Lauli

Lauli ajalooline õiend

Lauli küla paikneb suurtest teedest mõnevõrra eemal ning on ümbritsetud metsadega, moodustades omaette keskkonna. Lahemaa idaosa küladele omaselt on tegu väikese külaga, kus oli kolm-neli peret. Küla läbiv tee saab alguse Sagadi ja Vihula mõisa vahelisest teest ning viib Oandule.

Lauli muinas-, kesk- ja Rootsi ajal

Taani hindamisraamatus Laulit, nagu ka teisi Haljala kihelkonna loodeosasse jäävaid külasid ei nimetata, kuid Enn Tarveli arvates oli Lauli siiski juba olemas, kuna seal on leitud kalmeid, millest vähemalt kaks on kivikirstkalmed, milliseid aga arheoloogiliselt pole uuritud. Kalmed avastas arheoloog Vello Lõugas Vihula-Vergi teeristist u 1,5 kilomeetrit Sagadi poole minna, endise Uhe talu kohal, mahajäetud kruusaaugu serval. Üks kalme oli kruusavõtmise käigus tugevalt kannatada saanud. Valter Langi arvates on osa kalmeid kruusavõtmisega täielikult hävitatud. Kalmete lähikonnast kalda alt avastati ka kaks lohukivi. V. Lang käsitleb Lauli kalmeid hilispronksiaja ja eelrooma rauaaja kontekstis (1100. aastat eKr–50. aastat pKr). mälestisi ega kultuurkihti, mis seoks omavahel muinas- ja keskaja pole piirkonnast seni leitud.

Lauli esmamainimine kirjalikus allikas toimus 21. märtsil 1469, mil Helmeit Risebiter pärandas oma vennale Ottole Sagadi mõisa ühes küladega Sagadi (Saccadi), Lauli (Lanby) ja Kakuvälja (Kacko), Kosta (Kasti) veski ja selle juurde kuuluva talu, külad Natturi (Nattwe) ja Pedassaare (Pettenienzar).

8. märtsil 1517 müüs Hans Risebyter (Rissbetter) Sagadi mõisa ühes küladega Sagadi, Lauli (Lauell), Weikesz ning Kosta ja Oandu vesiveskite ja nende juures olevate taludega 1800 Riia Marga eest Marcus von dem Bergele (Marcusz von der Bergh). Kuna Lauli ei asunud mõisa piirialadel pole temast seni teadaolevalt enne Liivi sõda rohkem kirjalikke jälgi maha jäänud. Samuti pole midagi Liivi sõja ajast.

Pärast seda, kui Rakvere linnus ja Virumaa läänepoolne osa Rootsi võimu alla langesid, andis väepealik Pontus de la Gardie oma sekretärile Nicolaus Hansonile korralduse ette võtta 1581. aastal rootslaste võimu alla langenud mõisate revisjon. Selle järgi oli mõisa sõjaeelne omanik Otto von dem Berge (Berch) surnud ning tema pärija Jürgen von dem Berge (Jurgen Berch) elas Rootsis. Ka Rootsi võimude poolt 1586. aastal läbi viidud suure omandisuhete revisjoni andmeil kuulus mõis talle, kuna ta näitas ette omandiõigust kinnitavad dokumendid. 23 adramaa suurusele mõisale kuulusid kaks vesiveskit ja külad, millest nimeliselt nimetati ainult Salatset (Sallivall). Ka Engel Hartmann, kes koondas 18. sajandil väga põhjaliku andmekogu Eestimaa mõisate kohta 16. sajandi II poolel ja 17. sajandil, ei nimeta Sagadi mõisaga seoses Lauli küla, mis viib mõttele, et küla võis olla seoses Liivi sõjaga või muudel põhjustel ajutiselt välja surnud ja asustati hiljem uuesti.

Foto 1. Leping 8. märtsist 1517, millega Hans Risebyter müüs Sagadi mõisa ühes küladega, mille hulgas oli ka Lauli (Lauell) 1800 Riia marga eest Marcus von dem Bergele (AM 115, 1, 44: 1)

Lauli 18. sajandil

Sagadi mõisa külasid Põhjasõja sündmused esialgu otseselt ei puudutanud, kuid Alutaguselt pärit talupojad põgenenud Vihula, Karula ja Sagadi metsadesse, end seal ära peites. Tagasi pöördusid nad alles pärast rootslastele võidukat Narva lahingut.

1703. aasta augusti lõpus – septembri alguses rüüstas Boris Šeremetjevi ratsavägi põhjalikult Alutagusel, Virumaal, Järvamaal ja mujalgi, püüdes hävitada rootslaste võimalikke toidumoona varusid. Ch. Kelchi sõnutsi nad: „põletasid maha kõik, mis neile ette sattus – aadlimõisad, kirikumõisad, külad, veskid ja mis tahes muu –, ning ajasid inimesed ja lojused, kelle nad välja nuuskisid, takistamatult minema või lõid surnuks”. 6. septembril jäid venelased Rakvere juurde laagrisse ning korraldasid nelja päeva jooksul ümbruskonda rüüsteretki. Kas mõni neist tabas ka Laulit pole teada, kuid on tõenäoline, et see võis juhtuda.

