Tepelvälja ajalooline õiend
Tepelvälja küla on kunstlikult moodustatud ning koosneb kolmest osast: Esku kabel koos kalmistu ja lähikonnas olevate, Altja jõe kaldal hajali paiknevate talukohtadega, Tepelvälja talud, mis paiknes Sagadisse viiva tee ääres ning Soopõhja talud, mis jäid teest eemale metsa.
Tepelvälja kesk- ja Rootsi ajal
Praeguse Tepelvälja alaga seostatakse 1543. aastal Marcus von dem Berge testamendis nimetatud heinamaad ja põldu, mida kutsuti Allewomes. Kohanimi viitab, et tegemist võis olla uudismaaga, mis hariti algselt üles ja võeti kasutusele aletamise teel.[1] Rootsi võimude poolt 1586. aastal läbi viidud suure omandisuhete revisjoni materjalides piirkonda ei nimetatud, kuid 1699. aasta Johan Holmbergi koostatud Sagadi ja tema naabermõisade rannakülasid kujutaval kaardil on Sagadi mõisa ja Oandu vahelise tee ääres tingmärgid, mis märgistavad tõenäoliselt Tepelvälja taludegruppi. Paraku rohkem andmeid sellest perioodist ei ole.
Tepelvälja pered 18. sajandi alguses
Sagadi mõisa peresid Põhjasõja algusaasta sündmused esialgu otseselt ei puudutanud, kuid Alutaguselt pärit talupojad põgenenud Vihula, Karula, Sagadi mõisate metsadesse, end seal ära peites.[2] Tagasi pöördusid nad alles pärast rootslastele võidukat Narva lahingut. Kuivõrd puudutasid piirkonda venelaste rüüsteretke 1703. ja 1708. aastal pole teada, nagu seegi, kuidas mõjutas piirkonda 1709–1710. aasta näljahäda ja 1710–1711. aasta katkuepideemia.
Sagadi mõisa kohta pole alles 1711. aastal koostatud katkunimekirju, mistõttu pole Põhjasõja aegsetest Tepelvälja peredest midagi teada. Ka pole säilinud 1716. aasta inkvisitsiooni andmeid ning 1712. aasta inkvisitsiooni andmed pole kuigi ülevaatlikud. Sellest selgus ainult surnute ja ellujäänute suhtarv ning ellu jäänud inimeste sooline ja vanuseline koosseis (tabel 1).
Esimesed andmed Tepelvälja alal paiknenud hajataludest pärinevadki alles Sagadi mõisa adramaarevisjonide vakuraamatuist, millest varasem on pärit 1726. aastast ning Haljala kihelkonna kirikuraamatuist, mille varasemad sissekanded on pärit aastast 1728. See-eest on Sagadi mõisa kohta adramaarevisjoni vakuraamatud säilinud aastaist 1726–1785, mis võimaldab jälgida talude arengut katkematult ning siduda nende andmed hingeloenduste andmetega.
Foto 1. Väljavõte Johan Holmbergi koostatud Sagadi mõisa ja ranna-ala kaardilt, kus Oandu (Ufwandes) ja Sagadi (Saggad) mõisa vahelisel alal on ilmselt Tepelvälja taludegrupp (EAA 1, 2, C-IV-121: 1)
Tabel 1. Sagadi mõisa talurahvas ja nende loomad 1712. aasta inkvisitsiooniprotokolli alusel[3]
|
Adramaade arv |
Elavad inimesed |
Katku surnud |
Hobused ja veised |
|||||||||
|
Peremehed |
Perenaised |
Pojad |
Tütred |
Sulased |
Tüdrukud |
Sulasrahva lapsed |
Kokku |
Hobused |
Härjad |
Lehmad |
||
|
121/12 |
47 |
44 |
18 |
5 |
22 |
15 |
29 |
180 |
229 |
46 |
87 |
73 |
Tepelvälja pered 18. sajandil ja 19. sajandi I poolel
Tepelvälja perede Sagadile asumisest kirjeldas Hermann Länts (1867–1917) pereliikmete sõnade järgi:
Mina olen küll Eestlane. Enne weel kui Sakslased seie maale tulid olime Eesti wanemad wai mis. Kui Sakslased seie tulid, olid nad Wenemaale eest ära lähend. Kui sääl orja põli õige kibedaks lähend, tulned seie tagasi ja hakand Tepelwäljale tuba tegema. Sääl old sell ajal suur mets. Ei ole muidu saand kui seljas kandanud palgid metsast tua juure. Need olid esteks pisikesed old. Siis olid hakand labidatega omale maad tõstma teine omale, teine omale. Wiimaks saand kaks peret.
Nad olid kolme wennakse old, aga sellest kolmandemast wennast, sellest ei räägita midagi, tea kuhu see siis sai. Tepelwäljal on aga kaks peret.
Wenemaalt olime omale nimegi saand. Tepe – Степь ja meie järele akati peresid Tepelwäljaks hüüdma.
Tea kuda nad Tepelwäljal mõisaga wänka lähend. 1843 oli meid sunni wiisil Kostale Jürirahwale toodud. Jüri rahwal olid enne Jürmannid.[4]
Teisal lisas H. Länts veel, et „Teped Sagadisse tulnud sellega 1800 aasta ümber (jõukad)“.[5] Selles polnud tal küll õigus, sest nagu selgub järgnevalt, oli üks Tepelvälja peredest – Hansu (Hanso) – jälgitav juba 1726. aastast ning teine – Jaani – alates 1739. aastast.
Vana-Tepelvälja (Hansu)
Usutavasti oli esimese Tepelvälja perena 1726. aastal adramaarevisjoni vakuraamatusse võetud Cansi Jürri pere. Jürri ja tema abikaasa olid ilmselt üle 60-aastased, kuid peres oli üks täiskasvanud mees ning kaks alaealist poissi ja tüdruk. Täiskasvanud mees oli ilmselt 1732. aastal vakuraamatus esinev Cansi Tönno (Tenno; u 1705–† enne 1790) ning peresse lisandunud naine tema abikaasa, kelle nimi ei selgunud kahjuks isegi mitte kirikuraamatutest. Peres elanud vana naine oli Kansi (Kantsi) Tönno ema, Cansi Jürri lesk Kai (u 1674–1754). 1742. aastal kutsuti Tönnot meetrikaraamatus Tepelvälja Kantsi Tönnoks ja Tepelvälja Tönnoks. Sagadi mõisa talupoegade maksude raamatus aastaist 1753–1782 nimetati Kansi Tönnot viimati 1762. aastal ning sest saadik esines kuni 1778. aastani Tepelvälja Tönno ning alates 1779. aastast Tepelvälja Jürri (u 1742–1820), kes oli peremeheks ka 1782. aasta hingeloenduse ajal. Ta oli abielus Kayga (u 1744–1794), kellega neil oli kaks poega ja kaks tütart. 1795. aastal oli ta teises abielus Lenoga, kellega neil oli üks ühine tütar ning Lenol veel kaks tütart. Pere saunas elas saunik, endine mõisa õllepruul 69-aastane Prual Thomas oma kümmekond aastat noorema abikaasa Kaddriga. 1797. aastal asustati peresse Kavastu mõisast (Kawast) Joseph (u 1765–1838) ühes oma perega ning Jürry asustati ümber oma venna Tepelvälja Reinu vabadikukohale. 1816. aastal oli Josephil ja tema abikaasal Anol kolm poega ja kolm tütart. 7. maist 1819 tegutses ta valla kohtumehena kuni 1830. aastate alguseni välja. Ajavahemikus 1826–1834 sai peremeheks Josephi noorem poeg Hans. 1835. aastal anti neile perekonnanimeks Teppe. H. Teppe oli abielus Marriga, kellega neil oli 1858. aastal kolm poega ja kolm tütart.
