Uusküla

Uusküla ajalooline õiend

Vaatamata sellele, et Uusküla pole ajalooallikais nimetatud enne 1583. aastat, näitavad arheoloogia andmed veenvalt, et küla on samas paigas asunud hiljemalt muinasaja lõpust. Keskajast ja Rootsi ajast (13.–17. sajand) on Vatku kohta kirjalikke allikaid äärmiselt vähe, mistõttu keskendub ka käesolev ülevaade peaasjalikult 18. sajandist ja hilisemast ajast pärinevate allikate ja neist tuleneva tutvustamisele.

Uusküla muinasaja lõpul ja keskajal

Uusküla ilmub esimest korda kirjalikesse allikatesse Tallinna Püha Mihkli tsistertslaste nunnakloostri võltsürikutes (Usiculle, Usicule), mille valmistamisajaks Paul Johansen ja talle tuginev Enn Tarvel peavad 15. sajandi esimesi aastakümneid. Küla nimetamine võltsürikuis tähendas aga, et see pidi enne nende valmistamist juba olemas olema.

Aastail 1993–1999 arheoloog Valter Langi eesvedamisel toimunud arheoloogilised uuringud endise Palmse mõisa, mh ka Uusküla maa-alal näitasid aga, et küla oli asunud samas kohas oluliselt kauem. Uuskülast on teada rauasulatuskoht, mis võib pärineda ajavahemikust 12.–14. sajandini, Uuskülast on teada ulatuslik ribapõllusüsteemiga fossiilne põld, mis pärineb 10.–12. sajandist ning usutavasti on küla samaaegne või isegi vanem. Sarnane ribapõllusüsteem kestis kuni 19. sajandi II pooleni, mil hakati talusid kruntima. Seega võib arvata, et Uusküla oli olemas juba muinasaja lõpust ning

Arutledes Uusküla nime võimaliku tekke üle, leidis V. Lang: „Kuna siinkandis ei tunta kivikirstkalmeid, on koht algselt asustatud hiljem kui teised paigad klindi lähistel. Seega võis taoline nimetus tekkida juba koha esmakordsel hõivamisel rohkem kui kaks tuhat aastat tagasi. Teiselt poolt on mõeldav, et Uusküla asustuses esines rahvasterännuajal ja võib-olla ka (nooremal) rooma rauaajal lünk ning see koht asustati uuesti viikingiaja paiku. Seega võis nimetus „Uusküla“ tekkida ka selle paiga uuesti asustamisel. Siinne II kalme rajati nooremal eelrooma rauaajal ning perioodist 1.–7.(8.) sajandini polnud seal mingeid tõendeid matustest. kalme on küll veel uurimata, kuid see võib põhimõtteliselt sisaldada (ka) rooma rauaaja matuseid. Samas ei tõesta lünga olemasolu (tarand)kalmetesse matmisel veel iseenesest asustuslünga olemasolu, sest arheoloogiline materjal keskmise rauaaja kohta kas puudub või on äärmiselt napp ka teistes uurimispiirkonna asustusüksustes. Niisiis pole Uusküla nime vanus teada, küll aga on selge, et koht laiemas tähenduses asustati hiljemalt nooremal eelrooma rauaajal ning küla tänapäevasel kohal hakkas kujunema hiljemalt viikingi- või hilisrauaajal“.

1510. aastal vahetas tsistertslaste Püha Mihkli kloostri abtiss Elisabeth Brincke Palmse mõisa Bertram Jungega Nabala mõisa vastu, millega ka Uusküla läks viimase valdusse. 1522. aasta Mardipäeval andis ta selle Virumaa meeskohtu ees oma väimehele Dyrick Metzenstakenile.

Rootsi võimude poolt 1586. aastal läbi viidud suure omandisuhete revisjoni andmeil esitasid Palmse omandipaberid Marcus Metztackeni pojad Arendt ja Dietrich, kes olid Rootsi kuninga teenistusse Mõisa suuruseks oli 21 adramaad ning selle koosseisu kuulus ka Uusküla (Weszkull). Engel Hartmanni järgi oli Uusküla (Vskülby) suuruseks 1583. aastal neli adramaad.

1598. aastal Dietrich Stricki ja mõisa alaealise pärija Arend Metztackeni eestkostjate vahel sõlmitud mõisa rendilepingust selgus, et Uusküla (Ußkül) neli adramaad, üks adramaa Võhmast (Waymist), ja Joaveski vesiveski olid enne rendilepingu sõlmimist panditud 2000 riigitaalri eest Jürgen von der Hoyele. D. Strick maksis renti aastas 300 riigitaalrit ning kohustus maksma J. von der Hoyele tagasi temalt võetud 2000 riigitaalrit, saades niiviisi tollele antud pandi endale.. Kui A. Metztacken pärast välismaal veedetud aastaid 1607. aastal Eestimaale naastes maksis ta võlad ning asus oma mõisa üles ehitama. Pärast võlgade tasumist elas ta esialgu üsna vaesel jalal ning toonud oma vastse abikaasa ... von Tiesenhauseni talupojavankril mõisa, elasid nad esialgu Võhma külas, sest mõisasüda oli Rootsi-Poola sõjas (1600–1611) hävinud ega olnud seal ühtegi tervet hoonet.

Kõige vanem nimepidi teadaolev talupoeg Uuskülast (Uhßkull) oli umbes 80-aastane Naukaste Thomas (sünd u 1575), kes esines tunnistajana 1655. aastal Palmse ja Sagadi piiritüli lahendaval kohtuprotsessil.

Uusküla pered 18. sajandil

Pidevad kirjalikud andmed Uusküla (Udeküll, Udekül, Udenküll) ja tema elanike kohta ilmuvad alates 1711. aastast, millest pärineb Palmse mõisa katkunimekiri. Selle kohaselt oli Uuskülas seitse peret, mis jäid kõik alles ka pärast katku. Ühtegi katku surnut ei olnud neljas peres. Nano Arendi peres oli vaid üks ja Pitka Matty peres kaks surnut, see-eest sai katku poolest kõvasti pihta Hanneske Madty pere, kus oli kuus surnut ning ellu jäi vaid kolm, üks mees ja kaks naist.

Tabel 1. Uuskülas katku surnud ja ellu jäänud perede kaupa Palmse mõisa katkunimekirja järgi 1711. aastal

Prediko

1711. aasta katkunimekirja järgi oli Rütel (Reuter) Friedrichi (Fredrick, Fredrik, Wredrick, Wredrik) peres kolm meest ja üks naine. Üks meestest oli loomulikult Friedrich ise ning naine tema abikaasa Kay. Ülejäänud meestega on raskem, sest 1711. aastaks oli Friedrichil ja Kayl vähemalt kolm poega: Rütteri Fredriko Jürry (Jürgen), kes abiellus 1716. aastal Pitka Tönno kasutütar Trinoga; Reuter Wredriku poeg Tönno, kes abiellus 1723. aastal Kallamehe Abrahami tütar Marriga Hukkost (Vohnja); Reuter Wredriku poeg Jahn, kes abiellus 1726. aastal Erro Körwe Seppa Jürri tütar Madliga; Rütri Wrederiko poeg Peter, kes abiellus 1731. aastal Wolmeri Micku tütar Mayga Tõugult; Rütri Wrederiko poeg Jaan kes abiellus 1731. aastal Jako Jako tütar Anniga Vatkult; Rütel (Reuter) Fredricki poeg Ado, kes sündis 1711. aastal. Lisaks oli Friedrichil vähemalt üks tütar Mall, kes läks 1712. aastal mehele Maido Tönno Poik Tönnole Riowallast. Pere staatusest Palmse mõisas annab ehk pisut tunnistust asjaolu, et 1728. aastal, mil sündis Rütli Wredriko Johani tütar Kay oli tüdrukukese üheks ristiisaks parun Arend Dietrich von der Pahlen.

