Metsanurga

Metsanurga ajalooline õiend

Metsanurga küla on kunstlikult moodustatud endise Sagadi mõisa Sagadi küla ja Reuoja vahele jäävate vanade hajatalude – Kone, Kone-Posti, Põhjakalda, Reoja, Seljaku, Regala, Marjapõllu ja Pikapõllu – baasil. Seljaku, Kone ja Kone-Posti paiknesid Palmsest Sagadisse viiva tee ääres, teised Põhjakaldast kuni Pikapõlluni Reuoja lähistel. Palmse-Sagadi teele jääv sild üle Reuoja asus Reoja talu juures. Kone ja Kone-Posti talude juurest voolas mööda Altja oja.

Metsanurga keskajal ja Rootsi ajal

Esimese Metsanurga alal asunud taluna mainiti kirjalikes allikates esmakordselt Kone (Konnade) hajatalu Reuoja (Reffoiia) lähedal, mille Marcus von dem Berge ostis 1523. aastal Wolmar von Alenilt ühes Uusküla mõisa, küla ja Lope rannaga ning liitis Sagadi mõisaga.[1]

Foto 1. Uusküla mõisa müügileping Wolmar von Aleni ja Marcus von der Berge vahel (AM 115, 1, 47: 1)

Rootsi võimude poolt 1586. aastal läbi viidud suure omandisuhete revisjoni materjalides Kone talu ei nimetatud, kuid seda (Gesinde Konnede) kujutati 1657. aastal Sigismundt von Stadeni koostatud Sagadi-Palmse piirikaardil.[2]

Foto 2. Kone talu (Gesinde Konnede) Sigismundt von Stadeni koostatud Sagadi-Palmse piirikaardil, kujutatud on ka Reuoja (Riewe oya, Reue oya) ja Võsu jõgi (Wesebeck; DSHI 190, Estland 247: 1)

Järjekordse Sagadi-Palmse piiritüli lahendamisel 1671. aastal andis tunnistusi Kone (Konnada) talust pärit 34-aastane Konne Hanß, kes viimased 10 aastat oma elust oli siiski elanud Sagadi külas.[3]

Metsanurga pered 18. sajandil

Sagadi mõisa peresid Põhjasõja algusaasta sündmused esialgu otseselt ei puudutanud, kuid Alutaguselt pärit talupojad põgenenud Vihula, Karula, Sagadi mõisate metsadesse, end seal ära peites.^[4] Tagasi pöördusid nad alles pärast rootslastele võidukat Narva lahingut. Kuivõrd puudutasid piirkonda venelaste rüüsteretke 1703. ja 1708. aastal pole teada, nagu seegi, kuidas mõjutas piirkonda 1709–1710. aasta näljahäda ja 1710–1711. aasta katkuepideemia.

Sagadi mõisa kohta pole alles 1711. aastal koostatud katkunimekirju, seega pole midagi teada Põhjasõja aegsetest Metsanurga peredest. Samuti pole säilinud 1716. aasta inkvisitsiooni andmeid ning 1712. aasta inkvisitsiooni andmed pole kuigi ülevaatlikud. Tabelist 1 selgus ainult surnute ja ellujäänute suhtarv ning ellu jäänud inimeste sooline ja vanuseline koosseis.

Tabel 1. Sagadi mõisa talurahvas ja nende loomad 1712. aasta inkvisitsiooniprotokolli alusel[5]

Esimesed andmed Metsanurga alal paiknenud hajataludest pärinevadki alles Haljala kihelkonna kirikuraamatuist, mille varasemad sissekanded on pärit 1728. aastast ning adramaarevisjonide vakuraamatuist, millest varasem on pärit 1726. aastast.

Kone

1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus oli hajaperede nimekirjas veerandadrik Kone (Köna, Könne, Konna, Konne) Tönno (1686–1736), kes oli abielus Kaiga. Peres oli üks vana naine, kolm alaealist poega ja tütar. Nende lastest on teada kasutütar Marri, kes 1730. aastal läks mehele Lauri Tönnisele Lihulõppelt (Leolep). Kolm aastat hiljem abiellus nende tütar Kai sama küla mehe Madti Jaani Mardiga. 1731. aasta lõpus sündis Tönnole ja Kaile poeg Samel ja septembris 1733 poeg Mihkel, kuid Kai suri pärast sünnitust oktoobris ning juba 1734. aastal abiellus Konne Tönno oma teise abikaasa Madti Marti lese Marriga. Peres elas ka Tönno ema Leno (u 1652–1735), kes suri 83-aastaselt. Tönno ise suri 1736. aasta alguses 50-aastaselt.[6]

1734. aastal ilmus meetrikaraamatuisse ristivanemana Kone Tönno Thomas (u 1712–† enne 1790), kes 1739. ja 1744. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus järgi oli pooladrik Sagadi küla perede hulgas. Thomas oli abielus Kaiga (u 1710–† enne 1790), kellega neil 1740. aastal sündis tütar Ann ja 1747. aastal tütar Mai. 1739. ja 1744. aasta adramaarevisjonide andmeil (tabel 2) oli peres neli poega ning 1744. aastal lisaks veel ka kaks tütart. 1740. aastatel esinesid meetrikaraamatuis ka Kone Sammel oma abikaasa Maiga, Abraham oma abikaasa Marriga ja Ado oma abikaasa Marriga. Ilmselt oli tegemist Thomase vendadega.[7]

1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu järgi oli Kone Tönno pooladrik, kel pool tema käsutuses olevast maast oli üles haritud, pool seisis tühjana. Vaatamata sellele maksis ta mõisale makse nagu pooladrik, tehes aastaringselt mõisale tegu kolm rakmepäeva nädalas ja ühe jalapäeva suvisel vaimudeajal (Waimenzeit) Jüripäevast Mihklipäevani, maksis neli kopikat rahas ja andis kaks tündrit rukkeid, kaks tündrit otri ja tündri kaeru, ühe lamba, kaks kana, kümme muna ühe naela lõnga ning ühe koorma heinu.[8] Pooladrikuna olid Kone Thomase kohustused 1739. aastal veidi kasvanud. Ta pidi tegema vaimudeajal ühe asemel kolm jalapäeva ja maksma 10 kopikat rahas ning andma koorma küttepuid ja kahe aasta peale ühe viljakoti. 1744. aastal olid kõik kohustused samad, anda tuli vaid üks viljakott aastas.[9] 1757. aastaks oli pere teokohustus kasvanud – vaimudeajal pidi tegema kuus jalapäeva nädalas. Samas oli kadunud rahamaks ning vähenenud viljaandam, rukist ja otri pidi andma kumbagi 1⅔ tündrit, kaeru varasemast rohkem, kaks tündrit. Endise kahe kana asemel pidi andma kolm ning ühe koorma küttepuude asemel kaks.[10]

Reggala pered

1726. aasta adramaarevisjonis esines üle 60-aastaste hulka üles võetud Reggala (Regale) Siem, kel oli temast noorem abikaasa ning üks alaealine poeg ja kaks tütart. Kahepeale samuti elatanud Hobas Jürriga pidasid nad ¼ adramaa suurust talu.[11]

1726. ja 1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus esines veerandadrik Reggala (Regal) Thomas, kes 1739. ja 1744. aastal oli pooladrik. Ta kuulus algselt leitnant Hellerile, kuid vahetati Sagadisse Kosta Jürri vastu.[12] Meetrikaraamatusse ilmus Reggala Thomas 1739. aastal. 1740. aastal sündis Thoma ja tema abikaasa Marri perekonda tütar May ning samal aastal läks tema tütar Marri mehele Puppase Mikko Jaanile Salatselt. Lisaks tütardele oli Reggala (Rägala) Toomal vähemalt kolm poega, Reggala Thoma Ado, kes 1744. aastal võttis naiseks Kõrwe Jürri Mikko tütre Anni ja Reggala Thoma Maddi (u 1714–1758), kes ilmus meetrikaraamatutesse 1740. aastatel ning oli hiljemalt 1750. aastast abielus Madliga. Teistest vanem oli Reggala (Raggala) Mick (Micko, Mieck), kelle abikaasa Kai 1741. aastal sünnitas Liso ja 1744. aastal poeg Jaani.[13] Reggala Thomase pere kohustused mõisa ees olid samasugused, nagu eespool kirjeldatud Kone pere kohustused.[14] Regala Thomase pere kadus allikatest pärast 1744. aasta adramaarevisjoni. Võib-olla oli järgnevalt nimetatav vabadik Reggala Mick samane eespool nimetatud Reggala Mickuga, kuid selgusetuks jääb, kuidas pooladrikuperest korraga vabadikupere sai.

