Vihula

Vihula ajalooline õiend

Vihula küla paikneb Sagadi-Vihula tee ääres, küla keskus jääb teeristile, kust üks teeharu suundub Altja ning teine Potsu-Haljala suunas. Talud asusid nimetatud teede ääres või nende lähikonnas, ulatudes Sagadile mõisale kuulunud Lauli külast kuni Vihula mõisasüdameni. Läbi Vihula maade voolab Vihula jõgi, mida tema alamjooksul kutsutakse Mustojaks. Ainsa Lahemaa Virumaa-osas paikneva maakülana on Vihula nimetamist leidnud ka Taani hindamisraamatu suures Eestimaa nimistus.

Vihula piirkonnast muinasajal

Vihula piirkonna muistised on uurimata, samuti pole seal toimunud kaasaegsel tasemel inspekteerimist, mistõttu on piirkonnas kinnismuistisi usutavasti rohkem kui seni teada. Üks tarandkalme paikneb Vihula mõisa sissesõiduteest u pool kilomeetrit põhja pool, klindiastangu serval.[1] Jaan Jungi järgi olnud veel üks kalme Vihula mõisa „Areda kõrtsi juurest 300 sammu eemal, kus kaunis kõrge ümmargune küngas on. Sealt urgitsenud karjapoisid sagedaste inimeste käe-, jala- ja sõrmeluid wälja. Ka sõrmuseid ja wanu rahasid leitud sealt“.[2] 19. sajandi lõpuaastail veetud aga muld sealt ühe silla täitmiseks ning kalme – juhul kui ikka oli tegemist kalmega – hävitati. Kolm kivikalmet asetsevad Palmse-Karula tee ja Vihula-Altja teeristi ümbruses. Kalmetest põhja poole, Vihula külast umbes 1 km kaugusele jääb linnamägi, mis J. Jungi järgi oli „üks kaunis kõrge küngas“, mida ümberkaudne rahvas Linnamäeks kutsus. „Sealt läheb suur tee Haldja külasse, kelle Rootsi vägi otse mererannast mõõkadega Linnamäe peale läbi raiunud“.[3] Evald Tõnissoni kirjelduse järgi asub linnamägi Linnamäe talu maal Vihula-Altja teest u 80 m lääne pool, mattunud rannavallist põhja suunas esileulatuval paeneemikul, mille nõlvade kõrgus on lääneküljel ja põhjaotsal u 10 m ning laugjamal idaküljel u 6 m. Lõunaosas liitub neemik sujuvalt tasase põllumaaga, kuna nii vall kui ka kraav puuduvad. Viimaste hävimine võis olla tingitud põlluharimisest. Neemiku pikkus põhjaotsast kuni ida ja lääne suunas pöörduva rannavalli servani on 60 m ning laius lõunaotsas 40 m. Linnamäe põhjapoolne ots kitseneb tömbi kolmnurga kujuliselt 15 m laiuseks. Kaitseehitiste ja kultuurkihi jälgede puudumise tõttu kahtles ta tõelise linnuse olemasolus. Samas on kultuurkihi puudumine Virumaa linnustel üsna harilik nähtus.[4] Samas on juba 1541. aastal seoses Annikvere mõisa omaniku Reinhold Wrangelli ja Vihula mõisa omaniku Johann Wekebrodi piiritüliga märgitud Vihula ja Annikvere piires asuvat metsaala, mida kutsutakse Lynna-Mecky (Linna-Mecky).[5] Kahjuks pole dokumendi järgi küll võimalik kindlaks teha, kas selles on mõeldud sama kohta, millest eespool juttu, kuid linnamäele viitava toponüümi olemasolu juba 16. sajandi I poolel osutab sellele, et linnamäe olemasolu Vihula juures on siiski pigem tõenäoline.

Foto 1. Vaade Vihula linnamäele põhjast (Foto: Uno Trumm, 2020)

Arvatavasti pärines linnamäe lähistelt ka 125 mündist koosnev aare.[6]

Ajaliselt määratlemata muistiseks oli Vihula Hiieniit. Hiiepuid seal ei olnud, kuid kohta austati ning sinna toodi ka ohvriande ka 19. sajandi II poolel. 1870. aastate alguses leidis T. Lepp-Viikmann vanalt hiiekohalt kanamuna, sealiha-tüki, leivatüki, terve looma südame ja looma kopsu, rist peale lõigatud; kõik alles värskelt sinna viidud. Seda tunnistasid ka leiu järele ärakeedetud munad.[7]

Foto 2. Vihula linnamägi aerofotol (Maa-amet)

Vihula keskajal ja Rootsi ajal

Vihulat (Viol) nimetati kirjalikes allikates esmakordselt Taani hindamisraamatu Suures Eestimaa nimistus, mille koostasid tõenäoliselt aastail 1219–1220 Virumaal ristimist toimetanud Taani preestrid. 1241. aastal redigeeris seda Tallinna piiskop Thorkill, kes ühtlasi viis nimekirja alusel läbi Taani kuningale Põhja-Eestis kuuluvate ja vasallidele läänistatud maavalduste omandiõiguste revisjoni. Vihula ja nimistusse kantud ühes Karula ja Kandlega: Kandalæ xxiiii cum Carola et Viola.[8] Kolmes külas oli kokku 24 adramaad ja need kuulusid vasall Eilardusele, keda Taani hindamisraamatus põhjaliku monograafia kirjutanud Paul Johansen pidas Wrangellide perekonna esivanemaks. Külade hilisemale suurusele tuginedes arvas ta, et Vihula võis olla nimetatuist kõige väiksem, umbes viie adramaa suurune.[9]

Nagu selgus Rakvere foogti Hartmann Ulneri ning vendade Bertold ja Wolmar Wrangeli vahelisest kokkuleppest, millega lahendati tüli raieõiguse üle Varangu, Kandle ja Karula vahele jäävas metsas, kuulus Vihula (Vyol) Wrangellidele ka 1402. aastal. Samuti säilis Vihula küla peredel kokkuleppe alusel raieõigus nimetatud metsas.[10] Taas mainiti Vihula küla (Vygoll) kirjalikes allikates 15. mail 1464 seoses Annikvere omaniku Helmhold von Risbiteri ja Vihula omaniku Bartholomäus Virkesi vahelise piirikokkuleppe saavutamisega, millega muuhulgas kinnitati, et Vihula ja Annikvere külade vaheline vaidlusalune heinamaa jääb Helmhold von Risbieterile ning Bartholomäus Virks ja tema pärijad ning nende inimesed ei tohi sellele heinamaale nõudeid esitada.[11]

Foto 3. Taani hindamisraamatu lehekülg, kus nimetati Vihulat, mis kuulus vasall Eilardusele: Kandalæ xxiiii cum Carola et Viola (C 8 Kong Valdemars Jordebog, 50)

1501. aastal lahendasid Hans Lode Vihulast ja Hans Wrangell Karulast omavahelise tüliküsimuse metsaraieõiguse üle Konnakay ja Sometz’a metsas ning sõlmisid vastava kokkuleppe, milles esmakordselt nimetati Vihula mõisa.[12] Enn Tarveli arvates oli mõis olemas juba 15. sajandil ning ilmselt varasemast ajast kui sajandi lõpp. Aastail 1541–1542 toimus kohtuprotsess, millel süüdistati toonast Vihula (Fyoll) mõisaomanikku Johann Wekebrodi katses laiendada mõisa maad Vihula, Salatse ja Annikvere külade ühise sarase arvelt. Mõisa laiendamine suuremas osas tõkestati, kuid sellega seoses nimetati mõnd vaidlusalusel alal asuvaid, ka Vihulaga seotud kohanimesid. Juba eespool oli nimetatud Lynna-Mecky, aga nimetatud olid veel ka Harmischo ja Karlopso mets, Kassisko (Kassikes) heinamaa, Harme koppel (Koppel zu Harme), põld Punnapoll, talusid Reymete ja Harme.[13]

Foto 4. Pärgamentürik 1501. aastast, milles Hans Lode Vihulast ja Hans Wrangell Karulast leppisid kokku metsaraieõiguses Konnakay ja Sometz’a metsas. Ürikus mainiti esmakordselt Vihula mõisa (EAA 854, 2, 136: 1)

22. jaanuaril 1558 algas Liivi sõda vene vägede sissetungiga Tartu piiskopi valdustesse tatari vürsti Šig-Alei (Šahh-Ali) juhtimisel. Rüüstanud Tartumaal, liikus venelastest ja tatarlastest koosnev vägi üle Emajõe Laiusele ja Kärknasse ning jõudis sealt veebruari esimese dekaadi lõpus Järvamaa kaudu Virumaale. Venelased riisunud ümbruskonnas ning põletanud maha 20 aadlimõisa.[14] 10. veebruaril toimus venelaste ja orduväe vahel kokkupõrge Rakvere linna juures, mille tulemusel linn jäi terveks, kuid venelased rüüstasid kogu Virumaa ühes kirikutega, välja arvatud Kadrina ja Haljala. Tõenäoliselt piirduski rüüstamine Rakverest lõuna ja ida suunas jäävate aladega ning ei puudutanud ka Vihula mõisa alasid.[15]

Pärast Tartu kapituleerumist venelastele 18. juulil 1558, haaras maad paanika ja sellest tulenev lüüasaamismeeleolu. Augusti alguses langesid nii Rakvere kui ka Toolse linnused ning Virumaa langes venelaste võimu alla. Piir Vene ja Liivi ordu – alates 1560. aastast Rootsi – valduste vahel stabiliseerus Valgejõel. Tõenäoliselt ei ulatunud piiril tavaliselt ette tulevad tülid vastastikkused rüüsteretked Vihulani.[16]

Pärast vallutust asus Vene riigivõim kohe tsaari nimel sõjaväeteenistuses viibivatele teenistusmõisnikele Virumaal maavaldusi jagama. Usutavasti toimus sama ka Vihula mõisaga. Mingit informatsiooni mõisa omanud Vene teenismõisnike kohta kahjuks teada pole.[17]

Taas ilmus Vihula kirjalikesse allikatesse 1581. aastal, mil Rootsi väed Pontus de la Gardie juhtimisel Rakvere linnuse vallutasid ning venelased lahkuma sundisid. P. de la Gardie käsul tema sekretäri Nicolaus Hansoni poolt koostatud 1581. aastal rootslaste võimu alla langenud mõisate nimekirjas sisaldunud andmete kohaselt kuulus mõis Gothart Weckebrodtile, kes oli seni viibinud Saaremaal ning alles äsja Rootsi kuninga teenistusse astunud.[18] Rootsi võimude poolt 1586. aastal läbi viidud suure omandisuhete revisjoni andmeil kuulus Gödert Weckbrodti Vihula mõisale muuhulgas Vihula (Vyoll) küla 10 adramaaga ja Vihula (vesi?)veski.[19] Engel Hartmanni järgi oli 1583. aastal Vihula küla (Fiolby) suuruseks kaheksa adramaad ning lisaks oli külas kaks peret üksjalgasid (Einfötling), Harmi (Harmby) oli kahe adramaa suurene.[20] Üksjalgadeks nimetati tollal talupoegi, kes rajasid endale uudismaatalu ning olid mõnda aega kõigist või suuremast osast mõisakoormistest ja kohustustest vabastatud.