1723. aasta vakuraamatu ja 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi oli Friedrich täisadrik, hilisemate adramaarevisjonide vakuraamatute järgi pooladrik.

Pitka

1711. aasta katkunimekirja järgi surid Pitka Maddi (Matty) peres mõlemad mehed ning ellu jäi ainult Maddi abikaasa Elß, kes abiellus 1712. aastal Jaani peremehe poja Jahni Marti Tönnoga. 1723. aasta vakuraamatus kutsuti teda Pitka Tönnoks. Kuigi katkunimekiri seda ei kinnita, elasid katku üle vähemalt kaks Elßi ja Maddi tütart. Pitka Tönno kasutütar Trino abiellus 1716. aastal samast külast pärit Rütteri Fredriko Jürryga ning Pitka Tönno kasutütar May 1728. aastal Kolga kõnnu mõisa Reuter Andres Bucksi poeg Jaacuga. Samas võis tegu olla ka pärast katku peresse võetud vaeslastega. 1782. aasta hingeloendis esines Pitka Tenno lesk Kay (u 1707 – †enne 1795), kelle näol võis olla tegu Tönno teise abikaasaga.

Katkunimekirjas ei kajastu Pitka pere liikmete hulgas ka Pitka Maddi arvatav ema, Pitka Jaaku lesk Kaddri, kes sündis 1653. aastal ning maeti 74-aastasena 22. aprillil 1727. Jaak ja Kaddri abiellusid 1669. aastal ning said 24 aastat kestnud abielu jooksul – Jaak suri 1693. aastal – kaks poega. Ema surma ajal oli need pojad juba surnud, kuid neist jäi järele kaks pojapoega, kes vanaema matmise eest hoolitsesid. On muidugi võimalik, et Kaddri ja tema pojapojad ei elanudki katku ajal Pitkal.

Nano pered

Nano Arend (Arn) sündis 1646. aasta paiku ja maeti 30. märtsil 1721. aastal. Ta oli abielus ainult ühe korra ning jäi pärast abikaasa Marreti surma 1712. aastal leseks. Arendil ja Marretil oli kaheksa last, neli poega ja neli tütart, kes isa surma ajal kõik veel elasid. 1711. aasta katkunimekirja järgi oli tema peres enne katku kuus inimest – neli meest ja kaks naist, kellest üks naine suri katku. Vaatamata sellele, et Arend ja Marret oli katku ajal suhteliselt eakad, jättis katk nad puutumata.

1723. aasta vakuraamatu järgi oli pooladrik Nano Arni Jack (Nano Jak, Nano Arni Jacob) abielus Annoga (Ann), kes oli Vandu mõisast pärit Pällo Jacobi tütar. Enne abiellumist 1714. aasta lõpus teenis Anno Neeruti mõisas tüdrukuna.

Lisaks Jackule on Arni ja Marreti lastest teada Nano Arni Thomas, kes 1711. aastal abiellus Reino Peteri tütre Ewaga Võhmast. 1723. aasta vakuraamat Thomast ei nimetanud, kuid 1726. aastal oli ta juba pooladrik, samal ajal kui Jack oli jäänud veerandadrikuks. 1732. aasta adramaarevisjon ei nimeta Jacku enam üldse, samal ajal kui Thomasel oli kasutuses ainult veerand adramaad ning veerand seisis kasutamata. 1739. aasta adramaarevisjoni protokollist selgus, et Nano Jaak oli nende seas, kes saadeti Palmsest kogu oma perega Sakusaarele. Nano Arni Thomas suri enne 1739. aasta adramaarevisjoni, sest selle vakuraamatus on uueks peremeheks tema 1712. aastal sündinud poeg Ado.

Usutavasti olid Nano Arendi pojad ka Jürri, kes oli juba enne 1711. aastat abiellunud Elßiga, ning Nano Ado Võhmast, kelle perre 1728. aastal sündis tütar Els.

Klaukse

Rütell Claßi pere elas katku ilma ühegi kaotuseta üle, terveks jäid kõik kaks meest ja kolm naist. Kaks neist olid Rütell Claß (Rütter Claus) ise ja tema abikaasa Kert. Teist meest ei õnnestunud välja selgitada, kuid teised kaks naist võisid olla Clausi ja Kerti tütred Ann ja Kay.

Ann abiellus 1720. aastal Hannuße Mikko Tönno Kolgakülast ning Kay 1723. aastal Willa Tönno poeg Mardiga Sagadist, seega lahkusid mõlemad tütred Palmse mõisast. Kerti saatusest rohkem midagi teada ei ole, kuid Rütter Claus, kes sündis 1661. aasta paiku, maeti 25. märtsil 1731. 1726. aasta adramaarevisjoni järgi oli Wanna Claus Uuskülast vabadik, kelle peres oli ainult kaks vanainimest. Ilmselt ei olnud 1732. ja 1739. aasta vakuraamatute veerandadrik Clausse Jürri kuidagi Rütter Clausiga seotud.

Jaani

Ka Jahni (Jahny) Mardi perest läks katk mööda ning mõlemad seal elanud mehed ja naine jäid terveks. Ilmselt olid need Jahni Mart ja tema abikaasa Kadri ning keegi nende poegadest, kellest kirikuraamatuis esinesid Jahni Marti Tönno, kes 1712. aastal abiellus Pitka Maddi lese Elßiga, Jahni Marti Mick, kes 1726. aastal abiellus Kingo Jürri tütar Mayga Võhmast ning Jahni Maddi, kellele 1720. aasatel sündisid ridamisi kolm tütart: Elß, May ja Madli ning kaks poega: Joseph ja Maddis. Nagu eespool nimetatud, oli Jahni Marti Tönno hiljem Pitka peremees ning tuntud nime all Pitka Tönno.

Mõisa 1723. aasta vakuraamatu ja 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi oli Jahni Mart pooladrik. Kaddri surma kohta kirikuraamatus andmeid ei leidunud, kuid Mart oli sündinud 1657. aasta paiku ja maeti 19. märtsil 1732. aastal.

Tooma

Thoma Hansu lesk, kelle nime pastor surmameetrikas paraku ei nimeta, sündis 1665. aasta paiku ning maeti 24. jaanuaril 1725. Ta abiellus 1680. aasta paiku Thoma Hansuga, kellega sai 20 aasta jooksul neli poega ja ühe tütre, kellest kolm poega olid ema surma ajal veel elus. Ta lesestus 1700. aasta paiku, mil Thoma Hans suri. 1726. aastal abiellus üks nende poegadest Thoma Hansu Jaac Erro Seppa Andrese tütar Anniga. Tema pojad võisid olla ka Thoma Andres ja Thoma Maddy, esinesid meetrikaraamatutes esimene 1712. aja teine 1711. aastast alates. Thoma Andres (Andreß) oli abielus Kaddriga, kellega neil ajavahemikus 1714–1722 sündis kolm tütart ja poeg. Kirikukirjade järgi suri Kaddri 1724. aastal, kuid 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi oli veerandadrik Thoma Andrese peres poja ja kolme tütre kõrval taas ka perenaine. 1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus pere enam ei esine.

