Vatku

Vatku küla ajalooline õiend

Vatku küla on üks Palmse mõisale kuulunud põlisküladest, mis on samas paigas asunud vähemalt muinasaja lõpust alates. Keskajast ja Rootsi ajast (13.–17. sajand) on Vatku kohta kirjalikke allikaid äärmiselt vähe, mistõttu keskendub ka käesolev ülevaade peaasjalikult 18. sajandist ja hilisemast ajast pärinevate allikate ja neist tuleneva tutvustamisele. Kuna praeguse Vatku alale jäävad ka kunagised Palmse mõisa Rahkmäe kõrts ning Porgaste veskikoht, siis tuleb lisaks ajalooliselt Vatku küla alla kuulunud peredele juttu ka neis elanud inimestest.

Vatku muinasaja lõpul ja keskajal

Vatku (Warkel) kirjalik esmamainimine oli 28. mail 1287, mil Taani kuningas Erik VI Menved (1286–1319) kinnitas Tallinna Püha Mihkli (Miikaeli) tsistertslaste nunnakloostri abtissile tema isa Erik V poolt kloostrile annetatud valdused ühes kõigi neil olevate vabaduste, õiguste ja privileegidega. Kuna tegemist oli lääniõiguste kinnitamisega, võib arvata, et läänistus oli tehtud millalgi Erik V valitsemisajal, ajavahemikus 1259–1286.

Vaatamata sellele, et küla pole mainitud Taani hindamisraamatus oli see tõenäoliselt olemas ja asus püsivalt ühel ja samal kohal muinasaja lõpust alates. Sellele viitavad sealsete fossiilsete põldude jäänused, millest maanteest lõuna poole jääval kadakasel karjamaal paikneval Vatku I põllukompleksil algas maaharimine hiljemalt 11.–12. sajandil ning kestis läbi kogu selle aastatuhande. Vatku II põllukompleks, mis asub põhja pool maanteed, samuti kadakasel karjamaal on ilmselt pärit alles kesk- või uusajast. Keskajast pärineb ka Vatku asulakoht, mis on levinud peamiselt tänapäevaste külamajade ümbruses. See lubab eeldada, et küla on asunud samas kohas vähemalt keskajast alates. Küla juures asusid ajalt ebamäärased Hiiemets ja selle ligidal põld, mida kutsuti Hiieväljaks (Ie Wälli) ning sellel suure lohuga ohvrikivi – Vatku Vahakivi. Hermann Läntsi kirjelduse järgi „Watku küla ümber näib Iie keskpaik olema: Iie wäljad, Iie mets...“ Järgnes loetelu ümberkaudsetest hiiekohtadest, millised asusid aga väljaspool Vatku küla. Vahakivi kohta teadis H. Länts nimetada, et „Watku Iiewäljal on Wahakiwil alati wesi pääl. Teine ohvrikivi oli olnud Vatku külas Joosepi pere õues. Watku külas, Joosepi peremees ja perenaine weend ohwrikiwile igast uudsest oolega. Minia pidand seda tühjaks asjaks ja jätand tegemata. Tale sündinud 3 tumma poega“.

Kusagilt Vatku lähedalt, V. Langi arvates Hiieväljalt, leiti 20. sajandi alguses hilisrauaaegse rinnakee pronksist vahelüli, rombikujuline tinaripats 13.–15. sajandist ning arvatavasti samaaegne lihtne kinnine pronkssõrmus, mille kohta tema arvates võib oletada, et need võivad pärineda muinas- ja ajaloolise aja piirimail rajatud külakalmest.

Kuna Vatku kuulus kuni 1510. aastani ühele omanikule – Tallinna Püha Mihkli tsistertslaste nunnakloostrile – ega olnud temaga seoses piiri- või muid kohtuvaidlusi, ei esine küla kirjalikes allikates rohkem kui Mihkli kloostri võltsürikutes, mille valmistamisajaks Paul Johansen ja talle tuginev Enn Tarvel peavad 15. sajandi esimesi aastakümneid. Küla esines neis nimekujul Wackewomes ja Wackowomes.

Foto 1. Leping, millega tsistertslaste Püha Mihkli kloostri abtiss Elisabeth Brincke vahetas 1510. aastal Palmse mõisa Bertram Jungega Nabala mõisa vastu (EAA 854, 2, 393: 1)

1510. aastal vahetas Püha Mihkli kloostri abtiss Elisabeth Brincke Palmse mõisa Bertram Jungega Nabala mõisa vastu, millega läks ka Vatku viimase valdusse. 1522. aasta Mardipäeval andis ta selle Virumaa meeskohtu ees üle oma väimehele Dyrick Metzenstakenile.

Foto 2. Bertram Junge andis Palmse mõisa 1522. aasta Mardipäeval Virumaa meeskohtu ees üle oma väimehele Dyrick Metzenstakenile (EAA 854, 2, 358: 1)

Rootsi võimude poolt 1586. aastal läbi viidud suure omandisuhete revisjoni andmeil esitasid Palmse omandipaberid Marcus Metztackeni pojad Arendt ja Dietrich, kes olid Rootsi kuninga teenistusse Mõisa suuruseks oli tollal 21 adramaad ning selle koosseisu kuulus ka Vatku (Watke). Engel Hartmanni järgi oli Vatku (Wacko by) suuruseks 1583. aastal kaks adramaad.

Külast on teada veel niipalju, et 17. sajandi alguses oli see kuueks aastaks panditud Jürgen von der Hoyele 1590. aastal võetud, kuid tagasi maksmata jäänud 150 taalrise võla tõttu. Sel ajal elas küla kahel adramaal kokku kolm peret.

1655. aastal oli Palmse ja Sagadi vahelise piiritüli protsessis tunnistajaks Vatkult (Wattkull) pärit Palmse päristalupoeg Wattko Mart, kes oli umbes 70-aastane (sünd u 1585), kes on ilmselt vanim nimepidi teada olev Vatkult pärit inimene.

1695. aastal panditi Vatku ja Muike kellelegi Lohmanile, kellele need jäid kuni 1707. aastani, mil Arend Dietrich von der Pahlen need välja ostis.

Vatku pered 18. sajandil

Pidevad kirjalikud andmed Vatku ja tema elanike kohta ilmuvad alates 1711. aastast, millest pärineb Palmse mõisa katkunimekiri. Selle järgi elas Vatkul neli peret, mille peremeesteks olid Watko Hanß, Petry Jaack, Tönno Hanß ja Jaacko Jaack (tabel 1). Piirkondlik katkupärimus, mille järgi surnud Põhjasõja järgse katku ajal rahvast ka Vatku hiies, ei pea see paika, sest Vatkul jäid ellu kõik inimesed. Katkunimekiri ei käsitle küll vabadikke ja sulasrahvast, kuid küllap poleks perede liikmedki pääsenud, kui haigus sulasrahva hulgas levinud oleks.