1657. aastal toimunud Sagadi ja Vihula piiritüli lahendamise protokollis esinesid kuus Vihula talupoega, kes andsid tunnistusi vaidlusaluse piiri kohta. Neist olid 30-aastased Orro Martti Jürgen ja Eßkull Marten, 40-aastane  Vana (Alte) Josti Jürgen Vihula mõisa päristalupojad, 50-aastased Matzo Thomas ja Vana (Alte) Orro Jürgen olid sündinud mujal, kuid juba ammu Vihulasse asunud ning 60-aastane Vana (Alte) Tinge Matz oli sündinud Soomes ning samuti juba ammu Vihulasse asunud.[21]

Vihula 18. sajandil

Vihula mõisa külasid Põhjasõja algusaasta sündmused esialgu otseselt ei puudutanud, kuid Alutaguselt pärit talupojad põgenenud Vihula, Karula ja Sagadi metsadesse, end seal ära peites.[22] Tagasi pöördusid nad alles pärast rootslastele võidukat Narva lahingut.

1703. aasta augusti lõpus – septembri alguses rüüstas Boris Šeremetjevi ratsavägi põhjalikult Alutagusel, Virumaal, Järvamaal ja mujalgi, püüdes hävitada rootslaste võimalikke toidumoona varusid. Ch. Kelchi sõnutsi nad: „põletasid maha kõik, mis neile ette sattus – aadlimõisad, kirikumõisad, külad, veskid ja mis tahes muu –, ning ajasid inimesed ja lojused, kelle nad välja nuuskisid, takistamatult minema või lõid surnuks”.[23] 6. septembril jäid venelased Rakvere juurde laagrisse ning korraldasid nelja päeva jooksul ümbruskonda rüüsteretki. Kas mõni neist tabas ka Vihulat pole teada, kuid on tõenäoline, et see võis juhtuda.

Ch. Kelchi järgi põletasid venelased pärast 16. augustil 1708 toimunud võidukat Vinni lahingut taas mitme päeva jooksul palju külasid, sh ka Haljala kihelkonnas, tapsid ja piinasid hirmsal kombel inimesi. Rüüsteretked häirisid saagikoristuse ja sügiskünni ning talirukki külvamise kulgu. Tõenäoliselt jäi osa suviviljast lõikamata ning osa taliviljast külvamata. Samuti sadanud 1708. aastal kohe pärast mihklipäeva, mis uue kalendri järgi (ukj) oli 10. oktoobril, maha nii paks lumi, et ulatus lõpuks poole mehe kõrgusse. Lumesaju tõttu jäi Virumaal lõikamata palju ilusat otra, „sest me ei jõudnud pidevas vaenlase hirmus lõikusega algust teha”.[24]

Sissekanne Palmse mõisa 18. sajandi lõpupoole koostatud kroonikas kirjeldab 1708. aasta sügisel ja seejärel toimunut, leides, et „midagi ei külvatud ega olnud ka midagi lõigata ja oli nälg ja katk ja vaenlase jõugud saalisid ringi“.[25] Küllap kehtis sama hinnang ka Vihula mõisa külade kohta. Maanõunik Otto Fabian von Wrangelli kroonika järgi oli 1709. aastal ka erakordselt tugev talvekülm ning väga sügav lumi: külm võtnud ära viljapuud, lume sulamine aga põhjustanud kevadel suuri üleujutusi.[26] Lumerohkest talvest põhjustatud kevadised üleujutused ei lasknud kevadtöödega õigel ajal alustada ning halb ilmastik põhjustas ikalduse.[27] Lisaks oli aastaist 1708–1709 teateid ka Eestimaa kubermangus levivast loomataudist ja nende lõppemisest.[28] Pikemaajalisest alatoitumisest ja näljast nõrgestatud organismiga inimesed olid nakkushaigustele vastuvõtlikud ning kui 1710. aasta sügisel jõudis Eestimaale katkuepideemia surid paljud inimesed katku. Surnud ja ellu jäänud inimestest Vihula mõisas andsid teateid 1711. aasta märtsis koostatud katkunimekiri ja 1712. aastal koostatud inkvisitsioon.

Tabel 1. Väljavõte Vihula mõisa katkunimekirjast 1711. aastast[29]

Pere	Peremees	Perenaine	Peremehe vennad	Peremehe õed	Pojad	Tütred	Sulased	Tüdrukud	Kokku
Vihula küla
Alte Josty Jurgen	1							1	2
Marty Rein					2				2
Satler Jak	1	1							2
Letty Jak	1	1							2
Junge Josty Jurgen	1	1							2
Ustallo Tenno	1								1
Ustallo Hans						1			1
Herma Jacku lesk		1					1	1	3
Kokku	6	5			2	1	1	2	17

Lisaks tabelis 1 nimetatud ellu jäänutele, jäid mõisas ellu veel 13 inimest rannaküladest ja kolm saunikut, kokku 33 inimest. Surnuid oli mõisa peale kokku 185, kellest 55 olid lapsed. 1712. aasta andmeil (tabel 2) oli mõisas ellujäänuid 25 ja surnuid 230, millest tulenes selline vahe surnute vahel – 45 inimest – pole olemasolevate andmete abil võimalik välja selgitada.[30] Nagu selgus 1739. aasta adramaarevisjoni vakuraamatust, jooksid mõned inimesed katku ajal mõisast ära. Nii olid katku ajal ära läinud Tawete Maddi pojad Hans ja Tawet ning kohe pärast katku Reino Jus ja Kerdo Jurri. Kui esimestest polnud midagi teada, siis viimane elas Johan Christopher Haeni Haabneeme mõisas.[31] 

Tabel 2. Vihula mõisa talurahvas ja nende loomad 1712. aasta inkvisitsiooniprotokolli alusel[32]

Adramaade arv

Elavad inimesed

Katku surnud

Hobused ja veised

Peremehed

Perenaised

Pojad

Tütred

Sulased

Tüdrukud

Sulasrahva lapsed

Kokku

Hobused

Härjad

Lehmad

1¾

7

6

3

2

7

25

230

5

10

11

1716. aasta inkvisitsiooniprotokollis Vihula (Fiiohl) mõisa talupoegade kohta muid andmeid pole, kui ainult mõningate mõisa ametimeeste nimed. Mõisa kubjas oli Wingare Mardt, karjus Mardt, tallipoiss Johan ja (metsa?)vaht Ero Jahn.[33]

1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi oli Vihula külas kaheksa peret adratalupoegi ja kaks peret vabadikke. Järgnevates adramaarevisjonides on Vihula küla nimekirja paigutatud veel viis peret, kes 1726. aastal on esitatud Haili (Kagamann) nimekirjas. Neist Leuska Thomas, Tingatze Jahn ja Ustallo Wolmer olid vabadikud, kuid Köhhi Jahn ja Uho Jahn veerandadrikud. Kahe viimase kohta teatas vakuraamat, et nad olid pärit mujalt, kuid Vihula päristalupoegade hulka võetud, sest nad sattusid mõisa vahetuse teel. Kokku elas 1726. aastal Vihula külas vähemalt 15 peret. 1732. aastal oli küla nimekirjas 16 peret adratalupoegi, kusjuures ka senised vabadikud olid märgitud adratalupoegadena. Ka hiljem kõikus adratalupoegade perede arv 16–17 ümber, tõustes 1774. aastaks 19-ni.

Tabel 3. Elanikke Vihula külas aastail 1711–1739[34]

Aasta	Tööealisi (16-60 aastat)		Alaealisi (0-16 aastat)		Vanu (üle 60 aasta)		Kokku		Kokku
	Mehi	Naisi	Mehi	Naisi	Mehi	Naisi	Mehi	Naisi
1711	7	7	2	1			9	8	17
1726	12	13	26	23	4	4	42	40	82
1732	20	19	25	23	8	9	53	51	104
1739	21	23	26	22	10	7	57	52	109
1744	24	28	20	25	7	9	51	62	113
1750	31	32	24	26	6	8	61	66	127
1765	34	47	29	21	6	6	69	74	143
1774	37	42	16	21	4	4	57	67	124

Kuna aastail 1765–1774 oli mõisast põgenenud vaid kuus meest, siis põhjustasid rahvaarvu vähenemise 1774. aasta revisjoniks ilmselt mitmesugused haigused, millesse paljud surid. 1766., 1767. ja 1769. aastal esinesid Eestimaal kõhutüüfus, düsenteeria, kurgu- ja „rinnahaigused“ ning lastel rõuged.[35] Kahjuks puudub aastaid 1770–1774 hõlmav Haljala kihelkonna surmameetrika, mistõttu pole suremuse andmeid adramaarevisjoni eelsest ajast võimalik kontrollida. Loomade arvukuse järsk langus enne 1744. aasta revisjoni tulenes karmidest ilmastikuoludest ja haigustest. Nii oli 1739/1740. aasta talv äärmiselt karm ja külm, mistõttu kogu Läänemeri kinni külmus ning palju loomi suri külma tõttu, kuigi söödapuudust polnud. Väga külm ja pikaajaline oli ka 1747/1748. aasta talv, mistõttu suri kevadel palju loomi loomatoidu puudusest nälga. 1748. aastal levis Eestimaale ka loomataud, ilmselt Siberi katk, mis omakorda põhjustas loomade suremust. 1774. aasta revisjoniks (tabel 4) tulenes ilmselt suuremast loomade lõppemisest ilmastikuolude ja haiguste tulemusel 1772. aasta kevadel.[36]