Thoma Maddi oli abielus Mallega, kellega neil 1711. aastal sündis tütar Kay ja 1714. aastal tütar May. Enne 1711. aastat oli perre sündinud tütar Mall, kes abiellus 1728. aastal endise Palmse mõisa Reuter Peteri pojaga. 1729. aastal ilmus kirikuraamatutesse Maddi ja Malle poeg Thoma Mart, kes oli abielus Mallega. 1731. aastal sündis neile poeg Jürri, kelle ristiisaks oli Arend Dietrich von der Pahlen.

Prassi pered

1711. aasta katkunimekirja järgi jäid ellu kõik kuus Prassi (Praßi) Micku pere liiget – kolm meest ja kolm naist. Prassi Mik sündis 1645. aasta paiku. Enne 1670. aastat ta abiellus ning sai oma abikaasaga seitse last, kellest elasid kaks poega ja neli tütart. 1720. aastal ta suri ning temast jäi maha lesk, kelle nime meetrikaraamatud kahjuks ei vahenda. Tõenäoliselt kuulus tema peresse ka Prassi Jürri lesk Kaddri, kes sündis 1629. aastal ning maeti 12. juulil 1731 ning oli surres 102-aastane. Prassi Jürri ja Kaddri olid ilmselt Miku vanemad. Miku enda pojad olid Prassi Jahn (Johan), keda mainis täisadrikuna juba 1723. aasta vakuraamat ning Tönno. Ilmselt jagasid nad isatalu omavahel, sest 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi olid mõlemad pooladrikud. Arvatavasti olid Miku tütred abiellunud juba enne katku nagu nende vennadki. Ainus, kes oli katku ajal vallaline oli Miku kasutütar Madli (Madell), kes abiellus 1712. aastal Paggari Hindrichi poja Jahniga Hukult.

Prassi Tönno oli abielus Annoga, kellega neil enne 1711. aastat oli vähemalt üks poeg Tönno ja tütar May ning ajavahemikus 1712–1732 sündisid veel tütar Madli ja kuus poega, kellest Gustavi ristiisaks oli maanõunik Gustav Christian von der Pahlen, 13-aastane Mick oli 1739. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi talu peremees ning Prassi Tenno Jahn oli talu peremees 1782. aasta hingeloendi andmetel.

Prassi Jahnil olid abielust Kaddriga, tütred Kay ja Elß ning poeg Jürri, kes 1739. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi oli isalt talu pärast selle surma, üle võtnud. Jürri oli abielus Lisoga, kellega neil 1728. aastal sündis poeg Josep ja 1730. aastal tütar Liso.

Uusküla perede koormised 1723–1739

1723. aasta vakuraamatu järgi maksid pooladrikud mõisale kolm tündrit rukist, kolm tündrit otri, ühe tündri kaeru, kolm koormat küttepuid, ühe koorma heinu, kolm naela lõnga, ühe lamba, kolm kana, 30 muna, kolm lehmaohelikku, 24 leisikat (196,56 kg) õlgi ja kaheksa valget rootsi rundstükki ning kaks täisadrikut (tabel 5), vastavalt kaks korda rohkem. Kokku maksid Uusküla pered mõisale 24 tündrit rukist, 24 tündrit otri, kaheksa tündrit kaeru, 24 koormat küttepuid, kaheksa koormat heinu, 24 naela lõnga (u 9,8 kg), kaheksa lammast, 24 kana, 240 muna, 24 lehmaohelikku 192 leisikat (1572,5 kg) õlgi ja 64 valget rootsi rundstükki ehk kaks hõbetaalrit. 1732. aastal olid maksud jäänud sisuliselt samaks, kuid rahas tuli maksta kaheksa kopikat ning adramaarevisjoni vakuraamatus ei kajastunud küttepuude, lehmaohelike ja õlgede andmine. 1739. aastal oli rahamaks kadunud, kuid selle asemel tuli anda üks tünder kaeru rohkem, üks koorem küttepuid vähem ning lisaks üks kott. Teotöö oli kogu aeg sama – rakmetegu aasta ringi kolm päeva nädalas ning jalategu vaimude ajal kolm päeva nädalas.

Tabel 2. Vatku küla perede liikmed adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1739

Tabel 3. Elanikke Vatku külas adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1739

Tabel 4. Loomi Vatku perede käsutuses adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1732–1739

Kui 1723. aasta andmeil oli Uusküla nelja adramaa suurune nagu 16. sajani lõpulgi ja 1726. aastal isegi ¼ adramaa võrra suurem, siis 1732. aastaks on sellest terve adramaa harimata ja seisab tühjana (Wüst). 1739. aastal oli harimata ja tühja maad veel ¼ adramaa võrra rohkem (tabel 5). Millest see tulenes pole päriselt selge, sest rahvaarv oli juba 1726. aastaks taastunud. Ilmselt ei kajasta 1723. ja 1726. aasta andmed täielikult asjade tegelikku seisu ning tühjad adramaad on lihtsalt kajastamata

Tabel 5. Tõugu perede talude suurus adramaades 1723–1739

Uusküla pered 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi I poolel

Kuna Palmse mõis saavutas 1739. aastaks oma Rootsiaegse adramaade suuruse, siis seal enam revisjone läbi ei viidud ning seetõttu pole 18. sajandi keskpaigast ning teisest poolest ka andmeid mõisa talude ja nende kohustuste kohta mõisa ees. Et pärast 1734. aastat pole säilinud ka meetrikaraamatuid, saab lähemaid andmeid Uuskülas elanud inimeste kohta alles alates 1782. aastast, mil hakati koostama hingeloendeid.

Prediko (Reitle)

1782. aasta adramaarevisjoni järgi oli Prediko peremeheks Reiter Maddi (1731–†enne 1795), kes oli Wredriko Tönno ja Marri poeg. Ta oli abielus Mayga, kellega neil oli kaks poega ja kaks tütart. Peres elas oma perega ka tema vend Prediko Mart ja sulane Hans. 1795. aastal oli peremeheks Maddi vanem poeg Tenno (u 1770–1825), kes oli abielus Kõnnu mõisast pärit Madliga. Isa surres sai peremeheks tema vanem poeg Abram (1800–1879), kelle sõlmitud oli ka pere teadaolevalt esimene rendileping mõisaga 1827. aastal, kuid 1834. aastaks olid peremeheohjad mingil põhjusel läinud tema nooremale vennale Jakobile. 1835. aastal sai pere endale perekonnanime Pilberg. J. Pilberg ja tema abikaasa Ann olid pererahvas veel ka 1858. aastal.