J. ja H. Teppe ajal toimus talus hoogne ehitustegevus, 1829. aastal ehitati uus tall, 1930. aastal pandi uus katus pere elumajale, 1835. aastal aidale. 1838. aastal sai pere mõisalt 50 tellist uue ahju ehitamiseks, 1839. aastal ehitati elumajale tuulekoda ja uuendati lattaedu, 1839–1840 aastal andis mõis perele ühe palgi kangastelgede valmistamiseks ja kaks palki küüni parandamiseks. Pärast tulekahju 1840. aastal, mil talu maha põles, ehitati sinna aastail 1840–1841 uued laut, elumaja ja ait, 1841–1842. aastal anti taas üks palk tulle jäänud kangastelgede asendamiseks, 1842–1843. aastal anti veel üheksa palki talli ehitamiseks, 1843–1844. aastal ehitati uus väliköök, 1845–1846. aastal uued kaevurakmed. 14. märtsil 1847 põles pere elumaja taas maha ning tulle jäid neli härga, hobune, neli koormat heinu, õlgi ja kogu majakraam. Elumaja ehitati 1847. aasta kevadel taas üles ning mõis andis ahju jaoks 300 tellist ning taas palgi kangastelgede valmistamiseks.[6]
Tepelvälja Seppa vabadikukoht
Tepelvälja vabadikukoht asutati ilmselt ajavahemikus 1757–1765, mil seal elas Tepelvälja Thomas oma abikaasa ja kolme tütrega. 1779. aastal elas kohal Tepelvälja Rein (u 1732–1807) ühes oma abikaasa Anni ja lastega. Hiljemalt 1805. aastal oli koha peremeheks saanud Reinu poeg, mõisa sepp Karel (Carell, Karl), kes oli abielus Trutoga. Ajavahemikus 1826–1834 asustati leseks jäänud Karel ümber Lahekülla ning pere hääbus ja koht liideti Tepelvälja Jaani taluga.[7]
Tabel 2. Tepelvälja küla Tepelvälja perede liikmed adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1765[8]
|
Cansi Jürri Teppelvälja (Kansi) Tönno |
Peremees |
Pojad ja sulased |
Perenaine |
Tütred ja tüdrukud |
Pojad |
Tütred |
Vanad mehed |
Vanad naised |
Kokku |
|
1726 |
|
1 |
|
|
2 |
1 |
1 |
1 |
6 |
|
1732 |
1 |
1 |
1 |
1 |
1 |
|
|
1 |
6 |
|
1739 |
1 |
|
1 |
|
1 |
2 |
|
1 |
6 |
|
1744 |
1 |
|
1 |
|
2 |
2 |
|
1 |
7 |
|
1750 |
1 |
|
1 |
1 |
3 |
1 |
|
1 |
8 |
|
1757 |
1 |
|
1 |
1 |
3 |
1 |
|
1 |
8 |
|
1765 |
|
3 |
|
1 |
1 |
1 |
1 |
1 |
8 |
|
Tepelvälja Michel Teppelvälja Maddi |
Peremees |
Pojad ja sulased |
Perenaine |
Tütred ja tüdrukud |
Pojad |
Tütred |
Vanad mehed |
Vanad naised |
Kokku |
|
1739 |
1 |
1 |
1 |
|
1 |
1 |
|
1 |
6 |
|
1744 |
1 |
|
1 |
|
2 |
1 |
|
|
5 |
|
1750 |
1 |
|
1 |
1 |
4 |
2 |
|
|
9 |
|
1757 |
1 |
|
1 |
1 |
4 |
2 |
|
|
9 |
|
1765 |
|
2 |
|
2 |
4 |
|
1 |
1 |
10 |
Tabel 3. Loomi Tepelvälja perede käsutuses adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1732–1765[9]
|
Cansi Jürri Teppelvälja (Kansi) Tönno |
Hobused |
Varsad |
Härjad |
Lehmad |
Vasikad |
|
1732 |
2 |
|
1 |
2 |
1 |
|
1739 |
|
|
2 |
2 |
1 |
|
1744 |
|
|
1 |
3 |
2 |
|
1750 |
1 |
1 |
2 |
2 |
2 |
|
1757 |
1 |
1 |
2 |
2 |
2 |
|
1765 |
1 |
|
2 |
3 |
4 |
|
Tepelvälja Michel Teppelvälja Maddi |
Hobused |
Varsad |
Härjad |
Lehmad |
Vasikad |
|
1739 |
1 |
|
2 |
2 |
1 |
|
1744 |
1 |
|
2 |
3 |
1 |
|
1750 |
1 |
1 |
2 |
2 |
3 |
|
1757 |
1 |
1 |
2 |
2 |
3 |
|
1765 |
1 |
|
2 |
3 |
1 |
Uue-Tepelvälja (Jaani või Josepi)
Esimene Tepelvälja (Teppelwälja, Teppelwelja) nimeline pere ilmus adramaarevisjoni vakuraamatusse juba 1739. aastal, mil seal nimetati Sagadi küla perede seas veerandadrik Tepelvälja Michelit. 1744. aasta hingeloendis teda enam ei esine, kuid on Tepelvälja Maddi, keda Sagadi mõisa talupoegade maksude raamatus nimetati viimati 1777. aastal. Kirikuraamatute järgi oli Maddil abielus Mayga. 1778. aastal nimetati Tepelvälja peremeheks Josepit (u 1737–† enne 1790), kellel oli 1782. aasta hingeloendi andmeil abielust Lenoga viis poega ja kaks tütart. Peres elasid ka Josepi vennad Jaack ja Michel. 1795. aastal oli pere kõige noorem poeg Juhan mõisarahva hingekirjas kangruna ning noorem tütar Anno teenijana. Pärast isa surma sai peremeheks tema teine poeg Jahn (u 1768–1834), kes oli abielus Kayga. 7. maist 1819 tegutses ta samuti valla kohtumehena kuni 1830. aastate alguseni välja. 1826. aastaks oli Jaan andnud peremeheohjad oma poja Josephi kätte. 1835. aastal said Joseph, tema abikaasa Lieso ja nende lapsed perekonnanimeks Samann. Pärast Josepi surma 1844. aastal sai peremeheks Josep Einbass, kes ühes oma abikaasa Liesoga olid pererahvas ka 1858. aastal.[10]
Tepelvälja Kangru (Kiwiko Kangur)
Teppelvälja Kangru on väike koht, mis on olnud mitmesuguste mõisa ametimeeste elukohaks. Teadaolevalt võis esimene neist olla mõisa kilter Schilter Ado, kelle peres oli 1779. aastal üks mees, kolm naist ja kaks tüdrukut. 1782. aasta hingeloendi järgi elas peres Ado lesk Kiltri Ado An oma vastsündinud poja Adami ja nelja tütrega. 1795. aastaks oli Ann ühes väikeste lastega kolinud Sagadi külla Käspri Juhani pere sauna. 1795. aastal elas talus Teppelvälja Jaani perest pärit Tepelvälja Josephi venna Jaacku poeg, mõisa talurahvarätsep Michel (u 1759–1802) ühes oma abikaasa Ello ja kolme tütrega. Pärast Micheli surma asus talusse õllepruul Jaan ühes perega, kuid ta asustati juba enne 1816. aastat mujale ning sinna asus kangur Loritz ühes oma abikaasa Kayga. 1726. aastal asus Loritza pere ümber Sõmeru mõisa (Neu-Sommerhusen, Rakvere khk) ning nende asemele asus kangur Jacob ühes oma abikaasa Liesoga. 1835. aastal anti neile perekonnanimi Gustavsohn (u 1801–1849). Pärast Jacobi surma jätkas tema tegevust kangruna poeg Gustav ühes oma abikaasa Annega. 1834. aastal oli talul kolm 1780–1790. aastatel ehitatud heinaküüni, 1835. aastal ehitati aidale uus laudkatus, 1837. aastal ehitati uus lehmalaut, 1840–1841. aastal remonditi talu elumaja.[11]
Foto 2. Tepelvälja pered, väljavõte Eestimaa kubermangumaamõõtja Georg Gustav Storchi 1849. aastal koostatud Sagadi mõisa kaardilt: Teppelvälja Hansu nr 78, Teppelvälja Jaani nr 79 ja Teppelvälja Kangru nr 80 (EAA 1324, 1, 589: 2)
Soopõhja pered 18. sajandil ja 19. sajandi I poolel
1726. aasta vakuraamatu järgi elas Soopõhjal (Sophia, Sophoia, Sopohja, Sopoihja, Sohpoihja, Sopoija) üks pere – pooladrik Soopõhja Jürri. 1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi oli Soopõhjal kaks vabadikuperet Soopõhja Jahn ja Soopõhja Lesk (Wittibe). 1739. aastal oli Soopõhjal taas ainult üks pere – Soopõhja Maddi, kes oli abielus Marriga. Sagadi mõisa talupoegade maksude raamatus esines Maddi viimati 1768. aastal ning järgmisel aastal oli tema asemel Soopõhja peremeheks saanud Mieck. 1775. aastal ilmus sinna teinegi Soopõhja peremees Michel.[12]
Tabel 4. Tepelvälja küla Soopõhja perede liikmed adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1779[13]
|
Sophia Jürri Sophoia Lesk |