Ch. Kelchi järgi põletasid venelased pärast 16. augustil 1708 toimunud võidukat Vinni lahingut taas mitme päeva jooksul palju külasid, sh ka Haljala kihelkonnas, tapsid ja piinasid hirmsal kombel inimesi. Rüüsteretked häirisid saagikoristuse ja sügiskünni ning talirukki külvamise kulgu. Tõenäoliselt jäi osa suviviljast lõikamata ning osa taliviljast külvamata. Samuti sadanud 1708. aastal kohe pärast mihklipäeva, mis uue kalendri järgi (ukj) oli 10. oktoobril, maha nii paks lumi, et ulatus lõpuks poole mehe kõrgusse. Lumesaju tõttu jäi Virumaal lõikamata palju ilusat otra, „sest me ei jõudnud pidevas vaenlase hirmus lõikusega algust teha”.

Sissekanne naabermõisa Palmse 18. sajandi lõpupoole koostatud kroonikas kirjeldab 1708. aasta sügisel ja seejärel toimunut, leides, et „midagi ei külvatud ega olnud ka midagi lõigata ja oli nälg ja katk ja vaenlase jõugud saalisid ringi“.

Maanõunik Otto Fabian von Wrangelli kroonika järgi oli ka 1709. aastal erakordselt tugev talvekülm ning väga sügav lumi: külm võtnud ära viljapuud, lume sulamine aga põhjustanud kevadel suuri üleujutusi. Lumerohkest talvest põhjustatud kevadised üleujutused ei lasknud kevadtöödega õigel ajal alustada ning halb ilmastik põhjustas ikalduse. Sellel lisaks oli aastaist 1708–1709 teateid ka Eestimaa kubermangus levivast loomataudist ja loomade lõppemisest. Pikemaajalisest alatoitumisest ja näljast nõrgestatud organismiga inimesed olid nakkushaigustele vastuvõtlikud ning kui 1710. aasta sügisel jõudis Eestimaale katkuepideemia surid paljud inimesed katku.

Tabel 1. Sagadi mõisa talurahvas ja nende loomad 1712. aasta inkvisitsiooniprotokolli alusel

Nagu näha tabelist, suri Sagadis katku 86,9% kõikidest mõisas varem elanud talupoegadest ning ellu jäi vaid 13,1%. Milline olukord valitses Lauli külas, pole teada.

1710. aastal surnud Gideon von Focki pärija Hans Heinrich von Fock sai ainsa Põhjasõjas ellu jäänud pojana endale kõik Fockidele kuulunud mõisad sh ka Sagadi, kuid kohustus maksma oma õdedele nende pärandiosa katteks 10 000 riigitaalrit. Seniks, kuni pärandiosa tasutud jäi Sagadi mõis, sh ka Lauli Gertrude Margarethe von Focki abikaasa Fabian Ernst Stael von Holsteini kätte pandiks.

Esimesed andmed Lauli küla (Lauli, Laulli) peredest pärinevad alles 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatust. Selle järgi elas Laulis kolm peret: kaks veerandadrikut, Lauli Herm ja Johann ning vabadik Pulli Ado. Neljas Lauli nimekirjas olev pere, veerandadrik Owande Peter oli tegelikult Oandu vesiveski mölder. Kuna Oandu jääb Lauli küla piiridest välja, jäävad Oandu pered siinkohal käsitlemata.

Lauli Herm (Herma)

Lauli Hermi peres olid peremees ja perenaine mõlemad terved ja tööjõulised inimesed, kellel oli kaks alaealist poega ja kaks tütart. 1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi oli Herm mõnda aega enne revisjoni läbiviimist pimedaks jäänud ning tema eest tegi teopäevi pere täiskasvanud tütar või peres teeniv tüdruk. Herm ja tema abikaasa olid enne revisjoni saanud ka üle 60 aasta vanaks, kuid peres oli ka üks tööjõuline mees. Ilmselt oli see Herma Maddi, kes oli peremehena kirjas 1739. ja 1744. aasta adramaarevisjoni vakuraamatuis.

Johann

Veerandadrik Johanni peres oli 1726. aastal kaks täiskasvanud naist ja kaks last – poiss ja tüdruk. Lisaks elas peres sulasena Soomest sisse rännanud mees. Tundub, et Johann sai peremeheks verinoorelt ega olnud siis veel isegi 16-aastaseks saanud, ilmselt just seetõttu oli ta ka ainus Lauli peremees, kes seisis oma pere eesotsas neljal adramaarevisjonil järjest. Pere noorust ja elujõudu näitas ehk ka asjaolu, et pärast Johani abiellumist millalgi enne 1732. aasta revisjoni ning esimeste laste saamist, hakkas tema pere jõudsalt kasvama.