Tabel 4. Loomi Vihula perede käsutuses adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1732–1774

	Hobused	Varsad	Härjad	Lehmad	Vasikad
1732	11	9	17	26	38
1739	9	5	30	27	36
1744	5	3	28	21	14
1750	15	6	36	25	20
1765	12	9	46	30	27
1774	19	7	11	8	16

1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi kuulus Vihula adratalupoegadele 2¾ adramaad üles haritud maad, 1733. aastal aga 5¾ adramaad, millest 3⅛ oli üles haritud ja 2⅝ harimata. Külas oli kolm kolmandikadrikut, kellel oli kogu neile kuuluv põllumaa haritud ning viis pooladrikut, kellel oli pool neile kuuluvast maast üles harimata. Täiesti tühi oli 1733. aastal Tingatse Jaani ½ adramaad. 1739. aasta revisjoni ajal pooladrikuid enam ei olnud, jäänud olid vaid kolmandikadrikud, kellest kolmel oli pool põldudest üles harimata. Sama seis oli ka 1744. aastal, kuid perede arv, kus pool maast jõude seisis oli kasvanud ning Reino Maddisest oli saanud ⅔-adrik. Järgneva revisjonide ajal oli ta aga taas kolmandikadrik, kelleks ta ka edaspidi jäi. Ka järgmiste revisjonide (1750–1774) ajal olid Vihula külas valdavad kolmandikadrikute pered. 1739. ja 1744. aasta revisjonide ajal oli peredel põllumaad kokku 6½ adramaad, kuid 1739. aastal oli sellest harimata 1⅔ ning 1744. aastal 2 adramaad, hilisemail aastail oli harimata maa osakaal oluliselt väiksem, samal ajal kui põllumaa suurus jäi enam vähem samaks (tabel 5). Enne 1750. aastast revisjoni asustati Vihulasse ka karjamõisaks muudetud Harmi küla alla kuulunud Harmi Hansu pere.[37]

Tabel 5. Vihula küla perede talude suurus adramaades 1726–1774[38]

1726

1732

1739

1744

1750

1765

1774

haritud

haritud

harimata

haritud

harimata

haritud

harimata

haritud

harimata

haritud

haritud

harimata

¼

Saddulseppa Michell

⅓

Sattler Michel

⅓

Saddulseppa Michel

⅓

Sadulseppa Tönnis

⅓

Sadulseppa Tönnis

⅓

Saddulsoppa Jann

⅓

Saddulseppa Jaan

½

Körgepa Jahn

⅓

Körgepe Jaan

⅓

Korgepa Jahn

⅓

Korkepa Jahn

⅓

Korgepa Jaan

⅓

Korgepae Tomas

⅓

Kõrgepa Toma lesk

¼

Niggola Graff

⅙

Nigolas Graff

⅓

Niegolas Graff

⅙

⅙

Nicolas Graff

⅓

Niggolas Graff

⅓

Berend Graff

-

Leuska Thomas

⅙

Leuska Michkel

⅓

Leuska Mairt

⅓

Leuska Michel

⅓

Leuska Mairt

-

Leuska Mairt

¼

Plickusse Laur

⅓

Plickusse Laur

⅓

Plieckuse Laur

⅓

Plikuse Juhan

⅓

Plickuse Juhan

⅓

Plickkuse Juchku

-

Saddulseppa Jak

⅙

Sattler Jack

⅓

Saddulseppa Jack

⅙

⅙

Sikka Jahn

⅙

⅙

Sikka Jaan

⅓

Sikka Jann

⅓

Sikka Hans

-

Plickusse Mick

¼

¼

Plickusse Mick

⅙

⅙

Plieckuse Jack

⅙

⅙

Plikuse Jack

-

-

Plickuse Jack

-

Pikkuse Jack

-

Tingatze Jahn

½

Tingatse Jaan

⅓

Tawie Jahn

⅙

⅙

Tawi Jahn

⅙

⅙

Tawi Jaan

⅓

Tawi Jann

⅓

Tawi Maddi

¼

Reino Maddis

¼

¼

Reino Maddis

⅓

Reino Madies

⅔

Reino Maddis

⅓

Reino Maddis

⅓

Sikka Hindrich

¼

Ustallo Tönno

¼

¼

Ustallo Tenno

⅓

Ustalo Tenno

⅓

Ustalo Tenno

⅙

Ustallo Tenno

⅙

Ustallo Hans

⅙

Uustallo Hans

¼

Sicka Adam

¼

¼

Sicca Ado

⅓

Siecca Ado

⅙

⅙

Sikka Jack

⅓

Sikka Jack

⅓

Sikka Jack

⅓

Sikka Maddis

-

Ustallo Wolmer

⅛

⅛

Ustallo Wolmer

⅙

⅙

Ustalo Wolmer

⅙

⅙

Ustalo Wolmer

⅓

Ustallo Tomas

⅓

Ustallo Tomas

⅓

Ustallo Jaan

¼

Ustallo Gustav

¼

¼

Ustallo Kusto

⅓

Ustalo Gustav

⅓

Ustalo Gustav

⅓

Ustallo Gustav

⅓

Ustallo Maddi

⅓

Ustallo Maddi

¼

Köhhi Jahn

¼

Köhie Jahn

⅓

Kehie Jahnn

⅓

Kahi Maddi

⅓

Kehi Maddi

⅓

Maddise Tenno

⅓

Maddise Tönno

¼

Uho Jahn

¼

Uho Jahn

⅙

⅙

Uhu Jahn

⅙

⅙

Uhu Jack

⅓

Uhe Jack

⅓

Uhu Jack

⅓

Uhho Jaak

¼

Seppa Johan

⅓

Seppa Juhan

⅓

Seppa Juhan

⅓

Sep Juhan

½

Seppa Juhann

⅓

Seppa Mihkel

⅓

Seppa Tönno

Cubjas Hans

⅓

Cubias Hans

⅙

⅙

Kubjas Hans

Kubjas Jack

⅙

⅙

Wingari Jaak

¼

Üles harimata

1⅙

Üles harimata

⅓

Maddise Maddi

⅓

Maddise Maddis

⅓

Maddise Maddi

⅓

Ustallo Peter

⅓

Ustallo Peter

⅓

Ustallo Peter

⅔

Harmi Hans

½

Harmi Hans

⅓

Harmi Jaak

⅓

Remeta Jakob

3⅛

2⅝

4⅚

1⅔

4½

2

6

½

6

⅙

4½

2¾

5¾

6½

6½

6½

6⅙

6⅙

Vihula külas nimekirja võeti adramaarevisjoni vakuraamatute järgi ka mitmed mõisa ametimehed. 1732. aastal oli mõisa kubjas pooladrik Plickusse Mick, kelle maast oli pool üles haritud ja pool üles harimata. Adramaarevisjoni vakuraamatu järgi sai ta lisaks mõisast palka. 1739., 1744. ja 1750. aastal oli kupjaks Cubjas (Cubias, Kubjas) Hans, kel mõisa palgalisena oma maad ei olnud. Samamoodi sai mõisalt palka ka tema järglane Kubjas Jack, kes 1774. aasta vakuraamatus oli kirjas ilmselt Wingari Jaaku nime all. Ka siis sai ta mõisast palka ja oli seal kostil, kuid ühtlasi oli tal 1/6 adramaad haritud ning teist samapalju harimata maad. Revisjonist selgus, et tal puudusid põllutööks vajalikud loomad.

Eespool mainitud Uho (Uhho) Jaan, kes sattus Vihulasse vahetuse teel oli adramaarevisjoni vakuraamatu järgi mõisas teenijaks, kuid 1732. aastal oli talle eraldatud ¼ adramaad harimata maad, millest ta kasutas ühe vakamaa suurust põldu ning sai ülalpidamise ja palga mõisast. 1739. aastaks oli tema kasutuses olev maa suurenenud ⅓ adramaani, millest pool oli haritud ning pool harimata. Siis oli ta kirjas mõisa aedniku ja õllepruulina. Samadel tingimustel kasutas 1744. aastal oma maad ka Uhu Jack, kuid vakuraamatust ei selgunud, mis oli tema maksuvabastuse põhjus. 1750. aastast oli ta tavaline adratalupoeg ning täitis oma ⅓ adramaa eest samu kohustusi, mis teisedki.

1732. aastal elas Vihulas mõisa karjus Tingatse Jahn, kes sai oma palga ja toidumoona mõisast. Tema ½ adramaa suurusest talust oli üles haritud üks vakamaa. 1739. ja 1744. aastal oli mõisa karjuseks Plieckuse Jack, kelle ⅓ adramaa suurusest talust oli pool üles haritud ja pool üles harimata. Jack oli mõisa karjus ka 1750. aastal, kuid siis oli ta üles võetud vabadike hulka.

Mõisa metsavahiks oli 1726. aastal Lauska Ero Jahn ning 1732. aastal Leuska Michel. Metsavahina ei pidanud talvel mõisale teopäevi – kaks rakmepäeva nädalas – tegema. Paistab, et säärane asjakorraldus teda ei rahuldanud ning ta jooksis 1739. aasta novembri alguses linnalt (ilmselt Tallinnast) ära ühes härrale kuuluva hobusega ning tema asukoht oli revisjoni toimumise ajal teadmata. 1744. aasta revisjoniks oli ta jälle mõisas tagasi.[39]

1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus oli Vihula küla nimekirja võetud sakslasest kangur Michel Luther, kel maad ei olnud.

Alates 1729. aastast elas Vihula külas sepp Seppa Juhan, kes 1739. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi tasus mõisale oma ⅓ adramaa suuruse talu eest sepatööga. Ta oli pärit Hamina (Friedrikshamn) lähistelt Elimäki kihelkonnast ning asunud Eestisse 1720. aastal.