Peremees |
Pojad ja sulased |
Perenaine |
Tütred ja tüdrukud |
Pojad |
Tütred |
Vanad mehed |
Vanad naised |
Kokku |
|
1726 |
1 |
|
1 |
1 |
1 |
2 |
|
|
6 |
|
1732 |
1 |
|
1 |
2 |
|
|
|
1 |
5 |
|
Sophoia Jahn |
Peremees |
Pojad ja sulased |
Perenaine |
Tütred ja tüdrukud |
Pojad |
Tütred |
Vanad mehed |
Vanad naised |
Kokku |
|
1732 |
1 |
1 |
1 |
1 |
|
3 |
|
|
7 |
|
Sophoia Maddi Sopochja Mick |
Peremees |
Pojad ja sulased |
Perenaine |
Tütred ja tüdrukud |
Pojad |
Tütred |
Vanad mehed |
Vanad naised |
Kokku |
|
1739 |
1 |
|
1 |
|
1 |
1 |
|
1 |
5 |
|
1744 |
1 |
|
1 |
|
3 |
1 |
|
|
6 |
|
1750 |
1 |
1 |
1 |
|
3 |
1 |
|
|
7 |
|
1757 |
1 |
1 |
1 |
|
3 |
1 |
|
|
7 |
|
1765 |
1 |
1 |
1 |
|
2 |
|
|
|
5 |
|
1779 |
1 |
1 |
1 |
1 |
1 |
2 |
|
|
7 |
|
Sopochja Michel |
Peremees |
Pojad ja sulased |
Perenaine |
Tütred ja tüdrukud |
Pojad |
Tütred |
Vanad mehed |
Vanad naised |
Kokku |
|
1779 |
1 |
|
1 |
1 |
1 |
1 |
|
|
5 |
Tabel 5. Loomi Soopõhja perede käsutuses adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1732–1765[14]
|
Sophoia Lesk |
Hobused |
Varsad |
Härjad |
Lehmad |
Vasikad |
|
1732 |
|
|
2 |
2 |
1 |
|
Sophoia Jahn |
Hobused |
Varsad |
Härjad |
Lehmad |
Vasikad |
|
1732 |
1 |
|
2 |
2 |
1 |
|
Sophoia Maddi Sopochja Mick |
Hobused |
Varsad |
Härjad |
Lehmad |
Vasikad |
|
1739 |
|
|
2 |
1 |
1 |
|
1744 |
1 |
|
1 |
3 |
3 |
|
1750 |
1 |
1 |
2 |
2 |
1 |
|
1757 |
1 |
1 |
2 |
2 |
1 |
Soopõhja Kubja
1782. aasta hingeloendi järgi oli Soopõhja (Soopochia) Michel (u 1850–1808) abielus Mayga, kellega neil 1795. aastal oli neli poega ja neli tütart. Peres elas ka Micheli ema Kay, kes 1795. aastaks oli surnud. 1795. aastal elas talu maal ka kaks saunikuperet: endine mõisa kangur Hindrik Juhan oma abikaasa Mayga ja endine mõisa karjus Wahi Jaan oma abikaasa Anni ja nelja tütrega. 1797. aastal asustati kaks Micheli poegadest Tapale, kolmas Kostale vabadikuks ja neljas suri 1809. aastal. Soopõhja uueks peremeheks sai 1808. aastal Kostalt pärit Abram (u 1782–1827), kes oli abielus Marryga. Soopõhja Abram suri 1827. aastal, kuid juba enne seda oli ta Sagadisse ümber asustatud ning tema asemel oli peremeheks saanud Soopõhja Johann Sagadist, kes 1830. aastatel oli mõisa kubjas. 1835. aastal sai ta koos abikaasa Maria ja lastega perekonnanimeks Tramberg. 1845. aasta Jüripäevast asustas mõis ta Willa Madi peresse, kus tema poeg Johann oli 1850. aastal peremeheks ning tema asemel sai Soopõhjale Petri Jürri Petermann Laulist. J. Trambergi peremeheks oleku ajal viidi talu hooned heasse korda ja ehitati uusi. 1828. aastal ehitati uus küün, 1831 aastal remonditi ait, 1832. aastal talu juures olev „Toa ees“ küün ja 1833. aastal Esko juures Soone heinamaal asuv küün. 1837. aastal ehitati uus küün Paistema heinamaale, 1838. aastal parandati korralikult lehmalautu ning Soopõhja talude vahel ojal asetsev sild. Kuna Johanni poeg Hans õppis sepaks, siis ehitas mõis 1841–1842. aastal talle sepapaja. Seega sai J. Petermann, kellest aasta hiljem samuti mõisa kubjas sai, enda käsutusse heas korras hoonetega koha. Kui ta Jüripäevast peresse asus, oli talirukis korralikult maha külvatud ning raudvarana olemas üks tünder odra- ja teine tünder kaeraseemet, üks härg, üks hobune, üks lehm, kaks vana lammast ja üks tall, vanker, regi, kirves, kaks vikatit ja kaks sirpi, üks äke. 1854. aasta Jüripäevast asustati peresse mõisa uus kubjas Johann Thomann ühes oma abikaasa Elsi ja nelja lapsega, kes asus seal ka 1858. aastal.[15]
Soopõhja Joonakse
1782. aasta hingeloendi järgi oli Soopõhja (Soopochia) Mick (u 1842–1806) abielus Trinoga, kellega neil 1795. aastal oli kolm poega ja kolm tütart. Peres elas ka nende vanima tütre Ewa abikaasa Lobbi Kusto Jürri. Aastail 1805–1808 oli peremeheks Micku vanim poeg Jahn, kes aga enne 1811. aastat oli ümber asustatud Sagadisse ning peremeheks oli Kostalt ümber asustatud Soopõhja Johan (Juhann; u 1777–1829), kes oli abielus Mayga, millest neile oli sündinud kolm poega ja kolm tütart. Johani surma järel sai peremeheks tema abikaasa May, kelle surma järel läks talu 1833. aasta oktoobris üle nende vanimale pojale Jonasele. 1835. aastal sai viimane ühes oma abikaasa Leno ja lastega perekonnanimeks Soopan. Mai ja Jonase ajal ehitati ja parandati pea igal aastal talu hooneid. 1830. aastal remonditi talu ait, 1833. aastal „aja pool“ heinaküün. Lisaks oli perel veel kaks heinaküüni, üks „raimikkus“ ja teine „mõisa tee aares“. 1836. aastal ehitati veel üks küün, 1838. aastal parandati aita ning saadi mõisalt kümme aiaposti ja 80 latti aia parandamiseks, 1840–1041. aastal ehitati ümber laut, 1842 – 1843. aastal parandati sauna ja 1845–1846. aastal taas Soopõhja perede vahelisel ojal olevat silda. 1850. aastaks oli Jonas jäänud leseks, kuid 1858, aastal oli ta abielus Anniga.[16]
Foto 3. Soopõhja pered, väljavõte Eestimaa kubermangumaamõõtja Georg Gustav Storchi 1849. aastal koostatud Sagadi mõisa kaardilt: Soopõhja Kubja nr 70, Soopõhja Joonakse nr 71 (EAA 1324, 1, 589: 2)
Esko pered 18. sajandil ja 19. sajandi I poolel
Sagadi mõisa adramaarevisjonide vakuraamatutes enne 1744. aasta revisjoni Esko nimelist peret ei esinenud, kuid Haljala koguduse meetrikaraamatutes esines 1730. aastate keskel vilksamisi Esko Jürri (u 1686–1736) ning tema poeg Tönno, kes aasta pärast isa surma abiellus Puki Ado tütre Tioga.[17]
Aastail 1744–1757 esines mõisa adramaarevisjoni vakuraamatus esmakordselt kuuendikadrik Esko Maddi, kelle ainsaks kohustuseks mõisa ees oli teha üks rakmepäeva nädalas aasta läbi ja üks jalapäev suvisel vaimudeajal (Jüripäevast Mihklipäevani).[18]
Tabel 6. Esko Maddi pere liikmed adramaarevisjoni vakuraamatuis 1744–1757[19]
|
Esko Maddi |
Peremees |
Pojad ja sulased |
Perenaine |
Tütred ja tüdrukud |
Pojad |
Tütred |
Vanad mehed |
Vanad naised |
Kokku |
|
1744 |
1 |
|
1 |
|
3 |
1 |
|
|
6 |
|
1750 |
1 |
|
1 |
|
2 |
3 |
|
|
7 |
|
1757 |
1 |
|
1 |
|
2 |
3 |
|
|
7 |
Tabel 7. Loomi Esko pere käsutuses adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1744–1757[20]
|
Esko Maddi |
Hobused |
Varsad |
Härjad |
Lehmad |
Vasikad |
|
1744 |
|
|
2 |
1 |
3 |
|
1750 |
1 |
|
2 |
1 |
2 |
|
1757 |
1 |
|
2 |
1 |
2 |
Esko Sepa (Puusepa)