Pulli Ado

Ka Pulli Ado ei olnud Sagadi päristalupoeg, vaid oli sündinud Kandle mõisas ning pärast Narva lahingut (19.11.1700) Sagadisse tulnud, tema juures elas ka üks soomlane oma naise ja lastega.

1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus oli juurde tulnud ka Pulli nimeline vabadikupere, milles võisid elada varem Pulli Ado peres arvele võetud soomlased ja nende lapsed. Vakuraamatu järgi oli peremees Pulli Jörri surnud ning pere oli kirjas perenaise järgi. Pulli Jörri abikaasa oli ühes loendis teiste vabadikega, kelle kohta teatati, et nad peavad tegema mõisale tööd ühe jalapäeva nädalas, kui nad pole just vanad ja töövõimetud ning neil ei ole maad, mille eest neil tuleks mingeid kohustusi kanda. Kuna aga vakuraamatust ei selgu, kas nad elasid Laulil jääb pere edasise vaatluse alt kõrvale. 1732. aastal on Pulli peremeheks Ado, kuid 1739. aastaks on ta ilmselt juba surnud, sest vanu inimesi peres pole ning 1739. ja 1744. aastal esineb peremehena Pulli Tenni (Pully Tenny).

Hinno Mick

Pooladrik Hinno Mick ilmub Lauli vakuraamatusse esmakordselt 1732. aasta adramaarevisjoni ajal pooladrikuna ning on seda ka 1739. ja 1744. aasta adramaarevisjoni vakuraamatuis.

Lauli perede koormised (1732 – 1744)

1732. aastal olid kõik Lauli pered pooladrikute staatuses, kuid nii Lauli Hermil kui ka Johannil oli üles haritud vaid veerand adramaad ning veerand seisis tühjana. Ometi maksid kõik pered maksusid ühtemoodi ½ adramaa eest, tehes aasta ringi kolm päeva nädalas rakmetegu ja suvisel vaimuajal (Waimenzeit), Jüripäevast Mihklipäevani ühe päeva jalategu nädalas, maksid 4 kopikat rahas, andsid kaks tündrit rukist, kaks tündrit otri ja ühe tündri kaeru, ühe lamba, kaks kana, kümme muna, ühe naela lõnga ja ühe koorma heinu. 1739. aastal oli neile kohustustele lisandunud kaks jalapäeva nädalas vaimudeajal, kuus kopikat raha ja pool viljakotti. 1744. aastal olid maksud üldiselt samad, vaid poole koti asemel pidi nüüd andma ühe koti.

Tabel 2. Lauli küla perede liikmed adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1744

Tabel 3. Elanikke Laulis adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1744. 1726. aasta alaealiste ning meeste ja naiste arvestusest on väljas Pulli Ado peres elanud seitse soota last, kuid nad on arvestatud kogusummas.

Tabel 4. Loomi Lauli perede käsutuses adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1732–1739. Lehmade ja vasikate suur hulk viitas karjakasvatuse osatähtsuse perede majanduselus

Tabel 5. Lauli talude suurus adramaades

Lauli 18. sajandi II ja 19. sajandi I poolel

Kuna Sagadi mõis saavutas 1744. aastal oma Rootsiaegse adramaade suuruse, siis seal enam adramaarevisjone läbi ei viidud, mistõttu pole 18. sajandi II poolest ka andmeid mõisa talude ja nende kohustuste kohta. Andmed Lauli inimeste kohta ilmuvad taas 1782. aastast, mil hakati koostama hingeloendeid. Nende järgi oli 1782. aastal külas neli põlistalu: Härma (Herma), Peetri (Petri), Madi (Maddi) ja Uustalu (Ustallo) ning kolm väiksemat mõisa ametimeeste talu: Kangru (Kangro), Nurga ja Hinno. Kahjuks pole selge, kuidas need pered seostuvad adramaarevisjonis ette tulnud peredega, va ehk ainult Herma ja Peetri.

