kana, kümme muna, ühe naela lõnga ja ühe koorma heinu. 1739. aastal oli tema kohustustele lisandunud kaks jalapäeva nädalas vaimudeajal, kuus kopikat raha ja pool viljakotti. 1744. aastal olid maksud üldiselt samad, vaid poole koti asemel pidi nüüd andma ühe koti.

1732. aasta kevadel asus Oandule veel teinegi – Owande Jürri – pere, kus lisaks peremehela ja perenaisele oli kolm poega ja tütar. Ilmselt olid lapsed kohale asudes veel üsna väikesed, sest olid alaealised veel 1739. aastalgi. Kuna pere oli äsja kohale asunud oli ta ilmselt – nagu tollal tavaks – kolme aasta jooksul kõigist mõisakohustustest vaba. 1739. aastal tegi Läne Marti Jürri aga nagu pooladrikutele tavapärane, aasta ringi kolm päeva nädalas rakmetegu ja suvisel vaimuajal kolm päeva jalategu nädalas, maksis 10 kopikat rahas, andis kaks tündrit rukist, kaks tündrit otri ja ühe tündri kaeru, ühe lamba, kaks kana, kümme muna, ühe naela lõnga, ühe koorma heinu ja pool viljakotti. 1744. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus oli veerandadrik Lene Marddi Jürry oma perega hoopis Salatse küla perede nimekirjas. Enne Oandule asumist 1726. aastal oli veerandadrik Lehne Marti Jürri oma abikaasa, kahe alaealise poja ja tütrega kirjas hajatalude perede hulgas.

Üldiselt jääb mulje, nagu oleks pere 1744. aastaks Oandult lahkunud, mis võis olla tingitud sinna karjamõisa rajamisest. Enn Tarvel on Haljala kirikuraamatust välja lugenud Oandu karjamõisa esmamainimise 1745. aastal, mis kinnitab, et see võidi rajada ajavahemikus 1739–1744. Kuna Lene Marddi Jürry oli 1744. aastal oma uuel kohal juba maksualune, siis võib arvata, et tema ümberasustamine võis toimuda 1740. aasta paiku. Kuna Owande Peter oli usutavasti Oandu vesiveski mölder, ei saanud tema peret seal ümber asustada ja pere jäi paigale.

Tabel 2. Oandu perede liikmed adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1744

Tabel 3. Elanikke Oandul adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1744

Tabel 4. Loomi Oandu perede käsutuses adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1732–1744. Lehmade ja vasikate suur hulk viitas karjakasvatuse osatähtsuse perede majanduselus

Oandu 18. sajandi II ja 19. sajandi I poolel

Oandu karjamõis

Maamõõtja Salomon Severin Dobermanni kirjelduse järgi 18. sajandi lõpust, 19. sajandi algusest asus Oandu karjamõis (Owando) Altja jõe vasakul kaldal kõrgemal kohal ja seal olid puust laudatööliste elamu, ait, laut ja rehi ning samuti kivist vesiveski kahe kivipaariga. Kivist noorkarjalautade läänepoolne tiib valmis 1830. aastal ning idapoolne tiib 1849. aastal. Ilmselt ehitati just siis ka kaht laudahoonet ühendavad pae- ja raudkivimüürid.

Pärast teoorjuse lõppemist 1860. aastatel ehitas mõis Lauli külast lääne poole, küla ja Sagadi mõisa maa piirile, kolme korteriga elumaja mõisamoonakatele, mida hakati kutsuma Kivikülaks, sest seal oli palju kive ning moonamaja ehitatudki kivivarele.

Tabel 5. Oandu karjamõisa kõlvikud 1855. aastal

1874. aastal oli Oandu karjamõisa suuruseks 90,3 dessatiini (98,65 ha), millest põldu oli 40,6 (44,36 ha), heinamaad 37,9 (41,4 ha), metsa 4,3 (4,7 ha) ja kasutamiskõlbmatut maad 7,5 (8,2 ha) dessatiini.