1765. aasta adramaarevisjoni vakuraamat nimetas Vihula külas elavat mõisa tislerit Plickkusse Juchkut, kes ei pidanud tegema oma ⅓ adramaa suuruse talu eest tegema teotööd, kuid pidi tasuma teistega võrdselt kõiki naturaalandameid.[40]

Tabel 6. Vihula perede teotöö ja koormised 1732–1774

Talu suurus	Rakmetegu (päevi nädalas)	Jalapäevi suvel (päevi nädalas)	Rahamaks (kopikat)	Naturaalmaksud
				Rukis (tündrites)	Oder (tündrites)	Kaer (tündrites)	Lambad	Kanad	Munad	Lõng (naela)	Hein (koorem)	Puud (koorem)	Kotid
1732
⅛	1	1
⅙	2	2					1	3	30	3		1
¼	2	2					1	3	30	3		1
⅓	3	3					1	3	30	3		1
1739
⅙	1	1				1⅔	½	3	20	3		3	1
⅓	3	3				2	1	3	20	3		3	1
1744
⅙	2	2		1	⅔	⅓	1	3	30	3		3	1
⅓	3	3		2	1⅓	⅔	1	3	30	3		3	1
⅔	5	5		4	2⅔	1⅓	1	3	30	3		3	1
1750
⅙	2	2					1	2	20	2		3	1
⅓	3	3					1	3	30	3		3	1
⅔	4	4					1	3	30	3		3	1
1765
⅙	1½			⅓	⅓		1	2	20	2		2	½
⅓	3	3		⅔	⅔		1	3	30	3		4	1
½	4	4		⅔	⅔		1	3	30	3		4	1
1774
⅙	2	2		⅓	⅓		1	2	20	2		3	1
⅓	3	3		⅔	⅔		1	3	30	3		4½	1
				⅔	⅔		1	3	30	3		4½	1

Vihula mõisa adramaarevisjoni protokollidest jääb mulje (tabel 6), nagu poleks sealsetelt talupoegadelt pikka aega viljaandami tasumist nõutud. Selle normid olid esitatud 1744. aasta revisjoni vakuraamatus, kuid nende juurde oli lisatud, et halbade aastate tõttu pole talupojad oma kohustuslikke makse tasunud. Vakuraamatute järgi hakkasid talupojad mõisale regulaarselt vilja andma alles pärast 1750. aasta adramaarevisjoni.[41]

Vihula küla 18. sajandi lõpul ja 19. sajandil

Nagu viimaste adramaarevisjonide, nii oli ka esimeste hingeloendite järgi Vihula külas 19 peret, kuid 19. sajandi I poolel nende arv kasvas, ulatudes 28-ni 1834. aastal, 1850. aastal oli peresid 26 ja 1858. aastal 27 (tabel 7). Kõik neist polnud aga täistalude pered, sest neid oli Vihulas endiselt 19.

Tabel 7. Vihula küla perede rahvaarv aastail 1782–1858

Aasta	Peresid	Mehi	Naisi	Kokku
1782	19	77	78	155
1795	19	85	95	180
1816	26	123	123	246
1834	28	162	186	348
1850	26	149	169	318
1858	27	159	166	325

Maamõõtja Salomon Severin Dobermanni hinnangul koosnesid Vihula küla põllud osaliselt mustast, osaliselt kruusaga segatud mullapinnast ning olid head, heinamaad aga keskmised ning talupojad elasid keskmiselt jõukal järjel.[42]

1931. aastal Haljala vallas pärimust kogumas käinud Helmi Aspelile kirjeldasid Vihula mõisa renditingimusi oma läbielatu põhjal Taniel Uukado (Ukado) ja Abram Uukivi (Ukivi):

Vihula mõisale kuuluvad talud läinud otsekohe peale sellekohase ( uue) seaduse maksmahakkamise rendile. Alul muidugi segarendile (kus tuli pool tasuda rahas ja pool teos), mis kestnud õige kaua, ligikaudu 1892. aastani. (Taniel Uukado)

Aja jooksul tõusnud rendi hind ja kui alguses olnud 26-tiinulise maa rendihinnaks 60 rubla, siis tõusnud ta vähehaaval 80 rubla peale. Renti tõstetud sedamööda, kuidas kasvanud talumeeste jõukus. Niipea, kui nähtud, et paremini elad, tõstetud renti ja 1884–1890 aasta rendilepingust näeme, et sama 26-tiinulise maa rent on juba 147 rubla. Sellest tuli tegu teha järgmiselt: 1,5 vaiavahet rukkilõikust – 8 rubla.; 1,5 vaiavahet suvivilja lõikust – 10 rubla.; 15 heinapäeva – 11 rubla., kokku 29 rubla. (Taniel Uukdo rendileping)

Peale selle oli kirikõpetajale ette nähtud oma osa: 10 Œ toopi rukist; 10 Œ toopi otra ja 10 Œ toopi kaeru, 1 nael linu, 34 naela heinu, 2 jalga puid, 1 kana, 1 kubu peergu, 1 jalapäev ja 1 1/3 hobuse tööpäeva. Siis oli ette nähtud veel postimoona jaoks 5 tsetverti kaeru ja 235 naela heinu, mis tulnud ära viia Rakveresse ja lõppeks teede sillutamist 250 sülda. Nii tulnud talude segarendile minnes nende rentijail oma maa eest mõisale endiselt tegu teha; tuli teha oma ettekirjutatud heinapäevad (umbes 12), rehepeksmised kogu sügise vältel kuni varajase talveni, sõnnikuvedu ja laotamine (1 vaiavahe = 4 vakamaad), külvipäevad (2 põldu seemendati sügisel ja 2 põldu kevadel). (Taniel Uukado)

Vihula mõisa kuuendikukohad olid nagu mujalgi kogu aeg segarendil. Kuuendikukoha eest, mille suurus olnud 42 tiinu, makstud 66 rubla rahas ja peale selle tehti 18 heinapäeva suvel ja 29 vooripäeva (talvel) jne, kuna taluteenija käinud 3 nädalat mõisas korranädalail ja suvel käinud talutüdruk karjas. (Abram Uukivi)

Puht raharendile läinud Vihulale kuuluvate külade talud Vihula mõisniku kindral Schuberti tulekuga umbes 1892. aastal. Raharendile minnes tasunud mõned talumehed oma rendi puude vedamisega; vahel teeniti sellega nii palju, et suveti kokkuvõtmisel saadud mõisast veel raha peale. (Taniel Uukado)[43]

1884. aastal kirjeldati ajalehes Wirulane Vihula rentnike olukorda mõisahärra Carl Hans von Schuberti käe all üsnagi mustades toonides:

Paar aastat tagasi lahkus Wihula mõisa härra siit ilmast ära ja wald sai enesele uue härra. Õndsa härra pärija ja lähem sugulane, C. von Schubert tuli Poola maalt wäeteenistusest siia oma onu mõisat, Wihulat, wastu wõtma. Walla rahwas wõttis teda suure rõõmu-awalduse ja auustamisega, laulu ja ilusa auuwärawaga wastu, mõeldes: käsi peseb kätt – kudas meie härrale, nõnda härra meile. Aga see mõte oli eksitus. Nüid lauldakse wastuwõtmise Hoosianna asemel hoopis teist moodu, lauldakse nutu laulu, sest uue härra ajal on walla elu wäga wiletsaks läinud. Ennegi oli rent ja teo orjus küllalt juba kõrge ja koormaw, aga nüid on umbes pool ja osalt ka meel rohkem kui pool juure lisatud. Nii pea aga kui üks kas ise enese ehk härra poolise ütlemise läbi „lahti“ on, siis on uusi rentnikka kohe üheksa asemele tungimas, küsimata, kudas siin läbi saada? Eks see oleks seda kohta ehk wahest paremine wõinud pidada, kes siin juba ammu elas ja tema headusi tundis. Kui tema ei wõinud läbi saada, kudas siis minul see wõimalik on? Aga seda küsimist ega mõtet ei ole. Tungimine ja püidmine on aga walitsemas. Loodetakse: ehk saan ikka mõne aasta läbi – kust ma paremat saan; siit saan ommeti sedagi. – – Mõned oma walla peremehed on katsunud weel üheks aastaks paigale jääda, sest uut elupaika ei olnud kuskilt kohe saada ja lausa taewa alla ei wõinud jääda. Nõnda on lühidelt rentnikkude lugu. Weel waewalisem on saunikute wõi saunameeste elu, keda siin pool rohkeste on. Mõne aasta eest ehitasiwad nad enestele weikesed majakesed, oma kuluga ja oma materjalist, ainult seinapalgid andis mõisa. Sauna kõrwal oli ka lapike maad, kuhu paar tsetwerikut kartohwlit maha wõis panna ja peale selle weel äärele wõi ribaks heinamaad ka. Kõige selle eest käisiwad nad mõisas igal nädalal ühe päewa tööl ja katsusiwad ennast ja oma perekonda kõrwalise käsitööga toita Aga mis nüid niisuguse sauna rent ja tegu tuleb, see on koguni üle mõistuse. Iga saunamees peab aastas 350 sülda pikki poolteise arssina puid raijuma ja kaks kuud mõisas teol käima. Nõnda tuleb aasta läbi iga tööpäewa kohta juba üle ühe sülla puid, mõisa teopäewad weel peale selle. Enama jau nende puude raijumise eest lubatakse küll raha maksta, wistist 30 kop. sülla pealt; aga palju seegi aitab. Kaugelt üle inimese jõuu on see töö ikka. Aga kes seda enese peale ei julge wõtta, need peawad muidugi oma urtsikutest kohe wälja pugema ja ehituse eest ei makseta poolt kopikatki. Mitmed on oma wiimse kopika ehituse sisse pannud, aga nüid peawad nad nagu linnud taewa alla jääma, teadmata, mis peawad sööma, miska ennast ja oma lapsi katma ehk kust peawarju saama. Küll mõtlewad nad waesed Wenemaa poole, aga ühelgi ei ole jõuu raasukestki Wenemaale rännata ega sinna aset otsima minna.[44]