Tabel 1. Vatku küla ja Porgaste pered Palmse mõisa katkunimekirja järgi 1711. aastal

Palmse mõisa 1723. aasta vakuraamatu järgi oli külas viis peret. Endistest olid alles pooladrikud Jacko Jack, Tönno Hanß, Petre Jack. Watko Hanß on ilmselt samastatav veerandadrik Hanso Hansuga ning lisandunud oli veerandadrik Hanso Jürri. Pooladrikud andsid mõisale, kolm tündrit rukist, kolm tündrit otri, ühe tündri kaeru, kaks koormat küttepuid, ühe koorma heinu, kolm naela lõngu, ühe lamba, kolm kana, 30 muna, kaheksa valget rootsi rundstükki, kolm lehmakütket ja 24 kubu õlgi, veerandadrikud poole võrra vähem. Teopäevade hulk vakuraamatust ei selgu, küllap oli see võrdne 1732. ja 1739. aasta adramaarevisjonide vakuraamatuis tähendatuga, mille järgi pooladrikud tegid aasta läbi iga nädal kolm päeva rakmetegu ning Jüripäevast Mihklipäevani kolm päeva nädalas jalategu. Peaaegu samaks olid jäänud ka naturaalmaksud, vaid 1739. aastal pidi pooladrik andma kaeru ühe tündri jagu rohkem kaeru ning erinevalt varasemast ka ühe viljakoti. Ainus, mis vakuraamatust vakuraamatusse varieerus oli küttepuude kogus. Kui 1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi peredel küttepuude andmise ei olnud, siis 1739. aastal pidid nad tegema mõisale kuus koormat küttepuid. Ilmselt asendas see rahamaksu, sest kui 1732. aastal pidid pered maksma mõisale kaheksa kopikat, siis 1739. aasta adramaarevisjoni vakuraamat enam rahamaksu ei näidanud. 1732. aastal oli Jako Jack kirjas kupjana (Kobias) ning seetõttu vabastatud nii teotööst kui ka naturaalmaksudest. 1739. aastal oli kupjaks tema järglane peremeheametis Jaco Hans.

Tabel 2. Vatku küla perede liikmed adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1739

Tabel 3. Elanikke Vatku külas adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1739

Tabel 4. Loomi Vatku perede käsutuses adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1732–1739. Lehmade ja vasikate suur hulk viitas karjakasvatuse osatähtsuse perede majanduselus

Foto 3. Palmse mõisa läänepoolne osa 1770. aastal joonestatud kaardil, kujutatud on nii Vatku küla, Rahkame kõrts kui ka Porgaste veskikoht (EAA 1690, 1, 35: 1)

1726. aasta vakuraamatus nimetatakse Vatku küla nimekirjas ka nelja vabadikku – Pertle Tönno, Retseppa Tönn, Aso Thomas ja Aso Mart. Kuna viimased kaks elasid pigem Aasumetsas, jäävad nad praegusest käsitlusest välja. Vanade ja töövõimetute hulka üles võetud Pertle Tönno ja tema abikaasa Anno peres oli adramaarevisjoni andmeil kolm alaealist poissi ja üks tüdruk, Retseppa Tönno ja tema kahjuks nimepidi nimetamata abikaasa peres üks alaealine tüdruk. Surmameetrika järgi sündis Rettseppa Tönno 1653. aasta paiku ning maeti 22. aprillil 1733. Tema abikaasa, kellele Tönno oli teine mees, suri 17. juulil 1727. Oma esimese mehega elas ta koos 16 aastat ja sai kolm last, kes olid kõik ema surma ajaks surnud. Teine abielu Tönnoga kestis samuti 16 aastat ning sellest sündis üks laps, kes oli ema surma ajal veel elus. Pole võimatu, et tema esimene perekond hukkus katku ajal. Muuseas, olgu siinkohal öeldud, et 1711.–1734. aasta kirikuraamatus nimetati Vatkut läbivalt Harju-Vatkuks (Harjo-Watko), et eristada seda Vatku mõisas (Watküll) paiknevast Viru-Vatkust (Wirro-Watko).

Kuna Palmse mõis saavutas 1739. aastaks oma Rootsiaegse adramaade suuruse, siis seal enam revisjone läbi ei viidud ning seetõttu pole 18. sajandi keskpaigast ning teisest poolest ka andmeid mõisa talude ja nende kohustuste kohta mõisa ees. Et pärast 1734. aastat pole säilinud ka meetrikaraamatuid, saab lähemaid andmeid Vatku külas elanud inimeste kohta alles alates 1782. aastast, mil hakati koostama hingeloendeid. Siiski on külas asuvate perede peremehi – Hanso Jacob, Tenno Josep, Tenno Peter ja Juhanni Hans – nimetatud ka mõisa 1770. aasta kaardil. 1782. aastal oli Vatkul samuti neli perekohta, mida pidasid Hanso Jacob (1738–1808) ja tema abikaasa Madli, Josepi Juhan (1736–enne 1795) ja tema abikaasa Ann, Tenno Peter (1735–1801) ja tema abikaasa Ann ning Juhani Hans (1733–1801) ja tema abikaasa Tio.

Vatku pered 19. sajandi I poolel

Maamõõtja Solomon Severin Dobermanni poolt 19. sajandi algul koostatud kirjelduse järgi asus küla tasasel maal ning selle põldudel oli mustmullapinnas, mis paiguti oli osaliselt segatud kivide ja liivaga, kuid küla heinamaad olid head. Põlluharimisest ja veisekasvatusest elatuvad pered olid heal järjel. S. S. Dobermann seletas seda nende kasutuses olevate maade headuse ja raske tööga. Mõisale tegid nad teotööd ega pidanud tasuma rahamaksu.

Vastavalt mõisa 1805. aasta vakuraamatule olid kõik Vatku pered kuue-päeva pered ja pidid tegema mõisale aastas 300 rakmepäeva, millest 132 päeva tehti suvel ja 168 talvel ning 300 jalapäeva, millest vaimud ehk jalateolised tegid suvel 228 ning talvel 72 päeva. Vastavalt 1804. aasta talurahvaseadusele, pidi kuue-päeva perel olema kasutada kuus tööjõulist inimest, kellest kaks anti kuueks päevaks nädalas mõisa tööle. Tööjõulisteks loeti nii mehi kui ka naisi vanuses 15-60 eluaastat, kuid tööjõu puudusel tohtis kasutada ka 14-aastaseid noorukeid. Sageli kasutati suviste, palju tööjõudu vajavate tööde juures ka oluliselt nooremate laste tööjõudu.