Foto 3. Väljavõte maamõõtja G. G. Horschi Sagadi mõisa kaardist, millel on kujutatud Oandu karjamõis ühes vesiveski, paisjärve ja perekohtadega: Owando Müürsep nr 75, Owando Mölder nr 76 ja Owando Karjatse nr 77 (EAA 1324, 1, 589: 2)

Kuna Sagadi mõis saavutas 1744. aastal oma Rootsiaegse adramaade suuruse, siis seal enam adramaarevisjone läbi ei viidud ning seetõttu pole 18. sajandi keskpaigast ning teisest poolest ka andmeid mõisa talude ja nende kohustuste kohta mõisa ees. Andmed Oandul elavate inimeste kohta ilmuvad taas 1782. aastast, mil hakati koostama hingeloendeid. Hingeloendite järgi elas ajavahemikus 1782–1858 Oandul kolm peret: Oandu mölder, Oandu karjus ja Oandu müürsepp.

Foto 4. Oandu karjamõisa esimene põld, 19. sajandi II pool (EAA 1324, 1, 624: 1)

Foto 5. Oandu karjamõisa teine põld, 19. sajandi II pool (EAA 1324, 1, 624: 2)

Foto 6. Oandu karjamõisa esimene põld, 19. sajandi II pool (EAA 1324, 1, 624: 3)

Foto 7. Oandu karjamõis ja selle väljad – kaardileht Palmse mõisa 1856. aasta atlasest (EAA 1324, 1, 590: 9)

Oandu mölder

1782. aasta hingeloendi järgi oli Oandu möldriks Owando Mölri Michel (u 1724–†enne 1795) Ta oli abielus Trinoga, kellega neil oli kolm täiskasvanud poega ja tütar nooruke tütar. 1795. aasta hingeloendis on Michli nimi muudetud Jürriks. Isa surma järel sai möldriks pere vanem poeg Madis (u 1757–1811). Pere kõige noorem poeg, 1765. aasta paiku sündinud Hans oli võetud mõisa kutsariks. Kuna Madis suri vanapoisina, läks möldriamet tema samuti vanapoisist venna Thomase (u 1761–1818) kätte. Kuna talus oli puudus nii mees- kui ka naistööjõust, võeti veskile tööle sulased Josephi Thomas ja Johannes. Kuna viimane oli abielus, täitis tema abikaasa Ano ilmselt ka nende kolme tütre kaasabil perenaisekohustusi. Pärast Thomase surma võtiski Johannes (u 1780–1841) möldriameti üle. Kuna Johannesel ja Anol poegi ei olnud, võtsid nad peresse ametit õppima koduväi, nende vanem tütar Leno abiellus 1820. aastate alguses Willa Josepi Thomasega, kes asus veskiperesse elama. 1835. aastal said Johannes ja Ano endale perekonnanimeks Jürgens, Thomas ja Leno ühes lastega aga Bachmann (Pahkmann). Kuna Thomas Bachmann oli surnud juba enne oma äia, sai vanaisa surma järel veski uueks möldriks tema vanem poeg Maddis (1823–1857). Pärast M. Bachmanni surma sai uueks möldriks senine Oandu müürsepp J. Saamann. 1760. aastatel oli Oandu veski rentnikuks Jürri Teinmann.

Oandu karjase

1782. aastal oli Oandu karjamõisa karjaseks Owando Karja Jürri (u 1724–†enne 1795), kes oli abielus Mayga, kellega neil oli poeg Jahn ja tütar Marri. 1795. aasta hingeloenduse ajaks olid Jürri, Marri ja Jahn surnud ning Marri abiellunud Läne Andrese Adamiga ning asunud Salatsele ning uueks Oandu karjamõisa karjaseks oli saanud varem Sagadi külas Talli Andrese peres teeninud sulane Jahn (u 1756–1808), kes asus kohale ühes oma abikaasa Marri, kuue poja ja kahe tütrega. Oandul perekonna siiski kõige paremini ei läinud. Jaani ja Marri kõige noorem poeg suri 1799. aastal, kaks vanemat poega 1805. aastal. Pere kolm ellu jäänud poega asustati enne 1811. aastat ümber Kavastule. Uus Oandu karjane Michel (u 1767–1816) tuli Kostalt, kuid ei elanud 50-aastasekski. Teda asendas Adam (u 1783–1817), kes oli abielus Elsiga. Paaril oli aastane poeg ning pere juures elas eaks vabadikunaine Jürry Ano. Aasta pärast oli aga Adamgi siit ilmast lahkunud ning tema kohustused võttis üle Johann, ühes oma abikaasa Marriga, kellele 1835. aastal anti perekonnanimeks Kaldenberk. Millalgi ajavahemikus 1834–1850, on aga Kaldenberkid mujale ümber asustatud ning karjaseks oli saanud eakas Gustav Wiilmann (u 1789–1855). 1858. oli karjaseks Hindrik Werner.