1779. aastal nimetati esmakordselt Esko seppa Seppa Michelit (u 1754–1816), kelle peres oli kaks meest, kaks naist, poiss ja kaks tüdrukut. 1782. aasta hingeloendi järgi oli ta abielus Kayga, kellega neil oli kaks tütart. Peres elasid veel tema vend Sepa Tomas, õde Ello ja Kay ema May. 1795. aastaks oli peresse sündinud veel kolm poega ja kaks tütart. Pärast Micheli surma sai peremeheks tema poegadest vanim Johann (u 1785–1839). 1835. aastal sai ta ühes abikaasa Lieso ja lastega perekonnanime Jerland. 1835. aastal ehitati kohale uus sepapada ning 1837. aastal vana sepapaja asemele heinaküün. 1838. aasta Jüripäevast pidas kohta J. Jerlandi kõige noorem poeg Juhann, kes kohustus vaimude ajal tegutsema mõisas puu- ja müürsepana, kuid 1845. aastal asustati peresse Pikkapõllu Jürri poeg, mõisa puusepp Jahn Plomann oma abikaasa Leno ja lastega ning ta pidas kohta veel ka 1858. aastal. Ka tema pidi vaimude ajal tegelema mõisas puu- ja müürsepatööga. Sepa/puusepa pere eluase asus algselt ilmselt samas kus Esko perelgi, mistõttu nad esinesid ka hingeloendites kuni 1816. aastani koos, ühe perena, kuid 1846. aastal ehitas mõis sepa/puusepa perele uude asukohta Altja jõe kaldale uue elumaja ja lauda.[21]
Foto 4. Esko pered, väljavõte Eestimaa kubermangumaamõõtja Georg Gustav Storchi 1849. aastal koostatud Sagadi mõisa kaardilt: Esko Sepa nr 66, Esko nr 67, Esko metsavaht nr 68, Laulumees nr 69. Esko Sepa pere elas juba uues asukohas ning metsavahi ja sepa korterid olid ühes majas, kus peeti ka kooli (EAA 1324, 1, 589: 2)
Esko pere
Kuni 18. sajandi lõpuni olid nii Esko sepa kui ka Esko perekoht ilmselt Seppa Micheli käsutuses, kuid 1805. aasta vakuraamatus ja Moritz von Dreyeri 1805–1808. aastal koostatud Sagadi mõisa maade kirjelduses olid pered löödud lahku ning neis esines peremehena Esko Thomas. 1811. aasta hingeloendi järgi oli Eskol peremeheks Sagadi külast pärit mõisa kubjas Esko Joseph. 1816. aastaks oli Josephi pere Sagadisse tagasi viidud ning Eskol oli peremeheks Tenno (u 1765–1822), kes oli abielus Ewaga. Pärast abikaasa surma sai peremeheks Ewa, keda abistas tema abikaasa õemees, Kavastust Sagadisse ümber asustatud Josephe Jacob. Ewa suri 1831. aasta jaanuaris ning peremeheks sai tema ja Tenno vanem poeg Jacob, kes 1835. aastal sai perekonnanimeks Rosenberk. Esialgu tundus Tennol talupidamine hästi minevat, 1831. aastal remonditi mõisast antud palkidega pere heinaküün, 1833. aastal ehitati uus elumaja, 1838. aastal parandati korralikult saun, 1839. aastal loomalaut, kuid 1839. aastal laenas Jacob mõisast kahe aasta peale 30 rubla uue hobuse ostmiseks ega suutnud seda tagasi maksta, mistõttu ta kaotas 1843. aastal oma peremehekoha ning anti sulaseks. Uueks peremeheks sai Wanakubja Hans Walter, kes oli ühes oma abikaasa Maiga pererahvas ka 1858. aastal.[22]
Esko (Silla) metsavaht
Hilisemal Esko metsavahikohal elas 1782. aasta hingeloendi andmeil mõisa õllepruul Prual Thomas. Kuna ta oli üle 56 aasta vana, siis võis ta olla ka oma õllepruuli ameti maha pannud ning metsavahina tegutseda. Eskul elas ta oma abikaasa Kaddri ja kolme tütrega. 1795. aastal oli temast saanud Hansu pere saunik. Ilmselt toimus see üsna vahetult enne hingeloendust, sest selle ajal oli pere tühi. 1811. aastal elas peres metsavaht Jago Jürry Hans (u 1771–1830) ühes oma abikaas Trino ja lastega. Hansu surma järel sai metsavahiks Silla Josep ühes oma abikaasa Lenoga. 1835. aastal anti neile ühes lastega perekonnanimeks Kostfeld. 1844. aastal asustati perekond ümber ühte Willa peredest, kus Josep sai peremeheks ning metsavahiks saiVana Pertli Jahn Jachmann, kes oli aga kohal ainult 1850. aastani, mil metsavahiks sai Gustav Weissmann Kavastust, kes oli ühes abikaasa Lieso ja poegadega kohal ka 1858. aastal. 1845. aastal mil Eskule ehitati maja köstri-õpetaja ja kooli jaoks valmis sinna ka korter Esko metsavahile. Alles 1877. aastal, mil kool vajas laiendamist ning metsavahi korter anti õpetajale, ehitas Palmse vald, kuhu Sagadi mõisa ala toona kuulus, metsavahile valla kulul uue maja.[23]
Esko Laulumees (Laulomees)
Kui 1845. aastal lasi Sagadi mõisnik Sagadi mõisnik Paul Eduard von Fock Eskule kabeli ja köstri (laulumehe) maja ehitada, koliti ka kool Eskule üle ning Juhan Weinmann hakkas lisaks õpetajaametile pidama ka köstriametit. Õppetöö toimus õpetaja korteris, kus elasid ka kaugemalt tulnud õpilased. Koolis õppis keskmiselt 18–20 õpilast koolis ja õppetöö toimus neljal päeval nädalas – vabad päevad olid kolmapäev ja laupäev. Õpiti suure ühise laua taga, need, kes sinna ei mahtunud, kükitasid maas. Õpetaja palgaks oli 6 vakka rukist, 6 vakka otri.
Kuna 1870. aastate keskpaigaks oli õpilaste arv kasvanud nii suureks, et õpilased ei mahtunud enam ära, laiendati kooli ruume. Kooliga ühe katuse all olevast korterist koliti välja metsavaht ning tema eluruumid ja õpetaja eluruumid ühendati, millega saadi õpetajale uus korter ja 5,3 m x 8,5 m põrandapinnaga klassiruum, millel oli telliskivipõrand, ruumi avardamiseks lõhuti sealt välja leivaahi. Õpetaja sahver ja sama katuse all olev lehmalaut ühendati ning sellest ehitati lastele korter ja söögituba, kus olid ka pliit ja ahi. Korteris magasid poisid ja tüdrukud ühes toas, kus tüdrukutele olid polutid ning poisid magasid polutite all põrandal. Toitu keetsid lapsed endale ise pliidil. Sellega seoses kirjeldas õpetaja J. Weinmann toonast tavalist koolikiusamist, mis ilmselt samal moel väljendus muiski asjus: „Kui mõni väiksem jõudis enne suuremaid oma poti pliidile panna, siis tõstis tugevam selle lihtsalt maha ja pani enda oma asemele“.
Vastutasuks pidi vald ehitama mõisale uue metsavahimaja. Suurendatud ja uuendatud ruumes töötati aastail 1877–1889, õpilaste arv oli keskmiselt 40–50 õpilast aastas. 1889. aastal ehitas mõis Eskule kooli ja köstri tarvis uue maja, kuid kooli pidamiseks pidid lapsevanemad igal sügisel mõisniku käest kooli jaoks kirjalikult ruume küsima. Kuna suurem osa õpilasi koolis olid rannalapsed – Lobilt, Lahelt ja Koolimäelt, 7–10 kilomeetri kauguselt, siis tõsteti juba enne I maailmasõda üles küsimus, et viia kool lähemale. 1919. aastal viidigi kool Eskult tema praegusele asukohale Koolimäele.
Kuna ta ei osanud vene keelt ega ka eesti keelt uue kirjaviisi järgi kirjutada ning oli eakas ja haiglane lahkus J. Weinmann 1883. aastal koolist ning õpetajaametisse asus tema ja ta abikaasa Lieso poeg Gustav Weinmann.[24]
Perede kohustused mõisa ees 18. sajandil
Perede kohustused mõisa ees olid üles võetud 1732–1757. aasta vakuraamatutesse. Nende kohaselt oli Cansi Tönno 1732. aastal pooladrik, kuid järgnevate adramaarevisjonide vakuraamatuis vaid veerandadrik. Samamoodi oli veerandadrik ka Tepelvälja Maddi. Soopõhja pered oli 1732. ja 1739. aastal vabadikud, kuid järgnevalt üles võetud kuuendikadrikute hulka.