1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus esinesid vabadikud Reggala Tönno (Regal Tenno) ja Reggala (Regal) Thomas.[15] 1739. aasta vakuraamatus neid ei nimetata, kuid 1744. aastal on vabadike seas üles võetud kuuendikadrikud Reggala Tönno ja Reggala Abraham. Meetrikaraamatute järgi oli Reggala (Räggala) Tönno 1745. aastal abielus Kaiga, kellega neile sündis tütar Mai.[16] Kuna 1732. aasta adramaarevisjoni vakuraamatu Reggala Tönno ja tema abikaasa olid üle 60-aastased vanainimesed, siis olid 1744. aasta Reggala Tönno ja Kai asustatud peresse pärast esialgse paari surma.

Sagadi mõisa talupoegade maksude raamatus (1753–1782) esines 1753. aastal hajatalude nimekirjas kolm Reggala peret: Reggala Mick, Reggala Tönno ja Reggala Abram. Viimane ilmus meetrikaraamatusse esmakordselt 1745. aastal. Kolm Reggala peret esinesid mõisa maksunimekirjades kuni 1760. aastani. Alates 1761. aastast ei esinenud neis enam Reggala Tönno peret, mis ilmselt suri välja. 1777. aastal kadus nimekirjast Reggala Mick ning tema asemele ilmus Reggala Jürry. 1780. aastast ilmus Reggala Abrahami asemele Reggala Mart.[17]

Kõik viimati kirjeldatud Reggala pered olid vabadikupered, kelle kohta 1732. aasta vakuraamat teatas, et nad on vabadikud, kes elavad oma elumajades metsas, kus neil on kasutada ka natuke põllu- ja heinamaad, kuna see aga neid ei toida, töötavad nad teiste juures palga eest ning teevad mõisale aasta ringi tegu kaks rakmepäeva nädalas. Reggala Tönno oli teotööst vabastatud, kuna ta polnud suuteline seda tegema. 1744. aastal tegid Reggala Tenno ja Reggala Abraham aasta läbi ühe rakmepäeva nädalas ning vaimude ajal ühe jalapäeva nädalas.[18] 1757. aastal tegid Reggala Mick ja Reggala Abraham (Abram) rakmetegu aastaringselt pool päeva nädalas ning jalategu vaimude ajal samuti pool päeva nädalas. Regala Tönno pidi tegema aasta läbi ühe rakmepäeva nädalas ning vaimude ajal ühe jalapäeva nädalas. Muude kohustuste täitmist neilt ei nõutud.[19]

Reooja

Reoja kõrtsi mainiti 18. sajandil kirjalikes allikates esmakordselt 1718. aastal Kadrina kihelkonna meetrikaraamatus, kuna Reoia kõrtsmik Ado (u 1666–1751) ja tema abikaasa May (u 1669–1755) lasid oma tütre Kay ristida Kadrina pastor Georg Handtwigil. Hilisemail aastail on Mai olnud mitut puhku Kadrina pastori ristitud laste ristivanemaks. Reoja Adot nimetati Haljala meetrikaraamatuis ristivanemana viimati 1746. aastal.[20]

Ilmselt oli Reoja Ado samane 1726. aasta adramaarevisjoni vakuraamatus nimetatud veerandadrik Rebo Adoga ning 1732., 1739. ja 1744. aasta adramaarevisjoni vakuraamatuis esinev Körtsi (Cortze) Adoga. Ilmselt Ado 1744. aastal kõrtsmik siiski enam ei olnud, sest oli juba 1739. aastal koos abikaasa Mayga kirjas üle 60-aastaste vanainimeste nimekirjas. Samuti nimetati juba 1740. aastal Haljala kihelkonna kirikuraamatus kõrtsmik Reoja (Rebbaoia, Reo oia) Tönnot (Reokörtso Tönno). Viimane oli Reoja Ado kasvandik ning abiellunud 1738. aastal Kruskoppi Matso tütre Ewaga Liiguselt. Tönnot, Ewat ja nende kasvandikku Adot mainiti Haljala kihelkonna meetrikaraamatutes 1740. ja 1750. aastatel.[21]

Sagadi mõisa talupoegade maksude raamatus esines Körtsi Tönno (Kortzi Tenno) veel 1758. aastal, kuid 1759. aastal oli kõrtsmikuks juba Körtzi Michel, kes oli oli Reoja Tönno kasvandik. Ta abiellus 1757. aastal Pulli Tenni (Polli Tönisse) tütar Lenoga Laulist. 1760. aastal sündis neil poeg Jaan, kes aga suri juba 1762. aastal.[22]

1732. aastal pidi Körtsi Ado erinevalt teistest vabadikest tegema mõisale aasta läbi tegu kolm rakmepäeva nädalas ja andma kaks tündrit rukkeid. 1739. aastal pidi pere maksma makse võrdselt teiste veerandadrikutega ning tegema aasta ringi poolteist rakmepäeva nädalas ja vaimude ajal samuti poolteist jalapäeva nädalas, maksma viis kopikat rahas ja andma ühe tündri rukist, ühe tündri otri, pool tündrit kaeru, pool lammast, ühe kana, viis muna, pool koormat heinu ja pool koormat küttepuid ning ühe viljakoti nelja aasta kohta. 1744. aastal olid maksud mõnevõrra tõusnud ning maksta tuli poolteist tündrit rukist ja poolteist tündrit otri ning anda ühe viljakoti kahe aasta kohta.[23] 1757. aastal tegi Körtsi Tönno mõisale aasta ringi poolteist rakmepäeva nädalas ja vaimude ajal kolm jalapäeva nädalas, rahamaksu ta enam tasuma ei pidanud ning tema viljaandam oli vähenenud ning ta andis ⅚ tündrit rukist ⅚ tündrit otri ja ühe tündri kaeru. Ühe kana asemel pidi ta andma poolteist, viie muna asemel viisteist ja poole koorma küttepuude asemel terve koorma.[24]

Tabel 2. Metsanurga küla perede liikmed adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1757[25]

Tabel 3. Elanikke Metsanurgas adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1726–1744[26]

Tabel 4. Loomi Metsanurga perede käsutuses adramaarevisjoni vakuraamatute järgi 1732–1744[27]

Metsanurga pered 18. sajandi lõpul, 19. sajandi I poolel

18. sajandi lõpus lisandusid eespool kirjeldatud Kone, mõlemale Reggala ja Reoja perele veel ka Kone-Posti, Põhjakalda, Pikapõllu ja Seljaku pered.

Kone

1782. aasta hingeloenduse ajal oli talus peremeheks endiselt Kone Tomas. Peres elasid ka tema ning Kay pojad Tenno ja Joseph, tütar Kay, Tomase ja Kay minia Ann oma poegade Tomase ja Jacobi ning tütar Marriga. 1795. aasta hingeloendi järgi oli Tomase vanem poeg Tenno surnud ning Joseph vigane, mistõttu pere uueks peremeheks oli saanud Sagadi küla peremehe Weike Jürri Maddi vend Kone Samel (u 1744–1804). Ta oli abielus Anniga, kellega neil olid pojad Jürri ja Kusto ning tütar Madli. Peres elas ka Sameli vend Jahn ühes oma perega. Sameli surma järel sai peremeheks Jürry (u 1777–01.12.1832), kes oli abielus Kayga, kellega neil oli viis poega. Uueks pererahvaks toodi Konele Reoja (Rewooija) Joseph (u 1783–1835) ühes oma abikaasa Anniga. 1834. aastaks oli ta aga peremeheameti üle andnud oma pojale Abramile. 1835. aastal said nad perekonnanime Lemet. Abram abiellus 1849. aastal Annaga, kellega neil oli 1858. aastal kaks poega ja tütar. 1853. aasta Jüripäevast läks koht üle tema venna Thomase perele. Thomas oli abielus Mayga, kellega tal 1858. aastal oli kolm poega ja tütar.[28]

Moritz von Dreyeri poolt aastail 1805–1808 koostatud kirjelduse kohaselt oli Kone Sameli pere käsutuses oleva talu suurus 49,46 ha, millest 12,56 ha oli põllumaad (tabel 5). Kone põllumaa kuulus kolmandasse viljakusklassi ehk oli alla keskmise viljakusega. Pere koplis ja heinamaal kasvas aruhein, mida 1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt saadi aastas 135 saadu ehk 45 koormat. Seaduse arvestuse järgi oli iga saad kümne tuustine (81,9 kg) ja iga tuust leisikane (8,19 kg) Kokku sai pere heina seega 11 056 kg.^[29]