1854. aastal anti nekrutiks Abram Pilbergi vanem poeg Tönno ning saadeti Tallinna hospitali ravima jalal olevat haavandit. Vastavalt hospitali ordinaatori Šeremetjevski teatele õnnestus haavand terveks ravida ning 1855. aasta aprillis võeti T. Piilberg väeteenistusse. Ta oli 1,66 m pikk, puhta näoga, täidlase lõuaga, keskmise suu ja ninaga, hallide silmade ning mustadade kulmude ja juustega ning oskas eesti keeles lugeda.

Pitka

1782. aastal oli Pitka peremeheks Pitka Abram (u 1734–†enne 1795), kes oli abielus Annoga, kellega neil oli kaks poega ja kaks tütart. Peres elasid ka Abrami vend Jürri ühes oma perega ning Pitka Tenno (Tönno) lesk Kay, kes oli ühtlasi Abrami ja Jürri ema. Lisaks teenis peres sulane Jahn. 1795. aastal oli peremeheks Pitka Juhhan (u 1768–1809), kes suri aga keskeas ning kuna tema oma pojad olid veel liiga noored, sai peremeheks tema noorem vend Gusto (u 1774–1839). Kuna Gusto ja tema abikaasa Mall olid lastetud, sai pärast Gusto surma peremeheks Juhani noorim poeg Tenno (1800–1879) ja perenaiseks tema abikaasa May. 1835. aastal anti perekonnale perekonnanimeks Neudorf (Neydorf).

Nano

1782. aastal oli Nano peremeheks Nano Arni Thomase ja tema abikaasa Ewa esikpoeg Nano Ado (1712–†enne 1795), kes oli olnud peremees juba hiljemalt 1739. aastast saadik. Ta oli abielus endast 20 aastat noorema Kayga, kes oli ilmselt tema teine abikaasa. Peres olid ka Ado pojad tema esimesest abielust Gustaw ja Jahn oma perekondadega ning Ado vennad Tenno ja õde An. Kuna pere kõige vanem poeg Gustav suri enne 1795. aasta hingeloendust oli loenduse ajal peremeheks tema noorem vend Jahn (u 1744–1819) ja perenaiseks tema abikaasa Kay. Jahni surma järel sai peremeheks tema teine poeg Jahn (1795–1874). 1835. aastal said Jaan ja tema abikaasa Ann ühes lastega ning Jaani vanem vend Gusto ühes perega nimeks Nano. J. Nano (Naano, Noan) oli peremees ka 1858. aastal.

Klaukse

1782. aastal oli Klaukse peremeheks Clausse Hans (u 1726–1796), kes oli abielus Kayga, kellega neil oli kolm poega ja kaks tütart. Peres elas ka Clausse Tenno ühes oma abikaasa Kay, poja pere ja lastelastega ning Prassi (Karia) Maddi abikaasa May ühes oma pisikeste lastega. Hansu surma järel sai peremeheks tema kolmas poeg Jürri, kuid tema peremehepõlv ei kestnud kaua, sest juba 1816. aastal oli peremeheks toodud Võhmast Rünga Juhani poeg Peter (u 1786–1825). Jürri ja tema vanem vend Jacob oma peredega elasid talus edasi. Pärast Peteri surma sai peremeheks Clausse Hansu kõige vanema poja Jahni poeg Clausse Hans, kes sõlmis veel 1827. aastal mõisaga rendilepingu kolmeks aastaks. Arvatavasti ei tulnud ta aga talu pidamisega hästi toime, sest 1834. aastal on Klauksel peremeheks Tõugult Hanso Jakobi poeg Johan. 1835. aastal anti talle ühes abikaasa Anni ja tütar Maiga perekonnanimi Klaus, samal ajal kui talu vana pererahva perekonnanimeks sai Laimel. 1850. aastaks oli J. Klaus ühes perega üle viidud Erusse ning talu oli üle läinud Toomalt ümber asustatud Tompakite perele. Perepea Maddis (u 1780–1851) ja tema poeg Joseph (1806–1851) surid samal aastal ning peremeheks sai Josephi vanem poeg Maddis (1832–1890) 1853. aastal abiellus ta Kai Steinpestiga (1823–1892).

Laimelite perel pidi mõisa silmis olema mingi väga tõsine probleem, sest suur osa pere meesliikmeist anti üksteise järel nekrutiteks. Clausse Jürri poeg Johan anti nekrutiks 1827. aastal. Ta oli 1,61 m pikk, rõõsa jume, hallide silmade, helepruunide juuste ja pikkavõitu ninaga. Clausse Jacobi tütre Mai abieluväline poeg Hans Laimel anti nekrutiks 1846 ja 1847. aastal Clausse Jacobi vanema venna Jahni poeg Johann Laimel. H. Laimel oli 1,64 m pikk rõõsa jumega, ümara lõuaga, keskmise suu, tavalise nina, hallide silmade, helepruunid kulmude ja juustega. J. Laimel oli 1,71 cm pikk ning erines eelnevaist vaid selle poolest, et oma laiavõitu nina. Kui Clausse Johan oskas eesti keeles lugeda, siis teised olid kirjaoskamatud.

Jaani

Jaani peremeheks oli 1782. aastal Jaco Andres (1726–1797), kes oli Pitka Jaagu ja Leno (1705–†enne 1795) poeg. Ta oli abielus Anniga, kellega tal oli kaks poega ja kolm tütart. Peres elas ka tema vennad Jaco Jahn ja Jaco Hans oma peredega. Pärast Andrese surma sai peremeheks tema teine poeg Jahni Hans. 1816. aastaks oli Hans peremehe ametist lahti saanud ning tema asemel oli peremeheks tõusnud Võhma külast pärit Wolmari Maddi poeg Juhan (u 1765–1835), kes oli abielus Madliga. 1834. aastaks oli ta peremeheameti üle andnud oma teisele pojale Josephile, kuna tema vanem poeg Samuel oli ümber asunud Suru mõisa (Surro, Kuusalu khk). 1835. aastal sai Joseph ühes oma abikaasa Kay ja lastega endale perekonnanimeks Wolmar, Jaco Andrese järglased said perekonnanimeks Puntjanus. J. Wolmar oli Jaani peremees ka 1858. aastal.

Foto 1. Väljavõte Carl Magnus von der Pahleni poolt 1795. aastal koostatud Palmse mõisa Loobu jõe äärsete valduste kaardist. Uusküla heinamaadel, mis paiknesid Loodu jõe ääres Risti Nieth’ust kuni Aasumetsa pere maadeni kasvas kõige parema kvaliteediga aasahein (EAA 1690, 1, 46: 1)

Tooma

1782. aastal oli Tooma peremeheks Toma Jürri Jahn (u 1747–1812). kes oli abielus Mayga. peres elasid ka tema nooremad vennad: Jürri Maddi ühes oma abikaasa Anniga, Tenno ja Jacob ning õde An. Lisaks teenis peres sulane Tomas. 1795. aastaks oli Jahn peremehekoha üle andnud oma nooremale vennale Toma Maddile (u 1759–1833). Ajavahemikus 1807–1811 on peremeheks saanud Toma Jürri kõige noorem poeg Jacob (u 1768–1843), kes oli abielus Anniga. 1835. aastal anti neile perekonnanimi Tomerias. Pärast J. Tomeriase surma sai peremeheks tema poeg Abram (1795–1879). 1858. aasta hingeloendi järgi elas talus ka Treybachide pere, kelle ilmselt oli läinud ka peremehekoht – 1863. aastal sõlmis mõisaga rendilepingu Tooma talu üle Magnus Treybach.