Pooladrikuna tegi Cansi Tenno 1732. aastal mõisale kolm rakmepäeva tegu nädalas aasta ringi ja ühe jalapäeva suvisel vaimudeajal (Waimenzeit) Jüripäevast Mihklipäevani, maksis neli kopikat rahas, andis kaks tündrit rukkeid, kaks tündrit otri ja tündri kaeru, ühe lamba, kaks kana, kümme muna, ühe naela lõnga ning ühe koorma heinu.[25]
Veerandadrikud pidid 1739. aastal tegema aasta ringi poolteist rakmepäeva nädalas ja vaimude ajal poolteist jalapäeva nädalas, maksma viis kopikat rahas ja andma ühe tündri rukist, ühe tündri otri, pool tündrit kaeru, pool lammast, ühe kana, viis muna, pool koormat heinu ja pool koormat küttepuid ning ühe viljakoti nelja aasta kohta. 1744. aastal olid maksud mõnevõrra tõusnud ning maksma pidi poolteist tündrit rukist ja poolteist tündrit otri ning andma ühe viljakoti kahe aasta kohta. 1757. aastal tegi veerandadrik mõisale aasta ringi poolteist rakmepäeva nädalas ja vaimude ajal kolm jalapäeva nädalas tegu, rahamaksu ta enam tasuma ei pidanud ja tema viljaandam oli vähenenud ning ta andis ⅚ tündrit rukist ⅚ tündrit otri ja ühe tündri kaeru. Ühe kana asemel pidi ta andma poolteist, viie muna asemel 15 ja poole koorma küttepuude asemel terve koorma ning ühe viljakoti kahe aasta peale.[26]
Vabadike kohta teatas 1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamat, et nad elasid oma elumajades metsas, kus neil oli kasutada ka natuke põllu- ja heinamaad, kuna see aga neid ei toitnud, töötasid nad teiste juures palga eest ning tegid mõisale aasta ringi tegu kaks rakmepäeva nädalas. Järgnevatel aastatel on teokohustus vähenenud, nii tegid kuuendikadrikud aasta ringi vaid ühe rakmepäeva nädalas ning vaimude ajal ühe jalapäeva nädalas.[27]
Tabel 8. Tepelvälja ja Soopõhja perede põldudele külvatud seemnevili 1765. aastal. 1804. aasta Eestimaa talurahva seaduse arvutuskäigu kohaselt pidi kolmanda viljakusklassi põllumaa andma välja „nelli semet, peäle seemne“ ehk viis seemet iga mahakülitud seemne kohta, mistõttu võiks eeldatav saak olla külvatud viljakogusest umbes viis korda suurem[28]
|
Pere |
Rukis |
Oder |
Kaer |
|||
|
tünder |
vakk |
tünder |
vakk |
tünder |
vakk |
|
|
Tepelvälja Tönno |
2 |
|
1 |
1½ |
1 |
|
|
Tepelvälja Maddi |
2 |
|
1 |
1½ |
1 |
|
|
Soopõhja Maddi |
2 |
|
|
2 |
1 |
|
Perede kohustused mõisa ees 19. sajandil ja 20. sajandi alguses
Mõisa 1805. aasta vakuraamatu järgi olid mõlemad Tepelvälja pered kuuepäeva-pered, st nad pidid tegema mõisale rakmetegu aasta ringi kuuel päeval nädalas. See tegi kokku 300 päeva aastas, millest suvel tehti 126 ja talvel 174 päeva ning jalategu samuti 300 päeva, millest vaimudeajal tehti 231 päeva ja talvel 69 päeva. Mõlemad Soopõhja pered ja Esko Thomase pere olid kolmepäeva-pered, mis pidid tegema aastaringselt 150 rakmepäeva ja 170 jalapäeva.
Teised praeguse Tepelvälja küla alal elavad pered kuulusid kategooriasse maaga vabadikud, kelle ainsaks kohustuseks mõisa ees oli teha 58 päeva aastas rakmetegu, millest 23 päeva tehti suvel ja 35 päeva talvel ning 58 päeva aastas jalategu, millest 50 päeva tehti suvel ja kaheksa päeva talvel.
Lisaks pidi kuuepäeva-pere andma 1⅔ tündrit rukist, 1⅔ tündrit otri ja kaks tündrit kaeru, 45 leisikat (368,55 kg) heinu, ühe vana lamba, kaks hane, kolm kana, 30 muna, kaks naela lõnga, 30 leisikat (245,7 kg) õlgi, kaks naela humalaid, kolm piimapütti, neli veisekütket ja ühe kolmevakase viljakoti. Magasiviljaks pidi pere andma ⅔ tündrit rukist ja ⅔ vakka otri, maksma riigile pearahamaksu 9 rubla 50 kopikat ning postimoonaks kaks vakka, ühe külimitu ja kaheksa toopi kaeru ning kümme leisikat (81,9 kg) heinu. Kolmepäeva-pered pidid andma ⅔ tündrit kaeru, 22½ leisikat (184,275 kg) heinu, ühe lamba, ühe hane, kaks kana, kaks veisekütket ja ühe kolmevakase viljakoti. Magasiviljaks pidid pered andma ühe vaka rukist ja ühe külimitu otri, maksma riigile pearahamaksu 4 rubla 75 kopikat ning postimoonaks ühe vakka, ja kümme toopi kaeru ning viis leisikat (40,95 kg) heinu. Vähese maaga vabadikud, nt Tepelvälja Karel, pidid maksma riigile pearahamaksu 2 rubla.[29]
Tabel 9. Tepelvälja perede käsutuses olevad kõlvikud 1805. aastal[30]
|
Pere |
Aiamaa |
Koppel |
Põllumaa |
Heinamaa |
Karjamaa |
Kõlbmatu maa |
Kokku |
|||||||
|
dess |
ha |
dess |
ha |
dess |
ha |
dess |
ha |
dess |
ha |
dess |
ha |
dess |
ha |
|
|
Tepelvälja Jürry |
0,73 |
0,80 |
0,29 |
0,32 |
19,81 |
21,64 |
28,10 |
30,70 |
6,73 |
7,35 |
7,77 |
8,49 |
63,43 |
69,29 |
|
Tepelvälja Joseph |
||||||||||||||
|
Tepelvälja Sepa Carell |
0,17 |
0,18 |
|
0,00 |
0,38 |
0,41 |
1,38 |
1,50 |
|
0,00 |
0,46 |
0,50 |
2,38 |
2,59 |
|
Tepelvälja Prual Jaan |
0,31 |
0,34 |
|
0,00 |
1,50 |
1,64 |
3,81 |
4,17 |
|
0,00 |
0,15 |
0,16 |
5,77 |
6,30 |
|
Soopõhja Abram |
0,54 |
0,59 |
|
0,00 |
4,17 |
4,55 |
8,88 |
9,70 |
0,13 |
0,14 |
4,67 |
5,10 |
18,38 |
20,07 |
|
Soopõhja Jacobi Jain |
0,38 |
0,41 |
0,29 |
0,32 |
4,11 |
4,50 |
19,63 |
21,44 |
0,21 |
0,23 |
5,83 |
6,37 |
30,45 |
33,26 |
|
Esko Thomas |
0,29 |
0,32 |
|
0,00 |
4,13 |
4,51 |
10,42 |
11,38 |
4,88 |
5,33 |
1,92 |
2,09 |
21,63 |
23,63 |
|
Esko Sepa Thomas |
0,10 |
0,11 |
|
0,00 |
1,58 |
1,73 |
6,67 |
7,28 |
0,00 |
1,38 |
1,50 |
9,73 |
10,63 |
|
|
Kokku |
2,52 |
2,75 |
0,58 |
0,64 |
35,67 |
38,97 |
78,87 |
86,16 |
11,94 |
13,04 |
22,17 |
24,22 |
151,75 |
165,79 |
Pärisorjuse kaotamise järel 1816. aastal, algasid ettevalmistused perede üleviimiseks rendilepingutele. 1826. aastal sõlmiti lepingud üheaastaseks tähtajaks „seda wisi et mõisa need tallud mis sietsadik meie kaes olnud prukida, ia keik põllud, heina ia kariamaad, mis nende iärrel on, meie kette prukitawaks iättab, ning et meie nende pealt, Selle 1804mal Aastal kochto polest kinnitud ia meie kette antud Wakkoramato ierrele omma Moissa töggo ia maksud, nenda kui tennine, teme ia tassume, ia moissa Reied peksame ia moissa kedrus keddrame“. Peremehed ei tohtinud ilma mõisa loata põldu ja heinamaad juurde teha ega metsast kütist teha, „mis agga on metsa raisuks“. Peremehed pidid saatma mõisa teolised härgadega vastavalt mõisa nõudmisele ning tasuma kõik kehtivad ja tulevikus kehtestada võidavad riigimaksud, maksud ja teopäevad kirikuõpetajale ja köstrile, tegema päevad kiriku ja muude kogudusele kuuluvate hoonete ehitamiseks ja kirikuteede parandamiseks, ehitama ja pidama üleval kooli. Peremehed kohustusid pidama üleval vajaliku tööjõu ning hoidma korras talu hooned ning neid vajadusel parandama, talu raudvara omama ja korras hoidma, magasiaidale oma osa tasuma, metsa hoidma ning kasutama ja puid raiuma ainult mõisa loal ja oma tarviduseks. Metsa kasutamise eest kohustusid peremehed jõudu mööda kiviaeda tegema. Halvale peremehele võis mõis enne renditähtaja lõppu lepingu üles öelda ning tema asemele talusse uue pere asustada.[31]
