Võhma

Võhma ajalooline õiend

Võhma küla on üks Palmse mõisale kuulunud põlisküladest, mis on samas paigas asunud vähemalt muinasaja lõpust alates. Keskajast ja Rootsi ajast (13.–17. sajand) on Võhma kohta kirjalikke allikaid äärmiselt vähe, mistõttu keskendub ka käesolev ülevaade peaasjalikult 18. sajandist ja hilisemast ajast pärinevate allikate ja neist tuleneva tutvustamisele.

Võhma muinasaja lõpul ja keskajal

Võhma küla (Wames) kirjalik esmamainimine oli 28. mail 1287, mil Taani kuningas Erik VI Menved (1286–1319) kinnitas Tallinna Püha Mihkli (Miikaeli) tsistertslaste nunnakloostri abtissile tema isa Erik V poolt kloostrile annetatud valdused ühes kõigi neil olevate vabaduste, õiguste ja privileegidega. Kuna tegemist oli lääniõiguste kinnitamisega, võib arvata, et läänistus oli tehtud millalgi Erik V valitsemisajal, ajavahemikus 1259–1286.

Vaatamata sellele, et küla pole mainitud Taani hindamisraamatus oli see tõenäoliselt olemas ja asus püsivalt ühel ja samal kohal juba muinasaja lõpust alates. Küla alalt korjatud pinnaleiud näitasid, et asulakoht elati muinasaja lõpust läbi kesk- ja uusaja kuni tänapäevani välja. Võhmast on teada ka külakalme, mille rajamine võis ulatuda isegi muinasaega. Küla maakasutussüsteemide uurimisel selgus, et küla 19. sajandi alguse kaartidelt (foto 1) tuntud põllud rajati juba 7.–8. sajandi paiku ning need olid kasutusel sisuliselt kuni 19. sajandi II pooleni, mil toimus talumaade kruntiajamine.

Kuna Võhma kuulus kuni 1510. aastani ühele omanikule – Tallinna Püha Mihkli (Miikaeli) tsistertslaste nunnakloostrile – ega olnud temaga seoses piiri- või muid kohtuvaidlusi, ei esine küla kirjalikes allikates rohkem kui Mihkli kloostri võltsürikutes, mille valmistamisajaks Paul Johansen ja talle tuginev Enn Tarvel peavad 15. sajandi esimesi aastakümneid. Küla esines neis nimekujul Womes ja Wames.

1510. aastal vahetas tsistertslaste Püha Mihkli kloostri abtiss Elisabeth Brincke Palmse mõisa Bertram Jungega Nabala mõisa vastu, millega ka Võhma küla läks viimase valdusse. 1522. aasta Mardipäeval andis ta selle aga Virumaa meeskohtu ees üle oma väimehele Dyrick Metzenstakenile.

Foto 1. Leping, millega tsistertslaste Püha Mihkli kloostri abtiss Elisabeth Brincke vahetas 1510. aastal Palmse mõisa Bertram Jungega Nabala mõisa vastu (EAA 854, 2, 393: 1)

Foto 2. Bertram Junge andis Palmse mõisa 1522. aasta Mardipäeval Virumaa meeskohtu ees üle oma väimehele Dyrick Metzenstakenile (EAA 854, 2, 358: 1)

Rootsi võimude poolt 1586. aastal läbi viidud suure omandisuhete revisjoni andmeil esitasid Palmse omandipaberid Marcus Metztackeni pojad Arendt ja Dietrich, kes olid Rootsi kuninga teenistusse Mõisa suuruseks oli 21 adramaad ning selle koosseisu kuulus ka Võhma (Wambs). Engel Hartmanni järgi oli Võhma (Wehomal by) suuruseks 1583. aastal seitse adramaad.

1598. aastal Dietrich Stricki ja mõisa alaealise pärija Arend Metztackeni eestkostjate vahel sõlmitud mõisa rendilepingust selgus, et üks adramaa Võhmast (Waymist), Uusküla ja Joaveski vesiveski olid enne rendilepingu sõlmimist panditud 2000 riigitaalri eest Jürgen von der Hoyele. D. Strick maksis renti aastas 300 riigitaalrit ning kohustus maksma J. von der Hoyele tagasi temalt võetud 2000 riigitaalrit, saades niiviisi tollele antud pandi endale. Kui A. Metztacken pärast välismaal veedetud aastaid 1607. aastal Eestimaale naases, maksis ta võlad ning asus oma mõisa üles ehitama. Pärast võlgade tasumist elas ta esialgu üsna vaesel jalal ning toonud oma vastse abikaasa, kes pärines von Tiesenhausenitest, talupojavankril mõisa, elas temaga esialgu Võhma külas, sest mõisasüda oli Rootsi-Poola sõjas (1600–1611) hävinud ega olnud seal ühtegi tervet hoonet.

Ilmselt elas ja tegutses Võhmas just 17. sajandi I poolel ka ümbruskonnas nõia ja libahundina tuntust kogunud Kingo Krõõt, kellest räägitut vahendas juba Jaan Jung 19. sajandi lõpuaastail:

Võhma külas Kingu talus olnud vanal ajal üks nõid, nimega Krõõt, kes sagedaste oma nõiakäikudel käinud. Seal ligidal on üks väga pehme laukasoo, mis Krõõda käiku takistanud. Sellepärast võtnud tema selle kivi Eru rannalt rüppe ja tahtnud laukasoosse jalakiviks viia. Et aga kukk siis parajaste laulnud, kui ta kiviga Palmse väljal olnud, kukkunud kivi ta rüppest maha ja jäänud sinna paika. Viimaks olla Kingu Krõõt ise Kõue küla vainul kivi peal ära põletatud, kus see kivi praegu alles olevat. Süda ei olla tall ära põlenud, vaid lennanud kiunudes metsa.

Samast loost on põhjalikuma teisendi avaldanud Johann Matthias Eisen kogumikus „Esivanemate varandus“:

Kes Palmse mõisast Sagadisse läheb, näeb kaks ja pool versta Palmse mõisast minnes pahemat kätt tee ääres, paarkümmend sammu teest eemal kuuse- ja männimetsa sees heinakuhja moodi kivi. Sealne rahvas hüüab seda Nõiakiviks. Kust see nimi kivile tulnud, räägib rahvas nõnda:

Palmse vallas Võhma külas Kingu peres elanud perenaine, nimega Krõõt. See on suur nõid ja kuradi seltslane olnud, ennast mitmet moodi moondanud. Temal olnud ahju ees põranda all hundinahk. Kui selle sealt võtnud ja ümber pannud, siis olnud hunt, läinud püüdnud metsas loomi kinni ja keetnud neist perele süüa.

Ükskord hommiku vara, pere olnud veel tööle minemata, visanud murtud koera üle sanga tuppa ja keetnud perele lõunaks värsket leent. Sestsaadik ei ole pere enam liha söönud.

Temal olnud mood iga laupäev võid teha. Ükskord, kui teised tööle läinud, pugenud sulane voodi alla, et näha saada, kuidas perenaine võid teeb. Perenaine toonud natuke koort, pannud kirnu, liigutanud natuke ümber, siis läinud heitnud ahjulaele magama.

Natukese aja pärast tulnud nurgast suur must kass välja, tulnud kirnu juurde, oksendanud selle täis, siis läinud tuldud teed tagasi. Seepeale tõusnud perenaine magamast üles, liigutanud kirnus natuke ümber - või olnud valmis. Sestsaadik ei ole pere enam võid söönud.

Seal juures on teine pere, nimega Kanguste. Kui see vilja tuulanud, tulnud kange tuul ja viinud kõik vilja ära. Kui seda juba mitu korda olnud, toonud Kanguste peremees teiste nõu järgi metsast kuuseoksi, pannud rehe üles, kuivatanud ja peksnud nii kui viljagi. Kui see kuuseoksa-rehi juba hakanud tuulatud saama, tulnud kange tuul ja viinud kõik ära.

Mõni päev peale seda hakanud Kingu perenaine kurtma: „Ei tea, mis lugu see on, meie leib on nii kuuseokka magu.“ Sellest on siis teada saadud, kes vilja ära viib. Nõnda on tema mitmet moodi varastanud ja teistele kahjuks elanud.

Neid ja palju muid kaebusi on mõisas tema peale kaevatud. Seepärast on tahetud teda hukata. Mõisahärra käsu peale toodud ja visatud mõisa tiiki, et pidanud ära uppuma. Aga ei ole uppunud, tulnud sügavast veest välja, istunud ühe kesk tiigis oleva kivi otsa ja ütelnud: „Ei upu, ei upu, olen laps, kel nööpnõel p....s.“

Siis toodud tiigist välja ja viidud nimetatud Nõiakivi otsa, seal on ta tulega põletatud. Keha on küll ära põlenud, aga süda jäänud järele. Üks mees on siis kadakakepi lõiganud, vastuoksa oksad küljest ära kiskunud ja selle kepiga põlemata südame läbi pistnud. Siis läinud süda suure pauguga äkitselt lõhki, karanud kuuse otsa ja olnud harakas.

NT 14/6 (10). Käsikirjas: E 6760/1 < Haljala, Metsiku v. – D. Pruhl (1889).

Kõige põhjalikumalt kajastas Krõõda tegevust aga lugu, mille avaldas Mall Hiiemäe Eesti Kirjandusmuuseumi ja Viru Instituudi koostöös valminud kogumikus „Virumaa vanad vaimujutud“:

Endisel ajal elanud Palmse vallas Võhma külas Kingu talus perenaine, Krõet nimi, keda külarahvas suureks nõiaks on pidanud. Kingu ja Rünga talu olnud üleaedsed. Kingu Krõet oli Rünga rahva kõigest töövaevast – kraamist, viljast ikka ka omale muist nõidunud, ainult musta härja tööst ei ole ta omale jaksanud midagi saada.

Kord on Rünga rahvas Kingu Krõedale kelmustükki teinud: hakanud tuulama, pole aga sarja sisse mitte üskeid (vilja) pannud, vaid kuuseokkaid. Kingu Krõet teinud ka oma rehealuse väravad lahti ja hakanud ka tuulama – muidugi teada, Rünga rahvalt omale vilja nõiduma, aga et Rünga rahvas vilja ei tuulanud, vaid kuuseokkaid, siis on ka Kingu reiealuse põrandale kuuseokkad vilja asemele jäänud. Selle koerustüki üle olnud Kingu Krõet väga pahane ja tasunud seda kõik Rünga rahvale tublisti kätte.

Kord olnud pühad tulemas. Kõik Võhma küla perenaesed valmistanud pühadeks paremat toidupoolist ja mehed keetnud õlut. Kingu peres pole justnagu teatudki, et pühad tulemas on. Mehed teinud argipäeva tööd edasi ja va Krõet maganud hooleta ahju peal. Pühade õhta tulnud kätte. Kingu sulane istunud voodi sõrval ja kurtnud: „Pühad käes, teistes peredes kõik rõemsad, söövad ja joovad, aga mis meil – ei midagi!“ Krõet aga öölnud: „Ära kurda, meesi, küll meil ka ikka on, et võime süüa ja juua ja rõemsad olla. Minge aga tooge keldrist ära, küll seal ikka meie jauks on.“

Sulane ja tüdruk läinud keldri, arvates, et perenaene neid muidu vintsutada tahab, sest nad teadnud ju hästi, et sinna midagi pole pandud. Imestades leidnud nad aga sealt suure lahatud sea, suure vaadi õlut ja rohkeste kõike pühadekraami. Seda oli siis jällegi Krõet teistest peredest nõidunud ja muidugi ikka naabru – Rünga rahvalt kõige soolasemalt.

Kingu peres on küll väga harva loomi tapetud, aga värsket lihaleent on Kingu rahvas ühtepuhku söönud ja sulasel, kui mõisas rehel on käinud, olnud ikka värske liha märsis. Kord tulnud Rünga sulane Kingule ja Kingu rahvas on parajaste söönud. Kutsutud siis ka Rünga sulane sööma. Rünga sulane hakanud sööma ja pannud jalad risti. Krõet läinud ja tömmanud jalad ristist lahti. Sulane pannud jälle uueste jalad risti. Krõet tõmmanud jälle lahti. Sulane tõmmanud kolmat korda jalad risti. Krõet tömmanud ka jälle lahti, siis on aga ka sulane ise surnult laua tagant pingi pealt maha langenud.

Kingu sulasele olnud see aga väga imelik, et kust perenaene ometi ikka seda värsket liha saab ja hakanud teravaste perenaesele järele luurama. Kord hakanud perenaene jälle leent keetma, vesi keenud tulel, sulane saanud aga asjast aru ja pugenud parsile ja jäänud ootama, mis liha perenaene pada toob. Varsti tulnud perenaene ja viskanud koera prantsti üle ukse toa põrandale, tõmbanud naha seljast ära ja pannud pada keema. Nüüd saanud siis sulane teada, kust perenaene alati värsket liha saab: see olnud ju kõik koerte liha, sest sagedaste on üks suur hall hunt Võhma külast ja mujalt koeri ära viinud. Aga see pole mitte hunt olnud, vaid va Kingu Krõet, kes ennast vahel hundiks on muutnud. Palmse mõisas on Krõet ka vargal või nõidumas käinud. Kord kannud ta sealt ühe sälituse rukkid põlle sees ära. Kord tahtnud Krõet Sagadi vallast Lahe rannast üht suurt kivi Palmse valla Laukasoosse põlle sees kanda. Põllepaelad läinud aga Palmse mõisa väljal katki ja kivi kukkunud sinna maha. Kivi teavad vanad inimesed veel praegu Palmse mõisa väljal näidata ja nimetavad seda Kingu Krõeda kiviks.

Kord moondanud Krõet jälle ennast hundiks ja tahtnud siis Sagadi valda saaki varitsema minna. Metsast läbi minekul tulnud talle üks Sagadi valla jahimees vasta (nimega „Orn“). Hunt tahtnud otse selle peale jooksta koleda õrisemisega. Jahimees tõmbanud aga püssi palge ja sihtinud hundile otse pähe. Siis hakanud hunt inimese keeli paluma: „Ära lase, vader, mina olen samasugune inimene kui sinagi,“ puistanud hundi naha maha ja olnudki inimene, va Kingu Krõet.