Tõe huvides peab siiski ütlema, et artikli autor on olnud ilmselt pahatahtlik ja fakte natuke järele aidanud ning lasknud tõde pisut teistmoodi paista. Saunameestelt nõutav tegu oli siiski 35 sülda puid aastas ning nende teopäevade arv jäi tegelikkuses samaks.[45] Kui saunikud tegid aasta läbi ühe teopäeva nädalas, siis tegi see kokku 52 päeva aastas. Kaks kuud tegu teeb välja 60–61 päeva, kuid neist päevadest tuleb maha lahutada kaheksa kuni üheksa pühapäeva, miska peab tõdema, et teopäevade arv aastas ei muutunud, vaid jäi täpselt samaks. Sellest, et Vihulas asjad päris korras ja rahulikud ei olnud, andis siiski tunnistust asjaolu, et seal ööl vastu 25. oktoobrit 1884 üks mõisa heinaküün „sai kõige täiega põlema pistetud ja põles ära“, kusjuures tulle jäi 3500 leisikat (28 665 kg) heinu.[46]

1887. aastal toimunud Vihula talude takseerimise seletuskirjast selgus, et vegetatsiooniperiood algas mereäärses Vihulas natuke hiljem kui sisemaal, kuid kestis kauem. Mere läheduse tõttu ei kannatanud piirkond varajaste öökülmade tõttu, kuid võis kergesti saada kahjustatud põuast, kuna selle mullastiku aluspõhja moodustas paas, mida oli ka suurel hulgal ka ülemises pinnakihis. Küla põllumaa koosnes liiva- ja savisegusest mullast, mis asus savisel, kruusakal ja paesel aluspõhjal. Sarnase pinna ja aluspõhjaga olid ka küla heinamaad, millel kasvas vähesel arvul lehtpuid ja pajuvõsa. Niitudelt saadava heina kvaliteet oli hea ning selle kogused korralikud.

Vihula talud olid ehitatud valdavalt kivist, korstnatega ja tavapärasest paremini sisustatud. Ehitusmaterjalid – kivi, liiv ja savi – olid piirkonnas hõlpsasti kättesaadavad. Ajakirjanik Jaak Järv, kes kogus aastail 1887–1888 üle Eestimaa sanitaar-topograafilisi teateid täpsustas, et „korstnaid hakati Wihulas umbes 40 aasta eest ehitama, mõisa käsu pääle ja walla poolt. Laudpõrandad tuliwad hiljem. Rehetoa põrandad on enamasti kiwist, aga kambritel lauast. Wihula wallas on enamasti kõik elumajad korstnaga; maapõrandaid ei olegi. Ilma aknata elumaja minu teada siin wallas ei ole ja muid loomi elumajades ka ei peeta kui kanasid, neidgi harwasti.“[47] Ilmselt oli kivist ja korstnaga rehetarede rajamine seotud mõisnik Alexander Berend von Schuberti tegevusega.

Tabel 8. Vihula küla rentnike kohustused 1880. aastate II poolel, 1890. aastate alguses[48]

Pere	Rendileping		Rent	Teotöö maksumus	Kihelkonnamaks	Kirikumaks	Postimoon	Teede parandamise kohustus	Kokku
	Algus	Lõpp
Liiwako	1884	1890	118,00	29,25	0,45	2,18	2,87	2,63	155,38
Linnamae	1887	1893	130,00	29,25	0,45	2,18	2,97	2,63	167,48
Kehi	1885	1891	111,00	29,25	0,45	2,00	2,87	2,63	148,20
Leuska	1885	1891	119,00	29,25	0,45	2,18	2,87	2,63	156,38
Wero	1885	1891	131,00	29,25	0,45	2,18	2,97	2,63	168,48
Remeti	1884	1890	90,00	29,25	0,45	2,00	2,77	2,63	127,10
Uhhe	1884	1890	97,00	29,25	0,45	2,00	2,87	2,63	134,20
Lomsa	1885	1891	108,00	29,25	0,45	2,00	2,87	2,63	145,20
Kiwitoa	1885	1891	100,00	29,25	0,45	2,00	2,77	2,63	137,10
Otsa	1885	1891	126,00	29,25	0,45	2,18	2,87	2,63	163,38
Lauri	1885	1891	122,00	29,25	0,45	2,18	2,87	2,63	159,38
Wolbri	1885	1891	128,00	29,25	0,45	2,18	2,87	2,63	165,38
Warna	1885	1891	127,00	29,25	0,45	2,18	2,97	2,63	164,48
Pendri	1885	1891	136,00	29,25	0,45	2,18	2,97	2,63	173,48
Ojaotsa	1885	1891	122,00	29,25	0,45	2,18	2,87	2,63	159,38
Sikkani	1885	1891	159,00	29,25	0,45	2,18	2,97	2,63	196,48
Ausliko	1885	1891	141,00	29,25	0,45	2,18	2,97	2,63	178,48
Roda	1885	1891	137,00	29,25	0,45	2,18	2,97	2,63	174,48
Matta	1884	1890	107,00	29,25	0,45	2,00	2,87	2,63	144,20

Talude päriseksostmine

Kuna Vihula muudeti 1880. aastal fideikomissiks, muutus mõisa talude päriseksmüümine keerulisemaks ning selleni jõuti alles 1910. aastal, mil päriseks müüdi 19 Vihula küla talu. Talude müümisele eelnes tüli mõisa ja valla vahel, kuna vallavolikogu ei kinnitanud 1908. aasta aprillis mõisavalitsuse poolt soovitud mõisa- ja talumaade vahetust. Sellest oli siiski nii palju kasu, et mõis andis „kohaostjatele eelkontrahid, milles iga koha pealt 500 rbl. hinna alandust lubatakse, kui ostjad kawatsetud wahetuse ära kinnitamiseks kõik abinõud käima panewad“. Selle peale palusid kohaostjad volikogul mõisa ettepaneku uuesti üle vaadata, kuid volikogu lükkas selle uuesti tagasi, kuna leidis, et kohaostjad ainult oma lühiajalist isiklikku kasu silmas pidavat. Järgnevalt kaebasid kohaostjad volikogu otsuse Eestimaa kubermangu talurahva asjade komisjoni, mis vahetuse ära kinnitas.[49] Kuna maade vahetus toimus, pidas mõis oma lubadust ning ostuhinnad olid 500.00 rubla odavamad.

Tabel 9. Vihula külas päriseks müüdud talud[50]

	Talu	Ostja	Suurus (ha)	Ostusumma (rbl)	Kinnistatud
1.	Liivaku	Tanel Ukado	27,01	4500,00	11.01.1910
2.	Linnamäe	Tanel Seene	31,85	4600,00	04.01.1910
3.	Kähi	Hans Räämet	28,39	4100,00	04.01.1910
4.	Leuska	Johannes Summatawet	31,95	4400,00	04.01.1910
5.	Vero	Josep Armans	32,98	4900,00	11.01.1910
6.	Räämeti	Aleksander Ukado	30,98	3800,00	18.01.1910
7.	Uhe	Johannes Rusalep	29,60	3900,00	18.01.1910
8.	Lomsa	August Tingas	35,60	4150,00	25.01.1910
9.	Kivitoa	August Uktõwerist	29,63	3900,00	18.01.1910
10.	Otsa	Johannes Seebas	31,87	4650,00	25.01.1910
11.	Lauri	Johannes Ukado	30,06	4500,00	25.01.1910
12.	Volbri	Eduard Wolber	32,95	4800,00	25.01.1910
13.	Varna	Gustaw Tingas	33,00	4600,00	25.01.1910
14.	Pendri	Woldemar Romm	27,83	4900,00	31.08.1910
15.	Ojaotsa	Gustav Räämet	25,69	4650,00	25.01.1910
16.	Sikkane	Eduard Ukivi	41,45	6500,00	25.01.1910
17.	Ausliku	Anton Pollmann	36,98	4500,00	25.01.1910
18.	Rooda	Mihkel Tomband	41,31	5950,00	25.01.1910
19.	Mätta	Gustaw Letberg	33,05	3800,00	25.01.1910
		Kokku	612,18	87 100,00

Talud osteti talurahva krediidipanga abiga, kelle antud laenult pidid ostjad tasuma 4,5% intresse. Lisaks võitsid ostjad veel 300.00 rubla, kuna müüja Sergei Carl Berend von Schubert soovis jätta endale jahiõiguse ka müüdavatele taludele kuuluvates metsades ning maksis vastava servituudi seadmise eest igale ostjale nimetatud summa. Talu ostjail oli keelatud viinaajamine, õllevabrikute asutamine ja kangete alkohoolsete jookide müük. Nad pidid hooldama oma krunti läbivaid teid ning andma vajadusel maad uute teede ja kuivenduskraavide ehitamiseks, mille juures neile kompenseeritaks tee või kraavi alla mineva maa hind: ühe dessatiini põllumaa eest 300.00 rubla, heinamaa eest 200 rubla ja muu maa eest 100 rubla. Ostja kohustus kindlustama oma hooned maksujõulises kindlustusseltsis ning nende hävimise puhul tulekahjus, ehitama asemele vähemalt samaväärsed hooned.[51]

Foto 5. Vihula küla talukohtade müügi kuulutus (Päewaleht, 1909, nr 234)

Mitu talu vahetasid üsna varsti pärast päriseksostmist omanikku. Uhe peremees Johannes Rusalepa surma järel kinnistati Uhe 9. oktoobril 1914 tema pärijatele, kes talu 1915. aastal 4760.00 rubla eest Johannes Emannile müüsid. Lauri talu müüs Gustav Ukado poeg Johannes 28. veebruaril 1917 Juhan Kostmannile 6500.00 rubla eest.[52] Poole Kivitoast ostis 1923. aastal senise omaniku August Uktõweristi vend Anton.[53]

Vihula 1918–1944

Eesti Vabariigi väljakuulutamise järel algas maal Saksa okupatsioon, mida Vihula piirkonnas teostas Vihula mõisa omanik S. C. B. Schubert:

Vihula mõisnik Schubert saanud Amtsvorsteheriks, kelle kaudu käinud kõik kihelkonna ametlik asjaajamine. (Valdek Treiberg) Schubert täitnud oma ametit inimlikult, kuid ta võtnud omale abiliseks endise valitseja Loiki ,[54] kes olnud suur ilalakkuja ja hullem kui ükski sakslane (Valdek Treiberg). Ta [Loik] määranud vilja toomise normid, mis olnud suuremad, kui põld üldse suutis anda. Mõned jätnud siis hoopis viimata ja kuna Vihulas trehvanud olema õige mõistlikud saksa sõdurid, siis polevat ka sellest suurt kära tehtud. (Taniel Uukado)

Sõdurid olnud muidugi igas külas sees. Mõnes talus olnud 8-10 meest. Suvel aidanud nad talurahval heinagi teha ja olnud abiks viljakottide peitmisel heinalabude alla. (Villem Altmann).[55]

Märtsis korraldasid okupatsioonivõimud üleriigilise inventuuri, mille käigus võeti arvele kogu maa, inimesed, toidutagavarad, veoabinõud, koduloomad jms. Selle järgi oli Vihulas 28 kohta, millest kõik ei olnud täistalud. Neist suurim oli Sikkani, millel oli põllumaad 8,28 ha ning väikseim Müüriku, millel oli põldu 1,82 ha (tabel 10), talude keskmine suurus oli umbes viis hektarit. Lisaks tavalistele teraviljale – rukis, oder, kaer – kasvatati vähemalt paaris talus (Warna ja Sikkani) ka nisu ning pea kõigis taludes ka lina. Peredes oli üsna palju veiseid ja lambaid, mis viitab, nende heina- ja karjamaade headusele ja korralikule saagikusele (tabel 1). Kodulindudest peeti lisaks kanadele mõnes peres ka hanesid. Igas peres oli ka vähemalt üks täiskasvanud hobune ning vajalikud veoriistad – suveks vanker ja talveks regi.[56]

Inventuuri eesmärgiks oli tagada, et pered täidaks neile määratud toiduainete andmise normid ning toiduained ei jõuaks mustale turule ega läheks salakaubana välismaale:

Tapetud loomadest, võist, munadest, viljast – kõigest tulnud suurem osa ära anda ja kes keeldunud nõutavat normi andmast, sellele pandud püss kurgu alla. Sellest aitasid inimesed end aga üle peitmistega ja nii tuldud omaga siiski läbi. (Anton Eskel, Ann Kolberg, Taniel Uukado)

Igast loomatapmisest tulnud toitlusülemale teatada, samuti olid registreeritud kõik teada olevad teised toiduainete tagavarad. Teatama minnes aga anti üles ikka võimalikult väike looma kaal. Iga siga, kes tapeti, oli niiviisi 2 puuda raske ja iga lammas 20 naela. Sakslased ise naernud, kui kergeks on läinud kõik sead, kuid lisasid, et on ka arusaadav, sest kas tsekinormiga saavad elatud need, kes teevad rasket tööd.[57]

Tabel 10. Vihula perede elanike arv ja nende käsutuses oleva külvipinna suurus märtsis 1918[58]

Pere	Peremees	Inimesi			Külvipinda (ha)
		Mehi	Naisi	Kokku	Rukis	Nisu	Kaer	Oder ja segavili	Kartul	Kokku
Wolbri	Eduard Wolber	6	5	11	1,64		1,64	0,55	1,09	4,92
Pendri	Woldemar Romm	3	2	5	1,91		1,91	0,55	1,36	5,73
Warna	Gustaw Tingas	3	3	6	1,73	0,36	2,19	0,73	1,36	6,37
Lauri	Joh. Kostmann	5	2	7	1,91		1,91	0,55	1,36	5,73
Otsa	Johannes Seebas	1	3	4	1,91		1,09	0,91	1,91	5,82
Weru	Lena Armans	2	5	7	1,91		1,91	0,36	1,64	5,82
Leuska	Joh. Summatawet	3	6	9	1,91		1,91	0,55	1,36	5,73
Kähi	Hans Räämet	4	4	8	1,91		1,36	0,91	1,36	5,55
Linnamäe	Daniel Sene	1	5	6	2,19		2,19	0,73	0,36	5,46
Liiwaku	Daniel Ukado	2	2	4	2,19		3,28	0,18	1,09	6,74
Ohe	Johannes Emann	3	3	6	1,91		2,73	0,73	0,91	6,28
Longsa	August Tingas	3	4	7	1,91		1,91	0,18	1,73	5,73
Kiwido	August Uktowerist	1	1	2	0,91		0,91	0,18	0,73	2,73
Ojaotsa	Johannes Räämet	4	3	7	1,91		1,91	0,55	1,36	5,73
Rämeti	Anna Ukado	3	2	5	1,64		1,64	0,36	1,18	4,82
Sikani	Eduard Ukiwi	3	4	7	2,18	0,36	2,55	1,46	1,73	8,28
Mätta	Gustaw Letberg	4	3	7	1,09		1,09	1,09	1,09	4,37
Wanda	Jaan Awik	3	4	7	1,36		1,36	0,73	1,36	4,82
Areda	Josep Haug	6	5	11	1,09		1,09	1,09	1,09	4,37
Lepiku	Jaan Einberg	3	1	4	0,73		0,73	0,18	0,55	2,19
Müüriku	Josep Heinrikson	3	2	5			0,55	0,36	0,91	1,82
Kiltri	Anton Tomann									0,00
Lallo	Gotthard Armlaud	2	3	5	0,73		0,73	0,73	0,36	2,55
Toweristi	Gustaw Räämet	2	3	5	0,91		0,55	0,73	0,55	2,73
Roda	Gustaw Tomband	5	3	8	2,73		2,73	0,91	1,73	8,10
Wärawa	Josep Pruual	1	1	2	0,67		0,67	0,55	0,55	2,43
Ausligo	Anton Pollmann	5	5	10	1,91		1,91	0,91	1,09	5,82
Löitsa	Aleks. Rusalepp	2	1	3	0,91		1,18	0,55	0,91	3,55
Kokku		83	85	168	41,80	0,73	43,62	17,30	30,75	134,20

Tabel 11. Vihula perede koduloomad ja -linnud märtsis 1918[59]

Pere	Hobused	Sälud	Pullid	Lehmad	Mullikad	Vasikad	Sead	Põrsad	Lambad	Talled	Haned	Kanad
Wolbri	2	1	2	4	0	1	2	2	6	7		8
Pendri	1	2	1	5	0	2	2	2	6	1		5
Warna	2	1	2	5	2	3	1	3	7	6		12
Lauri	2		1	4	1		3		6	6		6
Otsa	2		3	3	3	1	5		8	10		9
Weru	2	1	1	4	2	1	2		6	7	4	11
Leuska	2	1	1	4	2	2	3		7	8	3	7
Kähi	2	1	1	3	2		2	1	5	4	2	10
Linnamäe	2			4	1	2	2	2	4	7	2	6
Liiwaku	2		1	4	2	2	2	2	4	6	3	9
Ohe	2		1	4	3	2	3		7	4		5
Longsa	2		1	5	1	1	1	2	7	9		10
Kiwido	1			3		1	1	1	2	3		5
Ojaotsa	2		1	4	1	2	3		5			4
Rämeti	2	1	1	4		2	2		3	3		4
Sikani	2		1	4	2	3	2	2	7	5		9
Mätta	2	1	2	5	2	1	3		6	7		9
Wanda	2	1	2	4		2	2		4	8		14
Areda	2		1	4	1	2	2		6	5		9
Lepiku	2		1	3	2	1	1		2	2	4	12
Müüriku	1		1	3		1	2		4	4		5
Kiltri
Lallo	1			3	1	2	1		4	5		5
Toweristi	1		2	3	1	2	1					6
Roda	2	2	1	6	2	2	1	2	6	5		7
Wärawa	1	1	1	2	2	1			5	4		6
Ausligo	2	1	2	6	3	2	2		7	6		14
Löitsa	1	1	1	5	2	1	2	3	3	3		10
Kokku	47	15	32	108	38	42	53	22	137	135	18	217

Tabel 12. Vihula perede käsutuses olnud toiduained ja loomatoit märtsis 1918, kogus puudades (1 puud = 16,3811 kg)[60]

Pere	Peremees	Sealiha	Silgud	Rukis	Nisu	Kaer	Oder ja segavili	Kartulid	Hein	Talivilja-põhk	Suvivilja-põhk
Wolbri	Eduard Wolber	½	1	60		36	12	600	300	80	40
Pendri	Woldemar Romm		1	40		40	8	390	200	50	20
Warna	Gustaw Tingas	5		37		40	11	500	350	15	50
Lauri	Joh. Kostmann	1	¾	27	2	24	16	150	160	50
Otsa	Johannes Seebas	¾	¼	30		12	12	360	150	30
Weru	Lena Armans		1½	15		15	12	300	150	50
Leuska	Joh. Summatawet	½	½	26		30	6	300	180	95
Kähi	Hans Räämet			23		12	8	300	75	20
Linnamäe	Daniel Sene			33		24	7	300	160	75
Liiwaku	Daniel Ukado	1	1	30		45	6	440	220	40	20
Ohe	Johannes Emann	1		45		30	10	400	250	40
Longsa	August Tingas		1	30		33	8	330	180	25
Kiwido	Aug. Uktowerist	½	1	16		18	2	180	100	5
Ojaotsa	Johannes Räämet	1		27		24		180	180
Rämeti	Anna Ukado	½		27		24	4	300	160
Sikani	Eduard Ukiwi	1½	¾	40	4	40	18	900	300	50	50
Mätta	Gustaw Letberg	1½	½	20		20	18	300	150	25
Wanda	Jaan Awik	¼		27		15	12	270	175
Areda	Josep Haug	¾		26		10	16	210	80	25
Lepiku	Eduard Einberg	1	1	18		12	10	90	100	25
Müüriku	Josep Heinrikson	1		5				60	150
Kiltri	Anton Tomann
Lallo	Gotthard Armlaud	1		17		7	9	120	200	25
Toweristi	Gustaw Räämet	2	1	20		9	16	150	190	48
Roda	Gustaw Tomband	½	1	27		30	18	300	300		40
Wärawa	Josep Pruual	4	½	7		7	6	72	100	7
Ausligo	Anton Pollmann	4	1	45		27	20	420	240	50
Löitsa	Aleks. Rusalepp	4	¼	20		9	11	180	150	25
	Kokku	33¼	14	738	6	593	276	8102	4950	855	220