1813. aastal anti nekrutiks Tooma Maddi poeg Josep ja 1814. aastal Maddis ja 1838. aastal A. Tomeriase ja Leno poeg Johan. Kahe esimese kohta lähemaid andmeid ei ole, kuid J. Tomerias oli 1,61 m pikk, rõõsa jumega, kuid vistrikuline, täidlase lõua, väikese suu, terava nina, hallide silmade, tumepruunide kulmude ja juustega ning oskas eesti keeles lugeda.

Prassi Abram

1782. aastal Prassi Abrami peremeheks olnud Prassi Jahn (u 1708–†enne 1795) võis vanuse järgi otsustades olla Prassi Jahni ja Kaddri poeg. Ta oli abielus Kaddriga, kes oli tema teine abikaasa. Esimesest abielust olid tal pojad Abram ja Josep, kes elasid peres ühes oma abikaasade ja lastega. Pärast isa surma sai uueks peremeheks Josep (u 1746–1795), kes oli abielus Lisoga. Hiljemalt aastast 1800 sai talus peremeheks Hanso Abrami ehk Korjeso Abrami poeg Josep (u 1781–1816), kes oli abielus Annoga. Pärast Josepi surma sai peremeheks tema noorem vend Prassi Jakob (u 1785–1833) ja seejärel Josepi vanem poeg Abram (1808–1876). 1835. aastal anti neile perekonnanimeks Prassi. A. Prass ja tema abikaasa Lieso olid talu pererahvas ka 1858. aastal.

Prassi Jakob

1792. aastal oli Prassi Jakobi peremeheks Prassi Tönno ja Anno poeg Prassi Tenno Jahn (1732–1809), kes oli abielus Kayga, kellega neil oli neli poega ja tütar. Peres elas ka Prassi Peter ühes oma abikaasa ja lastega. Isa surma järel said pererahvaks tema poeg Tenno (u 1769–1833) ja tema abikaasa Ann. Oma perest Tennole järglast ei leidunud ning uus peremees Pello Jaani Jakob toodi talusse hiljemalt 1829. aastal Erult Kasiko perest. 1835. aastal anti talle ja tema abikaasale Maile, kes olid talu pererahvaks ka 1858. aastal, perekonnanimeks Grass.

Kuue-päeva pered 19. sajandi alguses

Maamõõtja Solomon Severin Dobermanni poolt 19. sajandi algul koostatud kirjelduse järgi asus küla tasasel maal ning selle põldudel oli mustmullapinnas, mis paiguti oli osaliselt segatud kivide ja liivaga, kuid küla heinamaad olid head. Põlluharimisest ja veisekasvatusest elatuvad pered olid heal järjel. S. S. Dobermann seletas seda nende kasutuses olevate maade headuse ja raske tööga. Mõisale tegid nad teotööd ega pidanud tasuma rahamaksu.

Vastavalt mõisa 1805. aasta vakuraamatule olid kõik Uusküla pered kuue-päevapered, mis pidid tegema aastas 300 rakmepäeva, millest 132 päeva tehti suvel ja 168 talvel ning 300 jalapäeva, millest vaimud ehk jalateolised tegid suvel 228 ning talvel 72 päeva. Vastavalt 1804. aasta talurahvaseadusele, pidi kuue-päeva perel olema kasutada kuus tööjõulist inimest, kellest kaks anti kuueks päevaks nädalas mõisa tööle. Tööjõulisteks loeti nii mehi kui ka naisi vanuses 15-60 eluaastat, kuid tööjõu puudusel tohtis kasutada ka 14-aastaseid noorukeid. Sageli kasutati suviste, palju tööjõudu vajavate tööde juures ka oluliselt nooremate laste tööjõudu.

Kuue-päeva pere rakmeteoline pidi heinaajal tegema 18 päeva heinamaal tööd ilma rakendita, millest 12 päeva kompenseeriti sõnnikuveo ajal mõisale teise rakendi (hobune vankri ja riistadega) ja kolmanda teolise andmisega ning kuus päeva hobuse ja äkke andmisega vaimule samaks ajaks. Heinajal pidi kuue-päeva pere lisaks andma ka kolmanda jalateolise 24 päevaks ning viljalõikuse ja muude põllusaaduste koristamise ajaks kaks lisateolist kokku 48 päevaks.

Lisaks teopäevadele maksid kuue-päeva pered mõisale kümniseks kaks tündrit rukkeid, kaks tündrit otri, kaks tündrit kaeru ja 30 leisikat (ühe koorma ehk kolm sadu) heinu ning andma naturaalandamina mõisa ühe täiskasvanud lamba, kolm kana, 30 muna, kolm naela lõnga, ühe kolmevakase koti, kolm kütket, kaks käsisülda kuue jalaseid halupuid (neli koormat) ja neli piimapütti. Seaduse alusel rukkiks ümberarvestatuna oli nimetatud kohustuste hinnaks kaks vakka, üks külimit ja 111/10 toopi rukkeid. Mõisakoormistele kõrval tasusid pered riigile ka pearahamaksu ning andsid postijaamade varustamiseks postimoona. Kuue-päeva perede pearahamaks oli 9 rubla 54 kopikat aastas. Postimoonaks pidid kuue-päeva pere maksma ühe vaka ja kaks külimittu kaeru ning kuus leisikat heina.

Kuna Palmse mõisa ja valla rahvas kuulusid Ilumäe kabeli kogudusse, ei osalenud nad Kadrina kiriku hoonete korrastamises ja köstri ülevalpidamises, küll aga tasusid nad maksu Ilumäe kabeli köstri ja laulumehe heaks ning Kadrina kirikuõpetaja hoonete korrashoiuks ning tegid kirikõpetaja kasuks ette nähtud teopäevi. Kõik rahamaksud Ilumäe kabeli, köstri, laulumehe ja kihelkonna kirikõpetajale tasus mõis, kuid talupered vedasid oma ajast vajalikud ehitusmaterjalid kabeli ning kirikõpetaja hoonete remontimiseks või ehitamiseks ning tegid samuti kõik sellega seotud tööd. Ilumäe kabeli remondi ja ehitamisega seotud kulud kaeti võrdselt teiste kogudusse kuuluvate valdade peredega. Ühtlasi kandsid valla pered kirikuõpetaja heaks muid seadusest tulenevaid kohustusi.

Vakuraamatu järgi maksis iga pere alalisele sulasele aastapalgaks ühe tündri rukist ja teise otri, andis ühel aastal kuue, teisel lambanahkse kasuka, igal aastal kolm takuriidest särki, kaks paari uusi ja ühe paari jätkatud villased sukad, kaks paari takuriidest pükse, ühe paari uusi villaseid kindaid ja ühe paari uusi nahkkindaid, pool naela villast lõnga riiete nõelumiseks, kuus paari pastlaid ning iga kahe aasta tagant ühe paari uusi vatmanriidest pükse. Kuue kohta nimetas Haljala kihelkonnast Salatse külast pärit Hermann Länts, et kui see „põrandal ise püsti ei ole seisand“, ei ole seda vastu võetud. „Nii keerd ja karm pidi lõng olema, et kuub püsti seisas“. Alaliselt peres töötavale tüdrukule maksti igal aastal palgaks kaks särki, kaks paari linaseid käiseid, kaks takuriidest seelikut, kaks naela villu sukkade jaoks, viis paari pastlaid, iga kolme aasta sees üks villane seelik, uus vatmanriidest kuub ja uus kasukas.