Jahimees võtnud Krõeda seltsi ja viinud Sagadi mõisa, õiguse ette: et kuidas inimene niisuguseid koledaid hirmutusi tohib teistele teha. Mõisas põle aga jahimehe juttu kohe ustud, pandud Krõet kolmeks päevaks aita kinni, et näha saada, kas Krõet ennast jälle hundiks muudaks või endast midagi hundi märki näitaks. Kui Krõeta aita vaatama on mindud, siis on aidast karvast hundi rooja leitud. Siis on ka mõisasaksad jahimehe juttu uskuma jäänud, Krõet aga toodud Palmse mõisa kohtu ette, sest et ta Palmsest olnud. Palmse mõisa tulnud ka valla rahvas oma kaebtusega Krõeda peale kokku. Kaebtusi on Krõeda peale nii rohkeste ja nii raskeid tõstetud, et kohus teda kohe surma on mõistnud ja nimelt uputamise surma.

Visatud siis va Krõet Palmse mõisa tiiki, tõrjutud ja lükatud puudega, et ära upuks. Aga Krõet öelnud: „Vôta näpust, ei upu mitte, olen noorekuu laps.“ Katsutud iga moodi, aga kudagi ei ole võimalik olnud Krõeta ära uputada. Siis veetud ühe suure kivi ümber viis sülda kasepuid, viidud Krõet kivi otsa, torgatud kadakaoks puude sisse ja pistetud puud põlema. Sinna on siis ka Krõet ära põlenud. Krõet aga ise veel laulnud:

„Olen söönud viiskümmend vibunina, seitsekümmend jõhvisaba, tuhat tukapead, sada sarvipead ja mitukümmend koonukesta.“

Seda kivi teavad vanad inimesed veel praegu näidata tee ääres metsas, mis Palmse mõisast Sagadi mõisa läheb, kivi aga nimetatakse Suurenõia ehk Vahakiviks.

Vana eit, kes sest jutust mulle mõnda jutustas, pidas seda tõestisündinud looks ja arvas, et aja jooksul sest mõnda kaduma on läinud, ja kõige rohkem sest laulust, mis Krõet kivi peal laulis.

HI 10, 7/1l (1) < Kadrina khk. – G. Mühlbach < Maria Eintreu, M. J., L. Mühlbach (1896).

Sellest, et Kingo Krõõda põletamine võib olla ka tegelikult toimunud sündmus 17. sajandi I poolel, mil luteriusu kirik Eestis laiaulatusliku nõiajahi läbi viis, andis tunnistus asjaolu, et Palmse ja Sagadi mõisate vahelise piiritüli lahendamisel. 1655. aastal oli üheks vaidlusaluseks piiritähiseks suur kivi, kus Arend Metztackeni ajal (1608–1650) nõidu põletati. 18. sajandi lõpus koostatud ülevaates Palmse mõisa ajaloost ja seda kajastavatest dokumentidest nimetati seda kivi Nõiakiviks (Neua Kiwi). Ilumäe päristalupoja Weickene Peteri sõnul rääkinud vanainimesed, et kivil põletatud nõidu ka vene valitsuse ajal (Reußen Zeitt). Sama kinnitas ka protsessil esinenud tunnistaja Konno Maddis.

Palmse ja Sagadi piiritüli lahendamise protsessil oli tunnistajaks ka Võhma päristalupoeg Rebbo (Reo?) Claus, kes olnud suure katku ajal (1602–1603) juba nii suur poiss, et käinud juba äestamas.

Võhma pered 18. sajandil

Järjepidevad kirjalikud andmed Võhma ja tema elanike kohta algavad 1711. aastast, alates Palmse mõisa katkunimekirjast. Selle kohaselt elas Võhma (Wochmast) peredes enne 1710.–1711. aasta katku 85 inimest, kuid pärast ainult 34 (tabel 1). Tönno Keste Peteri ja Jähre Marti peres surid kõik pereliikmed ning ainult Berendti (Pearna) peres jäid kõik ellu. Teistes peredes oli ellujäänuid erinevalt, kuid kokku jäi küla perede liikmeist ellu vaid 40%. Katkunimekiri ei kajasta vabadike ja sulasrahva, vaid ainult pererahva andmeid, mistõttu oli ilmselt nii ellujäänuid kui ka surnuid oluliselt rohkem. 1711.–1734. aasta Kadrina kirikuraamatu abil õnnestus välja selgitada 100 Võhmaga seotud inimest – pererahvast, vabadikke ja sulasrahvast –, 52 meest ja 48 naist, kes olid elus pärast katku 1711. aastal ja hiljem.

Kuna kõigi Võhma perede lugudesse süveneda pole võimalik, esitatakse allpool mõned meetrikaraamatutest selgunud inimeste, küllap 18. sajandi algusele tüüpilised lood.

Tabel 1. Palmse mõisa katkunimekiri 1711. aastast.

Clausse Maddis (Claße Matty) sündis 1659. aasta paiku, suri 19. mail 1726 pärast lühikest haigust ja maeti 22. mail. Esimese abikaasaga oli neil 25-aastase abielu jooksul viis poega ja kolm tütart, kellest isa surma ajal oli elus üks poeg ja üks tütar. Pärast kolmeaastast lesepõlve abiellus ta uuesti, kuid tema teine, 14 aastat kestnud abielu, oli lastetu. Nimetatud tütar oli Kay, kes 1711. aastal abiellus Naugaste Thomasega Võhmast. 1711. aasta katkunimekirja järgi oli peres enne katku kuus meest ja kaks naist, kellest ellu jäid ainult kaks meest, kuna Kay oli selleks ajaks ilmselt juba kodust lahkunud. Mõisa 1723. aasta vakuraamat Maddist ei nimeta, kuid 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus oli kirjas tema tõenäoline poeg vabadik Clausse Maddis, kelle peres olid tööealised peremees ja perenaine Tyo ning kaks alla 16-aastast last – poeg ja tütar. 1732. ja 1739. aastal oli Maddis veerandadrik.

Reino Hans sündis 1661. aasta paiku ning suri 66-aastaselt 18. detsembril ja maeti 27. detsembril 1727. Ta elas oma abikaasa Kertiga 27 aastat ning sai temaga seitse last, kellest kolm surid Hansu eluajal. 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus olid nad kirjas vabadikena. Nende lastest on teada enne 1711. aastat sündinud tütar, endine mõisa amm Kay, kes 21. mail 1733 abiellus endise mõisa kutsari Retsepa Marti poeg Lauriga, 1712. aastal sündinud poeg Hans ja 1720. aastal sündinud tütar Ann. Viis aastat enne abiellumist 18. aprillil 1728 oli Kayl sündinud abieluväline poeg Jürri, kelle isa nime ristivanemad kas ei teadnud või ei tahtnud pastorile avaldada. Kui 8. juulil 1729 sündis Arend Dietrich von der Pahleni ja Anna Magdalena Elisabeth von Derfeldeni esimene laps, tütar Margaretha Wilhelmine Charlotte, sai Kay tema ammeks. Ta oli mõisa amm ka 1730. aasta lõpul.

Matso (Matzo) Jahn sündis 1640. aasta paiku ja maeti 85-aastasena 12. detsembril 1725. Ta oli oma eluajal kihelkonna kõige pikem mees. Ta oli abielus ühe naisega, kellelt sai neli last. Isa surma ajal elas neist kaks tütart, kellest May abiellus 1721. aastal Ustallo Jahni Poeg Jacuga ja poeg, pooladrik Rehe (Matso Jahni, Reo, Kubja) Mart, kes oli aastal 1716 kilter ning aastail 1723–1731 kubjas. 1716. aastal abiellus Mart Palmse mõisa tüdruku (Hoffs Magd) Kayga.

Lõpuks tasub mainida 10. oktoobril 1713 maetud mõisa kubjast Wolmeri Micku, kes suri vägivaldset surma. Kas see oli seotud tema tegevusega kupjana kirikuraamatust ei selgu.

Foto 1. Elavad ja surnud Võhma peredes 1711. aasta katkunimekirjas (EAA 3, 1, 445: 24)

Tabel 2. Võhma küla adratalude perede liikmed adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1739

Arusaamatutel põhjusel puuduvad adramaarevisjoni vakuraamatutest mitu peret, kes tegelikult võiksid neis olla. Nii oli 1723. aasta vakuraamatus nimetatud Mahuloste Jack, kuid 1726. ega 1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatuis peret ei nimetatud. Samuti ei esine pere liikmed kirikuraamatus. See viitab, et esialgne pere suri enne 1726. aastat välja, või asustati ümber ning 1739. aastal adramaarevisjonis kirja pandud Mähallose (Mehallo) Thomas oli uusasukas. Pissikeste (Piskeße, Pißkeße, Pißkaße) Thomase pere kohta ilmus kirikuraamatus viimane teade 1732. aastal, mil 19. novembril maeti tema 1684. aasta paiku sündinud abikaasa Kaddri. 1739. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu seletuskirja järgi oli Pissoke Thomas kirjas nende hulgas, kes asustati kogu perega Palmsest ümber Aaspere mõisa.

Jära Jack asus Järale ilmselt pärast Jähre Mardi pere katkusurma. Ta abiellus 1711. aastal mõisa valitseja Gerdt (Gärth) Matthiesseni tüdruku Mayga. Järgnevalt nimetati neid kirikuraamatus seoses laste sündide ja surmaga ning ristivanemaina 1724. aastani, kuid hiljem enam mitte.

Tabel 3. Elanikke Võhma külas adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1739

Tõenäoliselt on hulk Võhmas elanud inimesi tabelist 3 puudu, kuna adramaarevisjonide järgi pole võimalik kindlaks teha kõiki Võhmas elanud vabadikke. 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi olid nendeks lisaks Clausse Maddisele veel Pissikesse Mick, Reino jürri, Karja Jürri, Reino Hans, Matzi Jahni Jak ja Brauer (Pruual) Rein, kokku 28 inimest, mis teeb küla rahvaarvuks 118 inimest. Kuna 1732. ja 1739. aastal olid vabadikud märgitud ühtsesse vabadike nimekirja pole võimalik kindlaks teha, kes neist ning kus elas. Lõplik pole küll ka viimane nimetatud küla rahvaarvu kajastav tulemus, sest vabadike hulgast on puudu, aga kajastu 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus Võhma kõrtsi kõrtsmiku pere. Kirikuraamatu järgi on Võhma kõrtsist teada, et 1715. aastal oli seal kõrtsmikuks Körtzi Tönno, kelle tütar Elß abiellus Tallinnast pärit kaluri poja Michell Martinson Kayferiga. Tönno oli kõrtsmik ka 1721. aastal, mil tema teine tütar Kay abiellus Wihhasu Weske Hanßu sulase Matsiga. Samal aastal ja 1723. aastal nimetati aga kõrtsmikuks Ustallo Jahni ja tema abikaasa Kaddrit. 1726. aasta vakuraamatus on Ustallo Jahn ja tema abikaasa märgitud Võsupere küla vabadike hulgas üle 60-aasta vanuste ja töövõimetute vanainimestena. Kaddri sündis 1662 paiku ning suri 29. märtsil 1730 pärast poole aasta pikkust haigust. Esimesest abielust, mis kestis üheksa aastat oli tal üks laps, teisest abielust, mis kestis 26½ aastat oli tal kaks poega ja üks tütar, kes olid ema surma ajaks kõik surnud.

1729. aastal ilmusid sünnimeetrikasse Körtsi Maddi ja Elß, kuna neile sündis poeg Joseph. Vabadik Kortzo Maddi, kelle perekonnas oli kaks tööealist täiskasvanut – Maddi ja tema abikaasa Elß ning alaealised poiss ja tüdruk oli kirjas ka 1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus. 1739. aasta adramaarevisjoni järgi oli Maddi juba üle 60 aasta vana, kuid tema abikaasa Elß pidi olema oluliselt noorem, sest võrreldes 1732. aastaga oli paarile sündinud veel kaks poega. Arvatavasti oli nende näol tegemist 1728. aastal abiellunud Jako Maddi poja Maddiga Võhmast ja Errokörwe Seppa Jürri tütre Elßiga.

Tabel 4. Loomi Võhma perede käsutuses adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1732–1739. Lehmade ja vasikate suur hulk viitas karjakasvatuse osatähtsuse perede majanduselus

Tabel 5. Võhma perede talude suurus adramaades 1723–1739

Omaette nähtusena peaks nimetama endist Palmse mõisa valitsejat G. Matthiessenit, kes sai Võhmas poole adramaa suuruse koha pärast valitsejaametist erru minekut 1720. aastate alguses ning pidas seda kuni oma surmani 1724. aastal (matus 7. juunil). 1723. aasta vakuraamatu järgi oli ta kõigist mõisale tasutavatest maksudest vabastatud. G. Matthiessen oli Palmse mõisa valitseja alates 1704. aastast, 2. juulil 1721 abiellus ta Helena Borckholmiga ning 18. jaanuaril 1724 ristiti nende tütar Gerdruta Helena. Lapse ristivanemateks olid pastor Georg Handtwigi abikaasa Anna Margaretha Nieroth ja nende tütar Sophia Helena, Joaveske Hanßu abikaasa Madli, köstriproua An Lena Reiter, Hõbeda mõisa valitseja Reinhold Johann Rogge, mölder Porkaste Arend, Carl Albrecht Wiekhoff ja Hulja mõisa valitseja Matthias Mühlenbach. Kirikuraamatu järgi oli ta surres elatanud ja pimenev mees, kelle õiget vanust keegi ei teadnud.

Tabel 6. Võhma pool ja veerandadrikute koormised aastail 1723–1739 mõisa ja adramaarevisjoni vakuraamatute alusel. 1723. aasta vakuraamatu järgi pidi tabelis toodule lisaks andma veel kolm lehmakütket ja 24 kubu õlg.