Foto 3. Väljavõte Eestimaa kubermangu maamõõtja G. G. Horchi 1849. aastal valmistatud Sagadi mõisa kaardist, kus on kujutatud Palmsest Sagadisse viiva tee ääres paiknevad Kone (51) ja Kone-Posti (52) pered (EAA 1324, 1, 589: 1)

1765. aasta andmeil pani pere maha 4½ tündrit rukkeid, 2½ tündrit otri ja 1⅓ tündrit kaeru. 1804. aasta Eestimaa talurahva seaduse arvutuskäigu kohaselt pidi kolmanda viljakusklassi põllumaa andma välja „nelli semet, peäle seemne“ ehk viis seemet iga mahakülitud seemne kohta. Laias laastus teeks see välja keskmiselt 22½ tündrit rukist, 12½ tündrit otri ja 6⅔ tündrit kaeru. Heal aastal võis saak olla parem, halval aastal halvem. Kui arvestada mõisa talupoegade maksude raamatu järgsete kohustustega 1765. aastal ning arvata maha seemnevili ja pere sulase palk – 1782. aastal oli peres üks sulane – tünder rukist ja tünder otri, jäi perele kätte 15⅓ tündrit rukist, 7⅓ tündrit otri ja 1⅓ tündrit kaeru. Lisaks läks riigile postimoonaks natuke rohkem kui ⅓ tündrit kaeru ning pere osa mitmesuguste väiksemate kohustuste täitmiseks, nt mõisa vahimehele palga maksmiseks jne.[30]

Reggala

1782. aasta hingeloendis oli Reggala peremeheks Reggala Micku ja Kai poeg Jürry (u 1747–1826), kes oli abielus Marryga, kellega neil oli kolm poega ja tütar. Peres elas ka Jürry ema Kai. 1811. aastaks oli Jürist saanud mõisa mesinik ning ta oli üles võetud mõisarahva hulka. Reggala peremeheks oli saanud Kone Sameli vend Jaan. Pikalt ta siiski peresse ei jäänud, sest 1813. aastal viidi ta ühes oma abikaasa Anoga üle Paduri karjamõisa karjuseks ning Padurilt toodi Reggalale tema asemel peremeheks Thomas (u 1775–1827) ühes oma abikaasa May ja poegadega. Thomase surres oli tema vanem poeg Tanel alles 12-aastane, mistõttu sai kokkuleppel mõisaga peremeheks tema ema May, kes pidas talu kuni oma surmani 1835. aastal. 1835. aastal said May ja tema poeg Tanel perekonnanimeks Länz. Ema surma järel sai ta peremeheks. 22. aprillil 1836 laenas ta mõisast uue hobuse ostmiseks 30 rubla ning maksis selle järgmise aasta Mihklipäevaks tagasi. 1837. aastal ehitas ta endale uue sauna, 1839. aastal ehitas osaliselt ümber pere elumaja ning 1840.–1841. aastal uue talli. 1848. aastal edutati Tanel Sagadi külasse Weike Jurri peresse peremeheks ning tema asemel sai peremeheks mõisa endine kutsar Joseph Aunmann. Viimane asustati omakorda ümber 1850. aastal ning peresse asus Pikapõllu metsavahiperest pärit mõisa müürsepp Johan Länz.[31]

M. von Dreyeri poolt aastail 1805–1808 koostatud kirjelduse kohaselt oli Reggala Jürry pere käsutuses oleva talu suurus 27,61 ha, millest 8,01 ha oli põllumaad (tabel 5). Reggala põllumaa kuulus kolmandasse viljakusklassi ehk oli alla keskmise viljakusega. Pere koplis ja heinamaal kasvas aruhein, mida 1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt saadi aastas ligi 77 saadu ehk 25½ koormat. Kokku sai pere heina keskmiselt 6265 kg.^[32]

Foto 4. Väljavõte 1789. aastal maamõõtja Johann Frey valmistatud Palmse ja Sagadi mõisate piirikaardist. Sagadi poolel on kujutatud Põhjakalda (Pochja Kallas), Reuoja (Rewe Oja) ja Reggala pered ning Pikkapõllu (Pikka Pollo) metsavahikoht (EAA 46, 2, 173: 1)

Marjapõllu

1782. aasta hingeloendi järgi oli 36-aastane Reggala Mart abielus Marryga ja neil oli poeg Hans. 1795. aastaks oli ta Imastu mõisa (Mennikorb) maha müüdud ning uueks peremeheks oli Teppelvälja Josepi perest pärit Reggala Jacob, kes asus talusse koos abikaasa Leno ning poja ja tütrega. 1809. aastal edutati Jakob Sagadisse peremeheks ning pere sai mõisa kokk Tomasele (u 1775–1833), kes ise oli küll mõisarahva nimekirjas, kuid peres elas tema sulane, Pertli Maddi Joseph, kes enne oli olnud mõisa vahimees. 1834. aastal oli peremeheks Altjalt tulnud mõisateenija Gustav Borgmann (u 1803–1853), kes pidas talu ühes oma abikaasa Annaga. 1835. aastal ehitas mõis perele uue elumaja. 1858. aastal oli peremeheks tema poeg Gustav.[33]

M. von Dreyeri poolt aastail 1805–1808 koostatud kirjelduse kohaselt oli Reggala Jacobi pere käsutuses oleva talu suurus 17,39 ha, millest 3,78 ha oli põllumaad (tabel 5). Reggala põllumaa kuulus kolmandasse viljakusklassi ehk oli alla keskmise viljakusega. Pere koplis ja heinamaal kasvas aruhein, mida 1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt saadi aastas umbes 57 saadu ehk 19 koormat. Kokku sai pere heina keskmiselt 4668 kg.^[34]

Reoja

1782. aasta hingeloenduse ajal oli Reoja peremeheks eespool nimetatud Reoja (Rewaoja) Michel (u 1728–† enne 1790), kes pidas kohta koos oma abikaasa Lenoga (u 1737–1791). Kodus elasid ka pere kolm poega – Jahn, Gusto ja Jürri ning tütar Liso. Mõisa 1785. aasta vakuraamatus oli peremeheks märgitud Rewuoja Jahn. 1795. aastaks olid Michel ja Leno surnud, poeg Gusto läinud sulaseks Kone peresse ja Jürri sulaseks Laulile Uustallo Micheli perre. Pere vanim poeg Jahn oli ühes abikaasa Anni ning lastega maha müüdud ning Reoja peremeheks oli saanud Kavastu mõisas (Kawast) vabadik Paduri Maddise peres sündinud Ado. Ado oli abielus Anniga, kellega neil oli kolm poega ja tütar. Adost peremehena ilmselt siiski asja ei saanud ning 1805. aastal anti ta hoopis 37-aastasena nekrutiks, tema perekond asustati ümber Tapa mõisa (Taps) ning 1805. aastal oli peremehena ametis Reooja Johann. Ka temal polnud peres pikka pidu, sest 1811. aasta hingeloenduse järgi oli kohale asustatud Sagadi külast pärit vabadik Tönnis (u 1751–1814) ühes oma abikaasa Marry, kasupoja Aho Mardi Josephi ja poeg Kustaviga. Pärast seda kui Tönnis 1814. aastal suri ja Kustav samal aastal nekrutiks anti, sai Reojal peremeheks Rewoja Joseph, kes oli abielus Anoga. Ilmselt sai Joseph oma tegemistega hästi hakkama, sest millalgi ajavahemikus 1826–1830. aastat edutati ta Kone peremeheks ning Reoja peremeheks sai Maddis, kellele anti 1835. aastal ühes abikaasa Maddli ja lastega perekonnanimi Reinberg. Vaatamata sellele, et ta polnud veel kuigi vana, oli ta peremeheohjad 1850. aastaks üle andnud oma pojale Jahnile, kes koos oma abikaasa Marriga oli pererahvas ka 1858. aastal.[35] Ilmselt suleti Reoja kõrts 18. sajandi lõpus või 19. sajandi alguses, igatahes 1857. aastal seda enam Sagadi kõrtside hulgas ei nimetatud.[36]