Foto 2. Väljavõte vannutatud maamõõtja W. von Eichhorni 1881. aastal koostatud kaardist, millel on kujutatud Lauli pered (EAA 854, 4, 286: 1)

Härma

1782. aasta hingeloendi järgi oli Härma peremeheks Herma Hansu Abram (u 1747–1800), kes oli abielus Lenoga, kellega neil oli kaks poega ja tütar. Peres elas ka Abrami vanem vend Juhan oma abikaasa May ja lastega ning veel kaks Abrami nooremat venda ja kaks õde. 1795. aastaks oli peresse sündinud veel kaks poega ja üks tütar. Pere maal olevas saunas elas saunik Kosta Jürri Toma Hans. Pärast Hansu surma sai peremeheks tema 15-aastane poeg Juhann (u 1785–1851), kuna pere vanim poeg Hans oli võetud mõisa kutsariks. Arvatavasti oli ta 1806. aasta paiku abiellunud Mayga, kellega neil oli 1834. aasta revisjoniks neli poega ja kolm tütart. Neist kõige vanem poeg Hans oli isalt millalgi enne revisjoni peremeheameti üle võtnud. 1835. aastal anti perele perekonnanimeks Hermann. 1850. aastaks oli Hans andnud peremeheameti üle oma nooremale vennale Jacobile (1825–1867), kes oli peremees ka 1858. aastal. 1853. aastal abiellus ta Marri Petermanniga.

Peetri

Peetri peremeheks oli 1782. aastal Juhani Thomas (u 1735–1807), kes nime ja vanuse järgi võis olla Lauli Johanni poeg. 1795. aastal oli ta – ilmselt vanuse tõttu – peremeheametist vabaks saanud ning elas ühes oma abikaasa Annoga saunikuna Maddi Josepi talu saunas. Kuna tema pojad ja tütred olid talust lahkunud, sai seal peremeheks Kosta külast tulnud Petri Tomas (u 1746–1799), kellel oli kaasas abikaasa Kay ning poeg Michel ja kuus tütart. Isa surma järel sai Michel (1776–1841) talus peremeheks. Ta oli abielus Kayga, kellega neil oli viis poega ja kaks tütart. 1834. aastaks oli ta peremeheameti üle andnud oma vanemale pojale Jahnile, kes oli seda veel ka 1858. aastal. 1835. aastal anti neile perekonnanimi Petermann (Peeterman).

Madi

1782. aastal oli Madi peremeheks 1761. aasta paiku sündinud Maddi Joseph, kes oli abielus Kayga. Lapsi neil veel ei olnud, kuid peres elasid Josephi õed ja vennad, kellest 15-aastane Rein oli täiesti pime ning 12-aastane May oli peaaegu pime. 1795. aastaks oli Reinust saanud kirikukerjus, kel oli kerjamiseks oma koht kirikuukse juures. Kuna tema esimene abikaasa oli pärast revisjoni surnud, võttis Joseph naiseks Kaddri. Ilmselt ei tulnud Joseph talu pidamisega toime, sest 1811. aastal on ta mõisa sepa Seppa Juhanni juures sulaseks ning Madil on peremeheks saanud endine Petri pere sulane Juhani Toma Jaan ehk Maddi Jaan (u 1771–1829). Ta oli abielus Elloga, kellega neil oli kolm poega ja tütar. Jaani surma järel sai peremeheks Teppelwelja Josephi pere sulane Johann (1802–1841). 1835. aastal anti talle ühes abikaasa Mai ja lastega perekonnanimeks Matthiesen. 1850. aastal oli peremeheks tema poeg, 17-aastane Hans, kes oli isa surres ainult kuue-seitsme aastane. H. Matthiesen oli peremeheks ka 1858. aastal. Ta oli abiellunud Mayga ning saanud temaga kaks poega.

Uustalu

1782. aastal oli uustalu peremeheks Ustallo Michel (u 1750–1814), kes oli abielus Elloga, kellega tal oli neli poega ja neli tütart. Kuna vanemad vennad olid isa surma ajaks perest lahkunud sai peremeheks Miheli kolmas poeg Uustallo Thomas (u 1778–1854).1834. aastaks oli ta peremehekoha üle andnud oma vanemale pojale Johannile. 1835. aastal sai Thomas ühes oma abikaasa Lieso, poeg Johanni (u 1806–1855) ja tema abikaasa Mai ning teiste laste ja lapselastega perekonnanimeks Teinbass. 1858. aasta hingeloenduse järgi oli talu peremeheks 12-aastane Thomas Teinbass. Ilmselt aitas tal talu pidada isa noorem vend Michel.

Kangru

Millal Kangru asutati pole teada, kuid seal on kogu aeg, vähemalt kuni 19. sajandi lõpuni elanud mõisa kangrud. Nagu nähtub tabelist 6, oli tegemist pooltaluga. 1782. aasta hingeloendi järgi elas Kangrul ühest jalast vigane kangur Kangru Juhan (u 1730–1796) oma abikaasa Marry, poeg Gustavi ja tütardega. Gustav (u 1772–1832), kes enne 1795. aasta hingeloendust oli abiellunud Marriga, võttis pärast isa surma tema ameti üle ning temalt omakorda poeg Johannes, kes abiellus Eltsiga ja sai temaga viis poega ja tütre, kellele 1835. aastal anti perekonnanimeks Gustavsohn (Gustavson). J. Gustavson oli kangru peremees ka 1858. aastal.