Kuue-päeva pere rakmeteoline pidi heinaajal tegema heinamaal 18 päeva tööd ilma rakendita, millest 12 päeva kompenseeriti sõnnikuveo ajal mõisale teise rakendi (hobune vankri ja riistadega) ja kolmanda teolise andmisega ning kuus päeva hobuse ja äkke andmisega vaimule samaks ajaks. Heinajal pidi kuue-päeva pere lisaks andma ka kolmanda jalateolise 24 päevaks ning viljalõikuse ja muude põllusaaduste koristamise ajaks kaks lisateolist kokku 48 päevaks. Kui osa rakmepäevi kevadise ja sügisese teedelagunemise ajal tegemata jäid, oli mõisal õigus need talle sobival ajal sisse nõuda.

Lisaks teopäevadele maksid kuue-päeva pered mõisale kümniseks kaks tündrit rukkeid, kaks tündrit otri, kaks tündrit kaeru ja 30 leisikat (ühe koorma ehk kolm sadu) heinu ning andma naturaalandamina mõisa ühe täiskasvanud lamba, kolm kana, 30 muna, kolm naela lõnga, ühe kolmevakase koti, kolm kütket, kaks käsisülda (kuus jalga süllas) halupuid (neli koormat) ja neli piimapütti. Seaduse alusel rukkiks ümberarvestatuna oli nimetatud kohustuste hinnaks kaks vakka, üks külimit ja 111/10 toopi rukkeid. Mõisakoormistele kõrval tasusid pered riigile ka pearahamaksu ning andsid postijaamade varustamiseks postimoona. Kuue-päeva perede pearahamaks oli 9 rubla 54 kopikat aastas. Postimoonaks pidid kuue-päeva pere maksma ühe vaka ja kaks külimittu kaeru ning kuus leisikat heina.

Kuna Palmse mõisa ja valla rahvas kuulusid Ilumäe kabeli kogudusse, ei osalenud nad Kadrina kiriku hoonete korrastamises ja köstri ülevalpidamises, küll aga tasusid nad maksu Ilumäe kabeli köstri ja laulumehe heaks ning Kadrina kirikuõpetaja hoonete korrashoiuks ning tegid kirikõpetaja kasuks ette nähtud teopäevi. Kõik rahamaksud Ilumäe kabeli, köstri, laulumehe ja kihelkonna kirikõpetajale tasus mõis, kuid talupered vedasid oma ajast vajalikud ehitusmaterjalid kabeli ning kirikõpetaja hoonete remontimiseks või ehitamiseks ning tegid samuti kõik sellega seotud tööd. Ilumäe kabeli remondi ja ehitamisega seotud kulud kaeti võrdselt teiste kogudusse kuuluvate valdade peredega. Ühtlasi kandsid valla pered kirikuõpetaja heaks muid seadusest tulenevaid kohustusi.

Vakuraamatu järgi maksis iga pere alalisele sulasele aastapalgaks ühe tündri rukist ja teise otri, andis ühel aastal kuue, teisel lambanahkse kasuka, igal aastal kolm takuriidest särki, kaks paari uusi ja ühe paari jätkatud villased sukad, kaks paari takuriidest pükse, ühe paari uusi villaseid kindaid ja ühe paari uusi nahkkindaid, pool naela villast lõnga riiete nõelumiseks, kuus paari pastlaid ning iga kahe aasta tagant ühe paari uusi vatmanriidest pükse. Kuue kohta nimetas Haljala kihelkonnast Salatse külast pärit Hermann Länts, et kui see „põrandal ise püsti ei ole seisand“, ei ole seda vastu võetud. „Nii keerd ja karm pidi lõng olema, et kuub püsti seisas“. Alaliselt peres töötavale tüdrukule maksti igal aastal palgaks kaks särki, kaks paari linaseid käiseid, kaks takuriidest seelikut, kaks naela villu sukkade jaoks, viis paari pastlaid, iga kolme aasta sees üks villane seelik, uus vatmanriidest kuub ja uus kasukas.

Vakuraamatus sätestati ka perede kohustusliku raudvara suurus. Raudvara all mõeldi sellist varandust, mis oli mõisa omanduses ning kuulus talukoha juurde. Juhul kui pere mingil põhjusel lahkus talust, ei tohtinud ta raudvara hulka kuuluvat endaga kaasa viia, vaid see jäi talusse uuele perele kasutamiseks. Vatku kuue-päeva perel pidi olema kaks hobust, neli künnihärga, kaks lehma ja neli lammast, suvivilja seemneks neli tündrit otri ja kaks tündrit kaeru, kaks atra, kaks äket, kaks vankrit, kaks rege, kolm kirvest, neli vikatit ja neli sirpi.

Aastail 1806–1807 M. von Dreyeri poolt koostatud Palmse mõisa atlase lisas olid nimeliselt ära toodud väljad, millel asusid Vatku külale kuuluvad põllumaad: Arro Welli, Joawesky Pold Welli ja Rehhetaggone Welli. Odrapõld Arro Welli oli kruusase ja liivase põhjaga, millel oli 6–15 tolli paksune, kohati punaka ja kohati musta põllukividega segatud mulla kiht. M. von Dreyeri hinnangu kohaselt kuulus ¾ sellest 2. viljakusklassi ja ¼ kuulus 3. viljakusklassi. Küla teine, ilma nimeta odrapõld oli paese ja liivase põhjaga, millel oli 4–9 tolli paksune, kohati hallika ja kohati musta, paekividega segatud mulla kiht. Pool sellest kuulus 2. ja pool 3. viljakusklassi. Rehhetaggone Welli asus paesel, kohati savisel ja saviliivasegusel põhjal, mida kattis 4–14 tolli paksuse mustja ja hallika, kohati liiva- kohati saviseguse mulla kiht. Väljast ⅔ kuulus 2. ning ⅓ kuulus 3. viljakusklassi. Rukkipõld Joawesky Pold Welli asus paesel põhjal, mis oli kaetud 4–8 tolli paksuse hallika, paekiviseguse mullaga. Pool väljast kuulus 2. ning pool 3. viljakusklassi Küla kuue-päeva perede valduses olev põllumaa oli jagatud nende võrdselt nii, et iga pere sai keskmise headusega põllumaale ümber arvestatult ühepalju maad (vt tabel 5).