Võhma pered 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi I poolel

Kuna Palmse mõis saavutas 1739. aastaks oma Rootsiaegse adramaade suuruse, siis seal enam revisjone läbi ei viidud ning seetõttu pole 18. sajandi keskpaigast ning teisest poolest ka andmeid mõisa talude ja nende kohustuste kohta mõisa ees. Et pärast 1734. aastat pole säilinud ka meetrikaraamatuid, saab lähemaid andmeid Vatku külas elanud inimeste kohta alles alates 1782. aastast, mil hakati koostama hingeloendeid. 18. sajandi II poolel ja 19. sajandi I poolel järgi vahetus pererahvas pea kõigis Võhma peredes, mõnes isegi mitu korda.

Foto 2. Võhma perede kõlvikud 1806.–1807. aasta Moritz von Dreyeri atlase kaardilehel. Valter Langi järgi ulatus kaardil kujutatud ribapõldude süsteem muinasaega, olles üle tuhande aasta vana. (EAA 1690, 1, 33: 26)

Foto 3. Võhma perede heinamaad olid mitmel pool laiali (EAA 1690, 1, 33: 27, 28, 29)

 

Foto 4. Väljavõttel 1806.–1807. aasta Moritz von Dreyeri atlase kaardilehelt on kujutatud Võhma küla talude hoonete alune maa: Wolmri nr 1, Jära nr 2, Reo nr 3, Rünga nr 4, Välja nr 5, Pearna, nr 6, Kingo nr 7, Kanguste nr 8, Tõnnokeste nr 9, Reino Petri nr 10, Naugaste nr 11, Mäallose nr 12, Piskeste nr 13, Klaukse nr 14 (EAA 1690, 1, 33: 26)

Wolmri

1782. aasta hingeloendi järgi oli Wolmri peremeheks Wolmeri Jahni ja tema abikaasa Anni poeg Wolmri Maddi (1717–† enne 1795), kes oli abielus Lenoga, kellega neil oli kaks poega ja neli tütart. Pärast isa surma sai peremeheks pere vanim poeg Jackob (u 1757–1823) ühes oma abikaasa Lisoga. Pärast isa surma sai peremeheks Jacobi ainus poeg Gusto (1791–?), kes 1835. aastal sai ühes oma abikaasa May ning poegade ja tütardega perekonnanimeks Wolmar. Ta oli peremees ka 1858. aasta hingeloendi koostamise ajal.

Jära

1782. aasta hingeloendi järgi oli Järal (Jera) peremeheks 60-aastane Juhan, kes oli abielus Kayga. Juhan suri millalgi enne 1795. aasta hingeloendust ning kogu tema pere, kaasa arvatud selle sulased ja tüdrukud lahkusid Järalt. Talusse sai uueks peremeheks Kiwikatko Juhan, keda 1795. aasta revisjoni ajal kutsuti juba Jera Juhaniks (u 1737–1800). Juhaniga koos asusid talusse tema esimesest abielust Madliga sündinud täiskasvanud pojad Josep, Juhan ja Dietrich ning teisest abielust Lisoga sündinud väikesed pojad Peter ja Abram. Kuna Juhani vanemad pojad surid noortena – Josep 37-aastaselt 1804. ja Juhan 36-aastaselt 1809. aastal – sai 1809. aastal peremeheks nende kolmas vend Dietrich (u 1775–1825). Kuna Dietrichi ja tema abikaasa Liso poeg Jakob oli isa surma ajal alles väike, sai 1824. aastal peremeheks tema onu, Dietrichi 15 aastat noorem vend Abram. 1835. aastal sai pere omale perekonnanimeks Steinpest. Abram Steinpest oli Jära peremees ka 1850. ja 1858. aasta hingeloendi koostamise ajal.

Reo

Reo pere moodustab teiste seas erandi, kuna tema kohta on teada, et Muike karjamõisa rajamisel 1759. aastal asustati sinna ümber pererahvaks osa Muike Vanaperes elanud inimestest. Ilmselt oli Rehe (Reo) Mardi pere talus selleks ajaks hääbunud. Sellele, et tegemist oli Muikelt ümberasujatega, viitas ka perele 1835. aastal antud perekonnanimi Muik. 1782. aasta hingeloendi alusel oli Reo peremeheks Juhan (u 1734–1805), kes oli abielus Kayga. Kahjuks lõppesid Kadrina koguduse 1711–1734. aasta sünnimeetrika andmed enne Juhani sündimist, mistõttu pole teada, kes olid tema vanemad. Pärast Reo Juhhani surma sai peremeheks tema poeg Jakob, kes oli abielus Madliga. Hiljemalt 1822. aastal asus Reo Jakob elama Porgaste peresse ning Reo uueks peremeheks sai Jakobi noorem vend Johan (Juhan). J. Muik suri 1845. aastal ning peremeheks sai tema noorim poeg Maddis, kes omakorda suri 1857. aastal. Maddise asemel sai peremeheks tema vanem vend Jacob Muik.

Rünga

1782. aasta hingeloendi järgi oli Rünga peremeheks 60-aastane leskmees Rünga (Ringa) Jacob. Viimane suri millalgi pärast hingeloendust ning peres sai uueks peremeheks tema noorem vend Rünga Arend (u 1735–1799), kes oli abielus Elloga, kellega neil olid pojad Josep ja Juhan ning tütred May, Ann, Els, Leno ja Liso. Talus elas oma perega ka Jacobi ja Arendi noorem vend Juhan ning sulane Ado. Pärast isa surma said talu uueks pererahvaks Arendi poeg Josep (u 1776–1825) ja tema abikaasa Madli. Kas tema poeg Jakob samuti peremeheks sai, hingeloendist ei selgu, sest 1832. aastal oli ta mõisast omavoliliselt teadmata suunas lahkunud, jättes maha oma abikaasa Madli ja kaks alaealist poega, 7-aastase Gusto ja 1½-aastase Josephi. Kuna pere teine poeg Arend anti 1833. aastal nekrutiks ning kolmas poeg Hans oli surnud lapseeas ning neljas poeg Maddis alles alaealine, asustas mõis peresse Välja talust Wälja Hansu poja Arendi (Arn). 1835. aastal anti Rünga Josepi järglaste perekonnanimeks sai Korstna ning Arendile, tema abikaasale Mayle ja nende poegadele Rüng. 1850. aasta hingeloenduseks oli tollal 56- aastane Arni Rüng andnud talu peremeheohjad üle oma vanimale pojale Hansule, kes pidas seda ühes oma abikaasa Maddlyga ka 1858. aasta hingeloendi koostamise ajal.

Tundub, et Korstna pere mehed ei sobitunud hästi tollasesse ühiskonda, sest 1840. aastal anti nekrutiks Jakobi kõige noorem vend Maddis Korstna ja 1847. aastal Jakobi ja Madli vanem poeg Gusto Korstna. 20-aastane Gusto oli 1,73 m pikk, rõõsa jume, ümar lõua, väikese suu, tavalise nina, hallide silmade ning helepruunide kulmude ja juustega, kirjaoskamatu noormees. Tema onude isikukirjeldusi pole kahjuks säilinud.

Välja

1782. aasta hingeloendi järgi oli Välja peremeheks Welia Jonas (u 1714–1804), kes oli 1795. aasta hingeloenduse ajaks jäänud pimedaks. Peres elas ka Jonase ja temast 20 aastat noorema Anni vanem poeg Jacob ühes oma abikaasa Liso ja kolme alaealise lapsega. Pere teine poeg Juhan oli mõisast ära jooksnud millalgi enne 1795. aasta hingeloendust. Lisaks teenis peres kaks sulast ning tüdruk Madli, kes oli seal vaeslapsena kasvandikuks juba enne 1782. aasta hingeloendust. Ilmselt läks talu üsna varsti pärast 1795. aasta hingeloendust üle Uuskülast pärit Nano Ado pojale Hansule (u 1762–1817), keda hakati kutsuma Welia Hansuks. Hansu ja tema abikaasa Madliga tuli peresse kaasa ka nende alaealine poeg Arend ja Hansu vennad Maddis ja Jacob oma perega. Peresse jäi edasi ka Jonase poeg Jacob oma perega. Pärast Wälja Hansu surma sai talus peremeheks Rünga Arendi poeg Johan (1792–1865), kes oli seda ka 1850 ja 1858. aasta hingeloenduse ajal. 1835. aastal anti talle koos abikaasa Ani ja lastega perekonnanimi Wälli.

Pearna

1782. aasta hingeloendi järgi oli Pearna peremeheks Perna Jacob (u 1738–1810), kuid millalgi hingeloenduste vahel oli ta oma peremeheameti kaotanud ning 1795. aasta hingeloendi järgi oli talu peremeheks Maallose (Mäallose) Peter. Perna Jacob oli abielus Aniga, kellega neil oli kaks poega ja kaks tütart. Vana pererahvas jäi ka uue peremehe ajal talusse elama, nende lapsed läksid teistesse peredesse teenima või mehele. Mäallose Peter oli abielus Madliga, kellega neil oli kolm poega ja kaks tütart. Kuigi Peteri vanim poeg Tenno oli isa surma ajal juba 18-aastane, sai talus uueks peremeheks senine sulane Pearna Juhhan (u 1762–1822). Pärna Johani surma sai peremeheks tema ja ta abikaasa May vanem poeg Arend (Arni; 1793–1873). 1835. aastal anti neile perekonnanimeks Pearna. Talus elas ka Maallose Peteri poeg Tõnno, kelle perekonnanimeks sai Niwel. Tema noorem vend Peter anti 1806. aastal nekrutiks ning ta sattus tõenäoliselt Napoleoni sõdade keerisesse. 1816. aastal anti nekrutiks ka Arendi noorem vend Maddis. Kuna Arendil ja tema abikaasal Kayl olid ainult tütred, läks talu enne 1858. aasta hingeloendit Klaukselt pärit Josep Westholmi ja tema ema lesknaise Lieso Westholmi kätte. Ühes nendega asusid Pearnale ka Josepi noorem vend Maddis ning täiskasvanud õed Leno, Anna ja Lieso. Peres teenis 1857. aastal Anijast Palmsesse ümber asunud sulane Thomas Kruas.

Kingo

1782. aasta hingeloendi järgi oli Kingo peremeheks Kingo Peter (u 1715–† enne 1795), kes oli abielus endast üle 20 aasta noorema Lisoga. Arvestades Liso ja Peteri kõige vanema poja Samueli vanusevahet oli Liso Peteri teine abikaasa. Pärast isa surma sai Samuel (u 1750–1814) Kingo peremeheks. Kuna peres elasid ka tema kolm nooremat venda oma peredega ning õde Madli, ei vajatud seal ei sulaseid ega tüdrukuid. Samuelil ja tema abikaasal Mayl oli küll samuti poeg Maddis, kuid ilmselt ei kõlvanud ta mingil põhjusel peremeheks, sest koht läks 1806. aasta paiku üle hoopis Samueli nooremale vennale Mickule (u 1765–1836). Millalgi pärast 1827. aastat loovutas Mick aga peremehekoha enda ja oma abikaasa Mai esimesele pojale Samuelile (1794–1834). 1835. aastal anti perele perekonnanimeks Kink. Mick ja tema teismelised pojad seda aga enam ei näinud, sest surid kõik 1834. aastal. Kingo Micku teine poeg Jakob anti aga 1830. aastal nekrutiks. 1850. aasta hingeloendi järgi oli Kingo uueks peremeheks Abram Raja. 1858. aastal oli Kingole asunud Michel Sollmann oma abikaasa May ning poegade Johanni ja Carliga, kellest J. Sollmann talu endale päriseks ostis (vt tabel 9).

28-aastane Kingo Jakob oli nekrutiks andmise ajal abielus Kaiga, kellega neil oli nelja-aastane tütar Mai. 9. detsembril 1830 anti Kaile nekruti abikaasa pass nr 225. Jacob üritas väeteenistusest pääseda, viidates on halvale kuulmisele ja nägemisele, kuid kumbki viga ei leidnud kinnitust. Nekrutite võtmist korraldava komisjoni teatel suutis ta vaatamata oma väidetavale halvale kuulmisele vastata hästi ka kõigile vaiksemal häälel esitatud küsimustele ning dr Pezoldi väitel polnud ka tema nägemisel midagi viga, kuna tema silmade pupillid olid liikuvad ning valgusärritusele tundlikud. Jakob oli 1,73 m pikk, rõõsa jume, kuid väheke vistrikulise näoga, tema silmad olid sinised, juuksed helepruunid ja nina keskmine, ta mõistis eesti keeles lugeda ja oskas sepatööd. 1847. aastal anti nekrutiks ka tema õe Madli vallaspoeg Peter Kink. Tundub, et Kinkude pere mehed olid kõik pikakasvulised, sest ka P. Kink oli 1,73 m pikk, temagi oli rõõsa jumega, ümara lõua, keskmise suu ja ninaga, kuid tema silmad olid pruunid ning kulmud ja juuksed tumepruunid, ta oskas eesti keeles lugeda. Kuigi tema parema jala ülaosas oli värske arm, mille ümbrus oli veel paistetanud, võeti ta arsti loal väeteenistusse vastu.

Kanguste

1782. aasta hingeloendi järgi oli Kanguste peremeheks Kanguste Hans (u 1738–† enne 1795), kes suri millalgi pärast seda. Ilmselt juhtus üsna varsti pärast hingeloendust, mil tema ja ta abikaasa Leno pojad Jacob ja Maddi olid veel liiga noored, sest talus sai peremeheks varesemalt Uuskülas Pitka Abrami talus sulaseks olnud Jahn (u 1757–1807), kes abiellus Kangusta Hansu tütre, endast 10 aastat noorema Mayga. 1795. aastaks olid nad abielus olnud vähemalt kuus aastat, kuna nende tütar Kay oli loenduse toimumise ajal juba viieaastane. Kuna Jahni ja Kay poeg oli isa surma ajal alles laps, sai uueks peremeheks Kangusta Hansu noorem poeg Maddi. Viimane ei tulnud ilmselt aga talupidamisega toime ning viidi hingeloenduste vahel (1811–1816) Tõugu külasse sulaseks. Uueks peremeheks sai Kanguste Jakob, kes oli Tõugu külast Ustallo Micku poeg. 1832. aastal asus ta oma perekonnaga ümber Kauksi mõisa (Kauks, Iisaku khk). Uus pererahvas – Nano Gusto poeg Maddis (u 1779–1851) ühes oma abikaasa Anni ning poegade Jakobi ja Gustoga – tuli Uuskülast ning oli kohale saanud juba hiljemalt 1829. aastal. 1835. aastal anti neile perekonnanimeks Kangust. Millalgi enne 1850. aasta revisjoni asus peresse Mäalloselt peremeheks sealse peremehe Hans Meikari noorem vend Jonas Meikar (1798–1863) ühes abikaasa Liso, poegade Jakobi, Hansu ja Josephi ning tütre Sophiaga. Pere vanim vend Jakob oli sellal juba abielus Kayga ning neil oli kolm poega ja tütar, teised vennad ja õde olid veel vallalised.