Foto 2. Uusküla perede kõlvikud 1806.–1807. aasta Moritz von Dreyeri atlase kaardilehel. Suurendatult on esile toodud Uusküla talude hoonete alune maa: Pitka nr 21, Prediko nr 22, Nano nr 23, Klaukse nr 24, Jaani nr 25, Tooma nr 26, Prassi Abram nr 27, Prassi Jakob nr 28 (EAA 1690, 1, 33: 32)

Vakuraamatus sätestati ka perede kohustusliku raudvara suurus. Raudvara all mõeldi sellist varandust, mis oli mõisa omanduses ning kuulus talukoha juurde. Juhul kui pere mingil põhjusel lahkus talust, ei tohtinud ta raudvara hulka kuuluvat endaga kaasa viia, vaid see jäi talusse uuele perele kasutamiseks. Uusküla kuue-päeva perel pidi olema kaks hobust, neli künnihärga, kaks lehma ja neli lammast, suvivilja seemneks neli tündrit otri ja kaks tündrit kaeru, kaks atra, kaks äket, kaks vankrit, kaks rege, kolm kirvest, neli vikatit ja neli sirpi.

Aastail 1806–1807 M. von Dreyeri koostatud Palmse mõisa atlase lisa järgi oli Uusküla odrapõld Saue Augu Welli asus liivasel ja liivasuguse kruusa põhjal, mille peal oli 4–9 tolli paksune osalt hallika, osalt musta, põllukividega segatud mulla kiht. M. von Dreyeri hinnangu kohaselt kuulus ⅓ sellest 2. viljakusklassi ja ⅔ sellest 3. viljakusklassi. Rukkipõld Risti Welli asus osalt liivasel, osalt kruusasel ja osalt paesel põhjal, millel asus 3–7 tolli paksune hallikas, kividega segatud liivase mulla kiht, millest pool takseeriti 2. ja pool takseeriti 3. viljakusklassi. Kesapõld Kiwwi ma Welli asus liivasegusel kruusa, osalt paesel ja osalt liivasel põhjal, mille peal asus 4–8 tolli paksune halli, liivaseguse ja kividega segatud mulla kiht, millest ¼ hinnati 2. ja ¾ hinnati 3. viljakusklassi. Küla kuue-päeva perede valduses olev põllumaa oli jagatud nende võrdselt nii, et iga pere sai keskmise headusega põllumaale ümber arvestatult ühepalju maad. Kuna M. von Dreyer ei näidanud heina-, karja-, metsa- ja kõlbmatute maade jagunemist talu täpsusega, siis on needki jagatud talude vahel võrdselt, mistõttu ei näita tabel peredele kuulunud kõlvikute suurust päris täpselt, kuid suurusjärgud peaksid olema enam-vähem õiged (vt tabel 6).

Tabel 6. Tõugu perede kõlvikud 1806.–1807. aastal maamõõtja titulaarnõunik Moritz von Dreyeri atlase järgi

Kõik madalamatel aladel paiknevad koplid kasvatasid head pajuheina. Heinamaad, mis asusid suuremalt osalt Loobu jõe ääres kasvatasid head aasaheina, metsaheinamaadel kasvas tumeroheline aruhein.

1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt pidid küla pered tavalisel heina-aastal saama oma heinamaadelt 817 saadu ehk 272 koormat heina, milles 87 koormat oli aasaheina ja 185 koormat aruheina. Seaduse arvestuse järgi oli iga saad kümne tuustine (81,9 kg) ja iga tuust leisikane, seega saadi aasaheina umbes 21 499 kg ja aruheina umbes 45 393 kg, kokku umbes 66 892 kg.

Talurahvaseaduse arvestuse järgi pidi kuue-päeva perel olema nii palju põllumaad, et ta saaks külvata aastas ühele väljale kuus tündrit talivilja ning teisele väljale kaheksa tündrit suvivilja (otra ja kaera) ning lõikas sellelt – keskmise saagikuse juures 5½ seemet – 77 tündrit vilja, millest 14 tündrit läks seemneviljaks, 31½ tündrit kulus üheksaliikmelise pere (kolm meest, kolm naist, kolm last) toiduks, kuus tündrit mõisakoormiste tasumiseks ning 15 tündrit mitmesuguste muude vajaduste (eluhoonete remont, kala, soola ja raua ostmine, kiriku- jm maksude tasumine) rahuldamiseks. Pärast kõigi maha arvamiste tegemist pidi seaduse järgi jääma perele 10½ tündrit vilja kasumiks. Nagu viljasaagist, nii pidi ka heintest (30 koormat) kuue-päeva perele jääma kuuendik, ehk viis koormat kasumiks, kuna ülejäänud 25 koormat kulusid loomadele söödaks ning mõisakoormiste tasumiseks. Kui perele piisavalt põllumaad anda polnud võimalik, võis seda kompenseerida suurema heinamaaga.

Foto 3. Väljavõte vannutatud maamõõtja Carl August Jürgensi aastail 1859–1864 joonestatud ja koloreeritud Palmse mõisa kaardist, millel on kujutatud Uusküla pered (RM 7045 Ar1 2099:1)

Rendilepingud ja päriseksostmine

Pärisorjuse kaotamise järel 1816. aastal, mil algasid ettevalmistused perede üleviimiseks rendilepingutele, viis kihelkonnakohus peredes läbi raudvara inventuuri ning koostas sellekohase aruande. Kadrina kihelkonnas toimus see 1819. aastal. Aruandest nähtus, et varasemaga võrreldes nõuti kuue-päeva peredelt vaid üht hobust ja kahte härga, muus osas olid nõudmised samad. Aruandes ei kajastanud lehmade ja lammaste olemasolu ning tundub, et seda peredelt enam ka ei nõutud. Rukkiseemet ei nõutud raudvara hulgas seetõttu, et rukis kui talivili külvati maha juba sügisel, mistõttu ei pidanud seemet üle talve hoidma.

Tabel 7. Kadrina kihelkonnakohtu koostatud Uusküla perede raudvara aruanne 1819. aastal