Paul Ernst von Focki märkmeist selgus, et aastail 1845–1846 ehitati mõisa abiga perele uus elumaja, millel oli kivist rehealune ja uus ahi ning aastail 1847–1848 uus loomalaut.[37] M. von Dreyeri poolt aastail 1805–1808 koostatud kirjelduse kohaselt oli Reoja (Reooja) Johanni pere käsutuses oleva talu suurus 32,59 ha, millest 9,5 ha oli põllumaad (tabel 5). Pool põllumaast kuulus kolmandasse ja pool neljandasse viljakusklassi ehk oli alla keskmise viljakusega või üsna halb. Pere koplis ja heinamaal kasvas aruhein, mida 1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt saadi aastas 100 saadu ehk pisut üle 33 koorma. Kokku sai pere heina keskmiselt 8190 kg.^[38]

Foto 5. Väljavõte Eestimaa kubermangu maamõõtja G. G. Horchi 1849. aastal valmistatud Sagadi mõisa kaardist, kus on kujutatud Palmsest Sagadisse viiva tee ääres Reuoja silla juures asuvad Reoja (55) ja Reoja metsavahi (56) pered (EAA 1324, 1, 589: 1)

Reoja metsavaht

Reooja (Rewuoya) metsavaht Jahn esines kirjalikes allikates esmakordselt 1779. aastal, mil peres oli üks mees ja kaks naist. Need olid Jahn (u 1737–† enne 1795), tema abikaasa Kadry ja ämm Ann. 1795. aastal olid Jahn ja Ann surnud ning Kaddryst saanud Kone Sameli pere saunik. Metsavahiks oli Salatselt pärit Tenno Tomas (u 1753–1799), kes pidas kohta koos oma abikaasa Mayga, kellega neil oli poeg ja viis tütart. Poeg Tenno jooksis aasta enne isa surma mõisast ära ning uueks metsavahiks sai Jahni Hans, kes oli seda veel 1805. aastal. Samal aastal sai metsavahiks Sagadi külast pärit vabadik Juhann (Rewooja Johann; u 1755–1813). 1816. aastal oli metsavahiks Jahn, kes oli abielus Mayga. Hiljemalt 1826. aastaks olid nad üle viidud Reoja Maddi peresse ning metsavahiks oli saanud Madi Samele Jahn. 1834. aastaks oli ta üle viidud Reoja kõrtsmiku Maddise peresse vabadikuks ning metsavahikoha täitis 1826. aastal Tapa mõisast (Taps) Sagadisse ümber asunud Abrami Jacob, kes oli abielus Annoga. 1835. aastal said nad ühes oma kahe poja ja tütrega perekonnanimeks Kaldemann. Pärast Maddis Trambergi surma 1845. aastal asustati perekond ümber Põhjakaldale ning Reoja metsavahiks sai Hans Kangamann, kes asus kohale ühes oma abikaasa Anno, kahe poja ja kahe tütrega. 1858. aastal oli Reoja metsavahiks Tenis Teinmann, kes pidas kohta ühes abikaasa Lisoga.[39]

M. von Dreyeri poolt aastail 1805–1808 koostatud kirjelduse kohaselt oli Reoja metsavahi Jani Hansu pere käsutuses oleva talu suurus 6,35 ha, millest 1,14 ha oli põllumaad (tabel 5). Põhjakalda põllumaa kuulus neljandasse viljakusklassi ehk oli üsna halb. Pere koplis ja heinamaal kasvas aruhein, mida 1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt saadi aastas 23 saadu ehk 7⅔ koormat. Kokku sai pere heina keskmiselt ligi 1884 kg.^[40]

Kone Posti

Posti pere mainiti esmakordselt Sagadi mõisa talupoegade maksude raamatus 1781. aastal. Nagu 1782. aasta hingeloendis oli ka seal peremeheks märgitud Posti Jürri (u 1746–1814), kes oli abielus Mayga. Neil oli kolm poega ja kaks tütart, kellest vanem poeg Tomas oli 1795. aastal kirjas mõisarahva hulgas kokana. Isa surma järel pidas kohta Jürri noorim poeg Josep (u 1783–1853) ühes oma abikaasa Mayga. 1830. aastal ehitati perele mõisa poolt uus elumaja. 1835. aastal said Josep ja May ühes oma viie poja ja tütrega perekonnanimeks Weinmann. 1858. aastal oli Kone-Posti peremeheks Josepi kõige noorem poeg Jacob. Kone-Posti peremehe lisaülesandeks oli mõisa posti vedu.[41]

M. von Dreyeri poolt aastail 1805–1808 koostatud kirjelduse kohaselt oli Posti Jürri pere käsutuses oleva talu suurus 15,59 ha, millest 4,46 ha oli põllumaad (tabel 5). Kone-Posti põllumaa kuulus kolmandasse viljakusklassi ehk oli alla keskmise viljakusega. Pere koplis ja heinamaal kasvas aruhein, mida 1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt saadi aastas 45 saadu ehk 15 koormat. Kokku sai pere heina keskmiselt 3686 kg.^[42]

Kool Kone Postil

Aastail 1840–1845 tegutses Kone Posti talus Sagadi külakool, kus õpetajaks oli Josep Weinmanni poeg Juhan (06.08.1816–12.08.1883). Kooli asutas Sagadi mõisnik Paul Eduard von Fock, kes selleks, et saada õpetajat oma mõisast, koolitas J. Weinmanni kolm aastat (1837–1840) Järvamaal Peetri kihelkonnas Ataste seminaris, kus õpilastele õpetati põllumajandust, lugemist ja kirjutamist, matemaatikat ning laulmist.

Kool avati 1840. aasta sügisel ning tegutses tavaliselt Mihklipäevast Jüripäevani. Esimesel kolmel aastal oli tegemist järeleaitamiskooliga, kus anti lisaõpetust neile lastele, kes kodus või leeris lugemist selgeks ei saanud. Õppetöö toimus neljal päeval nädalas Kone Posti elumaja tagakambris. Tavaliselt käis koolis 12–14 last. Kuna need aga korraga tuppa ei mahtunud, käisid esmaspäeval ja teisipäeval koolis pool ning kolmapäeval ja neljapäeval teine pool lastest.

1843. aasta sügisest muudeti kool tavaliseks külakooliks, kus õpetati eesti keeles lugemist, kirjutamist, arvutamist, kirikulaulu ja usuõpetust. 1845. aastal viidi kool üle Eskule.[43]

Põhjakallas

Põhjakalda pere ilmus kirjalikes allikates esmakordselt 1765. aastal, mil Sagadi mõisa vakuraamatus esines Põhjakalda (Poihjakalla, Pochiakalda) Hans, kelle peres oli üks üle 60-aastane mees, ilmselt Hans ise, üks noorem naine ja kaks alla 16-aastast last, poiss ja tüdruk. Kuna ta oli väga vähese maaga vabadik, polnud tal muid kohustusi, kui teha mõisale aasta ringi üks rakmepäev nädalas. Rakendi sai ta selleks aga ilmselt mõisast, sest härgi perel polnud, vaid ainult kaks vasikat.[44] Hans oli Põhjakalda peremees veel ka 1785. aastal, kuid asustati millalgi pärast seda ümber. Kuna tema ainus poeg Jahn oli enne 1795. aastat mujale müüdud, sai uueks peremeheks Salatse küla peremehe Jahni Josepi vend Juhan (u 1745–1798), kes asus peresse oma abikaasa Kay ja kolme tütrega. Pärast Juhani varajast surma sai Põhjakalda peremeheks Tönno, kes oli samuti pärit Salatselt. 1816. aastaks oli Tönno asustatud ümber Eskule ning Põhjakaldal oli peremeheks saanud senine mõisa tisler Mardi Josep. Ta oli abielus Mayga, kellega neil oli kaks poega ja kaks tütart. 1822. aastal asustati nad ümber Kaugemetsale, kus Joseph sai peremeheks. 1822. aasta Jüripäevast said uueks pererahvaks Maddis (u 1974–1845) ühes oma abikaasa Lenoga. 1835. aastal said nad ühes oma kolme poja ja kahe tütrega perekonnanimeks Tramberg. 1829. aastal sai pere endale uue elumaja ning 1831. aastast oli Maddis mõisa metsavaht. 1842. aasta Jüripäevast sai Põhjakalda uueks peremeheks endine Reoja metsavaht Jacob Kaldamann. Alates 1846. aastast tegutses ta mõisas müürsepana, millele viitas ka 1858. aasta hingeloend. Jacobil ja tema abikaasal Annol oli neli poega ja kaks tütart.[45]