Tõnnokeste

1782. aasta hingeloendi järgi oli Tõnnokeste peremeheks Tennokeste Hans (u 1754–1814) Hansu esimene abikaasa Kaddri suri millalgi 1782. ja 1795. aasta hingeloendite vahelisel ajal ning Hans abiellus uuesti Annoga, kes oli pärit Kõnnu mõisast (Könda, Kuusalu khk). Mõlema abikaasaga oli tal kokku kolm poega ja kolm tütart. Pärast isa surma sai peremeheks tema teine poeg nooruke Jacob (u 1794–1830), kes oli abielus Anniga, kellega neil oli tütar Liso. Tõnnokeste uueks peremeheks sai hiljemalt 1829. aastal Uuskülast Prediko (Reitre) perest pärit Jaan (1781–1849), kes asus kohale ühes abikaasa Liso, poeg Josephi ning tütarde Mai ja Lisoga. 1835. aastal anti neile perekonnanimeks Tönnokes. Pärast isa surma sai peremeheks tema poeg Joseph Tönnokest, kes oli seda ka 1858. aastal. Ta oli abielus Lisoga, kellega neil oli poeg Hans ja tütar Anna.

Reino Petri

1782. aasta hingeloendi järgi oli Reino Petri peremeheks Reino Petri Juhan (u 1740–1800), kes oli abielus Kayga, kellega neil oli kaks poega ja tütar. Isa surma järel sai peremeheks tema vanem poeg Reino Petri Peter (u 1770–1830), kes sai oma abikaasa Kayga neli poega ja neli tütart. 1835. aastal anti neile perekonnanimeks Reinholm. 1820. aastate alguses sai peremeheks tema vanem poeg Jakob Reinholm (1801–1851), kes sai oma abikaasa Lenoga (1813–1891) kolm poega ja kolm tütart ning jättis talu oma kõige vanemale pojale Josephile (1829–1884) ja tema abikaasa Madlyle (1819–1885), kellega nad abiellusid 1851. aastal.

Naugaste

1782. aasta hingeloendi järgi oli Naugaste peremeheks leskmees Nougaste Tomas (1717–† enne 1795). Tema isa oli Naugaste Thomas, kes oli Naugaste peremees juba 1711. aastal ja ema eespool nimetatud Clauße Maddi tütar Kay. 1795. aastal oli peremeheks Tomase poeg Nougaste Maddi (u 1747–1811), kes oli abielus Kayga, kellega neil oli kolm poega ja tütar. poegadest jäi ellu ainult keskmine poeg Hans (u 1778–1845), kellest pärast isa surma sai peremees. Ta oli abielus Elsiga, kellega neil oli kaks poega ja kaks tütart. 1835. aastal anti neile perekonnanimi Naugast. H. Naugasti surma järel sai peremeheks tema vanem poeg Maddis. Kuna Maddis suri 1851. aastal vanapoisina ning tema noorem vend Joseph oli 1839. aastal ümber asunud Kõnnu mõisa, sai uueks peremeheks Ilumäelt Vanaperest pärit Joseph Jägermann.

Mäeallose

1782. aasta hingeloendi järgi oli Mäeallose peremeheks Maallose Jack (u 1738–1803) ühes oma abikaasa Mayga, kellega neil oli kolm poega ja tütar. Josep, poegadest kõige vanem asus Välja vabadikukohale, Jürist sai Kanguste pere sulane ning kõige noorem poeg, Juhan, anti 1805. aastal nekrutiks. Kui 1782. ja 1795. aasta hingeloendite vahelisel ajal suri mõisa parkal Parkale Andres sai tema asemel uueks parkaliks Reo Juhani perest pärit Josep (u 1756–1812). Pärast Maallose Jacku surma, sai Parkale Josep tema asemel Mäeallose peremeheks. Josep oli abielus Anniga, kellega neil oli kolm poega ja tütar. Isa surma järel sai peremeheks tema vanem poeg Hans (u 1787–1851), kes abikaasa Madliga sai kolm poega ja kolm tütart. 1835. aastal anti neile perekonnanimeks Meikar. Mäallose Josepi noorem poeg Daniel Meikar oli 1834. aastal Võsupere Kasiko talu peremees ning 1850. ja 1858. aastal Tõugu küla Ustallo peremees. H. Meikar suri 1851. aastal ning peremeheks sai tema poeg Jürri ühes oma abikaasa Anniga.

Hans ja Jürri Meikarid olid mõlemad teineteise järel ka Ilumäe kabeli laulumehed. Kui pikalt Hans seda ametit pidas pole täpselt teada, kuid Jürri Meikar luges pühapäeviti Ilumäel pühakirja, mattis surnuid, ristis lapsi, pidas kiriku- ja arveraamatut aastail 1851–1890, saades selle eest palgaks neli tündrit ja ühe vaka vilja ning 5000 silku.

Piskeste

1782. aasta hingeloendi järgi oli Piskeste peremees leskmees Piskeste Maddi (1722–† enne 1795), eespool mainitud Pißkeße Thomase ja Elßi poeg. Pärast Maddi surma sai peremeheks tema teine poeg Josep (1749–1828), kes aga oli ajavahemikus 1811–1816 ühes oma abikaasa Kaiga ümber asustatud Võsule. Küllap oli tegemist problemaatilise perega, sest 1812. aastal anti nekrutiks kaks Josepi 1803. aastal surnud venna Abrami kolmest pojast. Juhan oli nekrutiks andmise ajal 20-aastane 1,62 m pikk, rõõsa jume, hallide silmade, helepruunide juuste ja keskmise ninaga kirjaoskamatu noormees. Jakob oli vennast kolm aastat noorem, kuid kahjuks pole tema kirjeldust säilinud. Uueks peremeheks sai Uuskülast pärit ning juba paarkümmend aastat peres elanud Clausse Tenno Jürri poeg Juhan. Ka Juhan ei saanud oma peremeheametiga hakkama ning asustati samuti ümber Võsule. Hiljemalt 1826. aastal oli tema asemel peremeheks Poisma Gustawi poeg Uetoa vabadikukohalt Gustaw ehk Piskeste Kusto (u 1782–1845). Uetoale saadeti tema asemel Juhani noorem vend Jaan. 1835. aastal anti Gustawile, tema abikaasa Anile ja nende kahele pojale ja kahele tütrele perekonnanimeks Peesberg (Beesberg, Bösberg, Boesberg). G. Peesberg surma järel sai peremeheks vabadik Tõnnokeste Abram Walduk(1783–1857), kes enne seda oli Tõnnokeste talust üle viidud Reo Gusto Sepa vabadikukohale. Pärast A. Walduki surma sai peremeheks tema vanem poeg Hans (1814–1888), kes oli abielus Kaiga (1810–1883).

Klaukse

1782. aasta hingeloendi järgi oli Klaukse peremeheks Clausse Maddi (u 1739–1800), kellel oli tema abikaasa Madliga kolm poega ja kaks tütart. Isa järglaseks peremeheametis sai neist kõige vanem vend Abram (u 1770–1805), ühes oma abikaasa Lisoga. Paraku lahkus Abram siitilmast üsna noorena ning talus sai peremeheks tema toona vaevu alaealise east välja jõudnud poeg Hans (u 1790–1843). 1814. aasta paiku oli Hans abiellunud Maiga, kellega neil oli kaks poega ja kolm tütart. 1835. aastal anti neile perekonnanimeks Westholm. H. Westholmi surma järel läks talu pidamine üle tema pojale Maddis Westholmile (1815–1896) ja viimase abikaasa Elsile (1819–1889), kelle käes see oli ka 1858. aastal.

Kuue-päeva pered 19. sajandi alguses

Maamõõtja Solomon Severin Dobermanni poolt 19. sajandi algul koostatud kirjelduse järgi asus küla tasasel maal ning selle põldudel oli mustmullapinnas, mis paiguti oli osaliselt segatud kivide ja liivaga, kuid küla heinamaad olid head. Põlluharimisest ja veisekasvatusest elatuvad pered olid heal järjel. S. S. Dobermann seletas seda nende kasutuses olevate maade headuse ja raske tööga. Mõisale tegid nad teotööd ega pidanud tasuma rahamaksu.

Vastavalt mõisa 1805. aasta vakuraamatule pidid kuue-päeva pered tegema aastas 300 rakmepäeva, millest 132 päeva tehti suvel ja 168 talvel ning 300 jalapäeva, millest vaimud ehk jalateolised tegid suvel 228 ning talvel 72 päeva. 1804. aasta talurahvaseaduse järgi pidi kuue-päeva perel olema kasutada kuus tööjõulist inimest, kellest kaks anti kuueks päevaks nädalas mõisa tööle. Tööjõulisteks loeti nii mehi kui ka naisi vanuses 15-60 eluaastat, kuid tööjõu puudusel tohtis kasutada ka 14-aastaseid noorukeid. Sageli kasutati suviste, palju tööjõudu vajavate tööde juures ka oluliselt nooremate laste tööjõudu.

Kuue-päeva pere rakmeteoline pidi heinaajal tegema 18 päeva heinamaal tööd ilma rakendita, millest 12 päeva kompenseeriti sõnnikuveo ajal mõisale teise rakendi (hobune vankri ja riistadega) ja kolmanda teolise andmisega ning kuus päeva hobuse ja äkke andmisega vaimule samaks ajaks. Heinajal pidi kuue-päeva pere lisaks andma ka kolmanda jalateolise 24 päevaks ning viljalõikuse ja muude põllusaaduste koristamise ajaks kaks lisateolist kokku 48 päevaks.

Lisaks teopäevadele maksid kuue-päeva pered mõisale kümniseks kaks tündrit rukkeid, kaks tündrit otri, kaks tündrit kaeru ja 30 leisikat (ühe koorma ehk kolm sadu) heinu ning andma naturaalandamina mõisa ühe täiskasvanud lamba, kolm kana, 30 muna, kolm naela lõnga, ühe kolmevakase koti, kolm kütket, kaks käsisülda kuue jalaseid halupuid (neli koormat) ja neli piimapütti. Seaduse alusel rukkiks ümberarvestatuna oli nimetatud kohustuste hinnaks kaks vakka, üks külimit ja 111/10 toopi rukkeid. Mõisakoormistele kõrval tasusid pered riigile ka pearahamaksu ning andsid postijaamade varustamiseks postimoona. Kuue-päeva perede pearahamaks oli 9 rubla 54 kopikat aastas. Postimoonaks pidid kuue-päeva pere maksma ühe vaka ja kaks külimittu kaeru ning kuus leisikat heina.

Kuna Palmse mõisa ja valla rahvas kuulusid Ilumäe kabeli kogudusse, ei osalenud nad Kadrina kiriku hoonete korrastamises ja köstri ülevalpidamises, küll aga tasusid nad maksu Ilumäe kabeli köstri ja laulumehe heaks ning Kadrina kirikuõpetaja hoonete korrashoiuks ning tegid kirikõpetaja kasuks ette nähtud teopäevi. Kõik rahamaksud Ilumäe kabeli, köstri, laulumehe ja kihelkonna kirikõpetajale tasus mõis, kuid talupered vedasid oma ajast vajalikud ehitusmaterjalid kabeli ning kirikõpetaja hoonete remontimiseks või ehitamiseks ning tegid samuti kõik sellega seotud tööd. Ilumäe kabeli remondi ja ehitamisega seotud kulud kaeti võrdselt teiste kogudusse kuuluvate valdade peredega. Ühtlasi kandsid valla pered kirikuõpetaja heaks muid seadusest tulenevaid kohustusi.

Vakuraamatu järgi maksis iga pere alalisele sulasele aastapalgaks ühe tündri rukist ja teise otri, andis ühel aastal kuue, teisel lambanahkse kasuka, igal aastal kolm takuriidest särki, kaks paari uusi ja ühe paari jätkatud villased sukad, kaks paari takuriidest pükse, ühe paari uusi villaseid kindaid ja ühe paari uusi nahkkindaid, pool naela villast lõnga riiete nõelumiseks, kuus paari pastlaid ning iga kahe aasta tagant ühe paari uusi vatmanriidest pükse. Kuue kohta nimetas Haljala kihelkonnast Salatse külast pärit Hermann Länts, et kui see „põrandal ise püsti ei ole seisand“, ei ole seda vastu võetud. „Nii keerd ja karm pidi lõng olema, et kuub püsti seisas“. Alaliselt peres töötavale tüdrukule maksti igal aastal palgaks kaks särki, kaks paari linaseid käiseid, kaks takuriidest seelikut, kaks naela villu sukkade jaoks, viis paari pastlaid, iga kolme aasta sees üks villane seelik, uus vatmanriidest kuub ja uus kasukas.

Vakuraamatus sätestati ka perede kohustusliku raudvara suurus. Raudvara all mõeldi sellist varandust, mis oli mõisa omanduses ning kuulus talukoha juurde. Juhul kui pere mingil põhjusel lahkus talust, ei tohtinud ta raudvara hulka kuuluvat endaga kaasa viia, vaid see jäi talusse uuele perele kasutamiseks. Võhma kuue-päeva perel pidi olema kaks hobust, neli künnihärga, kaks lehma ja neli lammast, suvivilja seemneks neli tündrit otri ja kaks tündrit kaeru, kaks atra, kaks äket, kaks vankrit, kaks rege, kolm kirvest, neli vikatit ja neli sirpi.