Tabel 10. Tepelvälja perede käsutuses olevad kõlvikud 1855. aastal[32]
|
Pere |
Õueala |
Aed |
Põllumaa |
Heinamaa |
Karjamaa ja mets |
Kokku |
||||||
|
dess |
ha |
dess |
ha |
dess |
ha |
dess |
ha |
dess |
ha |
dess |
ha |
|
|
Tepelvälja Hans |
0,11 |
0,12 |
0,27 |
0,29 |
12,01 |
13,12 |
15,60 |
17,04 |
0,55 |
0,60 |
28,54 |
31,18 |
|
Tepelvälja Josep |
0,27 |
0,30 |
0,34 |
0,37 |
10,87 |
11,87 |
16,33 |
17,84 |
1,20 |
1,32 |
29,01 |
31,69 |
|
Tepelvälja Kangur |
0,20 |
0,22 |
0,15 |
0,17 |
1,41 |
1,54 |
5,18 |
5,66 |
0,20 |
0,22 |
7,15 |
7,81 |
|
Soopõhja Johann |
0,18 |
0,19 |
0,17 |
0,19 |
4,35 |
4,75 |
15,54 |
16,97 |
4,55 |
4,97 |
24,78 |
27,07 |
|
Soopõhja Jonas |
0,28 |
0,30 |
0,27 |
0,30 |
5,02 |
5,49 |
17,76 |
19,40 |
6,72 |
7,34 |
30,05 |
32,83 |
|
Esko Hans |
0,33 |
0,36 |
0,24 |
0,26 |
4,58 |
5,00 |
13,67 |
14,93 |
3,57 |
3,90 |
22,38 |
24,45 |
|
Esko Puusepp |
0,15 |
0,16 |
0,27 |
0,29 |
2,09 |
2,28 |
4,54 |
4,96 |
0,51 |
0,56 |
7,56 |
8,26 |
|
Esko metsavaht |
0,22 |
0,24 |
1,06 |
1,16 |
4,49 |
4,90 |
0,32 |
0,35 |
6,09 |
6,66 |
||
|
Esko laulumees |
0,04 |
0,04 |
0,40 |
0,44 |
0,00 |
0,13 |
0,14 |
0,18 |
0,20 |
0,75 |
0,82 |
|
|
Esko kabel |
0,51 |
0,56 |
||||||||||
|
Kokku |
1,55 |
1,70 |
2,33 |
2,55 |
41,39 |
45,22 |
93,22 |
101,84 |
17,81 |
19,46 |
156,30 |
170,76 |
1859. aastal koostatud üldiste renditingimuste kohaselt kohustusid peremehed talude piirimärgid korras ja puutumata hoidma ning vajadusel uusi piirimärke paigaldama, et „nabrudega kuidagi tülli ei sünni“ ning korras hoidma talu piires olevad teed ning võtsid oma kohustuseks sillutada kaks versta ja 268 sülda maanteed (1638,6 m). Ta pidi pidama nii palju loomi, et saada põldude väetamiseks piisavalt sõnnikut, hoidma talu hooneid korras, kuid ei tohtinud neid omavoliliselt ilma mõisa loata remontida või uusi hooneid juurde ehitada. Juhul kui ta seda tegi, ei olnud mõisal kohustust tehtu eest tasumiseks. Pered olid kohutatud korras hoidma talu aiad ning igal aastal uut aega juurde ehitama, „mis on 4 jalga kõrge, 3 jalga alt ja 2 jalga pealt lai, heaste laotud, kilotud ja kännaste ehitatud, seitsmejala süllades, 6 päwa peremees 20 sülda, 3 ja 4 päwa peremees 15 sülda, ja wähhemat päwa mehed 10 sülda“. Kohalt lahkumisel ei tohtinud aedu lõhkuda ega kaasa viia ning iga aasta Jaanipäeval käisid külakupjad ja kohtumehed kõik pered läbi ning kontrollisid ja mõõtsid kiviaiad üle. Peremees pidi hooldama talu piiride sees olevaid kraave ning hoolitsema viljapuude ja marjapõõsaste eest. Metsa raiumine ilma mõisa loata oli keelatud, samuti puude koorimine, mahla- ja vaigulaskmine. Vanade hoonete parandamiseks või uute ehitamiseks vajaminevad palgid andis mõis perele tasuta. Ka küttepuud olid mõisa poolt tasuta ning pere tohtis teha hagu heinamaadel kasvavast võsast. Kui peremees mõisast laudu sai, pidi ta saepakud ettenäidatud kohast ise üles töötama, saeveskile vedama ja oma tööjõuga (kolm tugevat meest) laudadeks saagima ning veski rataste määrimiseks rasva ise kaasa võtma. Küttepuude ja palkide vajadusest pidi mõisa informeerima enne Jaanipäeva ning need üles töötama sealt, kus anti. Ehituspalgid pidid olema kasutatud enne Jaanipäeva ning katused uuendatud enne Mihklipäeva. Jahi pidamine loomadele ja lindudele oli lubatud ainult mõisa loal, koobaste ja kartuliaukude ehitamine ning kruusa- ja liivaaukude rajamine metsa oli keelatud.
Igal perel pidi olemas olema talu suurusele vastav tali- ja suvivilja- ja kartuliseemne tagavara. Kuna värske, äsjalõigatud talivili seemneks ei kõlvanud, pidi talivilja seeme olema ületalve hoitud. Põldu, heina- ja karjamaad tohtis kasutada ainult otstarbekohaselt ega tohtinud ilma mõisa loata nende otstarvet muuta. Põllud pidid olema kolmes väljas, rukkipõld, suviviljapõld ning kartulipõld ja kesa – viimane pidi igal aastal saama korralikult sõnnikuga väetatud. Perede põllutööriistad pidid olema hästi hoitud ja korras peetud. Heina- ja karjamaid pidid pered rookima, et nad umbe ei kasvaks, kuid tähele pidi panema, et neid ka täiesti lagedaks ei raiutaks.
Naturaalmaksud pidi pere tasuma järgmiselt: „Lammas, kott, pimapüttid ja kütked Jahni kuus; Aaned kui suwwewilli on polla pealt arra weatud; humalad ja kaerad Michkli kuus; heinad essimese regge teega, ja wähhe awalt, nende kui mõisast welja tellita et öhhe korraga ei jöua keik wasta wotta; lõnga ja kannad Nääri kuus; munnad sedda mööda kuddas mõisast tellita. Wahhi mehhe maks Michkli kuus; Rukkide ja ottrade kümnus moisawannemad on seia sadik kiwwi aja ehk walli tööga lasknund arra tasuda. Need ajad ehk wallid sawad süggise ette moedetud ja peawad kewade enne risti päwa walmis katte annetud sama. Olgid sawad kewwade talloperremehhede hoone kattuksedelle kätte annetud“. Viljalõikuseks – tükid olid peredele kätte mõõdetud – pidid pered saatma „tuggewad leikujad“, kuuepäeva-perest neli inimest ning teistest kolm, kes juhul kui ilmad lubavad, järjest tööd teevad, kuni vili on lõigatud. Talivilja pidid pere teolised lõikama viis ja suvevilja kaheksa päeva ning kartulit võtma kaks päeva. Igal kolmandal aastal saadeti peredest teolised mõisa lammaste niitmiseks, kolmeks päevaks kevadel ja kolmeks päevaks sügisel.
Pered pidid leidma endale igal aastal töölised – sulased ja tüdrukud –, kellega nad sõlmisid lepingud, pidasid neid toidul ja maksid palka. Rohkem inimesi, kui tal tööks vaja oli ei tohtinud peremees peale oma abikaasa, laste, isa ja ema majasse võtta muidu, kui ainult mõisa loal.[33]
Kui paljudes teistes mõisates nt Palmses mindi 1860. aastatel üle valdavalt raharendile ja teotöö vähenes peaaegu olematuks ning naturaalandamite maksmine lõpetati samuti peaaegu täielikult, siis Sagadi mõisas seda ei tehtud ning Tepelvälja küla talude rentnikud maksid 1860. aastatel ja hiljemgi oma talude eest nii raha, naturaalandamite kui ka teopäevadega.