Nurga

Sarnaselt Kangruga asutati ka Nurga ilmselt millalgi ajavahemikus 1744–1782 ning seal on elanud mõisa ametimehed. 1782. aastal elas seal mõisa õllepruul Madi Jürri ühes oma abikaasa Madly, poja Juhani ning tütarde Anno ja Lenoga. Millalgi, ajavahemikus 1787–1795, aga pigem vahetult enne hingeloendust, asustati pere ümber Gideon Ernst von Focki poolt 1787. aastal omandatud Tapa mõisa ning pärast hingeloendust asus sinna elama Ustallo Michli Jürri (u 1775–1830) ühes oma abikaasa Liso, poja Abrami, nelja tütre ja õega. Isa surma järel sai peremeheks Nurga Abram, kes 1835. aastal sai ühes oma abikaasa Marri ja lastega perekonnanimeks Teinbass. Ajavahemikus 1835–1850 viidi Abram Teinbass oma perega üle Salatse külla Herma peresse, kus tema vanemast pojast Jürrist sai peremees ning Nurgale asus Kangru perest J. Gustavsoni vanem poeg Hans. Ka 1858. aastal elas mõisa kangur (Hofs weber) H. Gustavson Nurgal, ühes oma abikaasa Anni ja kolme pojaga. Sarnaselt Kangrule oli ka Nurga pooltalu (tabel 6).

Hinno

Hinno pere loeti algselt vabadikuperede hulka, kuid 1855. aastal oli ta samasugune pooltalu, nagu Kangru ja Nurga (tabel 6). 1782. aasta hingeloendi järgi näib tegemist olevat perega, kuhu olid koondatud ümbruskonna vigased inimesed. Peremees Hinno Jacob (u 1753–1809) nägi halvasti, tema ema Kay oli vigane ja töövõimetu, pere 19-aastane tüdruk Ello oli samuti sant, kelle olid vigased mõlemad käed. Pärast Hinno Jacobi surma sai peremeheks Tepelwelja Jürri perest pärit Michel (u 1777–1805), kes suri samuti juba viie aasta pärast ning peremeheks sai Hinno Jürri. 1834. aastal oli Jürri kohalt lahkunud ning peremeheks oli saanud Hinno Jacobi Johann, kes pidas seda oma vanaema Marri ja õde Marri abiga. 1835. aastal anti neile perekonnanimeks Herrmann. 1837. aastal lahkus J. Herrmann Sagadi mõisast Karulasse ning kohale sai mõisa öövaht Joseph Weidenberk ühes oma abikaasa Liesoga ning olid kohal ka 1858. aastal.

Lauli vabadikud

Lisaks eelnevatele oli ajavahemikus 1782–1858 Laulil veel mitmeid vabadikuperesid mis eksisteerisid lühiajaliselt. 1782. aastal Laulil näiteks Kärneri Juhan ühes oma abikaasa Anno, kahe poja ja kolme tütrega. 1795. aastal peret Laulil enam polnud, sest Juhan oli ühes kogu oma perega müüdud Imastusse (Mennikorb, Kadrina khk) krahv Gustav Diedrich von Rehbinderile. 1782. aastal elas Laulil ka Pulli Jürri vabadikupere ning nende juures ka mõisa kutsar Hansühes oma abikaasa Kayga. 1795. aastaks oli Pulli Jürri mõisast ära jooksnud, võtnud kaasa oma poja, kuid jätnud maha endast 10 aastat vanema abikaasa Kay. Koha peremeheks sai Kutsar Hans, kelle pere aga 1798. aastal Tapale ümber asustati. 1795. aastal oli Lauli vabadike kirjas ka mõisa karjane Jahn (u 1745–1797) ühes oma abikaasa Marriga, kelle vahetas välja samuti karjane Jahn. Enne 1816. aastat oli ta oma kohalt lahti saanud ning kohal oli karjane Josephi Hans ühes oma abikaasa Liso ja poeg Josephiga. 1834. aasta hingeloendis peret enam ei ole.

Enne 1795. aasta hingeloendust asustati Laulile vabadikuna ühes oma perega ka mõisa kangur Tomas, kes enne seda oli olnud Salatsel sulane. 1811. aasta hingeloenduse ajaks oli pere taas Salatsele asustatud.