Aastail 1806–1807 M. von Dreyeri koostatud Palmse mõisa atlase lisas olid nimeliselt ära toodud väljad, millel asusid Vatku külale kuuluvad põllumaad: Suure Jerwe Welli, Keskmene Welli ja Liwama Welli ehk Kotkamae Welli. Odrapõld Suure Jerwe Welli oli osalt kruusase, osalt liivase ja paese põhjaga, millel oli 5–10 tolli paksune musta ja pruunika liivaseguse mulla kiht. M. von Dreyeri hinnangu kohaselt kuulus ⅔ sellest 2. viljakusklassi ja ⅓ kuulus 3. viljakusklassi. Rukkipõld Keskmene Welli asus peamiselt kruusasel, kohati savisel ja punase liiva põhjal, mida kattis 4–13 tolli paksuse musta, mustjaspruuni ja hallika mulla kiht. Väljast ⅞ kuulus 2. viljakusklassi ning ⅛ kuulus 3. viljakusklassi. Kesapõld Liwama ehk Kotkamae Welli asus peamiselt kruusasel ning osaliselt liivapõhjal, mis oli kaetud 4–10 tolli paksuse hallika, kruusa ja liivaseguse savimullaga. Väljast ⅔ kuulus 2. viljakusklassi ning ⅓ kuulus 3. viljakusklassi. Küla kuue-päeva perede valduses olev põllumaa oli jagatud nende võrdselt nii, et iga pere sai keskmise headusega põllumaale ümber arvestatult ühepalju maad. Kuna M. von Dreyer ei näidanud heina-, karja-, metsa- ja kõlbmatute maade jagunemist talu täpsusega, siis on needki jagatud talude vahel võrdselt, mistõttu ei näita tabel peredele kuulunud kõlvikute suurust päris täpselt, kuid suurusjärgud peaksid olema enam-vähem õiged (vt tabel 5).

Tabel 5. Võhma perede kõlvikud 1806.–1807. aastal maamõõtja titulaarnõunik Moritz von Dreyeri atlase järgi

Küla koplid asusid madalamatel maadel ning kasvatasid valdavalt tumerohelist rohtu, millest ⅔ takseeriti paju- ja ⅓ aruheinaks. Samamoodi kasvatasid ka küla heinamaad ⅔ ulatuses paju- ning ⅓ aruheina. 1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt pidid küla pered tavalisel heina-aastal saama oma heinamaadelt 1633 saadu (133 709 kg) pajuheina ja 510 saadu (41 784 kg) aruheina ehk kokku 175 493 kg. Seaduse arvestuse järgi oli iga saad kümne tuustine ja iga tuust leisikane (81,9 kg).

Tabel 6. Võhma küla kõlvikud 1806.–1807. aastal maamõõtja titulaarnõunik Moritz von Dreyeri atlase järgi

Talurahvaseaduse arvestuse järgi pidi kuue-päeva perel olema nii palju põllumaad, et ta saaks külvata aastas ühele väljale kuus tündrit talivilja ning teisele väljale kaheksa tündrit suvivilja (otra ja kaera) ning lõikas sellelt – keskmise saagikuse juures 5½ seemet – 77 tündrit vilja, millest 14 tündrit läks seemneviljaks, 31½ tündrit kulus üheksaliikmelise pere (kolm meest, kolm naist, kolm last) toiduks, kuus tündrit mõisakoormiste tasumiseks ning 15 tündrit mitmesuguste muude vajaduste (eluhoonete remont, kala, soola ja raua ostmine, kiriku- jm maksude tasumine) rahuldamiseks. Pärast kõigi maha arvamiste tegemist pidi seaduse järgi jääma perele 10½ tündrit vilja kasumiks. Nagu viljasaagist, nii pidi ka heintest (30 koormat) kuue-päeva perele jääma kuuendik, ehk viis koormat kasumiks, kuna ülejäänud 25 koormat kulusid loomadele söödaks ning mõisakoormiste tasumiseks. Kui perele piisavalt põllumaad anda polnud võimalik, võis seda kompenseerida suurema heinamaaga.

Rendilepingud ja päriseksostmine

Pärisorjuse kaotamise järel 1816. aastal, mil algasid ettevalmistused perede üleviimiseks rendilepingutele, viis kihelkonnakohus peredes läbi raudvara inventuuri ning koostas sellekohase aruande. Kadrina kihelkonnas toimus see 1819. aastal. Aruandest nähtus, et varasemaga võrreldes nõuti kuue-päeva peredelt vaid üht hobust ja kahte härga, muus osas olid nõudmised samad. Aruandes ei kajastanud lehmade ja lammaste olemasolu ning tundub, et seda peredelt enam ka ei nõutud. Rukkiseemet ei nõutud raudvara hulgas seetõttu, et rukis kui talivili külvati maha juba sügisel, mistõttu ei pidanud seemet üle talve hoidma.

Tabel 8. Kadrina kihelkonnakohtu koostatud Võhma küla perede raudvara aruanne 1819. aastal

Esimesed teadaolevad Võhma perede rendilepingud mõisaga „nende perrekohtade pärrast, mis enne nende käes olnud prukida ja mis nemmad nüüd rendipäle wõtwad“, sõlmisid 1822. aastal Reo Juhhan, Reino Jakob ja Mäalluse Hans, 1823. aastal Rünga Josep, 1824. aastal Wolmri Gusto, 1825. aastal Naukase Hans, 1826. aastal Piskeste Gusto, 1827. aastal Peärna Arend, Kingo Mik ja Klause Hans, 1829. aastal Jera Abram, Wälja Juhhan, Kanguste Maddis ja Tennokeste Jaan. Kolmeks aastaks sõlmitud rendilepingu järgi – selle kehtivus algas 23. aprillil – said rentnikud „need tallud mis siitsadik igga rendiwõtja käes olnud prukida, ja keik pöllud, heina- ja karjamaad, ellomaia ja muud honed, mis nende järrel on, jälle nende kätte prugitawaks, ja igga rendiwõtja wõttab neid jälle rendi pealle, ja teeb ja tassub nende peält, nende kui tännini“. Sisuliselt pidid rentnikud tegema sama tegu ja tasuma makse, mis neile olid ette nähtud 1805. aasta vakuraamatus „ja paneb moisareielissed wälja ja kedrab mõisa kedrust nenda kui ennegi“. Seega ei pidanud Palmse mõisa suhtes paika üldiselt levinud arvamus, mille kohaselt pärisorjuse kaotamise järel ning üleminekul mõisa ja perede vahelistele rendilepingutele, muutusid teo- ja muud koormised talupoegade jaoks varasemast oluliselt karmimaks. Rendileping kordas üle hoolsa maaharimise, talude korrashoidmise, riigi- ning kirikumaksude tasumise ja magasivilja andmise jms kohta seni kehtinud põhimõtted. Tähelepanu pöörati ka keskkonnakaitsele. Nii ei tohtinud pered ilma mõisa loata põllu- ega heinamaad juurde teha ning kütist põletada, kuna see oli metsa raiskamine. Mõisa metsadest ei tohtinud metsa raiuda muidu, kui ainult mõisa loaga. Perede tarbeks antud metsadest tohtisid nad raiuda ainult oma tarvituseks ega tohtinud puitu kellelegi müüa. Pered lubasid rendilepinguga “keige metsa raiskamisse eest kowaste hoida” ja igal aastal metsakasutusõiguse eest kiviaeda “ni paljo kui nende joud annab, jure teha”. Rendile andjale jäi õigus juhul „kui rendiwõtjad sandid maiapiddajad on, egga pea omma tallud honed, aiad ja raudwarrandust korras“, rendilepingu ennetähtaegselt üles öelda ja kahjutasu nõuda.

1860. aastate alguses hakati Palmse mõisas sõlmima rendilepinguid, millega viidi pered teotöölt ja naturaalmaksudelt üle raharendile. Vaatamata sellele, et lepingud sõlmiti igal aastal uuesti, on need säilinud ainult osaliselt ning mitte kõigi perede kohta. Tavaliselt viis esimene leping pere täielikult üle raharendile, kuid aasta hiljem sõlmitud leping taastas osaliselt teotöö.

Nii on Võhma perede esimest tüüpi lepinguist teada Hans Meikari (Maealluse), Jacob Wolmar (Wolmari), David Tomeriase (Domerias; Reo), Josep Reinholmi (Reino Petri) ja Josep Westholmiga (Paerna) lepingud 1863. aastast, mis deklareerisid: „1, temmal kümnist ei olle maksta 2, naddalissi teopäiwi egga waimopäiwi aasta ümber ei olle teha 3, Moisa rehhepeksmissest ei olle tarwis tulla“. Talu eest pidi iga pere tasuma raharenti kahe võrdse osamaksena kokku 84 hõberubla aastas, rehepeksu asemel andma aga aasta lõpus tündri rukist ning käima talvel üheksal päeval vooris ning tegema mõisale tasu eest küttepuid. Aasta hiljem sõlmitud lepingud võtsid aga osa teotööst vabastamisest tagasi. Ilmselt sõlmis Välja talu peremees Jacob Welli oma esimese lepingu juba 1862. aastal, sest aasta hiljem sõlmitud rendilepingu esimene punkt teatas: „Kõik mõisa teggo ja mud teod jätakse maha agga üksi teo päewad aasta ümber teha ja wilja leikus, mis wanna wisi jäeb“. Pere pidi viljalõikuse ajal lõikama 12 vakamaad suvi- ja 12 vakamaad talivilja, iga vakamaa suurusega 400 ruutsülda ehk kokku neli hektarit ning tegema kartulipaneku või võtmise ehk muude sügiseste tööde juures mõisale 35 päeva 20 kopikase päevapalga eest. Kartulit võis võtta ka tükitööna, võttes neli vakamaad ja seejärel tegema veel kümme päeva, mille eest arvestati rendist maha seitse hõberubla. Mõisa nõudmisel pidi perest käidama fikseeritud hindadega vooris: kaks korda Tallinnasse või kolm korda Kundasse, saades esimesel juhul palgaks hõbedas kaks rubla ja 50 kopikat voorilt ning teisel juhul ühe rubla ja 75 kopikat voorilt; tegema kuus päeva sõnnikuveo ajal ja kuus päeva heinateo ajal, saades 50 kopikat päevas ning saatma kevadel 12-ks päevaks mõisa poisi või tüdruku 20 kopika eest päevas ning tegema küttepuid, mille tegemise ja veo eest maksti vastavalt puude pikkusele. Lisaks maksis pere raharenti 50 hõberubla aastas.

Foto 5. Väljavõte vannutatud maamõõtja Carl August Jürgensi aastail 1859–1864 joonestatud ja koloreeritud Palmse mõisa kaardist, millel on kujutatud Võhma pere- ja vabadikukohad (RM 7045 Ar1 2099:1)

Tabel 9. Võhma perede ja mõisa vahel 1881. aasta aprillis kuueks aastaks sõlmitud rendilepingutes esinevad perede rahalised kohustused

Aeg-ajalt ei tulnud rentnikud oma kohustustega toime nii näiteks kuulutas Kadrina kihelkonnakohus 15. mail 1884 pankrotistunuiks Tõnnokeste Johannes Steinpesti ja Reinopetri Madis Einholmi ning kohustas kõiki, kel oli nende vastu nõudmisi ning kõiki, kes olid neile võlgu, endast kolme kuu jooksul kohtule teada andma.

Võhma küla põllud krunditi 1860. aastate II poolel. Kui vannutatud maamõõtja Carl August Jürgensi aastail 1859–1864 joonestatud ja koloreeritud mõisa kaardil on kujutatud veel varasemat ribapõldude süsteemi, siis ühel kahest 1866–1877. aastal koostatud plaanist enam mitte. Seoses talude kruntimisega viidi sel ajal üleasustatud külast neli peret – Pisikeste, Reinopetri, Tõnnokeste, Reo – välja, kaks kilomeetrit lõuna poole Joaveski lähedale lepikusse. Heinamaad anti neile aga kaheksa kilomeetri kaugusel Korjusele. Nõnda tekkis uus küla, mida hakati kutsuma Joanduks, kuid vaatamata sellele arvestati talud 19. sajandil harilikult Võhma alla. Uue koha eeliseks oli asjaolu, et karjamaad oli oluliselt lähemal kui Võhmas, kus karjamaad asusid Allkülas ja selle taga (Kurrendikoalone Karjasma).

Foto 6. Võhma maamõõtja Adolf Grunbergi kaardil 1881. aastal (EAA 3724, 4, 1688: 1)

Esimene Võhmast müüdud talu oli Kingo, mille ostis endine rentnik Juhan Sollmann. Teised talud müüdi 1888. aastal ning ostjateks olid valdavalt väljastpoolt sisse tulnud inimesed. Kui Kingo talu eest küsiti 4300 rubla, siis teised talud müüdi tuhatkond rubla odavamalt (tabel 10).

Tabel 10. Võhma külas mõisalt välja ostetud talud

Võhma küla talude põlumaade kvaliteedist annab põgusa ülevaate Jära ja Wolmari peremehe Juhan (Johannes) Waltoki pöördumine „Kõrgeste auustatud Ritterschafti Wanemate koosolekule“ maade takseerimise asjus: „Põldudest olen palju maha jätnud, on liiwsed ja nii paepealsed, et seemet ega tööd ei tasu. Heinamaad on neljas tükis, osalt 6 wersta kodust eemal; ka palju niisugust, mis koguni niita ei maksa. – Karjamaad on 2–3 wersta kaugusel, wähe kaswataja maa“. Sarnaselt kaebas ka Rünga talu omanik Magnus Weber:

Rünga talu põllumaa on osalt pae kiwi põhjaga, mille mulla pind väga õhukene, osalt madal, kus wesi wilja ära rikkub ja wõimalik ei ole wett kraawi läbi ära lasta. Heina ja karja maa pind on liiwak ja ka osalt soomaa, kus kadaka põesad ja lahja rohtu wähe kaswab. koha peal uut põldu ehk paremaks tegemist ei ole olnud ning Rünga talu maad on wiies iseäranis seiswas jagudes, werstade kaugusel ühest ära lahutatud ja seeläbi koha sissetulek wähene. [...] Rünga talu koht oli kuni 1887 aastani Palmse mõisa oma ja koha rent oli 160 rublani tõusnud, nimelt selleaegse kõrge kartohwli hinna läbi. Nimetatud 1887 aastast saadik on koht minu omandus ja järge mööda rendi peal olnud, aga kartohwli madala hinna läbi rent praegu 120 rubla peale alanenud. [...] Rünga talu koha eest maksin kõrget hinda, 3000 rubla, nimelt sellepärast et kiwist ehitatud kindel elu hoone talu wäärdust tõstis.