M. von Dreyeri poolt aastail 1805–1808 koostatud kirjelduse kohaselt oli Põhjakalda Tönno pere käsutuses oleva talu suurus 21,49 ha, millest 4,87 ha oli põllumaad (tabel 5). Põhjakalda põllumaa kuulus neljandasse viljakusklassi ehk oli üsna halb. Pere koplis ja heinamaal kasvas aruhein, mida 1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt saadi aastas 52 saadu ehk 17⅓ koormat. Kokku sai pere heina keskmiselt 4259 kg.^[46]

Foto 6. Väljavõte Carl Magnus von der Pahleni 1795. aastal koostatud ja koloreeritud Palmse ja Sagadi mõisate piirikaardist, kus olid kujutatud Sagadi mõisa Põhjakalda (Pochakallas) talu ja Reoja (Rewaoia) kõrtsikoht (EAA 1690, 1, 64: 1)

Pikkapõllu metsavaht

Pikkapõllu (Pittkapöllo) metsavahikoht ilmus esmakordselt allikatesse 1795. aasta hingeloendis, mil sealseks metsavahiks oli Sagadi külast pärit Michli ehk Pikkapõllu Jürri, kes oli abielus Lisoga. 1811. aastaks oli ta ümber asustatud, tema vanem poeg Michel 1801. aastal mõisast pagenud ning noorem poeg Joseph antud nekrutiks. Pikkapõllu metsavahiks oli 1809. aastal saanud Sagadi külast pärit Jurry (u 1780–1831), kes oli abielus Lenoga. Jurry surma järel sai 1832. aastast peremeheks Gustav, kes oli ametilt müürsepp ning tegi vaimude ajal (Jüripäevast Mihklipäevani) neli päeva nädalas mõisas müürsepatööd. Talvel pidi ta käima igal laupäeval mõisa viinaköögis abiks koristamisel. 1835. aastal said Gustav, tema abikaasa Kai ja nende lapsed perekonnanime Martensohn. 1837. aastal lahkus Gustav oma perega Kavastu mõisa (Kawast) ning Pikapõllule asus Jahn Länz (u 1803–1855) oma abikaasa Elsi, poja ja tütrega. Algul võeti Jaan nagu Gustavgi tööle müürsepana, kuna ta aga selle tööga toime ei saanud, siis sai temast alates 1840. aastast metsavaht. 1850. aastal asustati peresse peremeheks Joseph Aunmann, kes aga varsti Reggala peremeheks üle viidi. Temaga läks kaasa ka Jahn Läntzi poeg Johann, kes oli kirjas müürsepana. 1858. aastal oli Pikapõllu peremees Abram Paumann, kes elas seal ühes oma abikaasa Mai ja poeg Magnusega.[47]

Foto 7. Väljavõte Carl Magnus von der Pahleni 1795. aastal koostatud ja koloreeritud Palmse ja Sagadi mõisate piirikaardist, kus olid kujutatud Sagadi mõisa Reggala talu ja Pikkapõllu (Pikka Pollo) metsavahikoht (EAA 1690, 1, 64: 1)

Moritz von Dreyeri poolt aastail 1805–1808 koostatud kirjelduse kohaselt oli Pikapõllu pere käsutuses oleva talu suurus 4,42 ha, millest 1,23 ha oli põllumaad (tabel 5). Põhjakalda põllumaa kuulus neljandasse viljakusklassi ehk oli üsna halb. Pere koplis ja heinamaal kasvas aruhein, mida 1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt saadi aastas 15 saadu ehk 5 koormat. Kokku sai pere heina keskmiselt 1229 kg.^[48]

Seljaku

Seljaku nime all esines pere esmakordselt 1805. aastal M. von Dreyeri koostatud mõisa kõlvikute kirjelduses, siis oli selle peremehena nimetatud Seljako Herm. Hingeloenditest ei õnnestunud sellenimelist isikut tuvastada, mistõttu peab arvama, et tegemist võis olla M. von Dreyeri poolse eksitusega. Seljakul elasid kirjeldatud perioodil mõisa müürsepad, kellest esimesena ilmus kirjalikesse allikatesse Muri Pertel 1774. aastal. Tema hüüdnimi viitas tegevusele müürsepana. 1782. aasta hingeloenduse ajal elasid peres Pertel (u 1726–† enne 1795) oma abikaasa Mayga ja nende pojad Hans, Jürry, Tenno ja Joseph. 1785. aasta vakuraamatu järgi oli Mühri Pertel vabadik. Tema neljast pojast isa töö jätkajaid ei saanud ning Pertli surma järel sai peremeheks Mühri Pertli Jahn (u 1757–1837), kes oli 1782. aastal olnud Kone peres sulane. 1816. aastal oli Jahn abielus Mayga. 1826. aastal oli Jahn peremeheks ilmselt juba liiga vana, sest selleks oli saanud mõisa senine tisler Carell (1791–1845), kes oli abielus Madlenaga. Vanus ei takistanud tal aga 1829. aasta paiku teist korda abiellumast ning 1834. aasta hingeloendi järgi oli ta abielus Tioga, kellega neil oli 4½-aastane tütar Marri. Carl Rommil ja Madlenal lapsi ei olnud, kuid peres kasvas kasulaps Gustav. Jahni pere sai 1835. aastal perekonnanimeks Länz. Pärast C. Rommi surma sai Seljaku peremeheks endine Kaugemetsa pere sulane Hans Sang, kes kohustus töötama suvel 24 nädalat mõisas müürsepana. 1850. aastal ilmus esmakordselt hingeloendisse ka talu nimi Seljaku. H. Sang oli 1850. aastal abielus oma esimese abikaasa Maddliga, kellega neil oli kaks poega ja kolm tütart. 1858. aastal oli ta abielus oma teise abikaasaga, kellega neil oli üks tütar.[49]

M. von Dreyeri poolt aastail 1805–1808 koostatud kirjelduse kohaselt oli Seljaku Hermi pere käsutuses oleva talu suurus 6,21 ha, millest 2,19 ha oli põllumaad (tabel 5). Seljaku põllumaast pool kuulus kolmandasse ja pool neljandasse viljakusklassi ehk oli alla keskmise viljakusega või üsna halb. Pere koplis ja heinamaal kasvas aruhein, mida 1804. aasta Eestimaa talurahvaseaduse arvutuskäigu kohaselt saadi aastas 18 saadu ehk 6 koormat. Kokku sai pere heina keskmiselt 1474 kg.^[50]

Foto 8. Väljavõte Eestimaa kubermangu maamõõtja G. G. Horchi 1849. aastal valmistatud Sagadi mõisa kaardist, kus on kujutatud Seljaku (59) pere (EAA 1324, 1, 589: 1)

Perede kohustused mõisa ees 19. sajandil ja 20. sajandi alguses

1805. aasta vakuraamatu järgi oli Kone kuuepäeva-pere ning pidi tegema mõisale rakmetegu 300 päeva aastas, millest suvel tehti 126 päeva ja talvel 174 päeva ning jalategu samuti 300 päeva, millest tehti Jüripäevast kuni Mihklipäevani 231 päeva ja talvel 69 päeva. Reggala ja Reoja olid kolmepäeva-pered, mis pidid tegema aastaringselt 150 rakmepäeva ja 170 jalapäeva. Kone-Posti, Marjapõllu, Pikapõllu ja Põhjakalda olid kahepäevapered ning tegid mõisale aastas 100 rakmepäeva ning 95 päeva jalategu.