Esimesed teadaolevad Tõugu perede rendilepingud mõisaga „nende perrekohtade pärrast, mis enne nende käes olnud prukida ja mis nemmad nüüd rendipäle wõtwad“, pärinevad 1822. aastast Pitka Gusto, 1824. aastast Nano Jahni, 1825. aastast Toma Jakobi, 1826. aastast Jani Juhani, 1827. aastast Reiter Abrami, Clausse Hansu ja Prassi Jakobiga ning 1829. aastast Prassi Jani Jakobiga. Kolmeks aastaks sõlmitud rendilepingu järgi – selle kehtivus algas 23. aprillil – said rentnikud „need tallud mis siitsadik igga rendiwõtja käes olnud prukida, ja keik pöllud, heina- ja karjamaad, ellomaia ja muud honed, mis nende järrel on, jälle nende kätte prugitawaks, ja igga rendiwõtja wõttab neid jälle rendi pealle, ja teeb ja tassub nende peält, nende kui tännini“. Sisuliselt pidid rentnikud tegema sama tegu ja tasuma makse, mis neile olid ette nähtud 1805. aasta vakuraamatus „ja paneb moisareielissed wälja ja kedrab mõisa kedrust nenda kui ennegi“. Seega ei pidanud Palmse mõisa suhtes paika üldiselt levinud arvamus, mille kohaselt pärisorjuse kaotamise järel ning üleminekul mõisa ja perede vahelistele rendilepingutele, muutusid teo- ja muud koormised talupoegade jaoks varasemast oluliselt karmimaks. Rendileping kordas üle hoolsa maaharimise, talude korrashoidmise, riigi- ning kirikumaksude tasumise ja magasivilja andmise jms kohta seni kehtinud põhimõtted. Tähelepanu pöörati ka keskkonnakaitsele. Nii ei tohtinud pered ilma mõisa loata põllu- ega heinamaad juurde teha ning kütist põletada, kuna see oli metsa raiskamine. Mõisa metsadest ei tohtinud metsa raiuda muidu, kui ainult mõisa loaga. Perede tarbeks antud metsadest tohtisid nad raiuda ainult oma tarvituseks ega tohtinud puitu kellelegi müüa. Pered lubasid rendilepinguga “keige metsa raiskamisse eest kowaste hoida” ja igal aastal metsakasutusõiguse eest kiviaeda “ni paljo kui nende joud annab, jure teha”. Rendile andjale jäi õigus juhul „kui rendiwõtjad sandid maiapiddajad on, egga pea omma tallud honed, aiad ja raudwarrandust korras“, rendilepingu ennetähtaegselt üles öelda ja kahjutasu nõuda.

1860. aastate alguses sõlmiti Palmse mõisas rendilepinguid, millega pered viidi teotöölt ja naturaalmaksudelt üle raharendile. Lepingud sõlmiti igal aastal uuesti ning on säilinud ainult osaliselt ja mitte kõigi perede kohta. Uusküla perede lepinguist on teada 1862. aastal sõlmitud rendileping Prassi Jakobi talu üle Jakob Grassiga ja 1863. aastal sõlmitud lepingud Jani talu üle Hans Naaniga, Nano talu üle Maddis Naaniga, Prediku (Pridiku) talu üle Tonno Puntianusega, Pitka (Pikka) talu üle Tönno Neudorfiga, Klaukse talu üle Maddis Tompakiga, Prassi Abrami talu üle Abram Prassiga ja Tooma talu üle Magnus Treibachiga (Treybah). Lepingud deklareerisid: „1, temmal kümnist ei olle maksta 2, näddalissi teopäiwi egga waimopäiwi aasta ümber ei olle teha 3, Moisa rehhepeksmissest ei olle tarwis tulla“. Talu eest pidi pere tasuma raharenti kahe võrdse osamaksena kokku 84 hõberubla aastas, rehepeksu asemel andma aga aasta lõpus tündri rukist ning käima talvel üheksal päeval vooris ning tegema mõisale tasu eest küttepuid.

Palmse mõisa teiste külade puhul on säilinud ka aasta või paari võrra hilisemaid rendilepinguid, kus üleüldine teotööst vabastamine jälle tagasi võeti ning teotöö muutus jälle rendi osaks. Nii sätestas nende lepingute esimene punkt: „Kõik mõisa teggo ja mud teod jätakse maha üksi agga wilja leikust arwamata mis wanna wisi jäeb“. Iga pere pidi viljalõikuse ajal lõikama 12 vakamaad suvi- ja 12 vakamaad talivilja, iga vakamaa suurusega 400 ruutsülda ehk kokku neli hektarit ning tegema kartulipaneku või võtmise ehk muude sügiseste tööde juures mõisale 35 päeva 20 kopikase päevapalga eest. Kartulit võis võtta ka tükitööna, võttes neli vakamaad ja seejärel tegema veel kümme päeva, mille eest arvestati rendist maha seitse hõberubla. Mõisa nõudmisel pidi perest käidama fikseeritud hindadega vooris: kaks korda Tallinnasse või kolm korda Kundasse, saades esimesel juhul palgaks hõbedas kaks rubla ja 50 kopikat voorilt ning teisel juhul ühe rubla ja 75 kopikat voorilt; tegema kuus päeva sõnnikuveo ajal ja kuus päeva heinateo ajal, saades 50 kopikat päevas ning saatma kevadel 12-ks päevaks mõisa poisi või tüdruku 20 kopika eest päevas ning tegema küttepuid, mille tegemise ja veo eest maksti vastavalt puude pikkusele. Lisaks oli uutel tingimustel rendilepingu sõlminud perede raharent tõusnud 120 hõberublani aastas. Kuigi neid lepinguid Uusküla peredega pole säilinud võib arvata, et samalaadsed lepingud sõlmiti ka nendega.

Kui seni sõlmiti rendilepinguid ainult aastaks, siis alates 1868. aastast hakati lepinguid sõlmima kuue aasta peale. 1868. aastal sõlmisid sellised rendilepingud

Magnus Naan (Nano, Naano), Josep Einholm (Klaukse), Hans Mauermann (Tooma, Toma), Josep Prass (Prassi Abram) ja Josep Grass (Krass, Prassi Jakob) ning 1871. aastal Jacob Puntjanus (Prediko) ja Juhhan Naan (Jaani) Rendisumma kuue-päevakoha eest oli 132 hõberubla, millest 12 rubla tasuti viljakoristusel, kus pidi koristama kokku 24 vakamaad (4,37 ha) suvi- ja talivilja. Ülejäänud 120 rubla tasuti kahe osamaksena poolaasta eest ette 28. veebruaril ja 28. augustil. Lisaks oli rendivõtjal luba lepingut seaduse kohaselt igal aastal üles öelda.

1887. aasta alguses andis Palmse mõisa rentnik Jacob Limann teada, et „Rakwere maakonnas Kadrina kihelkonnas Palmse mõisas müiakse wäga heade tingimistega talukohtasi. Ainult 10 protsenti on sisse maksta. Kohad on heaste ehitatud ja mere lähidal. [...] Mina olen nüüd alati Palmses ja kui piaks olema, et ma mõnel päewal siin ei ole, siis saab siit metsawalitseja Raudsep kohti näitama“. Nagu J. Limanni järgnevast teatest selgus, müüdi kohti oluliselt odavamalt kui mujal. Nagu selgus valitseja teatest oli kohtade müümise osas ka mõningast draamat, mille üksikasjad siiski ei selgu:

On meel mõned üsna heaste ehitatud kohad järel; neid wõib üksikult ja mitu koos osta. Selle mõisa pärishärra tahab nüid ühekorraga neid kohtasi müia ja sellepärast kolmanda osa hinnaga, mis teised ümberringi müiwad. See on, teised mõisad müiwad 130 ja 150 rbl. tessätini, meil 50 rbl. ümber, teised weawad 70 mersta pealt metsa, siin on ta päris juures. 20 aastat aega on maksta ja kõik muud head tingimised. Igaühe oma asi on kohaga teha, mis ta tahab. - Siis ma palun weel, selle tee peal Palmsisse on palju, kes wale ja pettusega inimesi tagasi ajawad ja kohtasid laitwad. Mina ei tea, kas nad armu wõi raha eest seda tegewad, aga olgu igaüks kui mees, tulgu mõisasse minu juurde, ja waadaku järele. Peale selle palun neid, kes Palmsesse kohti ostma tulewad, otse masinaga Rakweresse sõita; sealt saab odawalt Palmse mõisasse sõitmiseks posthobusid. Limann.