Küla heinamaad kasvatasid tumerohelist aruheina. 1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt pidid küla pered tavalisel heina-aastal saama oma heinamaadelt 512 saadu (41 933 kg) aruheina. Seaduse arvestuse järgi oli iga saad kümne tuustine ja iga tuust leisikane (81,9 kg).

Talurahvaseaduse arvestuse järgi pidi kuue-päeva perel olema nii palju põllumaad, et ta saaks külvata aastas ühele väljale kuus tündrit talivilja ning teisele väljale kaheksa tündrit suvivilja (otra ja kaera) ning lõikas sellelt – keskmise saagikuse juures 5½ seemet – 77 tündrit vilja, millest 14 tündrit läks seemneviljaks, 31½ tündrit kulus üheksaliikmelise pere (kolm meest, kolm naist, kolm last) toiduks, kuus tündrit mõisakoormiste tasumiseks ning 15 tündrit mitmesuguste muude vajaduste (eluhoonete remont, kala, soola ja raua ostmine, kiriku- jm maksude tasumine) rahuldamiseks. Pärast kõigi maha arvamiste tegemist pidi seaduse järgi jääma perele 10½ tündrit vilja kasumiks. Nagu viljasaagist, nii pidi ka heintest (30 koormat) kuue-päeva perele jääma kuuendik, ehk viis koormat kasumiks, kuna ülejäänud 25 koormat kulusid loomadele söödaks ning mõisakoormiste tasumiseks. Kui perele piisavalt põllumaad anda polnud võimalik, võis seda kompenseerida suurema heinamaaga.

Tabel 5. Vatku perede kõlvikud 1806.–1807. aastal maamõõtja titulaarnõunik Moritz von Dreyeri atlase järgi

19. sajandi alguses vahetusid peremehed enamuses küla peredest. Hansurahval (Hansorahwa, Jaaguhansu) sai hiljemalt 1808. aastast peremeheks Hanso Jacobi poeg Hanso Jakobi Hans (1766–1812) ja seejärel tema poeg, nooruke Tenno (1796–1841) ning Juhani (Johanirahwa) peremeheks oli hiljemalt 1801. aastast saanud Hansu poeg Juhhani Juhhan (1769–1845). Joosepil (Josepi) oli juba enne 1795. aastat peremeheks saanud surnud Josepi Juhani kümme aastat noorem vend Josepi Hans (1746–1813), kelle poeg Jakob (1772–1836) võttis isalt ameti üle hiljemalt 1813. aastal. Petrijago (Petri Jago) peremeheks sai hiljemalt 1801. aastast Peteri poeg Petri Tenno (1765–1835), kes oli ametis ka 1811. aastal. Enne 1816. aastat oli ta aga sealt lahti saanud ning talus oli peremeheks Körwekörtsi Jahni poeg Jacob (1792–).

Foto 4. Vatku ja Rahkame perede kõlvikud 1806.–1807. aasta Moritz von Dreyeri atlase kaardilehel. Suurendatult on esile toodud Rahkame kõrtsi nr 30x ning Vatku talude hoonete alune maa: Hansurahva nr 36, Joosepi nr 37, Petrijago nr 38 ning Juhani nr 39 (EAA 1690, 1, 33: 32)

1835. aastal said kõik pered endale perekonnanimed: Hansurahva pere sai nimeks Dambach, Joosepi pere Roopa, Juhani pere Kuurberg ning Petrijago uus pere Klemann. Petri Tenno, Petrijago vana pere pea, sai perekonnanimeks Elberg, kuid pere hääbus tema surmaga 1835. aastal.

Rendilepingud ja päriseksostmine

Pärisorjuse kaotamise järel 1816. aastal, mil algasid ettevalmistused perede üleviimiseks rendilepingutele, viis kihelkonnakohus peredes läbi raudvara inventuuri ning koostas sellekohase aruande. Kadrina kihelkonnas toimus see 1819. aastal. Aruandest nähtus, et varasemaga võrreldes nõuti kuue-päeva peredelt vaid üht hobust ja kahte härga, muus osas olid nõudmised samad. Aruandes ei kajastanud lehmade ja lammaste olemasolu ning tundub, et seda peredelt enam ka ei nõutud. Rukkiseemet ei nõutud raudvara hulgas seetõttu, et rukis kui talivili külvati maha juba sügisel, mistõttu ei pidanud seemet üle talve hoidma.

Tabel 6. Kadrina kihelkonnakohtu koostatud Vatku küla perede raudvara aruanne 1819. aastal

Esimesed teadaolevad Vatku perede rendilepingud mõisaga „nende perrekohtade pärrast, mis enne nende käes olnud prukida ja mis nemmad nüüd rendipäle wõtwad“, pärinevad 1824. aastast Watko Juhani Juhani, 1826. aastast Josepi Hanso Jakobi ning 1829. aastast Petri Jakobi ja Hanso Tennoga. Kolmeks aastaks sõlmitud rendilepingu järgi – selle kehtivus algas 23. aprillil – said rentnikud „need tallud mis siitsadik igga rendiwõtja käes olnud prukida, ja keik pöllud, heina- ja karjamaad, ellomaia ja muud honed, mis nende järrel on, jälle nende kätte prugitawaks, ja igga rendiwõtja wõttab neid jälle rendi pealle, ja teeb ja tassub nende peält, nende kui tännini“. Sisuliselt pidid rentnikud tegema sama tegu ja tasuma makse, mis neile olid ette nähtud 1805. aasta vakuraamatus „ja paneb moisareielissed wälja ja kedrab mõisa kedrust nenda kui ennegi“. Seega ei pidanud Palmse mõisa suhtes paika üldiselt levinud arvamus, mille kohaselt pärisorjuse kaotamise järel ning üleminekul mõisa ja perede vahelistele rendilepingutele, muutusid teo- ja muud koormised talupoegade jaoks varasemast oluliselt karmimaks. Rendileping kordas üle hoolsa maaharimise, talude korrashoidmise, riigi- ning kirikumaksude tasumise ja magasivilja andmise jms kohta seni kehtinud põhimõtted. Tähelepanu pöörati ka keskkonnakaitsele. Nii ei tohtinud pered ilma mõisa loata põllu- ega heinamaad juurde teha ning kütist põletada, kuna see oli metsa raiskamine. Mõisa metsadest ei tohtinud metsa raiuda muidu, kui ainult mõisa loaga. Perede tarbeks antud metsadest tohtisid nad raiuda ainult oma tarvituseks ega tohtinud puitu kellelegi müüa. Pered lubasid rendilepinguga “keige metsa raiskamisse eest kowaste hoida” ja igal aastal metsakasutusõiguse eest kiviaeda “ni paljo kui nende joud annab, jure teha”. Rendile andjale jäi õigus juhul „kui rendiwõtjad sandid maiapiddajad on, egga pea omma tallud honed, aiad ja raudwarrandust korras“, rendilepingu ennetähtaegselt üles öelda ja kahjutasu nõuda.