Oandu müürsepp

Kolmandas Oandu peres elas 1782. aastal Owando Joseph (u 1744–†enne 1795) ühes oma abikaasa Tio, kahe poja ja kahe tütrega. Peres teenis ka sulane Karel. Pärast Josephi surma lahkus kogu pere koos sulasega Sagadi külla Ustallo Jürri peresse ning Oandusse tulid nende asemele Salatselt Josep (u 1765–1806) ja tema abikaasa, Josepist 12 aastat vanem Liso. Josepi lahkumise järel sai peremeheks Jahn (1771–1824), kes oli abielus Lenoga. Pärast 18-aastast peremehetööd Jahn suri, kolm aastat hiljem suri ka tema vanem poeg Joseph ning uueks peremeheks sai Tannel (u 1790–1834), kellele 1835. aastal anti ühes abikaasa Lena ja lastega perekonnanimeks Walter. Pärast pereisa lahkus tema pere talust ning nende asemele asustati Jahn Saamann ühes abikaasa Marri ja väikeste lastega. J. Saamann oli ametis kuni 1857. aastani, kuni asus M. Bachmanni surma järel ametisse Oandu möldrina. Ilmselt on Oandu karjamõisa kivist karjalaudad just tema ehitatud. Tema asemel sai müürsepaks endine Esku talu sulane Joseph Seebash, kes oli abielus Elsiga. J. Seebash oli müürsepp ka 1870. aastatel.

Tabel 6. Oandu perede käsutuses olevad kõlvikud 1855. aastal

Oandu 19 sajandi II ja 20 sajandi I poolel

Sagadi metskond

1860. aastal valmis Oandul mõisa metsaülemale suur kahekorruseline puidust elu ja kontorihoone. Pärast mõisate riigistamist 10. oktoobril 1919 vastu võetud maaseadusega langesid riigi valdusse ka metsad, mille valitsemiseks moodustati metskonnad. Sagadi metskonda, mis võeti üle 15. aprillil 1920, kuulusid Loobu, Arbavere, Palmse, Vihula, Karula, Kandle, Annikvere, Vanamõisa, Kavastu, Metsiku, Idavere, Vatku ja Aaspere metsad. Esimeseks Sagadi riigimetskonna metsaülemaks sai Saksamaal hariduse omandanud Sigfried Blossfeldt.

Paul Tenimäe mälestuste järgi kasutasid kohalikud noored 1919. aastal ja 1920. aastal peokohana varasema Sagadi metsaülema Wireni elamut ehk nn „Wireeni lossis“ Oandul, mis oli pärast tema lahkumist tühjaks jäänud, vaid maja teises otsas olid elukorterid, kus elasid elanikud. Maja tühjas pooles oli endine metskonna kantselei ja peoõhtuteks sobiv suur saal. Esimene pidu peeti seal 1919. aasta lihavõttepühade ajal:

Sobis see saal hästi ka olid kõrwal ruumid kuhu sai talwel riideid paigutada. Ahjud olid korras ja talwiseks ahjukütte muretsemiseks tehti korjandus. Kütja ammetid pidasid teise otsa elanikud.

Niimoodi kees see noorte elu seal Oandu Wireeni lossis pea iga pühapäewa õhtul nii talwel kui ka suwel rahwast käis üsna laialt koos, pillimeestest ei olnud kunagi puudus sest harmoonika mängijaid leidus ju alati. Oli kindel mees kes oma pilli kaasa tõi selle eest sai ta ka tasu, müts käis saalis ringi ja teinekord oli korjandus üsna tulus. Maja hoiti alati puhas ja korras.

Eestis oli tollel ajal müügil tšeki wiin, sai teda piiratud arwul, kuid mõned ihnsamad mehed kes ise ei raatsinud ära juua oma wiina tõid ta senna ja tegid seal rahaks muidugi kallima raha eest, see oli 90º piiritus ja maja teise otsa elanikelt sai alati kas tulist teed wõi kohvi punši tegemiseks ühes suhkruga ja midagi ka peale hammustamiseks.