Uusküla talude ostjaist oli J. Prass (1841–1927) pärit Uuskülast, J. Waltok (1842–1909) Võsult, kus ta pidas trahterit „Hôtel de la Baltique“. J. ja H. Einholm pärinesid Ilumäelt Pärtli perest. Naano ostis Loobu Metsanurgast pärit Madis Sammelselg, Prediko Gustav Bergmann, kes oli sündinud 1858. aastal Elistveres, kuid käis 1876. aastal leeris juba Haljalas ning Tooma Maddis Muugamäe (1843–1920), kes sündis Anijas, kuid leeritati 1861. aastal juba Ilumäel.

Tabel 8. Uuskülas mõisalt välja ostetud talud

Uusküla talude põlumaade kvaliteedist annab põgusa ülevaate Pitka peremehe Jüri Prassi pöördumine „Kõrgeste auustatud Eestimaa Ülem-takseerimise Kommisjonile“, kelle sõnul:

I Minu Pika talu koht seisab suure ja kõrge soo sõrwas, mille wee läbi 10 aasta jooksul see koht weel waesemaks on muutunud, wett kraawide läbi kõrwale lasta ei saa, sest et teiste kohtade krundid all pool ees seisavad. Soost enesest on 7½ dessatiini karjamaaks mõetetud, mis aga ainult laukate ja kurgede karjamaaks kõlbab; muist karja maid liiwak kus rohtu ega ka puudest muud ei kasva kui kadakaid. Karja maa waesuse pärast olen maa 2 dessatiini põldu ja 2 dessatiini heinamaad karjamaaks jätnud. Pika koha põld on kõik madal pae pealne, kus aga 3 ja 6 tolli maad peal on; ja et ta soo ligidal on sellepärast rikuwad sügised külmad allad tihti halja wilja ära. Ka heinamaad on suurem osa pae pealne, kus kuiwaga hein wäga wäheseks jääb, ja liiwa põhjaga wesised soo ääred, mis halba heina kaswatawad.

II Et Pika koha peal ainustki ehituse puud ei kaswa, peab kõik ehitusepuud ostma, mis kohale suuri kulusid teeb.

III Pika koha sissetulekutest ei saa protsentisitki tasa, nõnda olen mina koha ostmisest 1887. aastast saadik 400 rubla kõrwa maksnud. Töö tegijate palgad peawad wälja teenitud saama.

IV Et Pika koha wähestest sisse tulekutest, tema kõrged ostu hinda 2800 rubla wälja ei jõua maksta, siis on arwata, et Pika koht, kui tema wälja maksmise termini aeg 20 aastat täis saab, jälle mõisa kätte tagasi langeb.

Kurtmisega ühines ka Tooma talu omanik Madis Muugamägi, kelle sõnul „üleüldse on põllud paepealsed, kehwad oma wäärtuse poolest“, samuti ei pidanud kohal olema metsa. Kuna kirjad kirjutati eesmärgiga talu hindamisel tõstetud maksukohustust vähendada, ei vasta nende pessimistlik toon ehk päriselt tõele.

Foto 4. Väljavõte maamõõtja Adolf Grunbergi 1881. aastal koostatud Uusküla kaardist. Külast on lahkumas ja oma majapidamist oma väljadele kolimas Prediko, Prassi Abrami ja Nano pered (EAA 3724, 4, 1689: 1)

Üsna pessimistlikul moel kirjeldab 1911. aastal talumajanduse olukorda ajalehe Postimees kirjasaatja Marta: Kohad on siin põllumeestel juba aasta 30 eest ära ostetud, kuid waewalt kolmandikul nendest on ostuwõlg tasutud. Pääpõhjuseks on küll, et põld wähe sisse annab. Maa on suuremalt jaolt liiwakas, kividega kui üle külvatud, sekka wahel ka paepäälne, Siisgi annaks põld hoopis enam, kui teda põhjalikumalt haritaks. Põllutöömasinate tarvitusele wõtmist takistavad kivid. Et aga Palmse meestel metsa küllalt, siis ehitavad nad oma laudad, tallid puust ja lõhuwad atru-äkkeid põllu kiwidesse edasi. Karjapidamise pääle ei ole ka siiamaani suurt rõhku pandud. Peeti lehmi niipalju, et enese jaoks piima sai, ja vahest ka mõni nael võid lähedasse suvituskohta Wõsule viia. Ainult üksikutes peredes on koorelahutajaid muretsetud; need pered wiivad oma wõi enamasti Tallinna. Wiimasel ajal plaanitseti ühispiimatalitust asutada. Selginud aga, et tarwilikku osa piima kokku ei saa, sest praegu kuluwat piim enesele ära, harimata karjamaad aga rohkem lehmi pidada ei lubawat, ja asutamise nõu jäeti kõrvale. Pääsissetulekuhallikaks on põllumeestel kartulid, mida pääasjalikult wiinawabrikusse wiidakse. Ka Soomemaale weavad neid rannamehed iga aasta mõni tuhat tündrit.

Siiski peab siinkohalgi ütlema, et Marta pessimistlik toon nii talude olukorra, kui ka kõigi muude kohaliku elu valdkondade suhtes, mida siinkohal ei tsiteeritud, oli sama lohutu ega leidnud midagi kiiduväärset. Ilmselt oli tegemist lihtsa ning ka tänapäeval tavalise vingumisega selle üle, kui halvasti kõik on ning miks keegi midagi ei tee.

Jakob Westholm

11. mai 1877 sündis Klaukse talus Jakob ja Leena Westholmi peres teise lapsna hilisem tuntud kooli- ja riigimees, Westholmi poeglaste gümnaasiumi asutaja ja direktor Jakob Westholm. Ta õppis Palmse ministeeriumikoolis (1886–1894) ja Tartu Õpetajate seminaris (1894–1898). Pärast Seminari lõpetamist töötas ta Vana-Antsla valla Lusti koolis (1898–1899), Viru-Nigula kihelkonnakoolis (1899–1902) ja Kolga ministeeriumikoolis (1902–1903). 1903. aastal astus ta tööle Tallinna Väikelaste Eest Hoolitsemise Seltsi algkooli õpetajaks, sai 1905. aastal kooli direktoriks ja 1907. aastal omanikuks. Ta arendas oma kooli järk-järgult nii kaugele, et 1917. aastal avati see poeglaste eragümnaasiumina, mida hakati kutsuma Westholmi gümnaasiumiks. J. Westholm oli kooli ülalpidaja ja direktor kuni oma surmani 9. märtsil 1935. Ta pärandas koolile kogu oma kinnis ja vallasvara, mille põhjal moodustati sihtasutus selle ülalpidamiseks tulevikus.

Foto 5. Jakob Westholm (1877–1935)

J. Westholm osales Vabadussõjas kooliõpetajate roodus ning oli aastail 1919–1920 Asutava Kogu liige ning aastail 1920–1931 Riigikogu liige. Ta kuulus Eesti rahvaerakonda.