1860. aastate alguses hakati Palmse mõisas sõlmima rendilepinguid, millega viidi pered teotöölt ja naturaalmaksudelt üle raharendile. Vaatamata sellele, et lepingud sõlmiti igal aastal uuesti, on need säilinud ainult osaliselt ning mitte kõigi perede kohta. Nii on Vatku perede lepinguist teada Gusto Dambachi ja Joseph Ropa lepingud 1862. aastast ning Gusto Dambachi ja Gusto Kleemanni lepingud 1863. aastast. 1862. aastal esmakordselt sõlmitud lepingud deklareerisid: „1, temmal kümnist ei olle maksta 2, naddalissi teopäiwi egga waimopäiwi aasta ümber ei olle teha 3, Moisa rehhepeksmissest ei olle tarwis tulla“. Talu eest pidi iga pere tasuma raharenti kahe võrdse osamaksena kokku 84 hõberubla aastas, rehepeksu asemel andma aga aasta lõpus tündri rukist ning käima talvel üheksal päeval vooris ning tegema mõisale tasu eest küttepuid. 1863. aasta lepingud võtsid aga osa teotööst vabastamisest tagasi. Nii sätestas rendilepingu esimene punkt: „Kõik mõisa teggo ja mud teod jätakse maha üksi agga wilja leikust arwamata mis wanna wisi jäeb“. Iga pere pidi viljalõikuse ajal lõikama 12 vakamaad suvi- ja 12 vakamaad talivilja, iga vakamaa suurusega 400 ruutsülda ehk kokku neli hektarit ning tegema kartulipaneku või võtmise ehk muude sügiseste tööde juures mõisale 35 päeva 20 kopikase päevapalga eest. Kartulit võis võtta ka tükitööna, võttes neli vakamaad ja seejärel tegema veel kümme päeva, mille eest arvestati rendist maha seitse hõberubla. Mõisa nõudmisel pidi perest käidama fikseeritud hindadega vooris: kaks korda Tallinnasse või kolm korda Kundasse, saades esimesel juhul palgaks hõbedas kaks rubla ja 50 kopikat voorilt ning teisel juhul ühe rubla ja 75 kopikat voorilt; tegema kuus päeva sõnnikuveo ajal ja kuus päeva heinateo ajal, saades 50 kopikat päevas ning saatma kevadel 12-ks päevaks mõisa poisi või tüdruku 20 kopika eest päevas ning tegema küttepuid, mille tegemise ja veo eest maksti vastavalt puude pikkusele. Lisaks oli kõigi 1862. aastal uutel tingimustel rendilepingu sõlminud perede raharent tõusnud 120 hõberublani aastas. Samal ajal sõlmis Gusto Kleemnn oma esimese uutel tingimustel rendilepingu alles 1863. aastal, saades täpselt samad tingimused, kui teised pered aasta varem.

Jaaguhansu, Joosepi ja Juhani talud müüs mõis päriseks 1877. aastal 4200 hõberubla eest ning Petrijago üksteist aastat hiljem ning oluliselt odavamalt, kui varem müüdud talud (tabel 7). Nagu näha jäi ainult Joosepile alles endine pererahvas, teised uued peremehed olid kõik küll Palmse mõisast, kuid mitte Vatkult.

Foto 5. Vatku küla ja tema perede kõlvikud maamõõtja Adolph Grunbergi 1881. aastal koostatud kaardil (EAA 3724, 4, 1691: 1)

Vatku küla talude põlumaade kvaliteedist annavad põgusa ülevaate Petrijago peremehe Juhan Hirschfeldi ja Juhani peremehe Joosep Einholmi pöördumised „Kõrgeste auustatud Eestimaa Ülem-takseerimise Kommisjonile“. Neist esimese sõnul: „Minu Petri Jago koha Põllumaa on kõik kehwa pae põhjaga ja hirmus wähese mula koraga ni, et tema mõnikord üsna ärakuiwab, mis saab Külwatud ja kui wähegi rohkest wihma on siis upputab wesi kõik wilja põlule ära. Nõnda ei ole siis kiwi kaljuga midaki paremaks tegemist loota wõimalik, ei ole temale krawid teha paas on kindel ja kõwa ja mulda tükati 2. ehk 3. toli pae peal“ ning teise sõnul: „Johani talu põllumaa on osalt paekiwi ja kruusi põhjaga, mille mulla pind wäga õhukene, osalt madal kus wesi wilja ära rikub ja kus wõimalik ei ole põlluga mingi uuendust ette wõtta“.

Kuna kirjad kirjutati eesmärgiga talu hindamisel tõstetud maksukohustust vähendada, ei vasta nende pessimistlik toon ehk päriselt tõele.

Tabel 7. Vatku külas mõisalt välja ostetud talud

Enne müümist lasi Alexander von der Pahlen ehitada kõigile küla taludele ühesugused uued elumajad. Heiki Pärdi iseloomustuse kohaselt esindasid küla südamesse rajatud Joosepi, Juhani ja Petrijago talude uued elamud „tollast suurmoodi historismi – kõik nad olid ehitatud nn šveitsi stiilis, mida iseloomustab puumajade rohke kaunistamine saelõikepitsiga. [...] Peetrijaagu poolkelpkatusega kaheosalise välislaudisega palkmajas on neli tuba, keset maja suur pikk köök, selle otsas väike sahver, esiküljel veranda ja tagaküljel trepikoda. On säilinud vana valgeks krohvitud tellistest leivaahi, alles on ka vanad põrandad ja laed. Verandalt , mille sisenurkades on ainulaadsed reljeefse siksakilise puulõikega nurgapostid , viib esikusse väga kaunite detailidega tahveldatud tiibuks“.

Porgaste veskikoht

Porgaste vesiveskit mainiti kirjalikes allikates esmakordselt pärast Liivi sõda. Rootsi valitsuse poolt 1586. aastal läbi viidud suure omandisuhete revisjoni andmeil annetas Pontus de la Gardie Metztackenitele Rootsi riigi teenimise eest Liivi sõja ajal veskikoha. Tõenäoliselt oli annetatud kohaks ühe adramaa suurune Porgaste vesiveskikoht (Porchas Quarn), mis Engel Hartmanni järgi kuulus 1583. aastal Palmse mõisale.