M. Weber (1849–1922) oli Palmse mõisa kangru Jüri Weberi ja tema abikaasa Liso noorim poeg Võsuperelt, kelle ristiisaks oli Carl Magnus von der Pahlen. Kuna ta oli kohalik elanik, pidi Rünga talu tegelik seisund talle enne ostmist teda olema, seega ei saa eelnevat kurtmist päris tõsiselt võtta. Endise Reo talu asemele ehitas M. Weber endale uue elumaja, milles olid ka kaupluseruumid ning fotoateljee poeg Jakobi jaoks, kes innustus fotograafiast ning sai 1902. aastal loa avada „Wõhma külasse päewapildi töökoda“. Algul tegutses J. Weber (1879–1947) aktiivselt Palmse kaubatarvitajate ühisuses, kuid avas hiljem oma poe ning pakkus ühisusele konkurentsi. 1920. aastatel pidas ta Võhmas riigiviina poodi, kuid mõisteti salapiiritusega kauplemise tõttu Rakwere-Paide rahukogu poolt kaheks aastaks vangi. J. Weberi kaubanduslikku fiaskot valgustas üksikasjalikult ajaleht Wirumaa Teataja:

21. aug läinud aastal ostsid Anton Sollmann ja Karl Saar Palmse wallas Wõhma külas asuwast Jakob Weberi kroonuwiina poest kumbki ühe pudeli wiina. Pudeleid lähemalt silmitsedes märkasid ostjad, et wiin on sogane ja pitsatid isesugused. Et asjale selgust muretseda, teatasid ostiad sellest aktstisiametnikule, andes üle ka wiinapudelid.

Ekspertiis tegi kindlaks, et pudelites on wälismaa wiin, kangem kui wabariigi „walge“ ja et pitsatid on järeltehtud. Kirjalakiga kinni pandud pudelitele oli kolme lõwi kujund metallrabaga wajutatud sisse. Harilikul (õigel) wiinapudelil on pitsatikirjad laki peal, kuid siin olid ümberpöördult need laki sees.

Weber ei tunnistanud ennast süüdi pitsati jäljendite järeltegemises kui ka wälismaa piiritusest walmistatud wiina riigiwiina asemel müümises, arwates, et kogu asi olewat saanud alguse Sollmanni wihawaenust tema wastu.

Et aga asi nii puhas polnudki, näitas juba see, et läbiotsimisel Weberi ruumidest ja maa seest leiti 16 plekknõu salapiiritusega ja 3 tühja plekknõu. Ka rääkisid tunnistajad, et Weber olla Rakwerest endale tellinud sinist lakki, millisega harilikult piirituse pudeleid kinni pitseeritud. Ka ei leitud tema riigiwiinapoest ühtegi pudelit riigiwiina, mis tekitab arwamise, et siin suurem salawiina „tööstus“ oli.

Rakwere-Paide rahukogu mõistis 25. nowembril Jakob Magnuse p Weberi 2 a. wangi ja wõttis tema kohe wahi alla.

Naugaste ja Kanguste ostis Konstantin Peterson, kes rajas oma hoonete juurde õuna ja kreegiaia. Kuna tema krunti jäi ka vana magasiait asutas ta sinna poe. 1905. aasta revolutsiooni ajal sattus ta aga kogukonnaga tülli, kuna tema kaebuse peale vangistati Palmse Ministeeriumikooli juhataja Eduard Linnamaa. Kogukonna eestkoste tõttu pääses koolimees küll vahi alt, kuid Petersoni kauplus pandi boikoti alla. Tüli lõppes talude müümise ja Petersonide lahkumisega Võhmast. Naugaste ostis Sagadist tulnud Magnus Baumann 4200 kuldrubla eest, Kanguste jagunes lõpuks kolme omaniku vahel – ühe talupoole omandas Kütist sisse rännanud Voldemar Tiido (1876–1949) ning teise poole jagasid omavahel Kustav Roopa (1853–1934) ja Jakob Parktal (1863–1921). Mäallose ostis samuti Loobu Metsanurgast pärit Madis Sammelselg oma vanemale pojale Jakob Sammelseljale (1868–1923). Klaukse ostis Abram Talpsepp Loobu Metsanurgast oma poegadele Gustavile ja Aleksandrile, kes pidasid seda pooleks. G. Talpsepp tegi talutööde kõrvalt ka sepatööd. Jära ja Wolmri ostja J. Waltok tuli Võhmasse Võsult, kus ta pidas trahterit „Hôtel de la Baltique“. ta ehitas uued taluhooned külast välja, oma maade keskele metsa äärde. Kuna ta ise oma talusid ei pidanud, vaid rentis need välja, siis ehitati maja nii ruumikas, et sinna mahtus elama ka rentnik oma perega. Pearna ostis samuti varem Rahkmäel kõrtsmikuna tegutsenud Hans Meikar. H. Meikar abielus 1890. aastal mõisa aidamehe kasutütre Helene Wackeriga, kellega nad tutvunud laulukooris, kus „Pearna Hansu tenor ja te naise Helene sopran olid kooris kandvad hääled läbi mitme aastakümne“. 1920. aastast juhatasid laulukoori nende pojad Hans Evald ja Richard Hermann.

Foto 7. Vaade Võhma külale, magasiait, hiljem Palmse tarvitajate ühisuse pood (Foto: Jakob Weber, enne 1912; ERM Fk 182:11)

M. Weberi nimetatud kivist eluhoone oli Carl Magnus von der Pahleni poolt 1856. aastal Rüngale ehitada lastud moodne korstnaga kivist elumaja. Hiljem ehitati kivist elumajad ka Jäärale ja Klauksele. Jäärale ehitatud maja oli Heiki Pärdi iseloomustuse järgi „lihtne, barokne, krohvitud paekiviseintega, ühe korstnaga, s-kivist poolkelpkatusega maja. Esikülje keskel on kitsa valgmikuga peauks, teine, suurde tuppa (36 m2) avanev uks paikneb vasakus otsaseinas. Maja, milles on kolm tuba, köök ja sahver, köeti kahe ahjuga“. 1863. aastal Klauksele ehitatud kivimaja iseloomustas kahe massiivse kivisambaga ulualune esiküljel. maja keskelt pääses peauksest esikusse, mille taga olid kõrvuti köök ja sahver ja paremal suurem tuba. Pearnale ehitati üleni paekivist rehielamu, millel oli uuenduslik korstnaga reheahi. 1866. aastal olid korstnaga elumajad Volmril, Jääral, Klauksel, Tõnnokestel, Rüngal, Piskestel, Naugastel ja Reol ning korstnaga elurehed Mäealusel, Reinopetril, Kangustel, Pearnal ja Väljal, tavaline elurehi oli Kingol.

Foto 8. Vaade Võhma külale (Foto: Jakob Weber, enne 1912; ERM Fk 182:10)

Vabadikupered 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil

Lisaks taluperedele oli 1782. aastal Võhmas hingeloendi järgi ka kuus vabadikukohta, mis olid koondunud Erusse viiva tee äärde Võhma Altküla. Küllap oli tegemist mõisa maal asuvate vabadikukohtadega, kuna talude maadel asuvate vabadikukohtade üle eraldi arvet ei peetud ning nende elanikud kajastusid hingeloendites talude nimekirjas.

Kuuest popsikohast hääbus kolm 1820. aastatel, alles jäid Venetoa, Korstna ja Sepa, kuid 1858. aasta hingeloenduste järgseil aastail lisandus neile veel terve hulk vabadikukohti.

Venetoa

Venetoa vabadikukohal elas 1782. aasta hingeloendi järgi müürsepp Uetoa Jürri (u 1743–1805) ühes oma abikaasa Kay ja poja Jaackuga. Ilmselt osales Jürri ka Palmse uue härrastemaja ja muude kivihoonete ehitamisel. Ilmselt pidas pärast isa surma kohta mõnda aega ka tema poeg Jaack, kes oli Moritz von Dreyeri atlase seletuskirjas nimetatud Wenne Toa Jacob. Kaua ta kohal oli pole teada sest 1811. aasta hingeloendi järgi elas seal Poisma Gustawi poeg Gustaw Võsuperest, keda kutsuti ka Seppa Kustoks. Kuna ta oli mõisa sepa Poisma Gustawi poeg, võis ta pidada ka sepaametit. Seoses Piskeste Juhhani ametist tagandamisega millalgi enne 1826. aastat, oli toimunud vahetus, millega Uetoa Gustaw oli saanud Piskeste peremeheks ning Juhani noorem vend Jaan asunud tema asemel Uetoale. Millalgi aastail 1834–1850 asus(tati) Jaan Wenberg ühes abikaasa May ja lastega ümber Tõugu külasse ning tema asemel sai kohale Hans Dambach Tõugu külast ühes oma abikaasa Mai, kahe poja ja kahe tütrega. Perekond oli kohal ka 1858. aastal.

Venetoa oli ainus Võhma popsikohtadest, millel oli ka natuke rohkem põllu- ja heinamaad. Samuti oli koha õue alune maa ja koppel oluliselt suuremad kui teistel vabadikel. Mõisa 1805. aasta vakuraamatu järgi oli Venetoa kahe-päeva koht, mille peremees Wennetoa Jürri oli „Upseri Hone Wahhimees“. Lisaks vabadiku elumajale oli Venetoa õuel „Upseri Hone“ ehk mõisas majutust saavate sõjaväeosade ohvitseride jaoks ehitatud elumaja (Quartierhaus), millest tänaseks on alles vaid massiivne mantelkorsten. Elumaja lähedal Tallimäel olnud ka tallid sõjaväe hobuste jaoks. Ajavahemikus 1843–1867 asunud majas mõned aastad ka Palmse vallakool. Helmi Rohtla kirjeldas hoonet oma Eesti Rahva Muuseumile saadetud võistlustöös: „Hoone ise oli suhteliselt suur, mäletan seda lapsepõlvest. Suur mantelkorsten oli keset maja. Teises otsas olid tallid, see osa veeti ära ja palkidest ehitati Nurga popsimaja“. 1898. aastal asus H. Rohtla mälestuste järgi Venetoale elama sepp Magnus Mauermann, kes ilmselt seadis majja sisse ka fotol 9 kujutatud sepikoja. Elamu ehitamisaeg pole teada, kuid seda kujutati juba 1806.–1807. aastal koostatud M. von Dreyeri Palmse mõisa atlase Võhma küla kaardilehel.

1805. aasta vakuraamatu järgi pidi Wennetoa Jürri pere tegema suvel 44 päeva ja talvel 56 päeva korralist rakmetegu ning suvisel vaimudeajal (Jüripäevast kuni kolm nädalat pärast Mihklipäeva) korralist jalategu 46 päeva ning erakorralist jalategu suvel 23 ja talvel 31 päeva. Selleks pidi peres pidevalt olemas olema kaks tööjõulist meest ja kaks naist. Maksudena pidi pere andma mõisale 10 leisikat heina (üks saad = 82 kg) ja ühe piimapüti, mis ümberarvestatuna rukkile tegi kaks toopi rukist aastas. Riigile pidi pere tasuma 3 rubla ja 18 kopikat pearahamaksu, andma magasini aastas ühe vaka rukkeid ja neli toopi otri ning postimoonaks ühe külimitu ja kaheksa toopi kaeru ning kaks leisikat heinu.

Foto 9. Venetoa ohvitseride elumaja (Quartierhaus) plaan Helmi Rohtla järgi: 1. rehealune; 2. suur tuba, hiljem sepikoda; 3. tagakamber; 4. sahver; 5. eeskamber; 6. sepa „värkstuba“; 7. eeskoda; 8. mantelkorstnaga ahi; 9. ääs; 10. alasi (ERM KV 225:48. Helmi Rohtla 1974. Ühest vanimast Virumaa koolist, 714)

Foto 10. Venetoa ohvitseride elumajast (Quartierhaus) on kaasajal alles ainult mantelkorsten (Foto: Hanno Talving, 2008; EVM N 444:454)

Korstna

Teine vabadikukoht millel oli natuke rohkem põllumaad kui teistel, kuid palju vähem kui Venetoal, oli Korstna, millel elas oli 1782. aasta hingeloendi järgi 67-aastane Lachter Maddi oma abikaasa Gretaga ning 55-aastane Reo Mardi Juhan oma viis aastat vanema õe Mayga. 1795. aastaks oli neist elus ainult Juhan ning Korstnale oli asustatud endine Welja Jonase sulane Korstna Jacob ühes oma abikaasa ja alaealiste lastega. Pere ainuke poeg Jürri anti 1807. aastal Napoleoni sõdade aegu maamiilitsasse ning pärast Jacobi surma 1814. aastal asustati kohale Karia Micheli poeg Abram ühes oma abikaasa Anni ja nelja lapsega. Abram suri 1820. aastal ning kohale jäid tema pojad Hans ja Dietrich, kes aga anti nekrutiks vastavalt 1831. ja 1833. aastal ning kohale jäi nende võõrasema, Abrami teine abikaasa lesknaine Mai, kes 1835. aastal sai perekonnanimeks Niewel. Nekrutiks andmise ajal 20-aastane Hans oli 1,69 m pikk, rõõsa jumega, kuid rõugearmiline, tema silmad olid hallid, juuksed helepruunid ja nina keskmine, lugeda ega kirjutada ta ei osanud ning käsitööd teha ei mõistnud. Dietrichi isikukirjeldust kahjuks säilinud ei ole. Millalgi enne 1850. aasta hingeloendust sai kohale Hans Kangust Vatku külast, kes suri 1856. aastal ning kohale sai Joseph Einholm Uuskülast ühes oma abikaasa Anni ja viie lapsega.