Lisaks pidi kuuepäeva-pere andma 1⅔ tündrit rukist, 1⅔ tündrit otri ja kaks tündrit kaeru, 45 leisikat (368,55 kg) heinu, ühe vana lamba, kaks hane, kolm kana, 30 muna, kaks naela lõnga, 30 leisikat (245,7 kg) õlgi, kaks naela humalaid, kolm piimapütti, neli veisekütket ja ühe kolmevakase viljakoti. Magasiviljaks pidi pere andma ⅔ tündrit rukist ja ⅔ vakka otri, maksma riigile pearahamaksu 9 rubla 50 kopikat ning postimoonaks kaks vakka, ühe külimitu ja kaheksa toopi kaeru ning kümme leisikat (81,9 kg) heinu. Kolmepäeva-pered pidid andma ⅔ tündrit kaeru, 22½ leisikat (184,275 kg) heinu, ühe lamba, ühe hane, kaks kana, kaks veisekütket ja ühe kolmevakase viljakoti. Magasiviljaks pidid pered andma ühe vaka rukist ja ühe külimitu otri, maksma riigile pearahamaksu 4 rubla 75 kopikat ning postimoonaks ühe vakka, ja kümme toopi kaeru ning viis leisikat (40,95 kg) heinu. Kahepäeva-pered pidid andma mõisale 15 leisikat (122,85 kg) heinu ja ühe kana. Magasiviljaks pidid pered andma kaks külimittu rukkeid ja kaheksa toopi otri, maksma riigile pearahamaksu 3 rubla 16 kopikat ning kaks külimittu kaeru ja kolm leisikat (24,57 kg) heinu. Seljaku peremees Mühri Pertli Jahn (Muri Jahn) ja Reoja metsavaht Johan pidid tegema aastas 58 päeva rakmetegu ja 58 päeva jalategu ning maksma riigile 2 rubla pearahamaksu, muid kohustusi neil vakuraamatu järgi ei olnud.[51]

Tabel 5.Metsanurga perede käsutuses olevad kõlvikud 1805. aastal[52]

Pärisorjuse kaotamise järel 1816. aastal, algasid ettevalmistused perede üleviimiseks rendilepingutele. 1826. aastal sõlmiti lepingud üheaastaseks tähtajaks „seda wisi et mõisa need tallud mis sietsadik meie kaes olnud prukida, ia keik põllud, heina ia kariamaad, mis nende iärrel on, meie kette prukitawaks iättab, ning et meie nende pealt, Selle 1804^mal Aastal kochto polest kinnitud ia meie kette antud Wakkoramato ierrele omma Moissa töggo ia maksud, nenda kui tennine, teme ia tassume, ia moissa Reied peksame ia moissa kedrus keddrame“. Peremehed ei tohtinud ilma mõisa loata põldu ja heinamaad juurde teha ega metsast kütist teha, „mis agga on metsa raisuks“. Peremehed pidid saatma mõisa teolised härgadega vastavalt mõisa nõudmisele ning tasuma kõik kehtivad ja tulevikus kehtestada võidavad riigimaksud, maksud ja teopäevad kirikuõpetajale ja köstrile, tegema päevad kiriku ja muude kogudusele kuuluvate hoonete ehitamiseks ja kirikuteede parandamiseks, ehitama ja pidama üleval kooli. Peremehed kohustusid pidama üleval vajaliku tööjõu ning hoidma korras talu hooned ning neid vajadusel parandama, talu raudvara omama ja korras hoidma, magasiaidale oma osa tasuma, metsa hoidma ning kasutama ja puid raiuma ainult mõisa loal ja oma tarviduseks. Metsa kasutamise eest kohustusid peremehed vastavalt oma jõudu mööda kiviaeda teha. Halvale peremehele võis mõis enne renditähtaja lõppu lepingu üles öelda ning tema asemele talusse uue pere asustada.[53]

Tabel 6. Metsanurga perede käsutuses olevad kõlvikud 1855. aastal[54]

1859. aastal koostatud üldiste renditingimuste kohaselt kohustusid peremehed talude piirimärgid korras ja puutumata hoidma ning vajadusel uusi piirimärke paigaldama, et „nabrudega kuidagi tülli ei sünni“ ning korras hoidma talu piires olevad teed ning võtsid oma kohustuseks sillutada kaks versta ja 268 sülda maanteed (1638,6 m). Ta pidi pidama nii palju loomi, et saada põldude väetamiseks piisavalt sõnnikut, hoidma talu hooneid korras, kuid ei tohtinud neid omavoliliselt ilma mõisa loata remontida või uusi hooneid juurde ehitada. Juhul kui ta seda tegi, ei olnud mõisal kohustust tehtu eest tasumiseks. Pered olid kohutatud korras hoidma talu aiad ning igal aastal uut aega juurde ehitama, „mis on 4 jalga kõrge, 3 jalga alt ja 2 jalga pealt lai, heaste laotud, kilotud ja kännaste ehitatud, seitsmejala süllades, 6 päwa peremees 20 sülda, 3 ja 4 päwa peremees 15 sülda, ja wähhemat päwa mehed 10 sülda“. Kohalt lahkumisel ei tohtinud aedu lõhkuda ega kaasa viia ning iga aasta Jaanipäeval käisid külakupjad ja kohtumehed kõik pered läbi ning kontrollisid ja mõõtsid kiviaiad üle. Peremees pidi hooldama talu piiride sees olevaid kraave ning hoolitsema viljapuude ja marjapõõsaste eest. Metsa raiumine ilma mõisa loata oli keelatud, samuti puude koorimine, mahla- ja vaigulaskmine. Vanade hoonete parandamiseks või uute ehitamiseks vajaminevad palgid andis mõis perele tasuta. Ka küttepuud olid mõisa poolt tasuta ning pere tohtis teha hagu heinamaadel kasvavast võsast. Kui peremees mõisast laudu sai, pidi ta saepakud ettenäidatud kohast ise üles töötama, saeveskile vedama ja oma tööjõuga (kolm tugevat meest) laudadeks saagima ning veski rataste määrimiseks rasva ise kaasa võtma. Küttepuude ja palkide vajadusest pidi mõisa informeerima enne Jaanipäeva ning need üles töötama sealt, kus anti. Ehituspalgid pidid olema kasutatud enne Jaanipäeva ning katused uuendatud enne Mihklipäeva. Jahi pidamine loomadele ja lindudele oli lubatud ainult mõisa loal, koobaste ja kartuliaukude ehitamine ning kruusa- ja liivaaukude rajamine metsa oli keelatud.

Igal perel pidi olemas olema talu suurusele vastav tali- ja suvivilja- ja kartuliseemne tagavara. Kuna värske, äsjalõigatud talivili seemneks ei kõlvanud, pidi talivilja seeme olema ületalve hoitud. Põldu, heina- ja karjamaad tohtis kasutada ainult otstarbekohaselt ega tohtinud ilma mõisa loata nende otstarvet muuta. Põllud pidid olema kolmes väljas, rukkipõld, suviviljapõld ning kartulipõld ja kesa – viimane pidi igal aastal saama korralikult sõnnikuga väetatud. Perede põllutööriistad pidid olema hästi hoitud ja korras peetud. Heina- ja karjamaid pidid pered rookima, et nad umbe ei kasvaks, kuid tähele pidi panema, et neid ka täiesti lagedaks ei raiutaks.

Naturaalmaksud pidi pere tasuma järgmiselt: „Lammas, kott, pimapüttid ja kütked Jahni kuus; Aaned kui suwwewilli on polla pealt arra weatud; humalad ja kaerad Michkli kuus; heinad essimese regge teega, ja wähhe awalt, nende kui mõisast welja tellita et öhhe korraga ei jöua keik wasta wotta; lõnga ja kannad Nääri kuus; munnad sedda mööda kuddas mõisast tellita. Wahhi mehhe maks Michkli kuus; Rukkide ja ottrade kümnus moisawannemad on seia sadik kiwwi aja ehk walli tööga lasknund arra tasuda. Need ajad ehk wallid sawad süggise ette moedetud ja peawad kewade enne risti päwa walmis katte annetud sama. Olgid sawad kewwade talloperremehhede hoone kattuksedelle kätte annetud“. Viljalõikuseks – tükid olid peredele kätte mõõdetud – pidid pered saatma „tuggewad leikujad“, kuuepäeva-perest neli inimest ning teistest kolm, kes juhul kui ilmad lubavad, järjest tööd teevad, kuni vili on lõigatud. Talivilja pidid pere teolised lõikama viis ja suvevilja kaheksa päeva ning kartulit võtma kaks päeva. Igal kolmandal aastal saadeti peredest teolised mõisa lammaste niitmiseks, kolmeks päevaks kevadel ja kolmeks päevaks sügisel.