Peoõhtud kestsid kuni 1921. aasta Mihklipäevani, mil piduõhtul puhkes suur kaklus ranna- ja maakülade noormeeste vahel. Kaklust üritasid lahutada mõned Vergi kordoni piirivalvurid, kes kaklejate lahutamiseks õhku tulistasid, kuid seepeale puhkes tantsusaalis paanika ning lõpptulemusena purustati sealt välja trügides aknaid ja uksi. Ametivõimude korraldusel keelati edasised peod hoones, aknad löödi laudadega kinni ja uksed suleti. 1922. aasta kevadel tehti hoones põhjalik remont ning sinna asusid elama Sagadi metsaülem ja seati sisse metskonna kontor.

Möldri talu

Paul Tenimäe sõnul asus möldri talu Oandu paisjärve ääres ja seal elas vesiveski mölder:

Möldri talu permees oli ka mõisa wõimu aegu Sagadi mõisa wesiweski mölder, wesiweski asub ka samas Oandu jõe kaldas paisjärwe paisu all, ühel pool jõge „Oandu saeweski“ ja teisel pool jõge „Oandu jahuveski“. Mõlemad töötasid ühisel wee turbiinil. Kodanliku Eesti walitsuse aegu oli weel saeweskis alumise korra peal saeweski ja ülewal tisleri töökoda, põles 1936. aastal maha ehitati uuesti ülesse ja töötas kuni 1949 aastani millal likwiteeriti. [...] Samal ajal töötas jahuweski ruumides sama peremehe Theodor Jõesaare lukusepa töökoda, ka see hoone on praegu lagunemas, mõlemad hooned olid ehitatud paekiwist müüridega. Möldri talu, mida pidas kauemad aega Kaarel Murakas kes oli ka jahuweskis möldriks ei olnud mitte mõisa kuuendiku koht, waid möldri koht ja nii temal ei tulnud käia oma rendi tööpäiwi tegemas mõisa põllul waid tegi need ära weskis. Peale Wana Kaarli surma 1931. aastal oli peremeheks tema tütar Aliide Kauküla kes seda ise ei pidanud waid andis weel omakorda rendile, elades ise Rakveres. Talu elumaja ühes rehetoa ja rehealusega häwitas tuli wiiekümnendate aastate paiku...

P. Tenimäe mälestustes esinev Carl Murrakas oli Oandus möldriks juba enne 1893. aastat.

Oandu saeveski

Oandu saeveski tegutseski juba hiljemalt1893. aastal. Veski oli kahe saeraamiga ning seal saeti aastas tavaliselt 2000–2500 palki, töölisi oli üldjuhul 15–20 ning toodang läks Tallinna, metsamaterjalide edasimüüjatele. Enne I maailmasõda oli saeveski juhatajaks Karl Kraus.

Ühes mõisate võõrandamisega võeti Ernst von Fockilt ära ka saeveski kui põllumajandusliku iseloomuga ettevõte. 1923. aastal Kaebas ta selle otsuse Riigikohtusse edasi ning kuna tal õnnestus tõestada, et tegemist oli siiski tööstusettevõttega, mis ei tootnud vaid oma tarbeks, aga ka müügiks ning kuulus oma suuruse tõttu Ärimaksu seaduse alla, otsustas kohus, et Põllumajandusministeerium on kohustatud oma otsuse ümber vaatama ning saeveski tagastati E. von Fockile. Nagu nähtus kaebusest, ei olnud Eesti Vabariik ettevõttele hea omanik, sest „et veski sisseseade halvasti peetakse“. Ilmselt aga ei suutnud ka E. von Fock ise ettevõtet korralikult tööle saada, sest 1933. aastal mil ta selle Theodor Hübschermannile (eestist Jõesaar) 1800 krooni eest maha müüs oli veski lagunenud ja kehvas seisukorras, mistõttu Th. Hübschermann seal põhjalikke ümberkorraldusi läbi viis. Veski alumisel korrusel paiknes jahuveski, teisel korrusel saeveski ja kolmandal, mansardkorrusel elukorterid. 14. veebruaril 1937 toimus hoones mansardkorruselt alguse saanud tulekahju, milles kogu jahu- ja saeveski sisseseade hävines ning välja jõuti tuua ainult väiksemaid asju. Kuna hoone ja sisseseade oli kindlustamata, langes kahju – 8000 krooni – omaniku kanda.

Foto 8. Theodor Hübschermann oma saeveskile sisseseadet muretsemas (Wirumaa Teataja, 1939, nr 9)

Soone talu (end Oandu Müürsep)