Sepa

Sepal elas 1782. aastal Nõmme Hindrich oma abikaasa Kayga. Hindrich lahkus sealt millalgi enne 1795. aasta hingeloendust Võsule, tema abikaasa aga kanti Ilumäe kalmistule. Kohale asus Reo Jahni perest pärit Reo Gusto (u 1750–1817) ühes oma tosinkond aastat noorema abikaasa Leno ja kolme tütrega. Sepal sündis peresse ka poeg Josep, kes anti aga 1830. aastal 20-aastasena nekrutiks. Josep oli 1,56 pikk, rõõsa jumega, kuid vistrikuline, tema silmad olid hallid, juuksed helepruunid ja nina keskmine, lugeda ega kirjutada ta ei osanud ning käsitööd teha ei mõistnud. Millalgi enne 1834. aastat asus kohale Tõnnukeste Hansu Abram oma abikaasa Ewa ja kahe pojaga, kellele anti perekonnanimi Walduk. Seosas Piskeste peremehe Gustav Peesbergi surmaga 1845. aastal viidi A. Walduk oma perega üle Piskestele pererahvaks ning 1850. aasta hingerevisjoni ajal seisis Sepa tühjana. 1858. aastal elas seal aga 1855. aastal von der Pahlenitele kuuluvast Arbavere mõisast (Arbafer, Kadrina khk) Palmse mõisa ümber asunud Jürri Bruus oma abikaasa Maddly, tütre Maria ja lesknaise Lieso Steinpestiga. Mõisa 1859.–1864. aasta kaardil on Sepa kohast veidi ida poole Pearna perekoha ja Nahhajerwe vabadikukoha vahel kujutatud ka sepikoda, kuid see ei kuulunud pigem Sepa koha juurde, sest Sepa oli hoopis mõisa metsavahikoht. 1869. aastal elanud seal mõisa puusepp Eru Abram (1835–1911).

Kadapiku

Kadapiku (Kaddapikko) vabadikukohal elas 1782. aasta hingeloendi järgi Kaddapikko Jack (1722–1813) oma pimeda abikaasa May ja kasutütre Trinoga. 1795. aastaks olid nii May kui ka Trino surnud, kuid Jacku juures elas Tõugu külast tulnud Tenno Micku lesk Madli. 1816. aasta hingeloendi andmeil elas kohal Maddi Ado (1758–1821) ühes oma abikaasa Kaiga. Pärast Maddi Ado surma koht enam hingerevisjonides ei kajastunud.

Välja

Samamoodi kui Kadapiku, hääbusid ka kaks ülejäänud vabadikukohta. Esimesel neist elasid 1782. aasta hingerevisjoni ajal Welia Mick (u 1729–1798) oma abikaasa Madli, õe Madli, tüdruk Liso ja tema pisikese tütre Kayga. Welja Micku surma järel sai koht Mäallose perest pärit Josepile, kes oli abielus Kayga. Welja Josep suri 1820. aastal ning pärast seda kadus koht hingeloenditest.

Naugaste

Teisel vabadikukohal elas aga 67-aastane Naugaste Jaack oma poole noorema abikaasa May ja kahe väikese pojaga, kellest üks oli vastsündinu. 1795. aasta hingeloendiks oli Jaack surnud ning koht läinud üle tema esimesest abielust sündinud pojale Juhanile, kes oli olnud enne seda Naugaste peres sulane ning tema abikaasa Mayle. Pärast Juhani surma 1813. aastal sai koha endale tema noorem poolvend Jaak, kes oli varem olnud Põdralõppe peres sulane. Jaak suri vanapoisina 1825. aastal ning pärast seda kadus koht hingeloenditest.

Foto 11. Võhma Altküla 1806–1807, väljavõte Moriz von Dreyeri mõisa atlase Võhma kaardilehelt. Vabadikukohtadest on kujutatud Venetoa nr 15, Korstna nr 16, Seppa nr 17, Kadapiku nr 18, Välja nr 19 ja Naugaste nr 20 (EAA 1690, 1, 33: 26)

Vabadikukohad mõisa 1859.–1864. ja 1881. aasta kaardil

Lisaks eelkirjeldatud vabadikukohtadele oli M. von Dreyeri atlase kaardilehel kujutatud veel kahte vabadikukohta, mis puudusid atlase seletuskirjas ega esinenud ka hingeloendeis. Mõisa 1859.–1864. aasta kaardil asetsevad enam-vähem samas kohas Nahajärve (Nahhajerwe) ja Kiviku (Kiwiko) vabadikukohad. Esimene saanud oma nime sellest, et seal olnud varem parkali eluase ning seal olnud juba ammu aega tagasi nahaloetuse augud. Kohal, kus atlase kaardilehel oli Korstna vabadikukoht oli 1859–1864. aastal sepikoda ning Korstna nimetus oli kandunud üle endisele Naugaste vabadikukohale. Ilmselt võis see sündida millalgi pärast 1825. aastat seoses Korstna pererahva ümber asustamisega endisele Naugaste kohale ning Korstna elamu muutmisega sepikojaks. Sepast ja Korstnast lääne pool, Suureniidialose Metsa serval asus Soo Seppa saun. Venetoast põhja suunas asusid Tagametsa, Ale (Alle) ja Kruusiaugu (Krusiaugo). Samad vabadikukohad olid ka küla 1881. aasta kaardil, kuid neile lisandus veel Kruusiaugust edasi asetsev Männiku. H. Rohtla järgi paiknesid seal 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses ka Vahemetsa, Alttoa ja Kopli vabadikukohad, kuid viimaseid nimetatud kaartidele pole märgitud. Küll aga on 1859.–1864. ja 1881. aasta kaardil vabadikukohana arvele võetud koolimaja ja viimasel kaardil ka valla kohtumaja. Küllap tasub siinjuures ka nimetada, et 1806.–1807. aasta atlase kaardilehel ja 1859.–1864. aasta kaardil on näidatud, et Võhma Altkülas Jära pere kõlvikute kõrval asus tuuleveski, mida aga 1881. aasta kaardil enam ei ole.

Osal kohtadest oli ka pisut põllumaad, heinamaad oli ainult Venetoal, Korstnal ja koolil, karjatada tohtisid kõik oma loomi kogukonna karjamaal. Loomade talveheinad saadi tavaliselt peremehe heinamaalt, kus tehti nn kahaheina, millest osa sai maaomanik ja osa tegija. 19. sajandi lõpupoole ja 20. sajandi alguses käisid vabadikud peredes või mõisas päevilisteks. H. Rohtla järgi elasid vabadikukohtadel (temal popsikohtadel) „peremeeste nooremad vennad ja õemehed, kel ei õnnestunud koduväi kohta saada ega jatkunud raha mujalt koha ostmiseks, samuti ka endised sulased taludest, lastega lesknaised, vanad ja vigased, ka maata käsitöölised“. Tema sõnul asus Allküla „rannamadalikul kivide ja metsade serval, liivasel pinnasel“, seda iseloomustasid „liivamaa, raudkividest künkad ja nõmmemännik, kiviaiad ja väikesed hurtsikud“.

Tabel 11. Võhma Altküla vabadikuperede maavaldused 1881. aastal

Võhma Altkülas Tagametsa kohal elas 19. sajandi teisel poolel ka väljateeninud soldat Siim Sone (personaalraamatus Some, 1820–1893), kes asus Palmse mõisa ümber 1842. aastal Anija mõisast ning anti 1844. aastal nekrutiks nekrutikomisjonis välja praagitud Jürri Freybergi asemele, kelle põlvel oli kinnikasvanud haav, mille arm takistas vaba käimist. S. Sone oli 1,71 m pikkune, rõõsa jume ja puhta näoga, täidlase lõua, keskmise suu ja nina, pruunide silmade, tumepruunide kulmude ja juustega. Ta oskas eesti keeles lugeda, kuid käsitööd ei osanud. Pärast teenistust pöördus ta Palmse mõisa tagasi ning abiellus 1876. aastal Liisu Steinpestiga.

Foto 12. Väljavõte vannutatud maamõõtja Carl August Jürgensi aastail 1859–1864 joonestatud ja koloreeritud Palmse mõisa kaardist, millel on kujutatud Võhma Altküla vabadikukohad (RM 7045 Ar1 2099:1)

Tabel 12. Võhma vabadikukohtade rent mõisale 1880. aastatel

Vabadikupere	Koha rent
	Raharent (rbl)	Teo-päevad
Venetoa	44.00	8
Korstna	Metsavahikoht
Tagametsa	4.00	4
Nahajärve	4.00	4
Ale	4.00	4
Kiviku	4.00.	4
Kruusiaugu	4.00	4
Kadarpiku	-	-

Foto 13. Helmi Rohtla väitel oli Mihkel Kampmanni (eestist Kampmaa) maateaduse alases väljaandes „Eesti kodumaa“ avaldatud Jakob Weberi fotol kujutatud 20. sajandi alguses Tagametsal elanud vabadikepaar Joosep ja Miina Niigast (Foto: Jakob Weber, enne 1912; ERM Fk 182:1)

Ühiskondlik-, haridus- ja seltsielu

Kuna Võhma oli mõisa kõige suurem ja rahvarohkem küla ning asus enam-vähem keset mõisa ala, siis kujunesid just seal välja kohaliku seltsielu keskus. Seda soodustas ka kooli asumine külasse 1843. aastal ning vallavalitsuse asupaik.

Kõrts

Küla üheks esimeseks ühiskondliku elu keskuseks oli kõrts, kus toimus omavaheline suhtlus, vahetati uudiseid ning arutati päevakajalisi sündmusi. Küllap elati seal ka ühiskonnaelu pahupoolele jäävat seltsielu, kuid ei esimesest ega teisest pole säilinud mingeid teateid. Nagu eespool mainitud oli esimene teadaolev kirjalik jälg Võhma kõrtsist 1715. aastast. Kuna tegemist oli külakõrtsiga, ei saanud see olla kuigi suur ning tõenäoliselt pidasidki kõrtsmikud seda oma kodus, pakkudes mõisas valmistatud õlut ja viina. Kahjuks ei nimetata Võhma kõrtsi ega kõrtsmikku ei hingeloendites ega 1805. aasta vakuraamatus. Kõige tõenäolisemalt aga pidas seda keegi 1782.–1858. aasta hingeloendeis nimetatud vabadikest. Richard Tammiku teatel peeti kohaliku rahva seas kõrtsiks Rünga talu maal olnud kiviehitust. Küll on teada, et 1857. aastal Võhma kõrts enam ei tegutsenud, seega on kõige tõenäolisemalt alusetu ka R. Tammiku arvamus, nagu oleks võinud Klaukse pere elamu, mis valmis 1863. aastal, olla algselt mõeldud Võhma kõrtsi jaoks.

Vallavalitsus

1856. aasta talurahvaseadusega suurendati talurahva vallaomavalitsuse õigusi ja seati sisse vallakohus, mistõttu kerkis vajadus sellele sobiva hoone järele. Vallamaja, kus asus ka vallakohus, ehitati sama plaani järgi kui Jära pere kivielamu, ilmselt 1850. aastate teisel poolel või 1860. aastatel. Kui 1893. aastal liideti Sagadi vald Palmse vallaga, jäi vallamaja Sagadi rahvale liiga kaugele ning seepärast omandas vallavalitsus 1895. aastal mõisalt 100 rubla eest 0,46 dessatiini (0,5 ha) suuruse krundi, kuhu aastail 1895–1896 ehitati uus vallamaja. 14. juulil 1941 põles vallamaja maha metsavendade ja kohalike punategelaste ning neid toetanud piirivalvurite vahelises lahingus. Tules hävis ka vallavalitsuse arhiiv, mistõttu puuduvad allikad Palmse vallavalitsuse ja -kohtu tegevusest.

Kool

1823. aastal avas mõis linnaserehes vallalastele kooli, mis töötanud vaheaegadega „kuni Poola mässuni“ ehk siis tõenäoliselt 1830.–1831. aasta Poola ülestõusuni. 1843. aastal jätkas kool tegevust Võhmas ning asunud kuni 1867. aastani mitmes erinevas hoones: Venetoa ohvitseride elumajas, Välja talu elamus ja valla(kohtu)majas. 1867. aastal valmis uus kahekorruseline puust koolimaja, milles toimus õppetöö kuni kooli sulgemiseni 1968. aastal.

Vallakoolis toimus eesti keelne õppetöö kuus kuud – kool algas oktoobri keskel ja lõppes aprilli keskel, talvine koolivaheaeg algas 20 detsembril ja lõppes 7. jaanuaril. Õppeaineist õpetati piiblilugu, katekismust, kolmehäälset kirikulaulu, lugemist, kirjutamist, rehkendamist, vene keelt ja geograafiat.

Foto 14. Palmse valla(kohtu)maja ja algkooli hoone (RM F 105:110)

1886. aastal asutati Palmse üheklassiline ministeeriumikool, mille õpetajaks palgati 330 rublase aastapalga eest Eduard Langsepp. Lisaks asus ta tööle ka valla-, politsei- ja kohtukirjutajana. Kuna õpilased läksid pea kõik vallakoolist ministeeriumikooli üle, lõpetas see tegevuse. Vaatamata sellele, et kool oli üheklassiline, pidid õpilased läbima selle madalama ja kõrgema jaoskonna, mistõttu õppetöö toimus kaks aastat. 1899. aastal muudeti kool kaheklassiliseks viie jaoskonnaga kooliks. I jaoskond ja ühe õpetaja korter asusid valla(kohtu)majas, mis oli nüüd täielikult kooli kasutada, II–V jaoskond töötasid suures majas. Õppetöö toimus alates III jaoskonnast vene keeles.

Foto 15. Kolmekuningapäeval 1885 Võhma kooli heaks toimunud segakoori kontserdi kava (RM 2317 Ar1 92:57)

Ministeeriumikool tegutses kuni 1919. aastani, mil nimetati ümber Võhma 6. klassiliseks algkooliks, mis tegutses selle nime all kuni 1949. aastani.

Kuna Võhmas polnud kuni 20. sajandi algusaastateni seltse ega seltsimaja, oli kool kultuurielu keskuseks, seal tegutses juba 1860.–1870. aastatel laulukoor ning õpetajad osalesid näitemängudes. Väike murrang toimus pärast köster Gustav Bergmanni ametisse astumist 1890. aastal, mil ka kiriku juurde asutati laulukoor. Samuti mõjutas kohalikku elu Võhma Priitahtlike Pritsimeeste seltsi asutamine ja seltsimaja ehitamine 1905. aastal ning pidude üleviimine koolist seltsimajja.