Kõige lihtsam oli Soopõhja Kubja rentnikul Mick Knausbergil, kes pidi 1860–1870. aastatel maksma raharenti 60 hõberubla ning töötama üles ja vedama metsast välja kuus raudsülda (14,27 m3) halupuid, iga halg 18 tolli (0,46 m) pikk ja iga süld seitse jalga (2,13 m) pikk ja kaheksa jalga (2,44 m) kõrge ning vedama need puud Sagadi randa, sinna, kuhu tellitakse. Rahas väljendatult maksis ta kokku 67 hõberubla ja 20 kopikat. Soopõhja Joonakse rentnik Jahn Soopan raharenti ei tasunud, kuid andis 1 6/7 vakka kaeru, 30 leisikat (245,7 kg) heinu, viis naela (2,05 kg) humalaid, ühe vana lamba, ühe hane, 15 muna ja kaheksa piimapütti, tegi suvel kuus vaimupäeva nädalas, heinaajal abitegu kümme päeva, vedas ja laotas sõnniku 3200 ruutsülla suurusele põllualale (u 1,5 ha), koristas tali- ja suvivilja 3200 ruutsülla suuruselt põllualalt kumbagi (kokku 3 ha), võttis kartulit 800 ruutsülla (0,36 ha) suuruselt põllualalt, tegi ja vedas metsast välja 28 raudsülda halupuid ning murdis ja vedas kohale 1 raudsülla ehituspaasi. Rahas tegi see kokku 114 hõberubla ja 75 kopikat.[34]
Tepelvälja Hansu rentnik Johann Wagert maksis raharenti 100 hõberubla, andis ühe lamba, ühe hane, 30 muna, tegi talvel ja suvel kummalgi kaks nädalat korrategu, heinateol 12 päeva abitegu, laotas sõnniku 6400 ruutsülla suurusele põllualale (u 2,9 ha), koristas tali- ja suvivilja 4000 ruutsülla suuruselt põllualalt kumbagi (kokku 3,6 ha), võttis kartulit 800 ruutsülla (0,36 ha) suuruselt põllualalt, tegi ja vedas metsast välja 12 raudsülda halupuid, kõik kokku 147 hõberubla ja 67 kopika eest. Tepelvälja Josepi rentnik Gustav Einbassi kogurent oli 145 hõberubla 67 kopikat. Taema naturaalmaksud ja tegu oli sama, mis Tepelvälja Hansu perel, kuid rahas maksis ta ainult 50 hõberubla, tasudes ülejäänu teraviljas. Tepelvälja kangur Gustav Gustavson andis 10 muna, tegi 41 pesupäeva, 20 vooripäeva, heinateol kümme päeva abitegu, koristas tali- ja suvivilja 1600 ruutsülla suuruselt põllualalt kumbagi (kokku 1,5 ha), võttis kartulit 800 ruutsülla (0,36 ha) suuruselt põllualalt, kõik kokku 41 hõberubla ja 41 kopika eest.
Esko pere rentnik Daniel Weismann maksis mõisale rahas 50 hõberubla, andis ühe vana lamba, ühe hane, 20 muna, tegi ühe nädala korrategu suvel ja teise talvel, heinaajal kümme päeva abitegu, laotas sõnniku 3200 ruutsülla suurusele põllualale (u 1,5 ha), koristas tali- ja suvivilja 2400 ruutsülla suuruselt põllualalt kumbagi (kokku 2,2 ha), tegi ja vedas metsast välja kuus raudsülda halupuid, kõik kokku 78 hõberubla ja 24 kopika eest. Esko puusepp Jacob Plomann ei pidanud rohkem maksma kui tegema suvel 22 nädala jooksul 131 päeva jalategu, st tegutsema nagu tema isagi puu- ja müürsepana mõisa ehitustel ning saatma talvel nädalaks mõisa korrateolise. Esko metsavaht ei pidanud midagi tegema ning sai oma palga mõisalt, õpetaja ja laulumees õpilaste vanematelt ja koguduselt.[35]
Tepelvälja külas olevaid talusid Sagadi mõis päriseks ei müünud ning need jäid rendikohtadeks kuni maareformiseaduse vastu võtmiseni 1919. aastal. Gustav Veinmanni sõnul:
Kuuendikukohti Sagadis üldse ei müüdud. Nii Esku külas, mis kuulub Sagadi mõisa alla ja mis koosneb ainult viiest talust, olnud kõik mõisa kuuendikukohad. (Päris Eskul on kaks talu ja Teppelväljal kolm talu.) Need kohad teinud juba teoorjuse ajal mõisale viis teopäeva ja ainult kuuendal nädalapäeval võinud nad omi põlde harida, milleks mõis hobusegi andnud, juhul kui talul hobune puudunud. Ajal kui talud rendile läksid (umbes 35 aastat tagasi) ja mõis endale moonamehi võttis, jäänd need teomeeste kohad endiselt teorendile, kuid siis nad ei olevat enam iga päev väljas käinud; nad teinud vähendatud tegu oma maalapi kasutamise eest. Osa teomehi läinud siis ka mõisa moonakaiks (neid olnud Sagadi mõisal üle kahekümne), kuid siiski eelistatud jääda kohapidajaiks, kuna tuntud end teotegijana olevat vabamas olukorras kui mõisa moonamehena. Oma põllutöö ja mõisateo kõrvalt teeniti metsaveoga raha.[36]
Tepelvälja renditalude planeerimine
Pärast maaseaduse kehtima hakkamist, muutusid senised mõisarentnikud riigirentnikeks. 1931. aastal otsustas Planeerimise Peakomisjon oma avalikul koosolekul vastu võtta Tepelvälja talude planeerimiskava, millega osaliselt korraldati ümber ja ka vahetati talude kõlvikuid. Selle kohaselt jäid endistesse piiridesse Tepelvälja Hansu, Soopõhja Joonakse, Soopõhja Kubja, Esku, Esku Männiku ja Tedrepesa asundustalu. Esku Puusepa talu külge liideti talu piiri õgvendamiseks 0,25 ha suurune metsatükk. Heinamaid vahetati Kiviku (Tepelvälja Kangru) ja Tepelvälja Josepi talude vahel. Esimeselt võeti ära kaks lahus heinamaatükki ning anti juurde teisele kuuluvat heinamaad talu juurde. Tepelvälja Josepi rentnik vaidlustas vahetuse, kuna tema rajatud kuivenduskraavid jäid Kiviku talule antavale maale ning tal õnnestus vahetus osaliselt tühistada.[37]
1939. aasta põllumajandusloenduse ajaks oli üheksale vanale talule juurde tulnud kaheks asunikutalu.
Tabel 10. Tepelvälja pered ja nende talude suurus 1939. aasta põllumajandusloenduse ajal[38]
|
Pere |
Talu suurus (ha) |
|
Tedrepesa |
19,66 |
|
Kivivälja |
30,81 |
|
Hansu |
31,25 |
|
Soopõhja Kubja |
32,79 |
|
Soopõhja Joonakse |
30,16 |
|
Puusepa |
24,30 |
|
Esko |
22,94 |
|
Männiku |
6,66 |
|
Metsavaht |
16,87 |
|
Toominga |
11,57 |
|
Aasumetsa |
22,62 |
|
Loigu |
18,22 |
|
Andimetsa |
13,57 |
|
Vahe |
13,32 |
|
Kiviku |
31,33 |
|
Kuusiku |
17,31 |
|
Kopliotsa |
14,60 |
|
Kokku |
357,98 |
Ülevaate koosta: Uno Trumm
[1] Est- und Livländische Brieflade. Th. 1. Bd. I. Reval 1856, S. 680, nr 1222; Westrén-Doll, A. von. Beiträge zur estnischen Ortsnamen- und Sprachforschung. – Sitzungsberichte der gelehrten Estnischen Gesellschaft 1912 - 1920. Dorpat 1921, S. 156; Baltisches historisches Ortslexikon. Teil I. Estland (einschliesslich Nordlivland). Köln-Wien 1985, S. 70.
[2] Winkler, R. König Karls XII. Zug nach Narva im Jahre 1700. – Deutsche Monatschrift für Rußland, der Baltischen Monatschrift. Riga 1914, S. 684.
[3] EAA 3, 1, 448: 38p–39.
[4] ERA II, 153: 43. Sama loo lihtsamat teisendit vaata: ERA II 198: 108.
[5] ERA II 153: 471.