Maareform algas Vihula mõisas 1920. aastal. Esialgu soovis maakonna maakorralduse nõukogu mõisa endisele omanikule rendile jätta, kuid mõisa moonameeste nõudmisel otsustas valla volikogu mõisa tükeldamist nõuda. Aktiivselt astusid üles ka moonakad ise, kes lubasid alustada streiki ning enne tööle mitte minna, kui mõis jagatud.[61] 1922. aastal jagatigi mõisa maavalused 36 asunikutaluks, mille hulgast kaks – Dora ja Viol, kokku 87,78 ha – läksid mõisa endisele omanikule S. C. B. von Schubertile, kellele jäid ka mõisa jahu- ja saeveski. Seitse kohta – üks käsitöökoht, neli umbes 20 ha suurust normaaltalu ja kaks poolnormaaltalu – läksid endistele sõduritele, 11 kohta läksid endistele mõisateenijatele, kaheksa kohta endistele mõisatöölistele ning viis juurdelõiget enda olemasolevatele kohtadele said popsid. Ühe koha – 8,52 ha – sai endale politsei Vihula rajooniülem (hiljem konstaabel) Rudolf Vitsut ning teise koha normaaltalu suuruses Viru Metsavalitsus oma ametnikule palgamaaks. Popsidele antud juurelõiked olid küllalt suured ning ilmselt said nad samuti oma varasemate valdustega kokku normaalsuuruses talud. Kõige väiksema mõisateenijale antud asunikukoha – 2,69 ha – sai Pauliine Truumann ning kõige suuremad – 11,31 ha – Juulius Leppviikman ja August Reinholdt. Endistest mõisatöölistest sai kõige väiksema koha – 3,18 ha – Marie Vasemägi ning kõige suurema – 9,01 ha – Peeter Peris, kes sai endale meieri koha (tabel 10).[62]

Tabel 13. Põllutööministeeriumi Statistika büroo andmed Vihula mõisast planeeritud asundustalude kohta 1922. aastal[63]

Nimi	Kokku	Põld	Heina-maa	Karja-maa	Muu	Märkused
Leena Uukareda	9,83	3,28	4,59	1,75	0,22	Juurdelõige popsikohale
Eduard Einberg	15,13	6,77	5,57	2,79	0,00	Juurdelõige popsikohale
Aleksander Ruusalepp	16,50	6,06	6,94	3,50	0,00	Juurdelõige popsikohale
Jakob Kuusmann	5,86	1,84	2,03	1,81	0,17	Endine mõisateenija
Voldemar Ruuslepp	6,29	1,81	2,62	1,75	0,11	Endine mõisatööline
Sergei Schubert	87,78	22,34	26,98	27,26	11,20	Endine mõisaomanik
Aleksander Pahverk	3,28	0,82	2,40	0,00	0,05	Endine sõdur, käsitöökoht
Hermann Kimm	5,74	1,69	1,86	2,19	0,00	Juurdelõige popsikohale
Vassili Ignatjev	6,31	1,84	2,62	1,75	0,11	Endine mõisateenija
Joosep Räämet	6,45	2,19	2,19	2,01	0,07	Endine mõisateenija
Peeter Peris	9,01	3,00	4,10	0,82	1,09	Endine mõisatööline, meieri koht
Gustav Tamper	8,63	1,37	3,82	2,46	0,98	Endine mõisatööline, käsitöökoht
Viru Metsavalitsus	19,01	6,34	4,10	7,87	0,71	Metsaametniku palgamaa
Anton Ruuslepp	3,93	2,51	1,42	0,00	0,00	Käsitöölisekoht
Anton Seene	15,30	0,82	7,59	6,83	0,05	Juurdelõige popsikohale
Albert Pollmann	18,57	3,82	10,93	3,55	0,27	Normaaltalu endisele sõdurile
Jakob Valter	5,87	1,81	2,04	1,82	0,19	Endine mõisatööline
Mihkel Tanpass	10,78	5,74	4,53	0,11	0,40	Poolnormaaltalu endisele sõdurile
Anton Kuusmann	5,87	1,81	2,04	1,82	0,19	Endine mõisatööline
Juulius Lillenberg	10,79	5,74	4,53	0,11	0,42	Poolnormaaltalu endisele sõdurile
August Aug	3,23	1,64	1,09	0,47	0,03	Endine mõisateenija
Aleksander Nael	6,29	1,81	2,62	1,75	0,11	Endine mõisateenija, käsitöökoht
Pauliine Tingas	3,23	0,55	1,64	1,01	0,04	Endine mõisateenija
Anna Kuusik	3,21	0,55	1,64	0,99	0,03	Endine mõisatööline
Pauliine Truumann	2,69	0,55	1,09	1,01	0,04	Endine mõisateenija
Rudolf Vitsut	8,52	2,46	4,21	1,75	0,11	Politseiniku koht
August Meisner	22,29	7,10	6,77	7,81	0,60	Normaaltalu endisele sõdurile
Marie Vasemägi	3,18	1,09	1,09	0,99	0,00	Endine mõisatööline
August Simson	24,09	7,10	9,94	6,88	0,16	Normaaltalu endisele sõdurile
Paul Kangermann	6,45	2,19	2,19	2,00	0,08	Endine mõisateenija
Hindrek Säädus	3,21	1,09	1,09	0,99	0,03	Endine mõisatööline
Johann Pelassaar	22,40	3,77	10,71	7,76	0,16	Normaaltalu endisele sõdurile
Juulius Leppviikman	11,31	4,53	3,71	2,92	0,14	Endine mõisateenija
August Reinholdt	11,31	4,53	3,71	2,93	0,13	Endine mõisateenija
Arthur Räämet	6,37	2,19	2,19	2,00	0,00	Endine mõisateenija
Kokku	408,70	122,74	156,61	111,44	17,92

Elu-olu Vihula külas 1920. ja 1930. aastatel kirjeldasid ajalehed Wirumaa Teataja ja Wirulane:

Kui keerame Rakwere-Wõsu laudtasaselt maanteelt Wainopea teed mööda ranna poole, siis jõuame warsti, möödudes Annikwerest, Wihula külasse. Haljalast on siia peale 10 klm. maad. Kogu Wihula küla algab juba koolimaja juurest ja lookleb kahel poob teed mitme klm. pikkuselt ning lõpeb, kui oleme ka wallamajast jõudnud mööda Wihula mõisaga. Wihula pärisküla aga asub pahemat kätt teed, wallamajast 1 klm. põhjapool.

Wiimaste aastate jooksul on hakkanud Wihula elanikkude elu paremusele pöörama. Wihula mehe jõukus põhjeneb peamiselt just piimakarjale, sest teda soodustab hea rohumaa. Nüüd ongi Wihula mehed pea tähelpanu pööranud karjapidamisele ja selle eest eriliselt kantakse hoolt. Ka põllumaa on hea, kuid täis kiwe. Neid on siin nagu külitud, sadade wiisi. Kiwe on rohkesti kasutatud ehitusteks ja aedadeks. Peaaiamaterjaliks siin ongi kiwi, traat- ja puuaedu peaaegu polegi, Wihmaste aastate puhul ikaldawad Wihula põllud tihti, sest kannatawad wee all, millest ujutatud üle.

Wiljakasw polnud käesolewal aastat kuigi hea. Suwiwilja peale mõjub kewad-suwine põud. Rukkeid saadi keskmiselt. Ilusatena aga näiwad kartuli ja hästihoolitsetud loomatoidu juurikate põllud.

Töödega on wiimasel ajal saadud korda, wäljaarwatud mõned üksikud — kel tööd weel on ripakil. Peale osalist suwiwilja masindamist, kui kõik wili saadakse wedada põllult katuse alla, hakatakse kohe pihta kartuli wõtmisega, nende pealsed ongi juba kuiwanud wiimaste öökülmade mõjul.

Metsmarjadega warustab Wihulat suur, mereni ulataw Wihula ja Karula riigimets küllaldaselt. Rohkesti leidub siin suwel mustikaid ja pohle, kui aga hea „soone" pihta tabasid. Metsades leidub siin isegi metskitsi ja põtru. Talwel leiawad mehed metsatöödel head teenistust. Wihula küla põhjapoolsel weerel asub Wihula mõisa. Too mõis oli endisil aegul üks suurim ja rikkam Wirumaal. Teda walitses end. Balti aadli kuulsam perekond — Schubertid. Praegugi on weel üks nende järeltulijaist Wihula mõisas elamas—omandas endale mõisa südame. Ülejäänud osa mõisast on jagatud asundustaludesse. Wihula mõisa hooned on säilinud senini korralikkudena, kuna tehtakse ka wahel nende juures remonti. Loodusliselt on Wihula mõis asendatud ilusasse kohta.

Wihula haridust allikaks on 6-kl. algkoolimaja. Siin käiwad lapsed koolis üle terwe Wihula walla. Kes kaugemalt pärit, asuwad koolimajas korteris. Koolimaja on ilus kahekordne paekiwist ehitus.

Seltsidest on Wihulas tähtsamaid Tuletõrje ja Haridusseselts. Esimene asub Wihula mõisas, teine aga koolimaja juures.