Pered pidid leidma endale igal aastal töölised – sulased ja tüdrukud –, kellega nad sõlmisid lepingud, pidasid neid toidul ja maksid palka. Rohkem inimesi, kui tal tööks vaja oli ei tohtinud peremees peale oma abikaasa, laste, isa ja ema majasse võtta muidu, kui ainult mõisa loal.[55]

Kui paljudes teistes mõisates nt Palmses mindi 1860. aastatel üle valdavalt raharendile ja teotöö vähenes peaaegu olematuks ning naturaalandamite maksmine lõpetati samuti peaaegu täielikult, siis Sagadi mõisas seda ei tehtud ning Metsanurga talude rentnikud maksid 1860. aastatel ja hiljemgi oma talude eest nii raha , naturaalandamite kui ka teopäevadega. Näiteks andis Kone rentnik Thomas Lemet 60 leisikat (491,4 kg) heina, 40 muna, kaheksa piimapütti, saatis nii suvel kui ka talvel teomehe viieks jalapäevaks nädalas ning vaimu suvel viieks ja talvel kolmeks päevaks, tegi lisaks 12 päeva abitegu heinaajal, vedas ja laotas sõnniku 6400 ruutsülla suurusele põllualale (u 2,9 ha), koristas tali- ja suvivilja 4800 ruutsülla suuruselt põllualalt kumbagi (kokku 4,4 ha) ning 1600 ruutsülla suuruselt alalt kartulit (0,7 ha), tegi ja vedas metsast välja 25 raudsülda halupuid, murdis ja vedas kohale 2 raudsülda ehituspaasi. Raharenti perel polnud, kuid mõisa arvestuse järgi oli pere poolt tehtud teopäevade, tööde ja naturaalandamite väärtus hõberahas kokku 166 rubla ja 56 kopikat. Raharenti ei maksnud ka Kone Posti rentnik Jacob Weinmann, Marjapõllu rentnik Gustav Borgmann, Pikapõllu rentnik Abram Paumann, Seljaku rentnik Daniel Emann, Põhjakalda rentnik Johann Walter ja Reoja metsavaht Tennis Teinmann. Regala rentnik Johann Länz maksis renti 84 hõberubla ja pidi lisaks andma ainult 24 kanamuna, Reoja rentnik Johann Hermann maksis 84 hõberubla, andis 40 leisikat (327,6 kg) heina, ühe lamba, ühe hane, 24 kanamuna, andis talvel teomehe kaheks jalapäevaks nädalas ja suvel vaimu kolmeks päevaks nädalas ja heinaajal abiteolise 12 päevaks, vedas ja laotas sõnniku 3200 ruutsülla suurusele põllualale (u 2,2 ha), koristas tali- ja suvivilja 3200 ruutsülla suuruselt põllualalt kumbagi (kokku 4,4 ha), tegi ja vedas metsast välja 16 raudsülda halupuid, murdis ja vedas kohale 1 raudsülda ehituspaasi.[56]

Metsanurga külas olevaid talusid Sagadi mõis päriseks ei müünud ning need jäid rendikohtadeks kuni maareformiseaduse vastu võtmiseni 1919. aastal.

Metsanurga renditalude planeerimine

Pärast maaseaduse kehtima hakkamist, muutusid senised mõisarentnikud riigirentnikeks. 1931. aastal otsustas Planeerimise Peakomisjon oma avalikul koosolekul vastu võtta Metsanurga talude planeerimiskava, millega osaliselt korraldati ümber ja vahetati talude kõlvikuid, eelkõige heinamaid. Nii võeti Kone talu rentnikult Hans Leemetilt ära 3,25 ha suurene lahus heinamaatükk, mis asus Kone Posti heinamaade vahel ning liideti viimasega, selle elujõu tõstmiseks. Enne seda oli Kone talu suurus 46,63 ha, pärast 43, 33 ha (tabel 7).[57]

Reoja talu rentnikult Johannes Leemetilt võeti ära 1,74 ha suurune lahus heinamaatükk, mis piirnes Kone Posti talu maaga ning liideti viimasega. Enne planeerimist oli talu suuruseks 23,53 ha, pärast planeerimist 21,79 ha (tabel 7).[58]

Kone Posti, mille suuruseks enne planeerimist oli 11,47 ha sai juurde Kone talust lahutatud 3,25 ha suuruse heinamaa, Reoja talust lahutatud 1,74 ha suuruse heinamaa, mis piirnes Kone Posti maadega ning metsaala, mis asus Sagadi-Palmse teest paremal ja lahutas talu maad kahte ossa. Pärast planeerimist oli talu suurus 17,08 ha (tabel 7).[59]

Põhjakalda metsavahikohalt võeti ära selle senised kaks lahus heinamaatükki, mis liideti riigimetsaga ning anti juurde 1,25 ha suurune heinamaa Reoja äärest. Pärast planeerimist oli talu suurus 17,64 ha (tabel 7).

Kuna Kone ja Reoja põllupind oli liivane ja paene, said mõlemad pered oma peamise sissetuleku karjakasvatusest. H. Leemet pidas hobust ja 14 veist, J. Leemet hobust ja 5 veist. Sestap kaebasid mõlemad Riigimaade Planeerimise Komisjoni otsuse peale, väites, et neilt võeti ära nende parimad heinamaad, mistõttu nad kaotavad pere sissetulekutes, sest peavad loomade arvu vähendama. Kuna Riigimaade Planeerimise Komisjon H. ja J. Leemeti kaebusi äralõigete tegemise tühistamise kohta ei rahuldanud, kaebasid nad Riigikohtusse, kuid ka seal jäeti nende kaebused tagajärjetuks.[60]

Talude parema krunti ajamise huvides vahetati maid ka Seljaku, Marjapõllu ja Rägala talude vahel. Reoja metsavahilt võeti ära tema endine heinamaa, mis pidi minema tagavaramaaks Võsupere küla korraldamisel ning ta sai palgamaaks kolm hektarit oma hoonete juurde ning mitmeid tükke riigimetsas, millega moodustus 15,1 ha suurune koht.[61]

Tabel 7. Metsanurga talud pärast korraldamist hektarites[62]

 Ülevaate koostas: Uno Trumm

---

[1] Est- und Livländische Brieflade. Th. 1. Bd. I. Reval 1856, S. 481, nr 897; AM 115, 1, 47: 1.

[2] DSHI 190, Estland 247: 1.

[3] AM 41, 1, 55: 18.

[4] Winkler, R. König Karls XII. Zug nach Narva im Jahre 1700. – Deutsche Monatschrift für Rußland, der Baltischen Monatschrift. Riga 1914, S. 684.

[5] EAA 3, 1, 448: 38p–39.

[6] EAA, 3, 1, 460: 168p–169; EAA 1224, 3, 3: 45, 51, 53, 54, 76p, 136, 137p, 138p.

[7] EAA 1224, 3, 1: 75, 78p, 80p, 83; EAA 1224, 3, 2: 408; EAA 1224, 3, 3: 90, 129–129p.

[8] EAA, 3, 1, 469: 305p–306.

[9] EAA 3, 1, 475: 319p–320; EAA 3, 1, 481: 592p–593.

[10] AM 41, 1, 138: 5p–6.

[11] EAA, 3, 1, 460: 169p–170.

[12] EAA 3, 1, 460: 167p; EAA 3, 1, 469: 304p; EAA 3, 1, 475: 319p, 324p; EAA 3, 1, 481: 592p.

[13] EAA 1224, 3, 1: 62, 75, 80–80p, 83, 193p; EAA 1224, 3, 2: 427; EAA 1224, 3, 3: 109p, 114p, 117, 129, 188p.

[14] EAA, 3, 1, 469: 304p–305; EAA 3, 1, 475: 319p–320; EAA 3, 1, 481: 592p–593.

[15] EAA 3, 1, 469: 304p; EAA 3, 1, 481: 592p.

[16] EAA 1224, 3, 1: 78p, 83,188p.

[17] EAA 1324, 1, 1: 2, 28, 40, 43; EAA 1224, 3, 1: 78p.

[18] EAA 3, 1, 469: 306p–307; EAA 3, 1, 481: 594p–595.

[19] AM 41, 1, 138: 5p–6.

[20] EAA 1224, 3, 2: 408; EAA 1224, 3, 3: 89p, 169p; 199p; EAA 1227, 3, 1: 159p,169, 229.

[21] EAA 3, 1, 460; 169p–170; EAA 3, 1, 469: 304p, 305p, 306p; EAA 3, 1, 475: 319p; EAA 3, 1, 481: 592p; EAA 1224, 3, 1: 60, 78p–79, 81; EAA 1224, 3, 3: 113, 114p.

[22] EAA 1224, 3, 2: 49, 259, 447.

[23] EAA 3, 1, 469: 306p–307; EAA 3, 1, 475: 319p–320; EAA 3, 1, 481: 592p–593.

[24] AM 41, 1, 138: 5p–6.

[25] EAA 3, 1, 460; 168p–170; EAA 3, 1, 469: 304p, 305p, 306p; EAA 3, 1, 475: 319p; EAA 3, 1, 481: 592p, 594p; AM 41, 1, 138: 5p–6.

[26] EAA 3, 1, 460; 168p–170; EAA 3, 1, 469: 304p, 305p, 306p; EAA 3, 1, 475: 319p; EAA 3, 1, 481: 592p, 594p; AM 41, 1, 138: 5p–6.