17. sajandil Porgaste kirjalikes allikates ei esine ning järjepidevaid andmeid seal elanud inimestest saab alates 1711. aastast, mil pere esineb Palmse mõisa katkunimekirjas. Kuna pere oli veelgi üksildasemas kohas kui Vatku, ei jõudnud sinna ka katk ning kõik kolm Porkaste Arendti (Arn) pereliiget – Arendt, tema abikaasa Mall ja poeg Hans – jäid ellu. Kadrina koguduse 1711–1734. aasta meetrikaraamatu järgi elas Porgastel siiski oluliselt rohkem inimesi kui katkunimekirjas üles tähendatud – maksimaalselt võis neid olla kuni kaheksa meest ja kuus naist, kuid tõenäoliselt siiski ehk mõnevõrra vähem. Nii näiteks sündis Porgaste Arni Hansu poeg Johann 1710. aastal, kuid oma abikaasa Muike Vanapere Hansu tütre Elßiga abiellus Hans kirikukirjade järgi alles 1712. aastal. Samuti oli peres sulaseid ja tüdrukuid.

Porgaste Arendt oli sündinud millalgi enne 1689. aastat Joaveski möldri Hansu ja tema abikaasa Malle peres. Mall oli sündinud 1632. aasta paiku ning abiellus Hansuga 1649. aastal. Pärast Hansu surma 1689. aastal oli ta 40 aastat lesk ning suri 6. märtsil 1729.

Foto 6, 7. Arendt ja Mall Porggaste vitraažvapid Ilumäe kabeli aknalt (Fotod: Stanislav Stepaško)

Mõisa 1723. aasta vakuraamatu järgi oli Porgaste (Porkatz) ½ adramaa suurune vesiveskikoht, mille pidamise eest maksis mölder Porkasse Arend mõisale 8 riigitaalrit ja oli selle eest vabastatud nii teotööst kui ka naturaalandamitest mõisale.

Tabel 8. Elanike arv Porgaste peres adramaarevisjonide andmeil 1726–1739

Seda, et Porgaste peres oli oluliselt rohkem elanikke kui katkunimekirjas, kinnitavad ka 1726., 1732. ja 1739. aasta adramaarevisjonide andmed, mille kohaselt pere liikmete arv oli vahemikus 12–15 inimest (tabel 8). Üldjuhul oli meeste osakaal peres suurem kui naistel.

Tabel 9. Loomade arv Porgaste peres adramaarevisjonide andmeil 1732–1739

1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi pidi Porgaste Arend tasuma samasuguseid makse nagu teisedki pooladrikud: pidi tegema aasta ringi nädalas kolm päeva rakmetegu ning kolm päeva jalategu suvisesel vaimudeajal (Jüripäevast Mihklipäevani) tasuma kaheksa kopikat rahas ning andma mõisa kolm tündrit rukist ja kolm tündrit otri, ühe tündri kaeru, ühe lamba ja kana, 30 muna, koorma heinu ja ketrama kolm naela lõnga. 1739. aastal maksis ta aga oma teotöö ja veski eest mõisale kaheksa riigitaalrit ning andis kolm tündrit rukkeid, kolm otri, kaks kaeru ja ühe lamba.

Küllap tõi veski pidamine Porgaste Arendile piisavalt sisse, et ta võis oma varast ka Jumalale tänuohvreid tuua. 1727. aastal kinkis ta Kadrina kirikule pronksist valatud kroonlühtri, mille kerale on graveeritud annetustekst: AREND BURCHARTZ OMMA NAISE MALLEKA OLLEME SE KRONE KINCKENUT CATRINA KIRCKOISE SESUHRE JUMMALA JA DEMMA PÖHHA KOIJA AUWUX ANNO 1727 21 MAY PALMSE WALLAST MÖLLER. 1886. aastal, mil Kadrina kiriku vanad kroonlühtrid maha võeti ja ära puhastati, kirjutati pühendusest toonases ajakirjanduses mitmel korral. 1734. aastal kinkis Porgaste Arendt Ilumäe kabelile kellad, tingimusel et neid pidi tema ja tema omaste matmisel tasuta löödama. 1729. aastaga on dateeritud klaasimaalija Daniel Öhlersi maalitud Arendt ja Mall Porggasti vitraažvapid Ilumäe kabeli akendel (foto 6, 7).

Foto 8. Porgaste pere nr 51 kõlvikud 1806.–1807. aasta Moritz von Dreyeri atlase kaardilehel (EAA 1690, 1, 33: 36)

Kuna Palmse mõis saavutas 1739. aastaks oma Rootsiaegse adramaade suuruse, siis seal revisjone enam läbi ei viidud ning seetõttu pole 18. sajandi keskpaigast ning teisest poolest ka andmeid mõisa talude ja nende kohustuste kohta mõisa ees. Kuna pärast 1734. aastat pole säilinud ka kirikuraamatuid, saab andmeid inimeste kohta alles alates 1782. aastast, mil hakati koostama hingeloendeid. 1782. aasta hingeloendi järgi oli Porgaste veskikoha peremeheks 1719. aasta paiku sündinud Porgaste Josep ja perenaiseks 1746. aasta paiku sündinud Els. Paraku pole võimalik seostada Josepit varem Porgastel elanud perega, samuti pole ka meetrikaraamatust võimalik leida ühtegi sobival ajal sündinud Josepi nimelist isikut. Josep ja Els surid mõlemad enne 1795. aasta hingeloendit ning peremeheks sai tema poeg 34-aastane Arend (1761–1802), kes oli abielus Kolga mõisast pärit 35-aastase Madliga. Kuna nende vanem poeg Josep oli Arendi surres peremeheks liiga noor ning võeti pealegi mõisa teenijaks, sai uueks peremeheks pere senine sulane Porgaste Peter (1763–1827), kes oli abielus Elsiga.