Vaestemaja

Vaestemaja ehitati Palmse vallavalitsuse maja taha umbes samal ajal kui toimus eespool kirjeldatud perede ümber asumine Joandule, kuna vaestemaja hoone ehitati mõisa poolt Reinopetri elamu palkidest. Hoonel oli pilpakatus ning ukse ees eeskoda. Hoone lammutati 1948.–1949. aastal ning selle palgid saeti koolimaja kütteks. Vaestemaja koosnes ühest suurest toast. Selle keskel oli ahi, mille suus olnud ka pliit. Igal vaesel oli seina ääres oma voodi, laud ja pink. Vallavaesteks olid peamiselt vanad naised, kes said vallalt toetust ning tegid ka ise jõukohaselt tööd. Igaühel olnud oma vokk, millega nad kedranud lõnga ning kudunud müügiks sukki ja sokke, suvel käidi marjul. Need kellel olnud sugulasi saanud toetust ka neilt. Vaestemaja küttepuude eest hoolitses vald.

Seltside kujunemine

1894. aastal alustas tegevust üks esimesi seltse Võhmas – Tuleõnnetuste korral vastastikku abiandmise selts. 1905. aastal loodi sellele täienduseks Võhma priitahtlik tulekustutajate selts, mis alustas omale seltsimaja ehitamist. Selleks renditi 1907. aastal Jakob Sammelseljalt Mäallose (Mäealuse) talu krundist endise Piskeste pere õue alalt 0,33 dessatiini (0,36 ha) maad 100 rubla eest 99 aastaks. Oma tänaseni säilinud omapärase välisilme sai hoone seetõttu, et eespool juba mitmekordselt mainitud J. Weberile hakkas Tallinnas ehituse jaoks eeskuju otsides silma 1905. aastal tuntud Soome arhitektide Herman Geseliuse, Armas Eliel Lindgreni ja Eliel Saarineni projekti järgi valminud Lutheri vabriku töölisklubi. Ta tegi sellest joonistuse, mille järgi kavandatigi seltsimaja esifassaad. Paas ehituseks saadi maja tagant, muu muretseti pidude korraldamisest saadud rahaga. Ettevõtet toetas ka seltsi esimees Ilumäe kaupmees J. Ulfsak. Kolme aastaga valmiski uus umbes 200 kohalise saaliga ja kõrvalruumidega ehitis ning hoone pidulik avamine toimus pühapäeval, 17. oktoobril 1910.

Foto 16. Plakat Seltsimaja sisseõnnistamise peo puhuks (MTÜ Võhma Seltsimaja)

1907. aastal asutati Palmse Rahvahariduse Selts, mille eestseisusesse kuulusid esimees J. Schmidt, esimehe asetäitja J. Meikar, sekretär J. Koot, sekretäri asetäitja M. Aren, kassapidaja M. Mauermann ja kassapidaja asetäitja E. Ukareda. Seltsi esimese, pooliku tegevusaasta aktivasse jäid tasuta kirjanduse õhtu ning kaks näidendiga peoõhtut, üks Võsul, teine Võhmas. 1908. aastal asutas Selts oma raamatukogu, võttes selleks viimase liikmete nõusolekul üle Palmse lugejate ringkonna raamatukogu, ühtlasi eraldas Seltsi peakoosolek eestikeelsete raamatute ostmiseks 40 rubla, tingimusel, et sellest kulutatakse „25 rub. enam vähem teaduslikude tööde ja 15 rub. ilukirjanduse peale“. Raamatute ostmiseks moodustati 10-liikmeline komisjon ning kogu otsustati paigutada Võhma koolimajja. Selts võttis enda peale jõudu mööda toetada vaesematest peredest õpilasi, ostes neile õpikuid ja vihikuid, tasudes nende eest kooli maksu jne. Selts korraldas ka posti toomist vallamajast Võhmasse. Posti järel käidi kolmel päeval nädalas: esmaspäev, kolmapäev reede. Postimees lahkus Võhmast pärast kella kaheksat hommikul ning pidi tagasi olema enne kella kahte pärastlõunal. 1. oktoobrist kuni 15. aprillini toodi post koolimajja, 16. aprillist kuni 30 septembrini Tarvitajate Ühisuse kauplusse. 1908. aastal vedas posti Marie Väärik ja sai selle eest 32 rubla aastas, 1909. aastast läks postivedu Jakob Wenbergi kätte.

Foto 16. Võhma segakoor 1915. aastal, esireas keskel koorijuht köster Jaan Viikmann (Sirp ja Vasar, 1980, nr 5.)

Tavapärast Esimese maailmasõja eelset pidu kirjeldas oma mälestustes Juss Sõster:

Selleaegne pidu algaski lauludega laulukoori esituses (tavaliselt 3–5 laulu). Mõnikord esitati veel paar elavat pilti, kus oli lavale üles seatud mingi liikumatutest tegelastest pildi motiiv, mida valgustati punase bengaalivalgusega. Siis tuli näidend ja lõpuks tants. Tantsuks mängisid viiul ja klaver.

Peod olid rihitud enamikus suurtele pühadele: jõulu, lihavõtte ja nelipühi teisele pühale (pühade laupäeval ja esimesel pühal selleaegsed võimud peoluba ei andnud), siis veel jaanipäev, uus aasta ja ka kolmekuninga päev. Kuulutused olid alati trükitud (Rakveres) ja värvilisele paberile. Kuulutusel olid ära märgitud kõik pisiasjadki. Nii siis algas kuulutus: Missugune selts korraldab, kus ja millal (suurelt) pidu õhtu. Kavas: laulud, elavad pildid, näidend (autori nimi ja näidendi pealkiri, draama või komöödia ja mitmes vaatuses). (Kui näidendi liigitust ei olnud antud, siis lihtsalt näidend) Lõpuks tants. Konfetid. Serpentiinid. Lilled (suvel). Amori post. Einelaud.

Piletite hinnad: Kaks esimest rida (kõige kallim); I plats (odavam); II plats (veel odavam); III plats (seisuplats) (kõige odavam)

Tantsuks: Meestele (kallim); Naistele (odavam)

Kahes esimeses reas istusid jõukamad ja uhkemad mehed oma kaasadega. I ja II platsil olulist vahet ei olnud. Lihtsalt oli odavam ja istusid lavast kaugemal. III ehk seisuplats oli enamvähem lastele. Või kui I ja II plats oli läbi müüdud, siis seisis ka vanemaid inimesi. Kui eeskava oli läbi, hõigati lavalt: Poole tunni pärast algab tants!“ Läks aega, mis läks, aga nii hõigati alati. Saal tehti tühjaks, uksed suleti, algas ju saali ettevalmistamine tantsuks. Rahvas aga ruttas ostma tantsupileteid. [...] Kui saali uksed jälle avati, valgus rahvas saali ja algas tants. Nüüd noored näitsikud panid kiiresti igale nööpnõelaga paberilipaku rinda, kuhu oli kirjutatud number. Saali paremas nurgas lava ääres oli laud, seal müüdi postkaarte. Samas olid ka pliiatsid, millega sai kirjutada kaardile sõnumi, aadressiks numbri, tagasiaadressiks oma numbri, kui vastust sooviti (aga ega alati soovitudki) ja kaart lasti postkasti. Siis tantsu vaheaegadel näitsikud hõikasid numbreid, kellele oli kogunenud posti, ja nii terve õhtu jooksul. Amoripostist võeti elavalt osa ja numbrite hõikamist oli näitsikutel pidevalt. Number pandi rinda tasuta, aga kui suvel asetati veel rinda lillekimp, siis nende eest tuli eraldi tasuda. Samalt laualt, kust postkaarte, müüdi ka konfette ja serpentiine. Paberisadu oli üsna rikkalik. Kui amoripost ei toonud mulle midagi peale nööpnõela, siis paberisajust sain minagi osa ja just tantsude vaheajal.

Tantsude vaheajad olid võrdlemisi pikad ja siis jalutati saalis. Võeti üksteisel käest kinni nagu ringmängus ja nii tekkisid pikad rivid – nii umbes 5–10 inimest kõrvuti, vanad ja noored, täiskasvanud ja lapsed segamini, ja nii tõmmati mindki rivisse. Istuma pinkidele jäid harva mõned üksikud ja enamasti ei kedagi. Paariviisi ei jalutatud – vist häbeneti liigset intiimsust. Ka jalutamise ajal puistati konfette, kuid siiski enam tantsu ajal. Kui pillid hakkasid mängima, vajusid jalutajad vaikselt istuma pinkidele ja algas tants.

Sel ajal oli kombeks anda tegelastele süüa. Kord viis isa mind ka ühes tegelaste tuppa sööma. Isa oli haridusseltsi liige ja ka juhatuse liige ning mängis peaaegu kõigis haridusseltsi näidendites kaasa. Tegelaste toas oli pikk laud, valge lina peal, ja laual aurav tee, võileivad ja saiaviilud teevorsti või kanamuna rattad peal. Ka võileivad heeringaga.

Kui pillimehed läksid sööma tekkis pikem vahe, siis algasid ringmängud. Neist mäletan: „Üks jahimees läks metsa“, „Siidi lipp ja hõbe purjed“, „Metsa läksid sa ja metsa läksin ma“, „Mäe otsas kalju lossis“, „Vändra metsas Pärnumaal“ ja „Isamaa hiilgava pinnala paistab“. – ja nende vahele käisid tantsulaulud. Meid, lapsi tõmmati mingipärast kaasa ringmängu. Muidu oli hästi, aga kui tuli „Isamaa hiilgava pinnala paistab“, kus on vahepeal kätlemine, siis selle ajasime segamini. Meid abistasid ka mitmed vanad.

Ringmängus hoiti üksteisel käest kinni, kõnniti ringis möödapäeva ja lauldi. Väike osa oli ringi sees ja need jalutasid vabalt ringi sees tavaliselt vastupäeva. Kui tuli vahelaul, valisid nad partneri ja tantsisid ringi sees. Kui tantsulaul lõppes, astusid enne ringi sees olijad tagasi ringi ja tantsule valitud jäid ringi sisse. jne. [...] Ja minul on mulje sellest ajast, et pidudel raha ei hoitud. Oli elav amoriposti kirjavahetus, lendlesid serpentiinid ja pärast pidu olid teede ääred kompvekipaberitest kirjud (selleaegne komme ja uhkus oli kompvekipabereid kahele poole teed pilduda). […] Selle aja tantsudest oli aukohal valss, siis polka, reinlender, krakovjak, padespann (pas d’Espagne), padekaater (pas de Quatre), hoira polka, babiljoni polka, vingerka. Paar kolm korda õhtu jooksul hõigati „valss daamidele“ (daamide valik). [...] Puhvetit pidas teemajapidaja. Lauad olid jalutusruumi paremas ääres eraldamata muust osast ja puhveti ees lett, kust osteti.

Palmse Kaubatarvitajate Ühisus

Palmse Kaubatarvitajate Ühisus, mis asutati Võhmas 1907. aastal, pood oli esialgu Rünga talu aidas, kust nö kodusel teel jagas kaupa talupidaja J. Weber ning Jära hiljem talu kambris ärijuht Johannes Hirschfeldi juhtimisel. 1908. aastal asus pood aga vana magasiaida hoonesse, kuhu jäigi. 1909. aastal ehitati aida otsa kaupmehe eluruumid. Kuna hoone omanik oli vald, maksis ühisus vallale aastarenti 50 rubla. Ühisuse asutamisest kirjutas selle 25. aastapäeval lähemalt ajaleht Wirumaa Teataja:

Ühingu asutamise algatajateks olid rannaelanikud Jakob Noor ja Jüri Kruuswall. Esimene koosolek peetigi J. Kruuswalli juures 21. jaanuaril 1907. a. Järgmisel pühapäewal. s. o. 28. jaanuaril 1907. a. organiseerisid ühingu asutamise mõtte algatajad järgmise koosoleku juba Wõhma külas Magnus Sollmanni juures, kus registreeriti liikmeks astuda soowijaid ja kus waliti ära ka esimene juhatus: esimees – Jakob Noor, kassapidaja – Artur Adler. kirjatoimetaja – Jakob Weber ia liikmed – Hans Seemann ia August Uustalu. Tolleaegse kombe järele otsustati algluba paluda „mõisahärralt“ ja hiljem kubernerilt. Esitajaks selles asjas oli Jüri Kruuswall. Paruni-härra pole esialgul lubanud. Mõtlemise järele annud aga siiski mõista, et wõib palwega esineda ametlikkudele wõimudele. Palwekiri seatigi kokku ja J. Kruuswall läks sellega isiklikult kuberneri juurde, wõttes kaasa ka esimese põhikirja, mis kokku seati Wihula samasuguse ühingu põhikirja eeskujul. Saades kuberneri jutule, oli ka weerand tunni pärast Kruuswallil wõimalus põhikiri kinnitatult tasku panna ja kodu poole hakata minema. See oli 20. weebruar 1907. a., mis on ametlik Palmse tarwitajateühingu algus. Kohe asuti liikmete wastuwõtmisele ja osarahade sissenõudmisele. Taheti ju kewadpühadeks kaup müügile lasta. Kaup toodi Wõhmale J. Weberi aita, kus hakati jagama kaupa esialgul ainult liikmetele. Nii said liikmed oma pühadekauba oma poest. Esimesel ametlikult protokolleeritud koosolekul 29. aprillil oli juba 34 liiget.

Esimesed 15 aastat läks ühingu tegevus ülesmäge, kuid siis „tekkis kauplusesse ärijuhtide sagedase wahetuse ja juhatuse loiduse tõttu hulk seiswat kaupa, mis neelas suure osa puhastulust. Sellel ja muil põhjusil tuli 1930. a. bilansi puhastamiseks kustutada seni kogutud omakapital peaaegu tervena“. Pärast seda taastus ühisuse edukas tegevus uue ärijuhi Jaan Musta eestvõttel, kaubamüük kasvas 50%, omakapitalid kasvasid ning ühisuse majanduslik seisund paranes.