[27] EAA 3, 1, 460; 168p–170; EAA 3, 1, 469: 304p, 305p, 306p; EAA 3, 1, 475: 319p; EAA 3, 1, 481: 592p, 594p; AM 41, 1, 138: 5p–6.

[28] EAA 1864, 2, IV-4: 60; EAA 1864, 2, V-41: 202–202p; EAA 1864, 2, VI-53: 70p–71; EAA 1864, 2, VII-105: 166p–167; EAA 1864, 2, VIII-127: 150p–151; EAA 1864, 2, VIII-128: 91p–92; EAA 1864, 2, IX-94: 193p–194; EAA 1864, 2, X-197: 216p–217; EAA 1324, 1, 9: 42; AM 41, 1, 151: 49p–50.

[29] Eestima Tallorahwa Seädus, Moisawannemattest noutud ja meie Sure armolisse Keisri Herrast kinnitud 1805 aasta sees. Tallinn 1805, lk. 12; EAA 1324, 1, 8: 19p–20.

[30] Eestima Tallorahwa Seädus... lk. 12; EAA 1324, 1, 1: 25, AM 41, 1, 140: 5; AM 41, 1, 144: 9p.

[31] EAA 1864, 2, IV-4: 60p; EAA 1864, 2, V-41: 203–203p; EAA 1864, 2, VI-53: 71–71p; EAA 1864, 2, VII-105: 166p–168, 176p–177; EAA 1864, 2, VIII-127: 150p–151; EAA 1864, 2, VIII-128: 91p–92; EAA 1864, 2, IX-94: 194p–195; EAA 1864, 2, X-197: 194p–195, 217p–218; EAA 1324, 1, 9: 48p; AM 41, 1, 151: 50p–51.

[32] Eestima Tallorahwa Seädus, Moisawannemattest noutud ja meie Sure armolisse Keisri Herrast kinnitud 1805 aasta sees. Tallinn 1805, lk. 12; EAA 1324, 1, 8: 19p–20.

[33] EAA 1864, 2, IV-4: 60p; EAA 1864, 2, V-41: 203p–204; EAA 1864, 2, VI-53: 71p; EAA 1864, 2, VII-105: 167p–168; EAA 1864, 2, VIII-127: 150p–151; EAA 1864, 2, VIII-128: 92p–93; EAA 1864, 2, IX-94: 194p–195; EAA 1864, 2, X-197: 217p–218; AM 41, 1, 151: 51p–52.

[34] Eestima Tallorahwa Seädus, Moisawannemattest noutud ja meie Sure armolisse Keisri Herrast kinnitud 1805 aasta sees. Tallinn 1805, lk. 12; EAA 1324, 1, 8: 19p–20.

[35] EAA 1864, 2, IV-4: 61; EAA 1864, 2, V-41: 204–204p; EAA 1864, 2, VI-53: 71p–72; EAA 1864, 2, VII-105: 167p–168; EAA 1864, 2, VIII-127: 151p–152; EAA 1864, 2, VIII-128: 92p–93; EAA 1864, 2, IX-94: 194p–195; EAA 1864, 2, X-197: 218p–219; EAA 1324, 1, 9: 2p; AM 41, 1, 143: 2p; AM 41, 1, 151: 51p.

[36] EAA 854, 1, 383: 3.

[37] EAA 1324, 1, 9: 49.

[38] Eestima Tallorahwa Seädus, Moisawannemattest noutud ja meie Sure armolisse Keisri Herrast kinnitud 1805 aasta sees. Tallinn 1805, lk. 12; EAA 1324, 1, 8: 18p–19.

[39] EAA 1864, 2, IV-4: 61; EAA 1864, 2, V-41: 204p–205; EAA 1864, 2, VI-53: 72; EAA 1864, 2, VII-105: 168p–169; EAA 1864, 2, VIII-127: 151p–152; EAA 1864, 2, VIII-128: 92p–93; EAA 1864, 2, IX-94: 195p–196; EAA 1864, 2, X-197: 218p–219; AM 41, 1, 142: 2; AM 41, 1, 143: 3p; AM 41, 1, 151: 52p–53.

[40] Eestima Tallorahwa Seädus, Moisawannemattest noutud ja meie Sure armolisse Keisri Herrast kinnitud 1805 aasta sees. Tallinn 1805, lk. 12; EAA 1324, 1, 8: 18p–19.

[41] EAA 1864, 2, IV-4: 60–61p; EAA 1864, 2, V-41: 202p–203; EAA 1864, 2, VI-53: 71; EAA 1864, 2, VII-105: 166p–167; EAA 1864, 2, VIII-127: 150p–151; EAA 1864, 2, VIII-128: 91p–92; EAA 1864, 2, IX-94: 193p–194; EAA 1864, 2, X-197: 217p–218; AM 41, 1, 143; 3; AM 41, 1, 151: 50p–51; EAA 1342, 1, 1: 44; EAA 1324, 1, 9: 64.

[42] Eestima Tallorahwa Seädus, Moisawannemattest noutud ja meie Sure armolisse Keisri Herrast kinnitud 1805 aasta sees. Tallinn 1805, lk. 12; EAA 1324, 1, 8: 19p–20.

[43] EAA 1224, 1, 237: 102 - 103; EAA 1224, 1, 238: 359; RM 6173 Ar₁k 1310 2, lk 1–1p; EKLA, 199, 57, 213/7 (III.7) < Haljala khk. – Helmi Aspel (1931). http://www.folklore.ee/radar/story.php?area=Haljala&id=1535 (31.05.2020)

[44] AM 41, 1, 139: 3.

[45] EAA 1864, 2, IV-4: 61; EAA 1864, 2, V-41: 205p–206; EAA 1864, 2, VI-53: 72; EAA 1864, 2, VII-105: 141p, 168p; EAA 1864, 2, VIII-127: 151p–152; EAA 1864, 2, VIII-128: 92p–93; EAA 1864, 2, IX-94: 195p–196; EAA 1864, 2, X-197: 219p–220; EAA 1324, 1, 9: 65; AM 41, 1, 151: 53p–54.

[46] Eestima Tallorahwa Seädus, Moisawannemattest noutud ja meie Sure armolisse Keisri Herrast kinnitud 1805 aasta sees. Tallinn 1805, lk. 12; EAA 1324, 1, 8: 18p–19.

[47] EAA 1864, 2, V-41: 215–216p; EAA 1864, 2, VI-53: 77p; EAA 1864, 2, VII-105: 176p, 177; EAA 1864, 2, VIII-127: 157p–158; EAA 1864, 2, VIII-128: 97p–98; EAA 1864, 2, IX-94: 203p–204; EAA 1864, 2, X-197: 217p, 230p–231; EAA 1324, 1, 9: 77.

[48] Eestima Tallorahwa Seädus, Moisawannemattest noutud ja meie Sure armolisse Keisri Herrast kinnitud 1805 aasta sees. Tallinn 1805, lk. 12; EAA 1324, 1, 8: 19p–20.

[49] EAA 1864, 2, IV-4: 61; EAA 1864, 2, V-41: 205–205p; EAA 1864, 2, VI-53: 72; EAA 1864, 2, VII-105: 168p–169; EAA 1864, 2, VIII-127: 151p–152; EAA 1864, 2, VIII-128: 92p–93; EAA 1864, 2, IX-94: 195p–196; EAA 1864, 2, X-197: 219p–220; EAA 1324, 1, 9: 74; AM 41, 1, 142: 2; AM 41, 1, 143: 4p; AM 41, 1, 151: 52p–53.

[50] Eestima Tallorahwa Seädus, Moisawannemattest noutud ja meie Sure armolisse Keisri Herrast kinnitud 1805 aasta sees. Tallinn 1805, lk. 12; EAA 1324, 1, 8: 19p–20.

[51] AM 41, 1, 144: 2p–4.

[52] EAA 1324, 1, 8: 18p–20.

[53] EAA 1324, 1, 627: pagineerimata.

[54] AM 41, 2, 11: 16p–17.

[55] AM 41, 1, 146: 13–17.

[56] AM 41, 1, 178: 5p–6; 25p–26.

[57] ERA 3817, 1, 14: 28–29, 33–34p; ERA 1356, 2, 9352: 9–9p.

[58] ERA 3817, 1, 14: 28–28p, 33–34p; ERA 1356, 2, 9353: 9–9p.

[59] ERA 3817, 1, 14: 28–28p, 33–34p; ERA 1356, 2, 9352: 9p; ERA 1356, 2, 9353: 9p.

[60] Samas.

[61] ERA 3817, 1, 14: 28–28p.

[62] Samas: 28p–29.