1805. aasta vakuraamatu järgi oli Porgaste Peter kuue-päevamees, kes pidi kandma mõisa ees samasuguseid kohustusi nagu need olid eespool kirjeldatud Vatku kuue-päevaperedel. Porgaste pere kasutatavad kõlvikud olid kujutatud 1806.–1807. aastal maamõõtja titulaarnõunik Moritz von Dreyeri koostatud atlase kaardilehel (foto 8, tabel 10) ning kirjeldatud selle lisades. Kirjelduse kohaselt kuulus perele rukkipõld Ladiko Welli, mille kruusasel aluspõhjal oli 5–9 tolli (13–23 cm) paksune liiva- ja põllukividega segatud halli mulla kiht, millest ⅔ kuulus 2. ja ⅓ kehvemapoolsesse 3. viljakusklassi. Pere odrapõllu – Asso Welli – aluspõhja moodustas savisegune liiv, mille peal olev 6–10 tolli (15–26 cm) paksune liivasegune halli mulla kiht kuulus 2. viljakusklassi. Kesapõllu – Essimenne Wälli – aluspõhja moodustas liiv, mille peal oli 5–8 tolli (13–20 cm) paksune punaka liivaga mullakiht millest ⅓ kuulus 2. ja ⅔ kehvemapoolsesse 3. viljakusklassi. Pere hajali paiknevate põllutükkide aluspõhja moodustas liiv, millel oli 3 – 5 tolli (8–13 cm) paksune liivase mulla kiht, mis kuulusid kõige kehvemasse 4. viljakusklassi. Pere käsutuses olevas koplis ja heinamaadel kasvatas tumeroheline rohi, millest ⅛ moodustas pajuhein ja ⅞ aruhein. Seega pidi Porgaste pere 1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt tavalisel heina-aastal saama oma heinamaalt 30 saadu (2457 kg) pajuheina ja 132 saadu (10 810 kg) aruheina. Seaduse arvestuse järgi oli iga saad kümme tuustine ja iga tuust leisikane. Pere käsutuses olev kõlbmatu maa oli võsastik, mida kasutati karjamaana. Maamõõtja Solomon Severin Dobermanni poolt 19. sajandi algul koostatud mõisa kirjelduse järgi paiknes ühe käiguga Porgaste vesiveski puithoones.

Tabel 10. Porgaste pere kasutatavad kõlvikud 1806.–1807. aastal maamõõtja titulaarnõunik Moritz von Dreyeri koostatud atlase järgi.

Juba enne Peteri surma sai Porgastel peremeheks Arendi teine poeg Johann (1788–1838), kes 1823. aasta aprillis sõlmis mõisaga Porgaste talu kasutamise kohta rendilepingu, mille tingimused olid sarnased eespool kirjeldatud Vatku perede lepingutes olevate tingimustega, kuid lisaks pidi Johann maksma iga-aastaselt veel 5 rubla renti oma veski eest. 1835. aastal pandi talle ja tema pereliikmetele perekonnanimeks Mühlmann. Johan Mühlmanni surmaga nende perekond hääbus ja veskikoha uueks peremeheks sai Võhmast Reo perest pärit Gusto Muik. 4. mail 1860 sõlmis ta mõisaga rendilepingu Porgaste veskikoha peale, millega läks täielikult üle raharendile, makstes talukoha kasutamise eest 85 hõberubla ja veski kasutamise eest 5 hõberubla aastas, kokku 90 rubla, rehepeksupäevade kompenseerimiseks andis ta aga iga aasta lõpus mõisale tündri rukist. Ainus mitterahaline kohustus, mis perele langes oli talvel üheksal päeval vooris käimine. Rendiraha maksti kahes võrdses osas 1. märtsiks ja 1. septembriks. Raha asemel võis rentnik anda mõisale ka kartuleid, kuid mitte rohkem kui 40 tündrit aastas. Kartulite hind arvestati viina hinna järgi: „kümme tündred kartuhwled sawad ühe wadi wiina wäärt arwatud, ja igga aastaga wiina hinna järrele kartuhwle hind pandud, wiina hinnaks agga arwatakse keskmine hind sest mis kubbermango tseitungide järel wiin sab 18st Rojakuu pääwast sadik senni kui 1e Paastukuu pääwani müdud“.

Foto 9. Porgaste talu kõlvikud 1866. aastal maamõõtja F. Krusmanni koostatud plaanil (RM 1524 Ar1 614:4)

Viina hind kõikus aga üsna suures ulatuses. Kui näiteks 1860. aasta aprilli lõpus maksis vaat 50% viina ainult 7¾–8 hõberubla, siis oktoobris juba 9½ rubla, 1861. aasta veebruaris 12 rubla ja oktoobri alguses juba 16 rubla. 1862. aasta veebruari lõpuks oli see langenud 12½ rublani ning oli oktoobris 13 rubla. 1863. aasta novembriks oli viina hind langenud taas 8 rublani vaadilt. Seega võis rentnik ainult kartulite müümisega teenida heal aastal isegi kuni ⅔ rendirahast, halval aastal oluliselt vähem.

1863. aastal Gusto Muikiga sõlmitud rendilepingus ongi mõisa poolne kartulite ostmise kohustus lepingust välja võetud ning talu rendihind tõusnud 120 hõberublani.

1877. aastal ostis Porgaste veskikoha endale 5500 hõberubla eest Kuusalu kihelkonnast Kolgast pärit Madis Adler, kellel oli mängida oluline roll Käsmu merekooli rajamisel. 1880. aastal valiti ta juhtima Käsmu ning lähema ümbruskonna elanikkudest koosnevat komiteed, mille eesmärgiks oli Käsmu merekooli asutamine ja seejärel ka pidamine. M. Adler asus kirjavahetusse Moskva Mereasjanduse Edendamise Seltsi esimehe Krishjan Waldemarsiga, kes 1882.–1883. aastal ka ise Käsmus kohal käis. Tema toetusel saadigi 1884. aastal Vene valitsuselt luba kooli avamiseks. Kuna aga M. Adler proovis esimese õppeaasta järel teistest komitee liikmetest mööda minnes, tuua kooli Käsmust üle Võsule, puhkes komitees konflikt, mille tõttu see 1885. aasta sügisel täies koosseisus tagasi astus. Uutel valimistel M. Adlerit enam komiteesse ei valitud ning kool jäi Käsmu edasi. M. Adler suri 1887. aastal ning koht läks edasi tema pojale Arthurile, kellel aga talupidamine hästi ei õnnestunud. 16. veebruaril 1912 pandi A. Adleri Porgaste talu Doni põllupanga nõudmisel 5668 rubla ja 76 kopikalise võla tõttu Tallinna ringkonnakohtu otsusega enampakkumisele. 1914. aastast alates elaski A. Adler Rakveres.

Rahkema kõrts

Rahkema kõrtsikoht asus Kolgast Porgasteni ja sealt edasi Palmse kaudu Sagadi ja Vihulani kulgeva tee ääres, Porgaste veski juures üle Loobu jõe kulgeva Porgaste silla läheduses.