[6] EAA 3, 1, 460; 167p–168; EAA 3, 1, 469: 304p; EAA 3, 1, 475: 319p; EAA 3, 1, 481: 583p; EAA 1864, 2, IV-4: 62p; EAA 1864, 2, V-41: 213; EAA 1864, 2, VI-53: 76; EAA 1864, 2, VII-105: 174p–175; EAA 1864, 2, VIII-127: 156p–157; EAA 1864, 2, VIII-128: 96p–97; EAA 1864, 2, IX-94: 202p–203; EAA 1864, 2, X-197: 228p–230; EAA 1224, 3, 3: 148p, 182; EAA 1224, 3, 4: 443; ERA 1324, 1, 1: 19, 20, 41, 42; ERA 1324, 1, 9: 44; AM 41, 1, 137: 4p; AM 41, 1, 138: 4p; AM 41, 1, 140: 4p; AM 41, 1, 151: 51p.
[7] EAA 1864, 2, IV-4: 62p–63; EAA 1864, 2, V-41: 213; EAA 1864, 2, VI-53: 76–76p; EAA 1864, 2, VII-105: 174p–176; EAA 1864, 2, VIII-127: 156p–157, 164p–165; AM 41, 1, 140: 4p; AM 41, 1, 142: 2; AM 41, 1, 150: 60p–61; AM 41, 1, 151: 60p–61.
[8] EAA 3, 1, 460; 167p–168; EAA 3, 1, 469: 304p; EAA 3, 1, 475: 319p; EAA 3, 1, 481: 583p; AM 41, 1, 137: 4p; AM 41, 1, 138: 4p; AM 41, 1, 140: 4p.
[9] EAA 3, 1, 469: 304p; EAA 3, 1, 475: 319p; EAA 3, 1, 481: 583p; AM 41, 1, 137: 4p; AM 41, 1, 138: 4p; AM 41, 1, 140: 4p.
[10] EAA 3, 1, 475: 319p; EAA 3, 1, 481: 583p; EAA 1224, 3, 3: 123p; EAA 1324, 1, 1: 40, 41; EAA 1864, 2, IV-4: 63; EAA 1864, 2, V-41: 213p–214; EAA 1864, 2, VI-53: 76p; EAA 1864, 2, VII-105: 175p–176; EAA 1864, 2, VIII-127: 156p–157; EAA 1864, 2, VIII-128: 96p–97; EAA 1864, 2, IX-94: 203p–204; EAA 1864, 2, X-197: 229p–230; EAA 1324, 1, 9: 45; AM 41, 1, 137: 4p; AM 41, 1, 138: 4p; AM 41, 1, 140: 4p; AM 41, 1, 142: 2; AM 41, 1, 151: 60p–62.
[11] EAA 1864, 2, IV-4: 63; EAA 1864, 2, V-41: 214–214p; EAA 1864, 2, VI-53: 77; EAA 1864, 2, VII-105: 175p–176; EAA 1864, 2, VIII-127: 157p–158; EAA 1864, 2, VIII-128: 96p–97; EAA 1864, 2, IX-94: 203p–204; EAA 1864, 2, X-197: 230p–231; EAA 1324, 1, 8: 18p; EAA 1324, 1, 9: 76; AM 41, 1, 142: 2; AM 41, 1, 151: 61p–62.
[12] EAA 3, 1, 460; 169p–170; EAA 3, 1, 469: 306p–307; EAA 3, 1, 475: 313p; EAA 3, 1, 481: 585p; EAA 1224, 3, 3: 123; EAA 1324, 1, 1: 30p, 32, 38; AM 41, 1, 137: 3p; AM 41, 1, 138: 5p; AM 41, 1, 142: 2.
[13] EAA 3, 1, 460; 169p–170; EAA 3, 1, 469: 304p, 305p, 306p; EAA 3, 1, 475: 313p; EAA 3, 1, 481: 585p; AM 41, 1, 137: 3p; AM 41, 1, 138: 5p; AM 41, 1, 140: 4p; AM 41, 1, 142: 2.
[14] EAA 3, 1, 469: 306p; EAA 3, 1, 475: 321p; EAA 3, 1, 481: 594p; AM 41, 1, 137: 3p; AM 41, 1, 138: 5p.
[15] EAA 1864, 2, IV-4: 62; EAA 1864, 2, V-41: 209p–210; EAA 1864, 2, VI-53: 74–74p; EAA 1864, 2, VII-105: 172p–173; EAA 1864, 2, VIII-127: 154p–155; EAA 1864, 2, VIII-128: 94p–95; EAA 1864, 2, IX-94: 197p, 199p–201; EAA 1864, 2, X-197: 224p–226; EAA 1324, 1, 9: 5p , 50p; AM 41, 1, 151: 56p–58.
[16] EAA 1864, 2, IV-4: 62; EAA 1864, 2, V-41: 210p–211; EAA 1864, 2, VI-53: 74p; EAA 1864, 2, VII-105: 172p–173; EAA 1864, 2, VIII-127: 154p–155; EAA 1864, 2, VIII-128: 94p–95; EAA 1864, 2, IX-94: 200p–201; EAA 1864, 2, X-197: 225p–226; EAA 1324, 1, 8: 17p; EAA 1324, 1, 9: 5p , 51; AM 41, 1, 144: 3p–4; AM 41, 1, 151: 57p–58 .
[17] EAA 1224, 3, 3: 59, 139p.
[18] EAA 3, 1, 481: 594p; AM 41, 1, 137: 3p; AM 41, 1, 138: 5p.
[19] EAA 3, 1, 481: 594p; AM 41, 1, 137: 3p; AM 41, 1, 138: 5p.
[20] EAA 3, 1, 481: 594p; AM 41, 1, 137: 3p; AM 41, 1, 138: 5p.
[21] EAA 1864, 2, IV-4: 61p–62; EAA 1864, 2, V-41: 209–209p; EAA 1864, 2, VI-53: 74; EAA 1864, 2, VII-105: 171p–172; EAA 1864, 2, VIII-127: 154p–155; EAA 1864, 2, VIII-128: 94p–95; EAA 1864, 2, IX-94: 198p–199; EAA 1864, 2, X-197: 223p–224; EAA 1324, 1, 9: 75; AM, 41, 1, 142: 2; AM 41, 1, 151: 55p–57.
[22] EAA 1864, 2, VI-53: 74; EAA 1864, 2, VII-105: 171p–172; EAA 1864, 2, VIII-127: 154p–155; EAA 1864, 2, VIII-128: 94p–95; EAA 1864, 2, IX-94: 199p–200; EAA 1864, 2, X-197: 223p–224; EAA 1324, 1, 9: 50; AM 41, 1, 151: 56p–57.
[23] EAA 1864, 2, IV-4: 62; EAA 1864, 2, V-41: 209p; EAA 1864, 2, VI-53: 74; EAA 1864, 2, VII-105: 172p–173; EAA 1864, 2, VIII-127: 154p–155; EAA 1864, 2, VIII-128: 94p–95; EAA 1864, 2, IX-94: 199p–200; EAA 1864, 2, X-197: 224p–225; ERA 1324, 1, 9: 75p; AM 41, 1, 151: 56p–57; RM 6173 Ar1k 1310 2, lk 1–1p; EKLA, 199, 57, 213/7 (III.7) < Haljala khk. – Helmi Aspel (1931). http://www.folklore.ee/radar/story.php?area =Haljala&id=1535 (31.05.2020)
[24] EAA 1864, 2, IX-94: 199p–200; EAA 1864, 2, X-197: 224p–225; RM 6173 Ar1k 1310 2, lk 1–1p; EKLA, 199, 57, 213/7 (III.7) < Haljala khk. – Helmi Aspel (1931). http://www.folklore.ee/radar/story.php?area=Haljala&id =1535 (31.05.2020)
[25] EAA, 3, 1, 469: 304p–305.
[26] EAA 3, 1, 475: 319p–320; EAA 3, 1, 481: 592p–593, AM 41, 1, 137: 4p; AM 41, 1, 138: 4p.
[27] EAA 3, 1, 469: 306p–307; EAA 3, 1, 475: 321p–322; EAA 3, 1, 481: 594p–595, AM 41, 1, 137: 3p–4; AM 41, 1, 138: 5p–6.
[28] AM 41, 1, 140: 4p–5.
[29] AM 41, 1, 144: 2p–5.
[30] EAA 1324, 1, 8: 18p–20.
[31] EAA 1324, 1, 627: pagineerimata.
[32] AM 41, 2, 11: 16p–18.
[33] AM 41, 1, 146: 13–17.
[34] AM 41, 1, 178: 26p; ERA 1324, 1, 64: 11.
[35] AM 41, 1, 178: 19, 26p–27p.
[36] EKLA 199, 57, 149/75 (III.4.c) < Haljala khk. – H elmi Aspel (1931). http://www.folklore.ee/radar/story.php? area=Haljala&id=1528 (21.05.2020)
[37] ERA 3817, 1, 140: 26–30.
[38] ERA 1831, 1, 1429: 26–26p.