Tabel 6. Lauli perede käsutuses olevad kõlvikud 1855. aastal

Tabel 7. Lauli perede käsutuses olevad hooned 1855. aastal

Rendilepingud ja talude päriseksostmine

Kui paljudes teistes mõisates nt Palmses mindi 1860. aastatel üle valdavalt raharendile ja teotöö vähenes peaaegu olematuks ning naturaalandamite maksmine lõpetati samuti peaaegu täielikult, siis Sagadi mõisas seda ei tehtud. Nii maksid Lauli talude rentnikud 1870. aastatel oma talude eest nii raha , naturaalandamite kui ka teopäevadega. Nii maksis Härma pere 50 rubla, andis 3 setverti rukist (u 630 l) ning sama palju otri ja kaeru, ühe lamba, ühe hane ja 30 muna, tegi kaks nädalat korrategu suvel ja kaks nädalat talvel, 12 päeva heinaajal, vedas ja laotas sõnniku 6400 ruutsülla suurusele põllualale (u 2,9 ha) koristas tali- ja suvivilja 4000 ruutsülla suuruselt põllualalt kumbagi (kokku 3,6 ha) ning 1600 ruutsülla suuruselt alalt kartulit (0,7 ha), tegema ja metsast välja vedama 18 sülda halupuid. Rahasse arvestatult tegi see kokku 154 hõberubla ja 7 kopikat. Peetri pere maksis rahasse arvestatult 142 rubla ja 39 kopikat, Madi pere 103 rubla ja 63 kopikat, Uustalu pere 129 rubla ja 71 kopikat, Kangru 58 rubla ja 10 kopikat, Nurga 65 rubla ja 1 kopika ning Hinno 72 rubla ja 75 kopikat.

Madi talu rentis 1860. aastatel endiselt Hans Matthiesen, kuid 1870. aastatel oli talu läinud Johan Weidenbergile ning 1880. aastate alguses Jahn Walterile. Härmat rentis 1870. aastatel Jacob Aunmann ja 1880. aastate alguses Jürri Teinbass, Peetrit rentis Hans Petermann, Uustalu 1870. aastatel Joseph Teppe ja 1880. aastate alguses Joseph Tomann, Kangrut Daniel Gustavson, Nurgat Hans Sandberg ja 1880. aastate alguses Joseph Teinmann ning Hinnot Maddis Lallmann.

Lauli talude päriseksostmist kirjeldas 1983. aastal 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Laulist oma mälestused kirjutanud Paul Tenimäe:

Peale 1880. aastat olewad Sagadi mõisa omanik won Fock hakanud Lauli küla talusid müüma talupidajatele päris omanduseks (täpset aastat ei tea). Sõlmiti mõisniku ja talupidaja wahel ostumüügi leping mille alusel talupidajast sai ostukoha omanik ja täielik peremees, kas jõudis ta siis talu korraga wälja maksta wõi jäi osa mõisnikule wõlgu järelmaksu peale. Siis tuli jällegi wõlaprotsente tasuda tööga. Sellele operatsioonile oliwad aga ostutalu omanikele wastu tulnud nende palwetele Rakwere kreisi mingisugune pank wõi nagu seda siin wanasti nimetati Rakwere „Rentei“ ja teinud iga peremehe maa peale hüpoteeklaenu kui ta mõisale wõlgu jäi, saadud siis mõisa wõlg tasutud ja end mõisast täielikult lahti raputatud ise oma ostutalu täielikuks peremeheks. Pangale tasuti määratud aja jooksul wõlg ja ka protsendid rahas. Lauli küla talupojad wõi nüüd juba ostutalu omanikud olewad endid üsna lühikese aja jooksul wõlakoormatest wabastanud.

Esialgsest kuuest ostutalust jagati aga kolm pooleks. Juba ostmise ajal tehti pooleks Härma talu, mille ühe poole ostis senine Härma peremees Kristjan Weidenberg, teise poole aga Johannes Teppe, kes ehitas oma Kraavi talule ka uued eluhooned. Uustalu Joosep Tooman ja Peetri talu Hans Petermann jagasid oma talud poegade vahel pooleks. Uustalust eraldati Kingu talu ja Peetri talust Oanduoja talu.

Lauli pered 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi I poolel

P. Tenimäe piiritles 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse – ilmselt kehtis see aga ka oluliselt varasemate aegade kohta – Laulit järgmiselt: „Lauli piirnes lõuna poolt Sagadi ja Vihula mõisa vahelise tee ja Lauli mäega, põhja poolt Oandu paisjärv ühes Oandu Sagadi teega, läänepool olid Sagadi mõisa maad ning ida poolt Vihula mõisa Söaugu küla ühes Vihula mõisaga“.

Peamised elatusalad

Ka järgnev ülevaade küla peredest toetub P. Tenimäe mälestustele. Lauli perede põhitegevustest – põlluharimine ja karjakasvatus – oli olulisem lüpsikarja kasvatus ning lehmi peeti nii palju, kui talu maad suutsid ülal pidada. Paljud pered kasvatasid müügiks veohobuseid, kuid peamine sissetulek tuli ikkagi koduvõi müügist. Esialgu valmistati hapukoorevõid, mis pakendati võipüttidesse ja viidi turule, hiljem hakati võid pakendama ka paberisse. Mõned aastad enne I maailmasõda hangiti koorelahutajad ja hakati valmistama rõõsakoorevõid. 1923. aastal aga, mil asutati Sagadi mõisa Annikvere piimaühingu koorejaam, veeti kahe-kolme talu piim korraga sinna. Piimaveda käis sel juhul küll iga päev, aga peredel päeva või kahe tagant. Lõss (läbiaetud piim) anti peredele tagasi. Kodune võitegu lõppes tänu sellele peaaegu täielikult, sest ka oma kodus vajaminev või osteti edaspidi piimaühingult.