Kõrtsi (Rach Keme Krug) on esmakordselt kirjalikult nimetatud ja kujutatud 1770. aasta Palmse mõisa kaardil. Siis valas seal jooke välja kõrtsmik Ado. 1782. aasta hingeloend nimetas Rachkeme peremeheks Abramit (1743–enne 1793) ja 1795. aasta hingeloend Jacobit (1745–1816), kes oli enne kõrtsmikuks saamist olnud Tõugul Jürri Josepi sulane. Ühes kõrtsiga oli ta kaasavaraks saanud ka Abrami lese May, kellega ta hiljemalt 1793. aastal juba abielus oli.

1805. aasta vakuraamatu kohaselt oli Rahkema kahe-päeva koht, mis pidi tegema suvel 44 päeva ja talvel 56 päeva korralist rakmetegu ning suvisel vaimudeajal (Jüripäevast kuni kolm nädalat pärast Mihklipäeva) korralist jalategu 46 päeva ning erakorralist jalategu suvel 23 ja talvel 31 päeva. Selleks pidi peres pidevalt olemas olema kaks tööjõulist meest ja kaks naist. Maksudena pidi pere andma mõisale 10 leisikat heina (üks saad = 82 kg) ja ühe piimapüti, mis ümberarvestatuna rukkile tegi kaks toopi rukist aastas. Riigile pidi pere tasuma 3 rubla ja 18 kopikat pearahamaksu, andma magasini aastas ühe vaka rukkeid ja neli toopi otri ning postimoonaks ühe külimitu ja kaheksa toopi kaeru ning kaks leisikat heinu. Rahkema kõrtsi kahepäevakoha põllud olid liivasel põhjal, mille peal oli 4–6 tolli (10–15 cm) paksune liivase mulla kiht ning need kuulusid 3. viljakusklassi. Pere koplis ja heinamaadel kasvas ⅓ ulatuses pajuhein, ⅔ ulatuses aruhein. Seega pidi Rahkema kõrtsi pere 1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt tavalisel heina-aastal saama oma heinamaalt 19 saadu (1556 kg) pajuheina ja 24 saadu (1966 kg) aruheina ehk kokku 3522 kg heinu.

Tabel 11. Rahkema kõrtsi pere kasutatavad kõlvikud 1806.–1807. aastal maamõõtja titulaarnõunik Moritz von Dreyeri koostatud atlase järgi.

Vahetult enne 1816. aasta hingeloendit kõrtsmik Jakob suri, kuid ilmselt oli tema poeg Jurri sel ajal kõrtsipidamiseks veel liiga noor ning figureeris 1834. aasta hingeloendis hoopis Muike karjamõisa kupjana. Kõrtsi hakkasid aga pidama Josep (1786–1842) ja tema abikaasa Mai, kes olid Rahkemale ümber asustatud Võsult. Tegemist oli küll Vatku oma inimestega, sest Josep oli Joosepi pere peremehe Hansu Jacobi kõige noorem vend. 1835. aastal anti talle nagu vennalegi perekonnanimeks Roopa. Pärast Josep Roopa surma sai uueks kõrtsmikuks tema poeg Hans, kes oli samas ametis ka 1858. aastal.

1827. aastal on sõlmitud rendileping Rahkema kõrtsi pidamiseks. Millegipärast on lepingu sõlmijaks nimetatud Rahkeme Jakob, kuigi kõrtsmikuks oli juba tükk aega olnud Josep. Ilmselt sai viga võimalikuks ka seetõttu, et Josep ei osanud lugeda ega kirjutada ning tema allkirja asendasid kolm risti. Lepingu tingimused olid samad, kui eespool Vatku perede rendilepingutega seoses juba kirjeldatud. Kahjuks pole säilinud kõrtsi rendilepingut 1860. aastatest, kuid mõisa aruannatest selgus, et majandusaastal 1878/1879 oli rendisumma Rahkema kõrtsi eest teiste kõrval üsna väike, ainult 75 rubla ja kaheksa abiteopäeva aastas.

1885. aastal kirjutas Rahkema kõrtsi kohta pikema negatiivse alatooniga kirjutise ajaleht Wirulane:

Suurem jagu kõrtsisid on ikka tähtsate teede ääres, aga meie Palmse walla Rahkmäe kõrts on hoopis kõrwalises kohas, kuhu hobusega teekäiad palju ei puudu, sest seal on wäga waene tee, mida ialgi ei parandata. Aga seda enam käiwad lähidal olema küla nooremad inimesed, enamiste teenrid sinna kõrtsi kokku, wiidawad seal laupäewa õhtaid ja pühapäewi ning teewad enestele ja ka oma leiwawanematele suurt kahju. Selle kahjulise elu kautamiseks palusiwad tähendatud küla peremehed 1881 aastal Palmse mõisa pärishärrat, et ta kõrtsi kinni paneks, ning peremehed tõutasiwad omalt poolt kõrtsi rendiraha maksta, mis mitte suur ei olnud. Härra lubas ka lahkeste nende soowi kohe 1882 aasta hakatusega täita. Aga ei tea, mis seal wahele tuli, kõrtsipidamine läks ikka edasi ja pealegi oli niisugune mees kõrtsmikuks, kelle südamele auusa kombe ja seadusliku korra wastu toimetamine hästi armas näikse olema. Näituseks piditi teda mullu aastal neli korda trahwima; aga sellest hoolimata on ta oma pahades kombedes siiski jälle nii kaugele astunud, et selle aasta küinla kuul tema peale mitu rasket tõepõhjalist sõnumit kohtu ette toodi. Asjad oliwad nõnda, et walla walitsus wähemaga enam ei wõinud toime saada, kuid pidi kõrtsis müimise nii kauaks kinni panema kuni kõrgem kohus asja läbi waatab ja kindlamat otsust annab. Aga mõne päewa pärast laskis mõisa politsei jälle kõrtsi lahti teha ja kõrtsmik on ikka seesama. Palju wõib niisugusel luol korralise elu edenemisest rääkida!

Vaatamata sellele, et mõisa 1885/1886 majandusaasta sissetulekute real Rahkema kõrtsi teiste hulgas enam ei esine, tegutses kõrts siiski edasi. 1898. aastal vahendas ajaleht Postimees teadet Joaveski vabriku tööliste pühapäevaõhtusest kaklusest, mille käigus nad „ühe Palmse mehe koguni ilma süüta koledasti läbi peksnud“. 20. oktoobril 1899 otsustas Kõnnu valla täiskogu „ülemale poole“ palvekirja saata, et ühes valla alal olevate kõrtsidega suletaks ka Rahkmäe kõrts, mis asus otse valla piiril.