Wihulas on kaubatarw. ühisus, kellel harukauplused Annikweres ja Wihula mõisas. Peale selle tegutseb Wihulas pank ja wastast. kinnitusselts.[64]

***

Haruldaselt suur küla moodustab midagi alewitaolist, kuid alewi nime ta siiski täielikult ei õigusta. Ent siiski on midagi, mis teda alewi lähemale wiib. Iseäranis Wihula asunduse ümbrus. Hommikul sõidab Wihula peremees kotikoormaga weskile, sest sügisesest saagist on tarwis igaks otstarbeks jahu jahwatada. Tänawu oli ranna ääres nähtawasti niiske suwi, mis terad õige tuumakaks on paisutanud, nii et kipuwad wägisi üle kotiserwa wälja. Kuid sellest pole wiga. Paarkümmend sammu mäest üles minnes on koht, kus ülejäänud terade eest wõib kaunis „paraja pea“ teha. Wihula meestel näib wilja kaunis rohkesti olewat, sest wäheste põldude tõttu jääb siiski natuke wilja lume alla. Paar nädalat enne jõuluid wõib sageli mitmes kohas odra- ja kaerapõldusid lokkamas näha. Ka weskilt koju minemine näib siin isemoodi olewat. Peremees istub kotikoorma otsas, pealmise koti suu on lahti, kust walgeid pilweid üles keerutab ja ilusti wihma asemel jahusid „sajab“. On meestega lugu kuidas on, kuid naised on selle wastu wäga wirgad. Nädala wäsimust saadawad nemad mööda istudes käed ristis kuskil, nende oma üteluse järgi „kabarees“, ja arutawad nädala sündmusi pikalt ja laialt. Kui juhtub sündmustest puudu tulema, siis lisatakse oma käest juurde. Leidub ju inimestel, eriti aga naisperel, seda „luuleandi“. Wihula asunduses näib olewat ka üks „aadress-büroo", kus sarnased kuulutused üles lüüakse: „Noor, abielus proua soowib abielluda jõukamate härradega. Soowitaw päewapilt ja lühike eluloo kirjeldus.“ Mõni, kes sellega ennast tülitada ei taha, saadab niisama terwiseid. Oma lahkust ei wäljendata mitte üksnes seega, et poissmeeste öörahu rikutakse, waid ka sellega, et ametnikke, kes ameti asjus pererahwaga tahab kokku saada, lastakse enne kolm korda ümber maja käia ja siis kästakse neljandal päewal jutule tulla. See on lühike ülewaade Wihula elustolust.[65]

1939. aastal korraldas Riigi Statistika Keskbüroo maaüksuste loenduse, millesse kanti 23 maaüksust, millest 22 peeti talunditena.

Tabel 14. Riigi Statistika Keskbüroo 1939. aasta maaüksuste loenduse nimekiri Vihula külas[66]

Talund	Talundi suurus (ha)
Sepa	11,14
Mäealuse	8,16
Loisu	14,81
Sooviku	5,92
Loisu metsavaht	14,12
Livako	29,41
Linnamäe	34,72
Kehi	30,98
Leuska	34,82
Vero	35,93
Rämeti	32,78
Uhe	32,27
Lamsa	38,84
Kivitoa	15,90
Lillearu	16,40
Otsa	34,74
Lauri	32,73
Volbri	35,90
Kimmi	1,81
Varna	35,95
Pendri	30,33
Ojaotsa	28,00
Sikani	45,24

---

[1] Lang, V. Ülevaade Lahemaa rahvuspargi esiajaloolistest väärtustest. Tallinn 2002, lk 13.

[2] Jung, J. Muinasajateadus eestlaste maalt. III. Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt. Tallinn 1910, lk 165.

[3] Jung, J. Muinasajateadus eestlaste maalt. III... lk 166–167.

[4] Tõnisson, E. Eesti muinaslinnad. Tartu–Tallinn 2008, lk 212; Lang, V. Keskusest ääremaaks. Tallinn 2000, lk 272.

[5] Est- und Livländische Brieflade. Th. 1. Bd. I. Reval 1856, S. 651–652, nr 1186.

[6] Tõnisson E. Eesti aardeleiud 9.–13. sajandist. – Muistsed kalmed ja aarded. Arheoloogiline kogumik II. Tallinn 1962, lk 192, 242.

[7] Eisen, M. J. Pühad puud. – Eesti kirjandus, 1917, nr XII, lk 296.

[8] C 8 Kong Valdemars Jordebog, 50

[9] Johansen, P. Die Estlandsliste des Liber Census Daniae. Kopenhagen-Reval 1933, S. 401, 666–667, 777, 926–927.

[10] Est- und Livländische Brieflade. Th. 1. Bd. I. Reval 1856, S. 71, nr 93.

[11] Est- und Livländische Brieflade. Th. 1. Bd. I. Reval 1856, S. 160, nr 249.

[12] EAA 854, 2, 136: 1.

[13] Est- und Livländische Brieflade. Th. 1. Bd. I. Reval 1856, S. 160, nr 249; S. 650–653, nr 1186; S. 670–671, nr 1207.

[14] Renner, J. Liivimaa... lk 32–33.

[15] Samas, lk 33.

[16] Trumm, U. Rakvere linnus ja maakond Liivi sõja ajal. – SA Virumaa Muuseumid Toimetised 2015, Rakvere 2015, lk 23, 36.

[17] Trumm, U. Rakvere linnus ja maakond... lk 35–36.

[18] Taube M. v. Beiträge zur Baltischen Familiengeschichte. – Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1909 und 1910. Mitau, 1913, S. 136.

[19] Ungern Sternberg P. von. Die Revision vom J. 1586 und die Befragung vom J. 1589. – Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands. Bd. VIII. H. 1–2 . Reval, 1915, S. 32–33.

[20] AM 92, 1, 25: 216, 316.

[21] EAA 858, 2, 2198: pagineerimata.

[22] Winkler, R. König Karls XII. Zug nach Narva im Jahre 1700. – Deutsche Monatschrift für Rußland, der Baltischen Monatschrift. Riga 1914, S. 684.

[23] Kelch, Ch. Liivimaa kroonika järg. Tartu 2009, lk 247.

[24] Kelch, Ch. Liivimaa kroonika järg. Tartu 2009, lk 404–405.

[25] DSHI 190, Estland 261: 24.

[26] Vanamölder, K. Maanõunik Otto Fabian von Wrangelli Eesti- ja Liivimaa kroonika käsitlusvõimalustest. Magistritöö. Tartu 2007, lk 44.

[27] Eesti rahva ajaloost Põhjasõja aastail 1700–1721. Tallinn 1960, lk 98–99, nr 62.

[28] Samas, lk 97, nr 61; Seppel, M. Näljaabi Liivi- ja Eestimaal 17. sajandist 19. sajandi alguseni. Tartu 2008, lk 44.

[29] EAA 3, 1, 445: 41–41p.

[30] EAA 3, 1, 445: 41–41p; EAA 3, 1, 448: 38p–39.

[31] EAA 3, 1, 475: 302p–303.

[32] EAA 3, 1, 448: 38p–39.

[33] EAA 3, 1, 451: 6.

[34] EAA 3, 1, 445: 41–41p; EAA 3, 1, 460: 198p, 199p; EAA 3, 1, 469: 295p; EAA 3, 1, 475: 304p; EAA 3, 1, 481: 577p; EAA 3, 1, 489: 295p, 296p; EAA 3, 1, 498: 421p, 422p; EAA 3, 1, 505: 374p.

[35] Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. A.) ja nende mõjust põllumajandusele ning talurahva olukorrale. – Eesti NSV ajaloo küsimusi. VI. Tartu 1970, lk 65–67.

[36] Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis... lk 68.

[37] EAA 3, 1, 460: 198p, 199p; EAA 3, 1, 469: 295p; EAA 3, 1, 475: 304p; EAA 3, 1, 481: 577p; EAA 3, 1, 489: 295p, 296p; EAA 3, 1, 498: 421p, 422p; EAA 3, 1, 505: 374p.

[38] EAA 3, 1, 460: 198p, 199p; EAA 3, 1, 469: 295p; EAA 3, 1, 475: 304p; EAA 3, 1, 481: 577p; EAA 3, 1, 489: 295p, 296p; EAA 3, 1, 498: 421p, 422p; EAA 3, 1, 505: 374p.

[39] EAA 3, 1, 475: 302p–303.

[40] EAA 3, 1, 469: 295p–296; EAA 3, 1, 475: 299p–300, 304p–305; EAA 3, 1, 481: 572p–573, 577p–578; EAA 3, 1, 489: 295p–297, 296p; EAA 3, 1, 498: 421p, 422p; EAA 3, 1, 505: 374p.

[41]

[42] AM 70, 1, 30: 27p–28.

[43] EKLA 199, 57, 149/75 (III.4.c) < Haljala khk. – Helmi Aspel (1931). http://www.folklore.ee/radar/story.php? area=Haljala&id=1528 (15.05.2020)

[44] Wirulane, 1884, nr 10.

[45] Tallinna Sõber, 1884, nr 11.

[46] Ristirahwa Pühapäewaleht, 1884, nr 46; Tallinna Sõber, 1884, nr 46.

[47] Järw, J. Pildid Eesti rahwa elust. – Postimees, 1892, nr 171, 183.

[48] EAA 2486, 1, 3322: 1p–2, 4p.

[49] Kodumaa, 1909, nr 76.

[50] EAA 3888, 1, 1179: 2–2p; EAA 854, 8, 43: 5–5p; EAA 2486, 2, 2232: pagineerimata.

[51] EAA 3888, 1, 1179: 1–2.

[52] EAA 2486, 2, 2232: pagineerimata.

[53] EAA 3724, 1, 633: pagineerimata.

[54] Mihkel Loy. ERA 3138, 7, 45: pagineerimata.

[55] EKLA 199, 57, 149/75 (III.4.c) < Haljala khk. – Helmi Aspel (1931). http://www.folklore.ee/radar/story.php? area=Haljala&id=1528 (15.05.2020)

[56] ERA 3138, 7. 45: pagineerimata.

[57] EKLA 199, 57, 149/75 (III.4.c) < Haljala khk. – Helmi Aspel (1931). http://www.folklore.ee/radar/story.php? area=Haljala&id=1528 (15.05.2020)

[58] ERA 3138, 7. 45: pagineerimata.

[59] ERA 3138, 7. 45: pagineerimata.

[60] ERA 3138, 7. 45: pagineerimata.

[61] A. Mõisate jaotamisest Wirumaal. – Tallinna Teataja, 1920, nr 87; Selgituseks Wihula mõisa asjus. – Tallinna Teataja, 1920, nr 95.

[62] ERA 58, 3, 983: pagineerimata.

[63] ERA 58, 3, 983: pagineerimata.

[64] Nii-nii. Sulewiskeid Wihulast. - Wirulane, 1930, nr 102.

[65] Matkaja muljeid Wihulast. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 127.

[66] ERA 1831, 1, 1442: 13–13p.

Ülevaate koostas: Uno Trumm