Küla põllumaad olid küll kivised, kuid kandsid hästi vilja ega kartnud põuda ja vett. Ka heinamaad olid kivised ja künklikud, kuid hein kasvas hästi ja „oli hea peenikene hiirenäki segane hein mis loomi hästi toitis“. Ka karjamaadel kasvas hea ja loomadele hästi söödav rohi. Kasuks tuli seegi, et talud olid kõik ühes tükis ning kõik põllud, heina- ja karjamaad olid kodu läheda. Karjamaal käisid loomad seni kuni hein oli tehtud ja ädal suureks kasvanud, siis lasti kari ädalasse. Tulu saadi ka kartulikasvatusest. Kartulid müüdi ülesostjatele, kes need siis Soome viisid. Osa kartulist müüdi sügisel, kuid osa hoiti kuhjades ületalve ja müüdi kevadel, mil kartul oli kallim.

Härma

Härma talu pidas enne ostmist rentnikuna Kristjan Weidenberg, kuid talu ostis ta pooleks kahe peale Johannes Teppega, kes oma poolest rajas Kraavi talu. Kr. Weidenberg pidas Härma talu kuni oma surmani 1922. aastal, mil peremeheks sai tema poeg Johannes. Viimane oli aga oma tervise jätnud I maailmasõja rinnetele ning suri samuti üsna varsti, juba 1925. aastal. Kuna perepojad olid isa surres alaealised, hakkas talu pidama tema abikaasa Alla, kes kasutas selleks sulase ja tüdruku abi. 1940. aastal tasuri ning talu hakkas pidama vanem perepoeg Arvet Weidenberg (eestist Vaino), kes lahkus talust 1946. aastal ja hakkas Tallinnas tisleriks. Elukutse oli ta pärinud isalt ja vanaisalt, kes olid mõlemad Laulis tuntud voki- ja mööblimeistrid.

Foto 3. Vana naine Lauli külast (Foto: 1914–1915; RMF 995:1)

Kraavi

Kraavi talu, mille omandas J. Teppe oli samuti ilma hooneteta, mis tuli rajada. TAlusse ehitati tolle aja kohta moodne elumaja, karjalaut, ait, saun ja rehetuba ühes rehealusega. Mõned aastad pärast talu ostmist J. Tepe suri ning peremeheks sai tema poeg Magnus, kes olnud usin põllumees ja viinud talu õitsvale järjele. M. Tepe pidas talu kuni II maailmasõja lõpuni, mil andis talupidamise oma poja Arnoldi kätte. Enne sõda pidasid nad pojaga talu mõned aastad kahekesi, kuna abikaasa oli surnud ning tütar kodust lahkunud. „Külanaised rääkisid ikka et isa on peremees ja poeg perenaine, töölised puuduwad aga majas on nii ilus ja puhas kord et annab otsida talu kus sarnast leidub. Wiimati olewat sarnane olukord wana Magnuse ära tüüdanud ja öelnud siis pojale et kui sa mitte naist weel ei wõtta siis lähen ja toon teenijatüdruku majasse.“ Kraavi olnud üks küla hästi korrastatumaid talusid. Seal oli hästi korras hoitud rohuaed ja köögiviljaaed, kus oli kaks kasvuhoonet, millest üks oli ka köetav. Seal kasvatatud tomateid ja värskeid kurke viidi Võsu turule.

Peetri

Peetri talu päriseks ostnud Hans Petermann pidas talu enne ostmist pikalt ka rentnikuna. Hiljem jagas ta talu poegade vahel, noorem poeg Kristjan sai Peetri talu. Teine poeg Johannes nimetas enda poole Oanduoja taluks. Kr. Petermann hakkas pärast isa surma peremeheks saanuna talu põldusid kividest puhastama ning pani madalamatele maadele kuhu vesi koguneda tavatses drenaaži. Ta oli esimene Lauli peremees, kes ostis heinaniidumasina. Tema plaan olnud teha Peetrist näidis talu, kuid selle tõmbas kriipsu peale tema surm 1926. aastal. Abikaasa Ida, kes jäi maha ühes kolme alaealise pojaga, pidas talu sulase abil, kuni tema keskmine poeg Arvo Petermann (eestist Pajusaar) 1934. aastal peremeheameti enda peale võttis. Ta jätkas isa ettevõtmisi, kuid Nõukogude okupatsioon ja II maailmasõda tõmbasid temagi plaanidele kriipsu peale.

Oanduoja

Oanduoja oli samuti ilma hooneteta, kuid see eest oli sellel talupoolel metsa, millest sai hoonete ehitamiseks palke lõigata ning jäi veel järgigi. J. Petermann (eestist Parwel) abiellus Julie Teinfeldiga Sagadi külast, kellega neil oli kaks poega, Johannes ja Ain ning tütar Hilda. Poegadest talupidajaid ei saanud, Johannes õppis tisleriks ning põgenes 1944. aastal Rootsi, Ain õppis aurulaevamehhaanikuks, kuid jäi sõja algul Eestisse ja aitas õel kohta pidada.

Madi

Madi talu ostis Sagadi küla Hansu talu peremees Juhan Walter, kes pärandas selle oma väimehele Gustav Õunmannile, kes oli ka Hansu peremees. Talu viimane omanik oli G. Õunmanni tütar Olga Kolk, kelle abikaas Johannes Kolk oli laevakapten. Talu oli kogu aeg välja renditud. Esimene rentnik pärast talu väljaostmist oli Tanel Walter, kes aga ostis endale hiljem Sagadi külasse Weikeri talu ja kolis sinna. Uueks rentnikuks sai endine Vihula Loisu metskonna metsavaht Kaarel Uukwolber oma perega. Paari aasta pärast sai rentnikuks tema vanem poeg Gustav Uukwolber, kes ostis oma noorema venna, laevakapten Johannes Uukwolbri abiga küla esimese gööpelajamiga hobujõul liikuva rehepeksugarnituuri ja tuulamismasina. Kuna G. Uukwolberi abikaasa Juli suri ära ning vanem tütar abiellus ja lahkus kodust Tepelvälja Kiviku tallu, aga noorem tütar Aliide töötas Oandul Sagadi metskonnas raamatupidajana, ei jäänud tal muud üle kui 1926. aastal talupidamisest loobuda. Uueks rentnikuks oli kuni 1934. aastani Johannes Tiideberg ning tema lahkumise järel Jaan Herman (eestist Heinsaar), kelle surma järel rentis kohta kuni 1946. aastani tema poeg Evald.

Uustalu

Uustalu ostis selle varasem rentnik Joosep Tooman, kes jagas hiljem oma talu poegade vahel pooleks. Vanem poeg Johannes Tooman (eestist Toomla) sai Uustalu peremeheks ning oli seda kuni sunnitud kolhoosi minekuni 1949. aastal. Talu perepoeg Arnold Toomla oli ühe aasta Lauli kolhoosi „Rahva tahe“ esimees ning seejärel pärast väikeste kolhooside liitmist veel aasta Sagadi ühendkolhoosi „Punalipp“ esimees. Hiljem lahkus ta kolhoosist ja asus elama Palmse. J. Toomla ja tema abikaasa Juli elasid oma elupäevade lõpuni talu saunas, kuna kolhoos tegi nende rehealusest ja rehetoast lüpsikarja lauda.

Kingu

Kingu talu, mille sai endale J. Toomani noorem poeg Anton Tooman (eestist Toomla) oli ilma hooneteta, seepärast ehitas ta endale 1908. aastal elumaja ning kõrvalhoonetena rehetoa ühes rehealusega, karjalauda, aida ja sauna. 1909. aastal abiellus ta Julie Teppega Eskust, kellega nad said viis last ning pidasid Kingu talu kuni kolhoosi sundimiseni 1949. aastal.

Kangru ja, Nurga

Kangru talu ostis peremees Tanel Gustavson. Tema järglaseks sai ta noorem poeg Johannes Gustavson (eestist Kaarmets), kes pidas talu üle 50 aasta. Kuna ta oli vanapoiss ja pidas talu oma vanatüdrukust õe Liisa abil, siis võttis ta 1923. aastal endale kasvandikuks viieaastase vennapoja Leopoldi, kes langes 1941. aastal metsavendade kuuli läbi.

Nurga talu küla lõunapoolses otsas ostis Johannes Teinmann, kelle järglaseks sai tema väimees Aleksander Talumaa.

Foto 4. Nurga talu rohuaias, fotol teiste seas kujutatud Vassili S., Johannes Valter, Johannes Teinmann, Katti Uuktõverist, Liidi Teinmann, Elli Teinmann (Foto: E. Walter, 1914; RMF 1169:5)

Kiviküla

Lauli küla juurde kuulus ka Kiviküla, mis asus külast läänes, küla ja Sagadi mõisa maa piiril. Mõis lasi sinna ehitada kolme korteriga elumaja mõisamoonakatele. Mõne aja pärast tekkisid sinna ka kolm sauna. mis asusid Uusküla talu krundil. Küla sai oma nime sellest, et seal oli palju kive ning moonamaja ehitati kivivarele. 1923. aastal sai Kivikülas asunikutalu – Marjametsa – Anton Kuutmaa, kes selle riigilt 1937. aastal välja ostis.